Monthly Archives: november 2011

Heegeldatud pleed

Siiani oli meil ühel diivanil villane pleed, mis aga oli üsna koledaks kulunud ja otstest narmendas. Tahtsin selle asemele midagi õhulisemat saada, seega arvasin, et võiks midagi heegeldada. Lappasin erinevaid mustreid, kuni sattusin ühele  ´sügis 1996a. “Käsitöölehele”. Muster on lihtne, aga samas ilus.

Pildid

Heegeldatud pleed

Pleed lähemalt

Heegelniit Steinbach Wolle Maxi, õrnrohelist tooni, kulus üle ühe rulli (rullis 100g, 550m), heegelnõel nr. 1,75. Suurus: ~ 63 x 94 cm. Heegeldamist alustasin juba millalgi kevadel, aga valmis sain alles oktoobri lõpus.

Kuna mulle hakkas see muster väga meeldima, on kavas nii mõnedki asjad sama mustriga teha. 🙂

Tegin endale salli :)

Kõigepealt peab mainima, et suvi otsa ei liigutanud ma käsitöö osas lillegi, kuna vaimu ei tulnud kuidagi peale ja viitsimist ka mitte. 😳

Kevadel ostsin endale ilusa villase kevad-sügisjaki, millele oli vaja juurde sobivat salli. Kuna kandsin jaki juurde tumepunast kotti, leidsin, et sall võiks olla sama värvi.  Pika mõtlemise peale otsustasin kududa pärlkoes, otsa heegeldada tavapäraste narmaste asemel hoopis pitsi ja peale veel heegeldada valget värvi lillekesed, kuna müts, mida jaki juurde kandsin, oli valge ja see sai omakorda tasakaaluks külge punase lillekese. Armas tulemus sai kokkuvõtteks. 🙂

Lõngaks oli Erica ja kulus seda päris palju tokke (täpset arvu ei mäleta), vardad nr 3

Salli suurus ~ 30 x 109cm

Värvipime ostis lille :D

Ootasin juba tükk aega, millal algavad jälle Osturalli ja Hullud Päevad, sest siis tulevad alati müüki mõnusa hinnaga kuukingad. Juba oma sünnipäevast saati unistasin, et teen siis endale kingituse – tumepunase kuukinga. Nagu 05.10 Osturalli algas, tormasin kaubamajja vaatama, millised lilled müüki tulid. Ei pidanud pettuma – loomulikult ilusad. 🙂 Juba kaugelt nägin, et üks on tumepunane, just selline, mida igatsesin. Kaevasin ta teiste lillede vahelt välja – küljes kuus õit, seitsmes kohe lahti minemas, küljes veel üks lisaoks. Loomulikult panin sellele kohe “küüned taha” ja minu oma ta oligi. 🙂 Viisin koju ja olin lillega ülimalt rahul.

Kuna mul oli mitu pikka tööpäeva järjest, sain oma lille ainult lambivalgel imetleda. Tuli lõpuks esimene vaba päev ja sain oma kuukinga ka päevavalges näha. Ilus ja punane. Aga mida aeg edasi läks, seda rohkem ma kahtlema hakkasin, et kas oleneb nüüd see valgusest või olen ma värvipime ja lihtsalt hirmsasti soovin, et ta oleks punast värvi, aga lill on lilla mis lilla, ainult valguse käes helgib punakalt. Väike pettumus küll, aga lill on siiski väga ilus ja täiesti teist värvi eelmistega võrreldes.

Tean juba, milline saab olema järgmine lill, mille koju toon. Vot selline iludus – vuylstekeara cambria plush.

Sajajalgne

Lapse lasteaias korraldatakse igal aastal mihklipäeva puhul näitus. Selle aasta teemaks oli “Kartul”. Iga pere pidi tooma näitusele midagi huvitavat, mis seotud kartuliga: kas näkse, kompositsiooni, meisterdusi, vigurkartuleid vms.

Ma pole kunagi meisterdada armastanud ja seetõttu pole juba oma 25-30 aastat midagi meisterdanud ei plastiliinist, savist, tammetõrudest, kastanimunadest, veel vähem kartulist. Esialgu oli paanika suur: “Oh issand, ma ei oska, ei taha, ei saa jne teha. Küsisin nii ühe kui teise käest, et andku mingigi idee, mida teha. Üks sõbrants soovitas teha kas mingi inimese nägu,  lumememm vmt. Sealt hakkas mõte vaikselt idanema ja päev enne näitust tegin siis asja valmis. Saage tuttavaks – sajajalgne. 😀 Minu arvates kukkus päris hästi teine välja. Vähemalt ise jäin väga rahule. 🙂

Natuke ka teisi lilli

Kuigi elan juba 5 aastat eramajas ja maja ümber laiutab üsna suur aed, pole endas veel potipõllumehe soont avastanud, kuid see on siiski arenemisjärgus. Selle asemel olen hoopis lillepoti-põllumees. 😀 Lilli on praktiliselt kõik kohad täis topitud –  kuhu vähegi mahuvad ja kus sobivad kasvutingimused on. Mõned siiski veel mahuvad, sest tahan ikka uusi ja uusi isendeid juurde saada. Lausa ohkama võtab, et aknalaudu rohkem pole, kuigi aknaid maa ja ilm: lihtsalt kõigile akendele pole aknalaudu tehtud.

Siin mõned pildid mu õitsevatest lilledest.

Kõigepealt alpikannid, iga-aastased tublid õitsejad

Blossfeldi kalanhoe. Selle sain ma esimeseks emadepäevaks, 2008 a. Kuni siiani õitses vahetpidamata. Kui poes on nad umbes paarkümmend sentimeetrit pikad, siis minu oma venis akna ülemise ääreni välja ja ähvardas kogu aeg ümber kukkuda. Umbes kuu aega tagasi sai õitsemine otsa ja lõikasin ta madalaks. Eks paistab, mis ta edasi mõtleb teha.

Toaroosid. Esimese, oranžika tõi mulle üks klient, see tahab vägisi ära kuivada 😦  Teise, kollase kinkis mees kunagi sünnipäevaks.

Ratsuritähed. Õitsevaid isendeid on kaks, täpselt sama värvi õitega, kuigi üks ei ole teise poeg. Mõlemad annavad iga aasta tublisti pisikesi sibulaid juurde, mida siis olen mööda küla laiali jaganud.

 

DSC03365

Sanderi mandvill (Mandevilla Rio Pink). Selle sain suvel sünnipäevaks, aga tahab vägisi välja minna, sest lehetäid ja veel mingid elukad ei taha kuidagi asu anda. 😦

Kaktused. Jõulukaktus

Näsakaktus, hull õitseja 😀

Lisaks on mul tavaline siilikkaktus, mis pole kahjuks õisi veel näidanud, kuigi on juba üsna vana, kasvatab ainult, va sindrinahk, meeletult poegi. Neid juba korralik kausitäis. :S

Neljakandiline piimalill.

Peale õitsevate lillede on mul veel mitteõitsejad:  ääris-draakonipuu, nefroleep ja sulgvõhk.

Minu suur igatsus on mattpunane kliivia – selline

Loodan selle lähiajal kindlasti saada. 🙂

Tõrksa taltsutamine

Eile käis meil kodus hiliste õhtutundideni “tõrksa taltsutamine”.

Siiani oli meil elamises küttesüsteem, mis koosnes puuküttega pliidist, veetorudest, radikatest, paisupaagist ja millest kõigest veel. Kütsime kas pliiti ja siis läks kuum vesi radikatesse või siis käis radikate kütmine elektriga. Aga kuna süsteemil oli väike võimsus, kulus meeletult kütet, elektrit, aega ja raha, et maja soojaks saada, seega tuli midagi veel juurde mõelda.

Mees kaalus igasuguste variantide vahel ja jõudis lõpuks puuküttega keskküttekatlani. Kogu süsteem maksis roppu raha ja päris palju töötunde, aga nüüd on ta meil olemas ja enamuses ka ühendatud, ainult maja vanasse ossa on veel radikad panemata, aga nendega pole nii kiire. Loodetavasti tasub ta siis ennast ka ära. Katel näeb välja selline

Kodus saan vaadata täpsemalt firma nime.

Niisiis eile peale tööd otsustas mees proovikütmist tegema hakata. Nagu ikka iga uue asjaga, on algus raske, aga eilne üritus oli ikka tõeline “tõrksa taltsutamine”. Juba vähese kütmisega läks vesi torudes ja katlas tulikuumaks. Algul olid radikad kuumad ja vana majaosa ka soe, aga siis mees torkis midagi katla juures ja edasi olid radikad täiesti külmad. Käis ainult mingi väike kolin radikates ja sossssss. Vesi jälle katlas keema minemas, samas edasi kuhugi ei liigu. Mees traavis aga mööda tube radikate, köögipliidi ja garaažis katla vahet. Küll lasi radikatest õhku välja, siis lasi vett juurde, uuris aga erinevaid kraane, aga miski ei muutunud. Ütlesin talle, et sul peaks sammulugeja küljes olema, siis teaks, palju sa juba maha jooksnud oled. 😀 Mees jättis lõpuks kütmise üldse järgi ja kui ma küsisin, et millal siis soe tuppa tuleb, üteldi: “Ei tea.” Et elektrit ei pidavat ka saama taha ühendada, seega istume külmas. Naisssss! Aga siis juhtus korraga mingi ime ja soe hakkas radikatesse liikuma. Lõpuks olid uue osa toad nagu saun ja vana osa nagu kelder. Aga hea, et niigi läits! 😀

Eks mehel jagub veel siis nuputamist, mida see kaadervärk saada tahab, et rohkem “tõrksat taltsutama” ei peaks.

EDIT: Uurisin nüüd katelt ja see on Kalvis – 2 – 20. Pildi panin ka õige. 🙂

%d bloggers like this: