Monthly Archives: september 2013

Ploomimarmelaad

Hakkasin juba suve hakul unistama ploomimarmelaadist, sest nägin selle retsepti ühes oma kokaraamatus. Meil on küll üks noor ja vana ploomipuu, kuid noorelt sai sel aastal ainult söömiseks ja vana puu ei suvatsenud niigi palju välja anda. Samas kuulsin teistelt aga selleaastasest ploomiuputusest. 😡 Augustis sai vahepeal keskturul käidud ploome otsimas, kuid seal olid müügil ainult Ungari ja Hispaania omad, millest ma huvitatud polnud (eelista kodumaist! 😛 ). Mõni päev tagasi sain aga ühe hea inimese käest, keda ka kummitas ploomiuputus, mitu kilo kollaseid ja tumedaid ploome. 🙂 Peale sorteerimist sain kogusteks 2,81 kilo kollaseid ja kilo tumedaid.

Ploomide puhastamiseks – nahk maha ja kivid välja – kulus mul kolm (!) tundi ja korraliku paksu marmelaadi keetmiseks kaks (!) tundi. 🙄 Retseptis oli samas öeldud, et keeta 30-40 minutit. Oleks ma jälle retsepti täpselt jälginud, oleksin saanud suppi tõsta purkidesse. Suhkrut kulus umbes kaks kilo ja elektrit kõvasti. Mees käis ja vingus muudkui järgmise elektriarve suuruse pärast, kui aga valmis moosi maitsta sai, siis mõnules. 😛 Kui moosi lõpuks purkidesse sain, olin omadega läbi nagu teoline, üks sõrm katki ja küüned ning küünealused nii mustad, et pidin need täiesti maha nüsima. 🙄

Marmelaadi tuli kokku kaheksa purki  heledatest (üks neist hästi väike ja poolik) ja kaks purki tumedatest ploomidest. Retsept pärit Pille Endeni ja Lia Virkuse “Nutika perenaise kokaraamatust”.

Ploomimarmelaad

Ploomimarmelaad

Advertisements

Alõtsha-arooniamoos

See on tõeline katsetus minu jaoks, sest pole ma saanud veel ühtegi sissetehtud alõtšahoidist, rääkimata siis veel ise tegemisest, ja arooniatki olen saanud ainult naturaalsest peast ja mahlana. Aga kuna alõtšad on meil vabalt saadaval – kukuvad muudkui pots! ja pots! naabrite puu otsast alla ühismaale ja keegi teine neid ei himusta, siis nüüd tekkis mul huvi, mida neist teha annab. Kõigepealt tegin neti kaudu nende hingeeluga tutvust, et mida nad endast üldse kujutavad, ja kui lugesin, et sisaldavad palju kasulikke aineid, seda suurem soov tekkis neist midagi teha. Lugesin, et põhiliselt teeb rahvas neist moosi, kompotti ja salateid. Soolase sissetegemine mind ei huvita, ainult magus läheb peale 😛 , seega hakkasid mõtted moosi suunas liikuma.

Korjasin neid esialgu kolm šašlõkiämbritäit ja puhastasin ära, võtsin kivid ka välja. Retsepte uurides lugesin paljudest õpetustest välja, et inimesed panevad marjad koos kividega tervena potti ja pärast pehmekskeenuna lasevad need läbi sõela. Puhastades tekkis mul küsimus, et kuidas nad küll julgevad, sest päris paljud marjad olid pealtnäha ilusad, aga seest vaatas uss vastu. :S Kõvasti oli plekilisi ja lõhkiseid, mis ma ka välja jätsin.

Kui marjad puhastatud sain, tekkis küsimus, et mis edasi? Ainult alõtšadest moosi teha ei tahtnud sest netis kirjutati, et kui muidu võib alõtša olla isegi läägelt magus, siis hoidistades muutub ta täiega hapuks ja tuleb kõvasti suhkrut uhada. Tahtsin seega midagi lisaks, mis oleks hapule vastukaaluks. Palju tehakse neid arooniatega koos. Kuna aroonia on tugevalt vänge maitsega ja hapust kaugel, sobis see minu arvates. Suundusin aga põõsastesse.

Potti läks siis 800 grammi alõtšasid, 600 grammi arooniaid ja sorts vett. Keetsin marjad pehmeks, lasin saumikseriga segu üle ja lisasin natuke üle kilo suhkrut ning keetsin veel mõnikümmend minutit, kuni tundus valmis olevat. Moosi tuli kokku 4 purgitäit.

Keetmise ajal võtsin vahepeal julguse kokku ja maitsesin, mis õudus kokku tuleb. Ei mingit õudust, väga hea maitse oli! 🙂 Ju on mul nüüd juba natuke oskusi ja julgust tekkinud, sest retsept oli mul küll olemas, kuid väga ma seda ei jälginud/näpuga järge ei ajanud, vaid tegin rohkem tunde järgi. Julgen teine kordki katsetada. 🙂

Alõtša-arooniamoos

Alõtša-arooniamoos

%d bloggers like this: