Monthly Archives: november 2012

Täielik ikaldus

Pilte seekordsest postitusest loota ei ole, sest pole lihtsalt midagi näidata, kuna mind on tabanud käsitööalane kriis.  Koon-harutan-koon-harutan-koon… ja nii juba mitme asjaga.  Valmis pole tänu sellele midagi saanud. Täiesti nokk-kinni-saba-lahti-tunne on juba peal. Loodetavasti saab minu “käsitöölaevuke” siiski nüüd purjedesse soodsama tuule ja jõuab ka kuhugi kohale.

Tänan tähelepanu eest!

Ja nüüd tagasi kuduma…  Uute kohtumisteni!

Väike “konservivabrik” läks tööle :D

Ma pole mingi 10-15 aastat mitte ühtegi asja purki pannud. Väga ammu aega tagasi oli selleks mu ema, seejärel tädi, kes oli eriti kõva vaaritaja, ja nüüd mu ämm ja isa, kes mässasid/mässavad purkide-pudelite ja saadustega. Kunagi siis olin ka natukest aega ise selles rollis, kui aitasin kas tädi või isa, aga siis tuli väga pikk paus sisse, kuni selle sügiseni, kus tundsin, et nüüd on aeg küps ja ma tahan ka ise midagi korda saata. 🙂

Esimeseks katsetuseks sai siis üks üsna suur oma aia kõrvits. Poolest kõrvitsast tuli 7 purki marineeritud kõrvitsat (hästi õnnestusid) ja teisest poolest 9 purki kõrvitsa-apelsinimoosi, millest üks läks kohe sõbrantsile proovimiseks. Moosiga tegin selle vea, et panin keetmisel liiga palju vett, sest ei osanud üldse arvata, et kõrvits ise nii palju vedelikku välja ajab. Moos tuli pigem nagu supp, aga küll ta söödud saab. 🙂 Järgmine kord siis targem! Sõbranna tegi juba töö juures purgi lahti ja ütled moosi kohta “Superluks!” 😀

Järgmine aasta siis uued teod, sest selleks aastaks on tõenäoliselt kõik juba purki pandud, mida annab panna. 🙂

Tahavad olla sõrmikud… :D

Alati, kui olen erinevaid kudumisõpetusi vaadanud ja sõrmikute tegemise õpetuse otsa komistanud, olen mõtelnud, et mina küll ei hakka kunagi neid tegema, sest see tundub no niiiiii keeruline. Koolis ka seda ei õpetatud. But never say never! Müts ja sall mul juba olid, kuid sobivaid sõrmkindaid nende juurde mitte, seega tuli asi ikkagi käsile võtta.

Kudumine edenes üsna kiiresti. Kuni sõrmede kudumiseni oli kõik lihtne, siis läks alles hoolega õpetusest näpuga järje ajamiseks. Harutama eriti ei pidanudki (mida ma täiega vihkan 😡 ) kui esimesed kaks  sõrme esimesel kindal välja arvata, sest ühe tegin liiga lühikese (edaspidi tean, et ma ei hakka otsa kokku võtma mitte küüne algusest, vaid praktiliselt selle lõpust, kui varrastel on vähe silmuseid. 🙂 ) ja teisel tuli nõme vahekoht kahe näpu vahele. Tuleb ikka palju rohkem silmuseid vahekohtadesse algselt luua kui ainult kolm, pärast siis ülejäänud lihtsalt kahandada, et järgi jääks kolm.

Ühe kinda sain valmis ja teisega jõudsin pöidlakiiluni, kui nikerdamise isu sai otsa ja seisma need jäid ja lausa pooleks aastaks. Siis läks tegemine hooga edasi ja teine kinnas tuli palju kenam kui esimene. Harjutamise asi ikkagi! 😀

Tegin kindad samast lõngast, millest salligi ja peale heegeldasin jälle lilled. 🙂

Tegelikult kavatsesin pärast soonikut käeselja kududa pärlkoes ja sõrmed siis parempidi. Kudusin ja kudusin, olin juba otsaga pöidlaava juures, kui korraga avastasin, et kuhu siis pärlkude jäi? 😯 Olin peale soonikut terve aja vehkinud parempidi kududa. 😀  🙄 Aga üles harutada polnud ka tahtmist, seega kudusin keset käeselga siis mõne rea pärlkoes. Andis päris kena efekti seegi mu meelest. 🙂

Kuna lõng oli paks, tuli varrastele väga vähe silmuseid – kokku üldse 48 ja ühele vardale seega 12. Nagu lapsele teeks… 😀 Kindad tegin niisiis Ericast (50% villa, 50% akrüüli) ja vardad olid nr. 3. Lilled heegeldasin Novita Nalle jäägist ja heegelnõelaga nr 2,5.

Sõrmede osaga väga rahule ei jäänud: tulid kuidagi robustsed ja sada muud viga on neil ka, mis õnneks eriti välja ei paista (teisel kindal – parema käe omal – tulid siiski ilusamad). Teised kudujad teevad tavaliselt sõrmed peenemate varrastega kui muu kinda. Peaks ka järgmine kord seda proovima, ehk siis õnnestuvad needki paremini.

%d bloggers like this: