Monthly Archives: august 2015

Oncidium ‘Sweet Sugar’

Nukud jälle tantsivad. 🙂

Kui aasta tagasi hakkas ta 31.08 esimest õit avama, siis täpselt aasta hiljem tegi ta just viimase õie lahti.

Õievars kasvab, 06.07.15

Õievars kasvab, 06.07.15

Juba pikem, 11.07.15

Juba pikem, 11.07.15

19.07.15

19.07.15

29.07.15

29.07.15

12.08.15

12.08.15

13.08.15

13.08.15

Esimene õis hakkab avanema, 16.08.15

Esimene õis hakkab avanema, 16.08.15

Esimene õis avanenud, 17.08.15

Esimene õis avanenud, 17.08.15

22.08.15

22.08.15

Õied lähedalt, 22.08.15

Õied lähedalt, 22.08.15

Lõpuks on kõik õied avanenud.

Oncidium Sweet Sugar, 31.08.15

Oncidium Sweet Sugar, 31.08.15

Eelmisel aastal “meisterdas” ta valmis 17, aga sel aastal juba 21 õit. 🙂

Kõik 21 õit lahti, 31.08.15

Kõik 21 õit lahti, 31.08.15

Lõpetuseks tahan näidata, kus pooled mu orhideedest suvitasid – õues. Tuppa jäid kuukingad ja veenused, sest neid ei soovitata õue viia, ning väike Kati, ontsiidium ja üks tavaline dendro, sest need istutasin kõige hiljem ümber ja nad lihtsalt ei jõudnud sinna.

Meil on aias kaks võimsat vahtrat, nende alla lasin mehel vedada massiivse lauakese, sellele mitmekordselt kile peale ja esialgu valmis. Hiljem lisandusid küll telliskivid, sest tuul kippus ühtevalu potte ümber ajama.

Orhideed suvel õues, 2015

Orhideed suvel õues, 2015

Eemalt näeb see välja siis nii.

Kahe vahtra all, 2015

Kahe vahtra all, 2015

Väga hea koht lilledele! Päike paistab peale hommikul ja õhtul, lõunase kõrvetava päikese eest on ilusti vahtrate all peidus. Vihm ka ei saja otse pähe. 🙂 Kuigi vahepeal olid ööd ikka üsna nullilähedased, on nad kenasti vastu pidanud. Ainult paar korda tõstsin suurte õitega Cattleya ööseks esikusse. Eks lähinädalatel, kuid ööd juba lõplikult külmaks lähevad, tuleb nad kõik tuppa vedada.

Järgmis(te)l suve(de)l läheb kindlasti kordamisele! 🙂

Kuna homme algab taas uus kooliaasta (osades koolides isegi täna), siis soovin kõigile lastele ja nende vanematele:

HEAD UUT KOOLIAASTAT! 🙂

Tikrikompott 2015

Millegipärast on juba teist aastat nii, et kui on käes punaste tikrite valmimise aeg, on minul kogu aeg kiire. Nojah, kooli peatne algus ja muud jutud… Seekord jõudsin põõsasse veel hiljem kui eelmisel aastal (ei tea, kas järgmisel aastal sel juhul ei jõuagi? :/ ). Osad marjad olid juba mustaks tõmmanud või puhta kortsus ja pehmed, osad maha pudenenud. 😦 Pool ämbritäit ikka sain, kuid neid puhastades ja pestes praakisin veel paar karbitäit välja. Järele jäi 1,6 kilo tikreid ja neist sain lõpuks 4,5 purki kompotti – kolme aasta peale kõige vähem. Kuna osad marjad olid ikkagi poolpehmed, loodan, et midagi käärima ei kavatse hiljem minna. :/

Tikrikompott, 2015

Tikrikompott, 2015

Nüüd on siis oma aia marjad kõik kokku korjatud ja purki pistetud. Eks paistab, mis edasi hakkab saama. 🙂

Punasesõstrakompott

Koduaia marjahooaeg hakkab vaikselt läbi saama. Punased sõstrad said kõik korjatud, jäänud on veel punased tikrid, kui need ikka põõsa otsas nii kaua püsivad, kuni ma aega saan nendega tegeleda…

Meil on järel kaks suurt sõstrapõõsast (eelmisel aastal sai kolmas välja kaevatud), kuid needki juba vanad ja annavad aasta-aastalt hädisemat saaki. Tuleks hakata vist uuemate peale mõtlema, kuid pole minu otsustada… Sellegipoolest jagus marju nii meie perele kui mehe vanematele. Laenasime neilt mahlaauruti ja mees tegi ise mitu satsi punasesõstramahla, minu osaks jäi marjade korjamine.

Pühapäeval tegin viimase järelkorjamise ja sain veel peaaegu ämbritäie sõstraid. L. oli jälle valmis mahla tegemiseks, kuid ma pakkusin välja, et prooviks vahelduseks neist hoopis kompotti teha. Spikerdasin jälle Sille toidublogi.

Sõstrad puhastasin rootsudest. Kuna nad olid juba üsna üleküpsenud ja plögased, jäi lõpuks järele 2,5 kg marju. Pesin marjad, panin purkidesse. Liitrist veest ja 600 grammist suhkrust keetsin siirupi ja valasin marjadele. Pärast kuumutasin purke, kuni marjadele mullikesed tekkisid. Sain 6 purki kompotti. Loodan, et keegi need pärast ära ka sööb. 🙄

Punasesõstrakompott

Punasesõstrakompott

Väike Kati õitseb

Hoian iga liigutuse juures hinge kinni ja loodan kogu südamest, et arvuti nüüd jälle toimib. Windows10 pole üldse mu sõber. :/

Minu esimene Cattleya hakkas minu juures teist korda õitsema. 🙂 Viimati õitses kaks aastat tagasi. Eelmisel aastal tekitas ka õienupud, kuid üsna varsti need kuivasid siiski ära. 😦 Nojah, ise olen süüdi, sest suvel oli ta üsna kuival, juurestik oli nigel, pott liiga suur. Kui ta hakkas sel kevadel uusi õienuppe ajama, hoidsin täiega pöidlaid, et jälle sama ei korduks. Kastmisega olin hoolsam. Istutasin ta koos teiste orhideedega ümber. Kuna juuri oli üsna vähe järel, panin ta poti asemel hoopis salatikarpi ja kergkruusa asemel jälle substraati tagasi. Õnneks istutamine õienuppe ei häirinud, need kasvasid omasoodu edasi. Tänu soojadele ilmadele arenesid õied lõpus lausa valgusekiirusel.

Sel korral nägin tal isegi midagi tupelaadset. Esimese korraga ei saanud kohe arugi, mis see veel olla tahab. 😮

Väiksel Katil õietupp, 02.07.15

Väiksel Katil õietupp, 02.07.15

11.07.15

11.07.15

29.07.15

29.07.15

07.08.15

07.08.15

Väike Kati õitseb, 12.08.15

Väike Kati õitseb, 12.08.15

Väikse Kati 3 õit, 12.08.15

Väikse Kati 3 õit, 12.08.15

Õied lähemalt, 12.08.15

Õied lähemalt, 12.08.15

Õisi siis jälle kolm. Üks õis on väikese kiiksuga. Mulle väga meeldib, et nad on väiksema suurusega, kui Cattleya´te õied tavaliselt on. Seekord on nad rohkem seda värvi, nagu oli taime “kaksikõel”, mis läks hingusele. Lõhn on kibedapoolne ja üsna terav, õnneks ei lõhna tugevalt.

Arvuti rikkis

Kuna ma oskasin oma koduse arvuti pekki keerata (Start-menüü ei tööta enam 😡 ) ja seetõttu ei saa ma siia oma pilte laadida (vähemalt pole veel tuvastanud, kuidas seda teha saan), siis tõenäoliselt seni, kuni arvuti korda pole saanud, ei tule siia ka uusi pildilisi postitusi. 😦 Tore 200.-s postitus küll! 😥

Tikrimehu

Marjalaadungid kasvavad juba üle pea. :/ Teisipäeva pärastlõunal läks kiireks tikrite korjamiseks, sest need juba pudisevad põõsa otsast. Meil on 3-4 põõsast kollaste tikritega. Korjasin terve ämbritäie kahe põõsa otsast, kuid ei saanud ühte põõsastki korralikult puhtaks. Kolm tundi puhastasin neid õues väikese pingi peal istudes. 🙄 Olin lõpuks suurest küürutamisest praktiliselt liikumisvõimetu. 😡

Ja siis tekkis suuremat sorti probleem: mida nendega üldse peale hakata??? Moosi on juba ülearugi. Mahlaidee tundus kahtlane: pole elu sees midagi sellist saanud ja kuidagi ei ahvatlenud ka. L. arvas siis, et kompott. Uurisin oma õpetust ja kui jõudsin kuumutamiseni, siis viskasin selle idee ka kõrvale: kuna marjade puhastamise lõpetasin isegi pool kümme, tegemiskõlbulikke marju oli ikka oma 2/3 ämbritäit, seega oleks kompotipurke kogunenud palju, nende kuumutamisele ja muule möllamisele oleks läinud metsikult aega ning hommikul vaja juba seitsmest tõusta, et tööle minna… Seega jääb ära. Lõpuks mõtlesin mingi mehulaadse asjaga katsetada.

Aluseks võtsin võiga tikrivõide tegemise.  Marju oli 4,6 kg, pesin need, panin 2 dl veega keema. Keetsin pehmeks, lasin kogu tekkinud supi läbi sõela, sest tahtsin vedelamat segu kui võide tegemisel, ja kuna tikrid pidid ka palju pektiini sisaldama, oleks paksem segu ikka üsna tahkeks tõmmanud. Lisasin 2,8 kg suhkrut, keetsin jälle vahu kadumiseni ja panin purkidesse. Tuli 10 purki – 9 pooleliitrist ja üks pisike. Kui järgmise päeva õhtul neid üle vaadata sain, oli sisu paksem kui tavaline mahl ja moosist ikka vedelam. Seega täitsa mehu. 😀 Naljakas, et kollased tikrid muutusid hoopis omapäraselt punaseks. 🙂 Pildil ei paista see võib-olla väga hästi välja.

Tikrimehu

Tikrimehu

Purkidel taustaks järgmised “ohvrid” – punased sõstrad, mis tuleb ette võtta. Aga enne tuleb hunnik sünnipäevi ära pidada ja natuke tööl ka käia…

Mustsõstramoos

Mustad sõstrad olid mu lapsepõlve lemmik marjad. Tädi juures olid suured-suured põõsad ja ma võisin marju lõputult endale sisse ajada. Ja nendest tehtud moos oli loomulikult mu lemmik moos. Kuid sellest on juba mitukümmend aastat möödas.

Meie enda aias on ka olnud pidevalt mustsõstrapõõsad, ent need on kogu aeg olnud nii viletsa saagiga, et isegi söömiseks pole jagunud, mis siis veel purkipanekust rääkida. Kuid nüüd on need vanad viletsad põõsad välja juuritud ja uued noored asemele pandud. Need kannavad juba “titest peastki”, kuid seda on veel loomulikult vähe. Eks ajajooksul kasvavad-kosuvad. Kuid üks suurem põõsas on sel aastal isegi lookas marju täis. 😮 Need jäävad mehe vanematele. L. tuli hoopis selle peale, et võiks turult musti sõstraid osta. No miks me selle peale varasematel aastatel ei ole tulnud!?

Marjad said ostetud juba neljapäeva hommikul, kuid vaarikaämber ootas tegemist, suhkrut polnud ja reedel tuli pikalt tööl ka olla, seega mustsõstrad pidid oma aega ootama. Õnneks mahtusid külmkappi ja pidasid ilusti vastu.

Laupäeva hilisõhtul peale tööd jõudsin siis moosi vaaritamiseni. Puhastada õnneks suurt midagi polnud. Nokkisin suuremad ninad ära ja vaatasin lihtsalt üle. Marju oli 1,9 kg. Suhkrut lisasin alguses 1,2 kg, kuid hiljem maitstes tundus ikka veel hapu. Panin mingi 100-200 grammi juurde, siis sai hea. Sortsu vett panin ka põhja igaks juhuks. Vahtu tuli lausa metsikult. :/ Tundus, et jäängi seda riisuma, või ei tea, mis fantoomvahtu ma taga ajasin. Oma tund aega vist keetsin, siis sai sõna otseses mõttes siiber. Kuna paks vaht oli juba ammu kadunud, mingi roosa vedel ollus aina tekkis ja tekkis, millest ei saanudki aru, on vaht/ei ole vaht, siis arvasin, et ehk ei juhtu midagi, kui poti pliidilt ära võtan, viimase riisme ära kraabin ja siis purki panen.

7 väikest moosipurki sain. Loodan, et säilib ka. 🙂

Magama sain kolme paiku…

Mustsõstramoos

Mustsõstramoos

%d bloggers like this: