Monthly Archives: august 2014

Nii kiire, nii kiire on

Käes on mingi ekstra kiire eluperiood. Üks kodune toimetus ajab teist taga, palgatööst vabadel päevadel vehkled nagu tumm leilis, aga ikka tundub, et ei jõua kuidagi järje peale. Marjad põõsastel ammu valmis, aga ikka jõuad neid korjama alles siis, kui nad on juba üleküpsenud ja pooled ka maha potsatanud. 😳 Ja asi pole laiskuses, vaid ajapuuduses. Isegi pilte pole olnud aega siia panna.

Täpselt nii juhtus punaste tikritega. Mingi pool ämbritäit õnnestus lõpuks korjata, kui aga neid puhastama hakkasin, pidin ikkagi umbes kolmandiku veel välja praakima. 😦 Tegin neist jälle kompotti, nagu eelmiselgi aastal, nüüd tuli purke muidugi palju vähem – ainult enam-vähem 5 purki, viimane jäi natuke poolikuks.

Tikrikompott

Tikrikompott

Järgmiseks tühjendasin meie punasesõstrapõõsad ära, suurema töö oli küll ämm enne ära teinud. Marju korjasime lapsega neljapäeval, kuid edasi nendega tegelema sain hakata alles pühapäeva õhtul. Loomulikult olid jõudnud ämbris juba hallitama minna. 😡 Õnneks kadu väga suur ei olnud – 200-300 grammi ehk. Järgi jäi 1,1 kilo, neist tegin jälle želeed, nagu eelminegi aasta. Sain 3,5 purki.

Punasesõstraželee

Punasesõstraželee

Nüüd on vähemalt meie aia marjadega asi vist ühel pool, sest ploome küll tuleb, aga mitte nii palju, et purki annaks panna. Tuleb mujalt noolima minna. 😛  Ja äkki õnnestub veel midagi kusagilt saada, nii väga tahaks ju veel midagi sisse teha. Nagu haiguseks on see paari aastaga kujunenud. Mees juba vingub, et kes need moosid kõik ära sööb, enne lähevad pahaks. Jõrr-jõrrr-jõrrrrr…

Advertisements

Vaarika-punasesõstramoos

Korjasin esmaspäeval (loodetavasti) sel aastal viimast korda vaarikaid. Üks termomeeter näitas, et väljas on varjus +32°C, teine näitas +28, seega keskeltläbi +30° ja põõsad olid lauspäikeses. Eelmistel suvedel on mu kuumataluvuse ülemine piir olnud +25°, peale mida tekib juba tahtmine minestada. Kuid sel suvel olen kuuma üsna hästi talunud, kui vahepealne nädal peale oppi välja arvata. Nüüdki olin nagu higikoll, isegi jalatallad olid vesimärjad, kuid pilt püsis kindlalt ees, vahepeal käisin ainult vett ja jääteed toas kaanimas. Lõpuks olin ainult põõsaste poolt põhjalikult ära kriibitud. Nagu kassid oleksid kallal käinud.

Kaks korda olen sel aastal vaarikatest juba moosi teinud, kolmandat korda sama enam ei viitsinud teha, tahtsin mingit maitsenüanssi juurde lisada. Otsustasin lisada punaseid sõstraid, et saaks hapukat maitset juurde.

Võtsin siis 1500 g vaarikaid, 600 g punaseid sõstraid, 1250 g suhkrut ja keetsin nagu tavaliselt. Sain 8 purki, kaheksas jäi natuke siiski poolikuks.

Vaarika-punasesõstramoos

Vaarika-punasesõstramoos

Võiga tikrivõie

Käes on jälle tikrite aeg ja otsisin ideed, mida sel aastal neist teha. Võiga tikrivõie tundus huvitav olevat.

Eile siis sättisime lapsega endid kollaseid karusmarjapõõsaid ründama. Tikrid on muidu ühed mu lemmik marjad, aga need põõsad… Eile oli nendes ringi ronimine veel eriti jube: põõsad on hästi tihedalt koos ja okkad meenutasid pigem kassiküüsi, seega ma olen üsna korralikult ära kriibitud, kuigi saime L-i käest suured ja paksud nahkkindad. Ilma nendeta oleks ma eos alla andnud. Ja lisaks võttis meid vastu korralik herilastepilv. No eelmisest aastast ma küll ei mäleta, et need jubedikud niimoodi tikreid himustanud oleksid. 😮 Aga eile kaks kolmandikku ajast võitlesime herilastega ning kolmandiku siis korjasime marju. Ime, et ühtegi sutsu ei saanud. o_O Lõpuks olin ise sama tige kui üks paras herilane. 😈

Tahtsin küll kõike teha retsepti järgi, kuid lõpuks kukkus välja ikka omamoodi.

Võtsin 2,3 kg marju; 9 dl suhkrut; 4½ sl vett; 125 g võid

Marjad ainult pesin läbi, ei puhastanud. Panin veega keema (vett oli minu meelest liiga palju), keetsin pehmeks. Edasi oleks pidanud segu läbi sõela laskma. Kuid õpetuses oleks minusugusele rumalale olema lause, et marjad kurnata ja siis lasta läbi sõela. Kuna seda lauset polnud, kallasin praktiliselt kogu potisisu otse sõelale ning hakkasin siis seda läbi pressima. Mingi hetk sain aru, et väga vesine tuleb see “võie”. Kallasin praktiliselt kogu vee ära, mis kogunenud oli, põhja jäi vähe paksem segu. Surusin siis marjad lõpuni läbi sõela, panin segu potti tagasi, lisasin maitse järgi suhkrut, sest retseptis antud kogus tundus ulmeliselt suur. Keetsin, kuni vahtu enam ei tulnud, siis lisasin või, lasin sel sulada ja panin segu purki. Aga võiet see mulle küll ei meenutanud, pigem püreesuppi. 😦 Saab näha, kas see läheb paksemaks ja kas üldse kõlbab. 🙄

Purke sain jälle kolm. 😀

Võiga tikrivõie

Võiga tikrivõie

P.S. Nüüd, mõni päev hiljem, võin konstanteerida, et juba järgmiseks päevaks oli supist ikka midagi tahkemat saanud. 🙂

%d bloggers like this: