Monthly Archives: märts 2014

Väike aiandushuvi

Ei mäleta, kas ma oma blogis olen üldse maininud, et olen väikest viisi ka aiandushuviline, kuna elame juba 7,5 aastat oma majas (tegelikult mehe vanemate natuke ümbertehtud suvilas), millel on ka üsna suur aed ümber. 🙂 Päris mitu aastat ma praktiliselt eirasin aeda, kuna lillekasvatusest ei teadnud ma midagi, rohimine eriti ei meeldi ning siiani möllavad aias põhiliselt äi-ämm.

Mingil aastal tekkis mul lõpuks võimalus endale ka üks peenrajupp tekitada, kus tahtsin siis hakata katsetama, kuidas minu käes lillede kasvatamine edeneb. Asub ta lõunasuunas majaseina ääres, seega päikest ja sooja on palju.

Kõigepealt tõin ühest aiandist valge-kollasekirju Jaapani tüüpi pojengi, mille nimi sildi järgi pidi olema ‘Golden Flace’. Kuna ei õitsenud, uskusin, et nii ka on. Kui lõpuks õitsema hakkas, oli pettumus mega suur, sest tegemist oli valge lihtõielise pojengiga, mis pole mitte see, mida ma lootsin. 😡 Olin nii kuri, et olin valmis selle kohe üles kaevama ja ei-tea-kellele ära andma. Jätsin siiski alles ja on peenras siiani, sest kui rikkalikult õitseb, on isegi omamoodi ilus.

Järgmiseks ostsin Hortesest päevaliilia, mis nime järgi pidi küll olema ‘Pandora Box’, kuid tegelikult on ‘Stella De Oro’. Kuna ostsin õitsevana, siis vähemalt teadsin, millised õied tal on, muidu oleks hiljem jälle “üllatusmoment” olnud.

Hemerocallis 'Stella De Oro'

Hemerocallis ‘Stella De Oro’

Õied lähemalt

Õied lähemalt

Hiljem järgnes riburadapidi igasuguseid muid püsikuid ja hooajataimi, nii kevadeks, suveks kui sügiseks. Peenar on seega kuhjaga täis, kuid tahaks ikka veel ja veel neid juurde.

Juba mõnda aega häiris mind peenra üldine välimus ja selle kaootilisus. Tahtsin sellele mingit uut ilusat äärt teha ja lilled paremini paigutada. Eelmisel suvel võtsingi selle hullu töö ette ning tegin ära. Enne oli peenral plekist pisike ääreke, et umbrohtu peenrast eemal hoida. Kuna see oli siiski liiga madal, ei ulatunud piisavalt sügavale, katkine ja kole, tekkis ammu idee asendada see puust äärega. Mina tahtsin seda osta, mees arvas, et teeme ise. Tegimegi – mees tegi lipid, mina möglasin kaitsevärviga üle. 🙂 Nende maasse kaevamine ning tagumine oli päris vaevaline töö, mida mehega lõpuks kahekesi tegime. Kui lilled said välja kaevatud, uude kohta pandud, äär paigaldatud, oli peenral ikka palju viisakam välimus. 🙂 Mõni pilt ka juurde illustreerimiseks. 😛

Peenar enne eestvaates

Peenar enne eestvaates…

...ja küljepealt

…ja küljepealt

Peenar pärast eestvaates...

Peenar pärast eestvaates…

...ja küljepealt

…ja küljepealt

Viimastel piltidel on ka mu pojeng siis näha. 😉

Nüüd on kevad käes ja algab uus aastaring. Seega ongi hea alustada ühtlasi oma peenrakesel toimuva perioodilise näitamisega. 🙂 Täna tegin esimesed pildid.

Juba paar kevadet tagasi tõin naabermaja mahajäetud aiast ühe pundi lumikellukesi ning istutasin oma peenrasse maha. Aga asukoht on nende jaoks vist liiga päikseline ja soe, sest eelmine aasta näitasid nad mulle ainult oma lehti, kuid see aasta on siiski väike areng toimunud: paar õiekest on ka lahti läinud – üks peenra ühes ja teine teises otsas. 😀

Üksik lumikelluke

Üksik lumikelluke

See oli vist üle-eelmine aasta, kui ma ostsin Prismast paki krookuste seguga (mu ühed kevadised lemmikud 🙂 ) ning panin kõik 15 tükki peenrasse maha. Läksid hästi kasvama ning eelmisel kevadel nägin ka esimesi õisi. Siis pilti ei teinud, kuid nüüd on nad taas õitsemas ning ka pilt neist jäädvustatud. 🙂

Crocus vernus Mixed

Crocus vernus Mixed

On ju ilusad?! 😉

Veel paisutavad nartsissid oma pungi.

Nartsisside pungad

Nartsisside pungad

Ootan pikisilmi nende lahtiminemist, sest mul pole mingit ettekujutust, millised nad välja näevad. Tõtt öelda pole mul isegi aimu, kust ma nad saanud olen. 😀 Mõni aasta tagasi sonkisin meie aia avarusest hunniku nartsissi- ja tulbisibulaid murukamarast välja ning panin oma peenrasse, kuid siiani pole nad peale lehtede kasvatamise vaevunud midagi tegema. Suur oli seega üllatus, kui sel kevadel juba varakult hakkasid nartsissid peale lehtede ka õienuppe pungitama. o_O Mäletan, et peenra ümbertegemise ajal viskasin mingi hulga neid sibulaid oma peenrast välja, kuid kas ma jätsin siiski midagi neist alles ja nad otsustasid nüüd õitsema hakata, või ostsin ma uusi juurde või sain ma neid kusagilt mujalt – selle koha pealt on mälus must auk. Vist olin sel hetkel teadvuseta olekus. XD Mingid tulbilehtede otsad ka on nina mullast välja pistnud, kuid need on küll seda nägu, et ei tule sealt jälle mingit õitsemist. Pean vist ikka korralikud sibulad endale muretsema.

Rohkem esialgu peenras ei toimugi midagi. Jään ootama, kas mu hüatsindid, võrkiirised, laugud teevad sel kevadel midagi või mitte. Kui midagi toimub, näete teie ka. 🙂

 

Esimesed kirjatud sokid

Alguse sai see sellest, et poisile oli uusi sokke vaja. Kuna tavalised soonikuga sokid tundusid juba ammu igavad ja viimasel ajal olen näinud päris palju väga ilusaid mustrilisi sokke, tuli ka tahtmine midagi sellist teha. Et mul sokiraamatut võtta polnud, uurisin oma “Kindakirja” raamatut, et ehk leian sealt sobiva mustri. Leidsingi ja asusin suure tuhinaga kuduma. Kui aga olin mustriga juba poole peal, uurisin säärt kriitilise pilguga ning sain aru, et see ei lähe mitte: soki oleks heal juhul beebile jalga saanud – oli liiga kitsas. 😕 Lõin alguses varrastele 48 silmust nagu ikka, aga ma polnud sellega arvestanud, et kui soonik annab mõnuga venima, siis mitme värviga parempoolne kude ei taha eriti venida (vähemalt mul ei veninud). Polnudki muud teha, kui vardad välja tõmmata ja otsast alata. 😦

Otsisin siis uue mustri, sest teise mustri kordus oli liiga suur. Lõin jälle 48 silmust vardale, kudusin alguseks natuke soonikut ja siis lisasin igale vardale kolm silmust – kokku siis 60 silmust, ning üritasin lõdvemalt kududa kui tavaliselt. Pärast mustri kudumist kahandasin jälle 48 silmale. Jubedalt pabistasin, et kas nüüdki jalga mahuvad, aga mure oli asjatu – ilusti läksid. 🙂 Edasi kudusin nagu tavaliselt.

Mustriks oli mingi Türi kindakiri leheküljelt 43.

Lõngadeks olid: beež –  G-B Sprint  (75% uusvilla ja 25% polüamiidi); punane – Steinbach Wolle Sockenwolle (vanadest varudest).

Vardad olid nr 2,5.

Sellised nad siis välja kukkusid. 🙂

Markuse kirjatud sokid

Markuse kirjatud sokid

Soki muster

Soki muster

Täitsa armsad mu meelest! 🙂 Iseasi muidugi, kuidas tegelikult oleks pidanud kuduma.

Nüüd tahaks endale sellist raamatut, kus on sokikirjad sees (ja ehk ka õpetus õigete võtete kohta), sest kirjatuid on palju huvitavam kududa ning tulemus jääb ka kenam. Näiteks sellist:

Martsipani-puuviljakeeks

Pole tükk aega jälle midagi küpsetanud. Nüüd tegin martsipani-puuviljakeeksi, mille retsepti sain nagu ikka “Pereköögi kokaraamatu” I osast. Kuna retsepti netis üleval pole, siis panen siia ka.

Martsipani-puuviljakeeks

100 g võid; 3 dl nisujahu; 1 dl fariin- (või muscovado) suhkrut; 100 g martsipanimassi; 200 g kuivatatud puuvilju (aprikoosid, ananassid, papaiad); 2 muna; 100 g rosinaid; soovi korral tuhksuhkrut

Haki ühes kausis tükeldatud külm või jahuga segamini. Lisa suhkur ja väikesteks kuubikuteks lõigatud martsipan, sega läbi. Klopi teises kausis lahti munad, lisa tükeldatud kuivatatud puuviljad ja rosinad. Seejärel sega hulka jahu-võisegu. Vala tainas kandilisse või ümmargusse auguga keeksivormi, mis on võitatud ja riivsaiaga üleriputatud. Küpseta 160° juures 1 tund. Valmis keeks on pealt kaunilt pruun ja lööb vormi äärest lahti. Lase 20 minutit vormis jahtuda ning kummuta siis välja. Soovi korral riputa üle tuhksuhkruga, kui keeks on veel kuum.

Tavalise jahu asemel kasutasin mina jälle täisterajahu, kuid see oli viga, sest keeks jäi tänu sellele natuke kõva. 😕 Puuviljadeks kasutasin Rainbow Hawaiji-puuviljasegu, kus on rosinad, ananassid, papaiad, kookospähkel (mille oleks siiski võinud välja nokkida, aga ei viitsinud) ja banaan. Vormiks katsetasin oma uut ümmargust silikoonist keeksivormi. Väga mugav oli sellega teha.

Maitse oli hea, kuid martsipan muutis selle väga magusaks – tõeline magusaisu tapja, seega suhkrut lisaks pole tegelikult minu meelest eriti vajagi.

Martsipani-puuviljakeeks seest

Martsipani-puuviljakeeks seest…

...ja väljast

…ja väljast

Kuidas mu orhideedel läheb?

Inspekteerisin põhjalikumalt oma orhideesid, kuidas nad on selle talve siis üle elanud, ja panen tulemused siia ka kirja. 🙂

Alustan magamistoa aknalauast, mis on lääne poole.

1. Punakaslillade õitega kuuking – Tal on üks õievars, millel on küljes viis õienuppu, ja hakkab esimest õit lahti kangutama. Tegelikult kasvatas ta esimest korda ka teise õievarre, mille ma oskasin kahjuks ära murda, kui hakkasin talle toestust panema. 😥 Praeguseks oleks sellel varrel juba ammu õied küljes. Oi, kui vihane ma enda peale ikka olin. 👿

2. Mu esimene, roheliste õitega kuuking – Venitab ka õievart väga aeglases tempos kasvatada. Pole juba mitu aastat õitsenud, kuigi on õievarre ikka kasvatanud, aga alati on nii pime sel ajal olnud, kui on õiepungade paisutamise aeg, et need on lihtsalt ära kuivanud. 😦 Ehk läheb seekord paremini, sest nüüd juba väljas palju valgem. Kasvupunktis on sügisest saati paistmas lehealge.

3. Minikuuking – Tal ka õievars küljes, millel praeguse seisuga kaks õiepunga, mis on kohe-kohe lahti minemas. Oli ka teine õievars ja sellegi oskasin ma ära murda oma hooletuse tõttu. 😥  👿

4. Suuremate valgete õitega kuuking – Kasvatab ka õievart, kuid veel aeglasemas tempos kui roheline kuuking. Eks paistab, mis sellest tuleb.

5. Oncidium – Paisutab järjekordset bulbi, õitsemise peale ei mõtlegi. 😡 Ootab pikisilmi, millal saab oma magustoidutopsist avaramasse kasvukeskkonda.

6. Suurte lillade õitega kuuking – Läheb vist varsti “Lilledemaale”. 😦

7. Phalaenopsis ‘Wildflower’ – Tema õitsemisest näitasin pilte mõni postitus eespool 🙂

8. Minu “Marianne” – Õitseb, kuid näeb natuke hädine välja. 😐

Järgmiseks töötuba, mis on lõuna poole.

9. Dendrobium bigibbum´i üks kasv – Ikka veel elus, aga erilist arengut märgata pole.

10. Paphiopedilum maudiae – Juba poest ostes oli tal kaks noort kasvu küljes, praegu kasvatab kummalegi lehte lisaks. 🙂 Talv otsa puhkas.

11. Rohelise-punasekirju õitega Cattleya, mis õitses hiljem – Just täna avastasin, et punnitab vist uut võrset. Selle üle olen lausa väga õnnelik! 😀

12. Sama Cattleya teine taim – Juba peale õitsemist märkasin tal uut kasvupunga. On vist natuke nüüd suuremaks kasvanud.

13. Dendrobium bigibbum – On üsna suureks kasvanud. Lehtede keskele piiludes tundub mingi punga moodi asi olevat. Temal on kõige aktiivsemad juureotsad. 🙂

14. Uus Cattleya – Pilte vaata eelmisest postitusest. 🙂

Nüüd elutuba. Lõunapoolne.

15. Dendrobium nobile ‘Star Class’ Yellow – Pilte vaata natuke eespoolt. 🙂 Kasvatab hoolega oma uut nelja võrset. 🙂

16. Colmanara ‘Masai Red’ – Midagi ei tee, vist kogub nendele bulbidele, mis viimati õitsesid, jõudu.

17. Paphiopedilum – Talv otsa puhkas. Nüüd kasvatab vanale ja ühele uuele võrsele uut lehte juurde. 🙂

Täna mõtlesin veel seda, et rohkem ma teisi lilli endale juurde muretsema ei hakka. Niigi kõik aknalauad tihedalt neid täis. Kui keegi mulle midagi kingib, siis loomulikult võtan vastu, aga ise ostan edaspidi ainult orhideesid. 😀 Nende vastu ikka ei saa! 🙂

Orhideenäitus Tallinna Botaanikaaias

01.03-09.03 toimus Tallinna Botaanikaaias orhideenäitus. Juba eelmise aasta suvel/sügisel hakkasin seda näitust ootama, sest oli kindel plaan sinna kohale minna ja kogu see ilu oma silmaga üle vaadata. Kui sõbranna nägi jaanuaris teadet selle kohta, et märtsis on siis orhideenäitus tulemas, valisime kindla kuupäeva välja (kindlasti pidi see olema laupäev või pühapäev, sest siis toimub ka orhideede müük!) ja märkisime kalendrisse üles.

Eile jõudis lõpuks kauaoodatud päev kätte. Mina, nagu alati, olin otsustaval päeval täiega tõbine, kuid mitteminek ei tulnud mõttessegi. Pidime 11:30 Viru terminalis õe ja sõbrannaga kokku saama, et sealt bussiga edasi sõita. Uni läks juba kaheksa paiku ära. Natuke enne kella 11 astusin siis uksest välja, sõitsin marsaga linna ja Solarise juurest panin jooksuga siis terminali poole ajama, kuna buss pidi 5-6 minuti pärast väljuma. Õigeks ajaks jõudsin ikka! 🙂 Õde ja sõbrants juba ootasid ja kohe tuli ka buss. Sõidu ajal läks küll enesetunne päris vastikuks. Ei tea, kas jooksmisest oli mul täiega palaviku tunne peal. 😕

Kohale jõudes paistis juba kaugelt, et piletisaba ulatub lausa palmimaja uksest välja ja rahvast vooris aga juurde. Panin jooksuga ajama, et kiiremini sappa seisma saaks, õde ja sõbrants jäid taha venima. Kui piletid käes, läksime kohe müügikohta taga otsima (ahnus, noh 😛 ), et esiteks ostud ära teha – näitust pärast ka aega vaadata.

Müügisaalis oli sellllllline rahvas, et liikumagi praktiliselt ei pääsenud. 😯 Kassasaba  oli lausa mitmekümne meetri pikkune. Õde ja sõbranna olid valmis kohe uksest uuesti välja astuma, aga ma ei kavatsenud kuhugi minna. 😀 Hakkasin hoopis vaatama, mida head ja paremat ka müüakse. Valik oli vägev, kõik orhideeliste perekonnad olid vist esindatud, millest ma oma orhideeraamatutest lugeda võin: kuukingad, dendroobiumid, erinevad kambrialised, veenuskingad, tsümbiidiumid, katleiad, pleioned, masdevalliad, vandad jne. Hinnad olid täitsa head: mida vaatasin, olid enamuses 12-15 eurot. Ainult väärisdendroobiumid, mille järele ma tegelikult olin tulnud, maksid kahjuks 20 eurot, mis oli liiga kallis minu jaoks. Jäi seega valikust välja, kuigi nad olid väga ilusad. 😦 Sattusin katleiadest vaimustusse ja lõpuks valisingi ühe välja. Õde noris, et kas ostad endale tulbid? Oli jah tulbi moodi. 😀 Seisime kordamööda kassasabas, mis edenes õnneks päris kiiresti. Õde ja sõbranna said ka oma valikud tehtud, kuigi alguses hakkasid vastu punnima, et ei oska valida ja jääb ostmata ja… Ma ikka ässitasin, et ei ole siin midagi, vaadaku aga ringi ja valigu välja. Kui ostud tehtud, oli aeg näitusesaalidesse suunduda.

Rahvast jagus igale poole meeletult. Liiklemine toimus nagu autodel tipptunni ajal üksteise taga venides. Rohkem tegelesin küll piltide klõpsimise kui taimede imetlemisega. 😳 Eks nüüd saan neid takkajärgi siis imetleda. 🙂 Küll loodus (ja inimene) on ikka fantaasiarikas olnud orhideede loomisel. Milline ilu! Kõige rohkem vist avaldasid mulle muljet kõige pisemate õitega dendrochilumid ja ontsiidiumid. Nagu muinasjutt! 🙄 Olen ennegi piltide peal imetlenud Oncidium “Tiny Twinkle”-it, aga reaalsuses oli ta veel armsam. See läheb küll mu soovide nimekirja. 🙂

Kuna siia annab väga vähe pilte panna, siis panin pildid üles Albumisse. Album on kinnine, kuna ei taha, et kõik sellele ligi pääseks (ei meeldi see nõme hindamine), seega kutse saamiseks võib mulle kirjutada oma e-maili aadressi kas siia kommentaaridesse või mulle ticutacu@hot.ee või pereklubikad ka privada. 🙂

Koos ostmisega kokku tuiasime ringi umbes kaks tundi, lõpuks oli (vähemalt mul) toss täitsa väljas. Lõpuks läksime veel uuesti müügisaali, et vaadata, ehk ikka tahaks veel midagi. Lauad olid juba üsna lagedaks jäänud. Kuigi mitu lille jäi kripeldama, ei ostnud siiski rohkem midagi. Jäävad järgmise näituse jaoks! 🙂 Enne koju minemist keerasin oma lille veel kaasavõetud pleedi sisse, et ta ei külmetaks. Koju jõudsin natuke enne kella nelja ja olin omadega täiesti läbi, aga väga rahul ja õnnelik.

Lõpuks näitan ka oma “tulpe”. 😀 Selline iludus siis:

"Tulbid"

“Tulbid”

Uue Cattleya õied

Uue Cattleya õied

Veel lähedamalt

Veel lähedamalt

Oli tore näitus ja ootan juba järgnevat aastat, et jälle kohale minna. 🙂

Edit: Lisan veel seda, et päikse käes hakkab mu Cattleya tugevalt ja vürtsiselt lõhnama, nii et pea läheb lausa uimaseks sellest lõhnast. 🙂

%d bloggers like this: