Monthly Archives: september 2014

Seenelkäik ehk pohlamoos :D

Kaks seenevõhikut tahtsid metsa seenele minna – mina ja elukaaslane, laps ka veel kolmandaks. Käisid ka, metsas seeni oli ka omajagu, aga kõik jäid korjamata, sest võõrad seened olid. Võhikud ju ikkagi! 😀  Mina oleks kõik üles korjanud, aga mees ei lubanud, et kahtlased seened on, sest tema ei tunne neid. Ainukesed tuttavad seened olid punased pilvikud, aga kõik olid vanad ja koledad. 😦 Et mitte kaks kätt taskus metsast tagasi tulla, korjasime siis natuke pohli, sest mul oli juba ammu tahtmine proovida pohlamoos ära. Kanarbikku korjasin ka silmailuks. 🙂

Uurisin erinevaid retsepte. Päris palju pandi pohladele lisaks porgandit, sest see pidi maitse mahedamaks muutma. Kuna ma porgandi riivimisega mässama ei viitsinud hakata, mõtlesin, et saab ilma ka, mis sel maitsel ikka viga saab olla. Aluseks võtsin Rootsi pohlamoosi retsepti, sest see tõotas tulla magusam kui tavaline moos. Aga tuhkagi! Ikka üsna mõrkjas jäi, vähemalt kuumalt maitstuna. :/ Järgmine kord panen hoopis õunu lisaks. Sain täpselt ühe purgitäie.

Aga moosi välimus tuli küll kena. 🙂 Seal retseptiski kirjutati, et kui on noori marju hulgas (no ei tea, mitmenda saagi omad küll 😛 ), siis moos tarretub hästi. Mul oli ja juba järgmiseks hommikuks oli moos tahke.

Rootsi pohlamoos

Rootsi pohlamoos

Pohlamoos lähedalt

Pohlamoos lähedalt

Edit: Jõulude ajal tegime siis moosipurgi lahti, et verivorsti kõrval lisandiks katsetada, ja saime suure ja meeldiva üllatuse osaliseks: mõrkjas maitse oli täielikult kadunud ja moos oli super mõnus! 😮 Söö või otse purgist lusikaga. Seega sügisel tuleb uuesti teha ja ei mingeid õunu hulka! 😉

Uuendatud: 23.02.15

Sügiskompositsioon

Käes on sügis ning koolides ja lasteaedades korraldatakse näitusi sügisandidest. Nii ka meie koolis. Tuli teha kompositsioon köögiviljadest või kasvõi sügisvärvides puulehtedest. Kohustuslik loomulikult ei olnud, kuid ma otsustasin siiski proovida midagi valmis meisterdada. Viimati tegin midagi sellist kolm aastat tagasi, kui laps käis lasteaias neljandas rühmas, ja siis valmis mul sajajalgne. Nüüdki tuli esimese hooga pähe null ideed, kuid paaripäevase ajutöö ja guugeldamise abiga mõni mõte ikka tärkas.

Hullult võttis aega, vähemalt pool päeva läks ära. 🙄 Valmis siis selline seltskond: kaks kartulist siili, õunast lepatriinu (lapse lemmik! 🙂 ) ning tomatitest ja porrust kaks kärbseseent. Päris vahvad said mu meelest! 🙂 Pildistasin igast küljest üles ka. 😛

Sügiskompositsioon 2014, vaade 1

Sügiskompositsioon 2014, vaade 1

Sügiskompositsioon 2014, vaade 2

Sügiskompositsioon 2014, vaade 2

Sügiskompositsioon 2014, vaade 3

Sügiskompositsioon 2014, vaade 3

Sügiskompositsioon 2014, vaade 4

Sügiskompositsioon 2014, vaade 4

Homme tuleb see seltskond tervena veel kuidagi kooli saada. Jala minek! 🙄

Mobiilikott

Meie pojake läks sügisel siis kooli ja sai sel puhul endale esimese mobiiltelefoni. Kuid sellele on ju kaitseks kotti ümber vaja. Kuna poisi mobla pole “nutikas” ja on väiksemõõduline, traavisin kõikvõimalikud poed läbi kotti otsides, aga täielik nulliring. Ju siis alla “nutika” pole enam telefon. 😡 Ei jäänudki muud üle kui hakata seda ise tegema.

Kott on heegeldatud ühes tükis kinnissilmustega. Alustasin põhja alt samamoodi nagu titepapusid. Kolmel real kasvatasin silmuseid, siis sai laius parajaks, seejärel järgmisel real kahandasin kõvasti silmuseid, et jääks kausjalt hoidma. Ja siis polnudki muud kui ringiratast heegeldada. Kui koti ülemine serv oli telefoni ülemise äärega tasa, hakkasin heegeldama ühekordseid sambaid, et ülespoole saaks pehmust juurde, sest kinnissilmustega jäi kott ikka tõeliselt tugev ja jäik (nagu peabki, et kaitseks ka). Kolm rida heegeldasin sambaid, nendele otsa tegin veel ühe rea kinnissilmustega ja oligi valmis. Punusin kinniseks kolmevärvilise paela ja kuna mu poiss ei oska paelu siduda ( ^^’ ), saab ta paela kinni tõmmata väikse stopriga. 🙂

Heegeldatud mobiilikott

Heegeldatud mobiilikott

Mobla puges kotti peitu

Mobla puges kotti peitu

Lõngaks oli Steinbach Capri ja heegelnõel nr. 2,5.

Kaktused

Kuna läksime L.-iga mõni päev tagasi praktiliselt tülli, sest ta ei lubanud mul järjekordset orhideelist osta, siis ostsin eile endale puhtalt jonni pärast kaks vahvat kaktust. 😛 Mõtlesin küll alguses ühega piirduda, aga seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel ja ei teadnud, kumba võtta ja mida jätta. Võtsin siis mõlemad. 😀 Loodan, et nad hullult paljuneda jälle ei mõtle nagu mu näsakas ja siilik. 🙄 Ja suurim unistus on nad kunagi õitsema ka saada. Kaktuste õied on ju nii ilusad. 🙂

Mingi ämmakeeleline

Mingi ämmakeeleline

Siilike

Siilike

Erinevad teineteisest nagu siga ja kägu. 😀 Keegi võiks nende liigid ka veel kindlaks teha… 😛

Ploomimoos

Siit see ploomijutt nüüd tuleb. 🙂

Sel aastal head inimest polnud, kes oleks meile ise ploome pakkuma tulnud, pidime ise muretsema. Hulluks ei hakanud minema, jäime üsna väikse koguse juurde. Peale puhastamist sain koguseks 1,3 kilo. Keetmisega ka ei hakanud nii hullu moodi üle pingutama nagu eelmisel aastal, tegin nagu tavalist moosi, seetõttu jäi vedelamaks kui marmelaad. Eelmisel aastal, tänu hullult pikale keetmisele, läks too purgis lõpuks nii tihkeks, et lõika või noaga 😮

Vaatasin, et eelmise aasta postituses ma retseptiallika olen küll kirja pannud, aga sellest ei loe midagi välja. Leidsin netist samasuguse retsepti siit.

Moosi sain 3,25 purki.

Ploomimoos

Ploomimoos

Selleks aastaks hakkan vist oma hoidistamistega ühele poole saama. Kõrvitsat võib-olla teen veel sisse (moosipurgid ilutsevadki järgmise “ihaldusobjekti” taustal 😛 ) ja kui veel midagi head kusagilt saan , siis ehk veel midagi. Meil on nagunii majapidamises tekkinud purkide põud, kuna ka L. on kõvasti kurke-tomateid-paprikat sisse teinud ning eelmistest aastatest on veel moose kõvasti alles, mis hoiavad ka purke kinni. 😀

Alõtshamoos

Mitu päeva alõtšade korjamist + mitu päeva puhastamist + mitu potitäit vaaritamist = 3,5 kilo puuvilju ja 12,5 purki moosi.

Seekord ei hakanud alõtšadele midagi juurde “leiutama”, tegin ainult neist. Aluseks võtsin retsepti Nami-namist, kuid läbi sõela ei hakanud ma midagi suruma, sest ei viitsinud, lasin jälle saumiksriga üle ja puhastamistöö tegin ka juba enne vaaritamist ära. Kuna puhastasin neid mitu päeva, jõudsid esimesed juba tumedaks tõmbuda ja nendest tuli ka tumedam moos, võrreldes hiljem puhastatutega. Välja tuli lausa marmelaad, sest tõmbas purgis pärast tihkeks, ei jäänud vedelaks.

Alõtšamoos

Alõtšamoos

Pilt jäi natuke hägune. 😦

Selleks aastaks alõtšadest kindlalt aitab. I´m sick of it!

Ploomid on ka juba otsaga purki jõudnud, aga sellest tuleb postitus mõni teine päev. 🙂

Arooniasiirup

Paar päeva tagasi kirjutasin, et mul on kõva tahtmine teha arooniasiirupit, kuna sel aastal on paras arooniauputus.

Ühistu vahel on suur arooniahekk, mille marjadele tavaliselt keegi ei pretendeeri, seega suundusin ämbriga põõsasse. Umbes 15 minutit liigutamist ja praktiliselt pool ämbrit oli suuuuuri kobaraid täis. 🙂 Arvasin, et esimeseks korraks aitab. Kodus puhastasin marjad rootsudest ära ja kaalusin üle – 1,4 kg. Edasi tegin, nagu Lia Virkuse ja Pille Endeni “Nutika perenaise kokaraamat” käskis. Mida ta käskis, pean vist siia kirja panema, sest erinevaid õpetusi on netis küll, aga päris sellist nagu ei leidnudki.

Arooniasiirup kirsilehtedega

2,5 kg arooniaid; 2-2,5 l kirsilehti; 60-100 g sidrunhapet; 4 l kuuma keedetud vett; u 3 kg suhkrut

Pane suurde anumasse kihiti kirsilehed ja arooniad ning sidrunhape. Vala peale kuum vesi, kata kaanega ja lase ööpäev seista. Kurna mahl potti. Lisa suhkur, nii et see on mahlaga suhtes 1:1. Lase keema tõusta ja kuumuta, kuni suhkur on lahustunud. Vala siirup pudelitesse või purkidesse ning sulge kuumalt.

Kirsilehtede saamiseks käisime kirsileheraksus, kuna endal kirsipuud aias pole. ^^’ Kõik muu tegin, nagu juhendis oli, ainult et keedetud vee asemel panin kuuma vett, mis kraanist tuli. Kuna kuumutades hakkas see vahtu ajama, siis lasin siirupi keema tõusta, et saaks vahu pealt ära kraapida.

Purke sain kokku 8 ja 2/3. Värvus tuli väga ilus kirsipunane, mida proovisin ka pildile saada. Maitse kohta ei oska veel midagi arvata, sest pole proovinud. Loodetavasti ikka kõlbab. 🙂

Aroonasiirup, 2014

Arooniasiirup, 2014

Järgmiseks püüan välja mõelda, mida veel alõtšadest teha annaks, sest alles nüüd on nende õige valmimisaeg käes ja tee lausa kolletab neist. Mõte, et peaks neid jälle arooniatega tegema, hakkab lausa vastu. Liiga palju olen pidanud arooniatega lähipäevil tegelema. Nende maitse on lausa pidevalt suus. 🙄

Ohtralt arooniaid, 2014 - Copy

%d bloggers like this: