Monthly Archives: juuli 2015

Tikri-piparmündimoos

Pidin isegi puhkuse viimasel päeval tegelema tikrite päästeoperatsiooniga. Arvasin, et nendega on veel mõni päev aega, kuid siis avastasin ühe põõsa, millel esimesed ähvardasid juba pudenema hakata.

Juba mõni päev tagasi hakkasin mõtlema, mida nendest teha. Guugeldades leidsin tikri-piparmündimoosile suure kiidulaulu. Tundus huvitav ja tahtsin ka proovida. Aluseks võtsin miilumaalu ja toidutare retseptid, kuid tegin siiski natuke omamoodi. 🙂

2,2 kg kollaseid tikreid puhastasin vartest ja õienuppudest, pesin ja panin potti ¾ sidruni mahlaga ning keetsin pudruks. Siis lasin saumiksriga üle, lisasin umbes 600 g suhkrut kilo marjade kohta (algul arvestasin 500 g kilo marjade kohta, kuid hiljem uhasin juurde, sest hapu jäi) ja keetsin, kuni enam vahtu ei tulnud.  Siis lisasin suure peotäie piparmündilehti (u 25 lehte) ja keetsin veel umbes 15 minutit.

Moosipurke tuli kokku viis pooleliitrist. Maitse tundub mõnus, piparmünt aimub, kuid ei domineeri. 🙂

Tikri-piparmündimoos, 2015

Tikri-piparmündimoos, 2015

Advertisements

Vaarikasiirup

Korjasin eile järgmise satsi vaarikaid, kuid tavalist moosi enam teha ei viitsinud. Kuna kõrvale polnud midagi sobivat võtta – marjad alles toorevõitu – otsustasin proovida hoopis siirupit teha. Uurisin õpetusi ja retsepte, kuid ikka eeldasid need mahlaauruti olemasolu. Mida aga teha, kui seda pole? Õnneks leidsin netist sellise õpetuse.

Marju olin korjanud 1,8 kg. Vett lisasin 700 ml (hiljem mõtlesin, et võib-olla oleks pidanud vähem), keetsin marju 10 minutit, pärast seisis pool tundi. Siis algas raske pressimise töö. Kuna ma pole näinud vajadust koju marlit muretseda, ohverdasin selle asemel ühe käteräti. Peale sõelal nõrutamist, pudrunuiaga sudimist, käte vahel kõva väänamist sain tumepunast mahla 1,7 liitrit. Kestadest jäi paras vanaroosa brikett järele. Kuna soovisin tavalisest mahlast magusamat siirupit, lisasin suhkrut terve kilo – 0,6 kilo 1 liitri mahla kohta. Pärast maitstes tundus päris magus maitse olevat. Keetsin mahla 15 minutit ja panin pudelitesse-purkidesse.

Valmis siirupit sain 2,5 liitrit – kolm täis purki-pudelit, neljas purk jäi viimase kolmandiku peale. Kuna tegemine õnnestus ka ilma aurutita, proovin sama meetodiga ka tulevikus. 🙂 Tuleb vist marlit otsima minna. 😛

Kiire klõps ka.

Vaarikasiirup, 2015

Vaarikasiirup, 2015

Vaarikamoos 2015

Sel aastal on meil vaarikaid palju, marjad on suured ja korralikud, usse praktiliselt ei kohtagi. 🙂 Vaarikavõsa on ka vägevaks kasvanud.

Alustuseks tegin tavalist vaarikamoosi. Korjasin 1,5 kg vaarikaid, suhkrut lisasin 750 g, seega ½ kg ühe kilo marjade kohta, vähem kui eelmisel aastal. Vett ei lisanud, sest ämm õpetas, et maasikad, vaarikad ja mustikad on ise nii mahlased, seega neile pole vett vaja pannagi. Vedelikku tuligi rohkelt, kuid keetsin moosi üsna kaua ja lõpuks muutus see mõnusalt paksuks. 🙂

Moosipurke sain kokku 4½.

Vaarikamoos, 2015

Vaarikamoos, 2015

Õige moosi värv on ikka punane. 🙂

Vaarikamoos lähedalt

Vaarikamoos lähedalt

Edit: Üleeile korjasin jälle kolmveerand ämbritäit vaarikaid. Vähemalt pooled jäid veel põõsaste otsa. Kuna kodus oli suhkur täitsa otsas, ei saanud nendega kohe toimetama hakata. Tõstsin ämbri keldrisse. Eile õhtul võtsin nad siis jälle ette. Jumala palju oli juba hallitama jõudnud minna ja lödiks muutunud. 😡 Üle tunni aja kasisin seda ämbritäit. Kui  esialgu tundus, et pean enamuse minema viskama, siis nii hull olukord siiski polnud: väiksemat sorti kausitäis ainult läks kahjudesse. Moos sai südaööks valmis ja tuli seda 9,5 purki.

Uuendatud: 31.07.15

Mustikamoos ehk metsaskäik

Saigi järgmisel päeval metsas käidud ja mustikad koju toodud. 🙂

Jõudsime sinna päris hilja õhtul – peale seitset millalgi. Päeval sadas vihma ja arvasin, et vist ei saa minekust asja, kuigi vaim oli valmis. Kui lõpuks sadu järgi jäi, otsustasime siiski ära käia. Poiss ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal juba minema hakkame. Ikka millal ja millal… Lõpuks said toimetused tehtud, metsariided selga, rattad välja ja minema. Seekord ei sõitnud me otse, vaid L. vedas meid mööda käänulisi mereäärseid tänavaid, et aga huvitavam oleks.

Metsas oli mõnus, nagu ikka. Vaikus… Sai omi mõtteid mõlgutada korjamise kõrvalt. Ma ei saa aru neist, kes isegi metsas aina seletavad, lärmavad. Mets on mulle püha koht. Kuigi ma ei ole nii suur metsainimene, et sinna elama koliks, siis vaikust ja rahu seal kuulata ning nautida mulle meeldib. Üritasin seda isegi Markusele seletada. Nojah, lapse asi… Ega ma vist isegi lapsena parem polnud, kui tädi ja tema mehega marjul-seenel käisime. Siis muidugi anti suured lähkrid kätte, et olgu täis korjatud, tundus rohkem orjatööna. Ei uskunud, et mulle veel metsas käimine meeldima hakkab, aga näed sa siis. 🙂 Nüüdki ei kannata ma seda, kui L. hakkab marjakorjamises mingit võiduajamist tegema. Mina tahan võtta metsa ja enda jaoks aega. Samuti ei meeldi mulle, kui keegi on enne korjamiskombainiga taimedest robinal üle käinud. Kahju on! Nojah, vaja ju sellega raha teenida, aga ikkagi… Meil käib ikka mustikas mustika haaval noppimine. Kuigi kauem läheb aega, selg on lõpuks jube valus, ei riku niimoodi vähemalt taime ära.

Metsast saime välja, kui seal hakkas juba päris hämaraks kiskuma. Peale korjamist oli ju vaja ka isu täis süüa. Võrreldes eelmise aastaga oli marju rohkem ja suuremad ka.

Kokku korjasime 1½ kilo, sellest sai peaaegu kuus purgitäit, kuues jäi viimase kolmandiku peale.

Mustikamoos, 2015

Mustikamoos, 2015

Väike rattasõit

Täna oli päev otsa väga mõnus ilm, ühtlasi ka selle nädala kõige soojem päev, seega tuli tahtmine perega üks väike rattasõit ette võtta.

Õhtul peale asjatoimetusi ajasimegi  „vokid“ välja ja tee viis Muraste poole.  Kõigepealt mööda kergliiklusteed kuni Tilgu teeni, sealt hooga mäest alla ja mööda Tilgu teed aga mereäärt mööda Muraste poole. Vahepeal väike peatus, et rannikut ja merevaadet imetleda. Mõnusalt must pilv lähenes linna poolt…

Kimasime aga edasi. Tee viis enamuse ajast allamäge ja kiirus kippus vahepeal üsna suureks minema. Vastikult tihe autoliiklus oli ja kitsas tee. Õnneks autod sõitsid aeglaselt ning ettevaatlikult. Peale Tilgu sadamat keerasime mere äärde oma metsmaasikakohta. Mammusid jagus ja väga magusad olid. Nämm-nämm! 🙂 Kusagil hakkas müristama. Väga kaua jorutada ei andnud, sest pilved lähenesid ähvardavalt. Ikka edasi… Eesmärk oli altpoolt Muraste vaateplatvormini minna. Kuna L. väga täpselt ei mäletanud, kus see asus, siis korraga oli Piirivalve Kolledž meil tee peal ees ja seega edasipääs sellega lõppenud. Ots ringi!

Olime vaevalt 200 meetrit sõitnud, kui korraga tuli Markusel rattakett maha. 😦 Marssisime natuke aega jala, rattad käekõrval, sest L. tahtis kõigepealt leida ikkagi vaatetorni üles. Mina olin muidugi vaimus valmis juba kuus kilomeetrit koduni astuma, sest tööriistu meil loomulikult kaasas polnud, millega ratta korda saaks. 😡 L. pusis  ja pusis siis puuokstega selle õnnetu keti kallal, see oli ikka päris ametlikult maha tulnud. 🙄 Me oleksimegi vist sinna pusserdama jäänudki, kui ühed ratturid poleks meist mööda sõitnud ja hädast välja aidanud. 😀 Suured tänud neile!

Ratas uuesti sõidukorras ja tee viis edasi vaateplatvormi juurde. Kuna mina olen korralik kõrgusekartja ja mitu korda ennastületavalt seal üleval juba käinud, siis jäin vabatahtlikult rattavalvuriks. Markusel oli esimene kord sinna otsa ronida. Eks tal keps vist ikka värises all, aga üles ta igatahes läks. Mina pidin muidugi igal vaheplatvormil talle lehvitama. 😀 Vaade  oli kindlasti vägev…

Kui suured ja väiksed mehed alla tulid, siis otsustasime kodu poole ajama panna, sest äiksepilved olid ikka väga ähvardavad. Tagasitee sujus õnneks hästi. Üles mööda Tilgu teed maantee peale enam minna ei tahtnud, keerasime hoopis metsa. Isegi seal autosid uhas omajagu. Oma mustikakohani jõudes tekkis mõte vaadata, mis seal toimub, sest ühed olid seal juba korjamishoos. Ossa, kui palju marju ja puha valmis! 😮 Suud ja näpud sai siniseks söödud ja plaan homme-ülehomme marjule tulla paika pandud. Siis hakkas kiire, sest must pilv oli juba pea kohal. Ma olen küll äikesefänn, kuid ainult siis, kui neli seina on mul ümber ja katus pea kohal. Enam-vähem sada sees ning kurvid sirged kodu poole! Jõudsime koju, rattad varju alla panna, välisuksest sisse astuda,  mina pesurestiga viimasena ja minu taga langesid esimesed piisad. Järgmisel hetkel oligi sadu lahti! Täpne ajastus eelkõige! 😛

Umbes 1,5 tundi ja ligemale 13 km rattasõitu ning selle aja jooksul juhtumusi kui palju! 😛

French Riviera

Minupoolseks nimeks oleks sellele pigem küll Kannatuste Rada. 😀 Tegemist on siis minu kõige esimese kootud õlasalliga. 🙂

Kudumisega alustasin juba millalgi eelmise aasta sügisel, vist novembris. Valisin esimeseks korraks küll päris lihtsa mustri, kuid sellegipoolest  ei tahtnud sall kuidagimoodi edeneda, sest rohkem tegelesin ma harutamise kui kudumisega. Kui olin 65 rida valmis saanud, vaatasin tulemust ikka väga kriitilise pilguga ja sealsamas tõmbasin vardad välja, sest see ei kannatanud mingisugust kriitikat. Otsast peale! 😡 Uuesti kududes tuli juba parem tulemus, kuid jube nüri oli neid tavalisi parem- ja pahempidi silmuseid uuesti teha.

Kuid ka mustriosas harutamist ikka jagus ja jagus ja jagus… Küll jäi mingi õhksilmus kusagil tegemata ja avastasin selle alles ülejärgmisel real, küll pani mõni silmus lihtsalt varda pealt ajama ja sain jooksiku pidama alles mitme rea pärast. Ning nii kordi ja kordi… Kõige tipp oli see, kui kududa oli jäänud kõige viimane mustririda ja üsna varda lõpus hüppas üks silmus lihtsalt varda pealt maha ja hargnes mõnuga. Jälle umbes 5 rida harutamist ja uuesti kudumist… Ja isegi kõige viimase silmuse juures oskasin ma pusserdada. No tase omaette! 🙄

Kuid siis oli sall lõpuks ometi valmis! Milline rõõm ja kergendus! 🙂 Jäin tulemusega päris rahule. Kududes ei saanud isegi aru, mis sellest lõpuks kujuneb. Kui aga peale pesu sain ta lõpuks sirgeks venitatud, vaatasin, et päris kena sall tuli. 🙂 Päev otsa käisin ja imetlesin.

Õlasall 'French Riviera'

Õlasall ‘French Riviera’

Jasmiini õied

Üks märgatav viga siiski on: kui õpetuse juures fotosid vaadata, on näha, et seal jookseb tavalisel parempidisel koel vertikaalis alla kolm õhksilmuste rida, kuid mul ainult keskelt. Õpetus (või tõlge?) tundub selles suhtes vigane olevat, sest seal on öeldud “kasvata 1 silmus igal real ühe ääresilmuse kõrvale mõlemal serval ja kasvata 1 silmus mõlemal pool keskmise 57 silmuste kõrvale igal teisel real”. Tegelikult oleks pidanud kasvatama hoopis silmusemärkijate juurest. Või siis sain mina millestki valesti aru. Aga tühja sest! 😀

Õlasalli muster lähemalt

Õlasalli muster lähemalt

Õlasalli muster

Mustri leidsin Drops Design´ist.

Lõngaks siis DROPS Lace (70% beebialpaka, 30% mooruspuu siid), tooniks naturaalne valge nr. 0100.

Ringvardad nr. 3,5.

Salli mõõtudeks kujunes 51 x 175 cm.

Mina 'French Riviera'-ga

Mul on juba järgmine sallimuster välja valitud ja lõngki ostetud, seega millalgi läheb järgmise õlasalli kudumiseks. 😛 Veel ostsin ma endale sellise raamatu

Esialgu küll imetlemiseks, kuid ehk arenen minagi kunagi selliste nuppudega iluduste kudumiseni. Äärepitsiga ja puha…

Moosi vaaritamise hooaeg on alanud…

…ja seda loomulikult maasikamoosiga. 🙂 Sel aastal sai L. Keskturult eriti korralikud ja pirakad marjad, vastupidiselt eelmisele aastale, mil marjad olid väiksemad ja üsna plödid. Peale sorteerimist sai korralikke marju lausa suur kausitäis – jagus nii moosiks kui päris palju ka külma.

Pesukausitäis maasikaid, 2015

Pesukausitäis maasikaid, 2015

Küljelt ka

Küljelt ka

Potti rändas 5 kilo maasikaid. Aru ma ei saa, kuidas ma eelmisel aastal mahutasin potti lausa 6 kilo marju, kui nüüd läks kilo vähem ja pott oli ikkagi ääreni täis? 😮

Kohe läheb vaaritamiseks, 2015

Kohe läheb vaaritamiseks, 2015

Kolmas aasta maasikamoosi tegemist ja kolmas variant katsetamist. Nüüd panin esialgu ainult marjad potti, keetsin pehmeks, vahepeal eemaldasin loomulikult vahtu. Siis käisin segu saumikseriga üle ja kallasin hulka 3 kilo suhkrut. Jätkasin keetmist ja potist vahu tagaajamist. Kui vaht lõpuks otsa sai, oligi moos selleks korraks valmis. Läks kuidagi kergemalt kui eelmisel aastal. Seekordne tulemus on 18,5 purki. 🙂

Maasikamoos, 2015

Maasikamoos, 2015

Ja sellega ongi hoidistamise masinavärk jälle täiega tööle läinud. Esialgu küll tundus, et selle vedru on täiesti maha käinud, kuid natuke kruttimist ja töötab nagu muiste. 😀

%d bloggers like this: