Monthly Archives: september 2015

Väike rattasõit ja metsaskäik

Saigi meil metsas käidud. 🙂

Mees hakkas millalgi rääkima mingist Türisalu raketibaasist, et tahaks seda vaatama minna. Mehed, ma ütlen! 🙄 Eelmisel nädalavahetusel võtsime siis selle kavva. Plaan oli, et autoga sinna, rattad peale, seal siis sõidame ratastega ringi. Ma siis tuletasin pohli ka meelde, kuna nagunii oleks samast kohast, kus eelmisel aastal “seenel” käisime, mööda sõitnud.

Laupäeval ei jõudnud, kuid pühapäeval peale hommikusööki hakkas mees meid takka ajama, et nüüd minek. Mul oli täiega unekas ja laiskus peal ning ei mingit tuju kuhugi minna. Küll vingusin, et meeste värk, et minge poisiga kahekesi, siis kiunusin, et taevas paksus pilves, et nagunii, kui kohale jõuame, hakkab kohe sadama; veel vingusin, et ei taha ratast, jalutame hoopis. Mees ei tahtnud muidugi mingist jalutamisest midagi teada. Lõpuks olime kolmekesi koos ratastega autos, mina endiselt mossis.

Ei hakanud sadama, ilm läks hoopis päris mõnusaks. Tuju läks ka heaks ning mõnus oli ratastega ringi sõita. Vaadata polnud seal peale veneaegsete rusude küll midagi. Pauke kuulsime ka, sest “laigulised” ajasid seal mingit oma asja. Siis aga avastasime ühe nurga tagant korraliku astelpajuvõsa, marju üsna palju küljes. 😮 Kahju, et mul fotokat ega isegi mobla polnud kaasas, oleks tahtnud neist pilti teha. 😦

Kuna marjad pidid tervisele väga kasulikud olema, siis otsustasime natuke prooviks korjata. Palju küll ei viitsinud, sest igavesti tüütu oli neid põõsa küljest lahti sikutada, määrisid jubedalt käsi, üsna väikesed olid ka. Kamba peale ikka kolmandiku šašlõkiämbrist saime korjatud.

Mees ja laps oleksid tahtnud veel ringi vaadata, kuid mul hakkas kiire, sest ikkagi pühapäeva pärastlõuna juba, pohlad alles ootasid metsas, õhtul vaja kodus veel toimetada ning järgmine päev peaks tööle ja kooli ka jõudma.

Metsas oli mõnus, nagu ikka. Metsaalune lausa kubises suurtest mustikatest. Pohli oli ainult üsna metsa ääres, sügavamale metsa minnes kadusid sootuks. Kui lõpuks head marjakohad üles leidsime, läks korjamine lausa ludinal. Tegime kolmekesi võistlust, et kes suurima marjakobara leiab. Mehega saime kumbki kümnese pundi, kui õieti mäletan. Laps piirdus seitsmestega.

Kui saime šašlõkiämbri ja lapse totsiku ka täis korjatud, läks mustikate pugimiseks. Lausa peoga ajasime suhu. Küll olid head! Taevas oli vahepeal paksult pilve läinud, metsaalune praktiliselt pimedaks, lõpuks hakkas juba seenekat sadama, kuid ikka ei saanud minema, sest marjad olid lihtsalt nii head ning lõpuks oli ju veel kanarbikukimp ka kaasa haarata. Kui lõpuks autosse saime, sadas juba üsna tihedalt.

Marjad jäid paariks päevaks keldrisse seisma, sest 12-tunnised tööpäevad tulid jälle vahele. Lõpuks kolmapäeval sain nendega tegelema hakata.

Astelpajumarjad olid juba üsna vastikult libedaks muutunud. Esimese ehmatusega vaatasin, et täiesti hukas ja viska kogu täiega minema. Siiski võtsin nende puhastamise ette. Need, mis põõsa otsast sikutamisega olid katki läinud, lendasid komposti, ülejäänutega siis hakkasin pead murdma, mida nendega peale hakata. Kuna pole nendega kunagi varem tegemist teinud, tekkis esialgu täielik mökk-mökk-tunne. Aga Google abiks ikka! Õpetusi oli igasuguseid, lõpuks jõudsin selle leheni ja otsustasin toorhoidise kasuks. See lõik:

“Toorhoidise valmistamiseks purustatakse pestud viljad puust nuiaga ja hõõrutakse segu läbi jõhvsõela. Saadud massile lisatakse kahekordne kogus suhkrut, segatakse ja pannakse purki.peale riputatakse kiht suhkrut.kaanetatakse ja säilitatakse jahedas.”

Pressitud mahla tuli täpselt 100 ml, lisasin 200 ml suhkrut. Sain ühe 0,4-liitrise purgi peaaegu täis. No eks paistab, kas tervis hakkab siis kolinal tagasi tulema, kui tõbisena seda tarvitama hakkame. 😛

Fantastiliselt ilus värv mu meelest! 🙂

Astelpaju toormoos, 2015

Astelpaju toormoos, 2015

Kuna eelmisel aastal tegin Rootsi pohlamoosi ja tulemus tuli väga hea, jäin ka seekord selle juurde. Marjade puhastamine oli paras nikerdamine, mida jagus lausa kahe päeva peale. Pärast puhastamist oli pohli 700 grammi, lisasin neile natuke üle 2 dl vett, keetsin umbes 10 minutit, lisasin 350 grammi suhkrut ja keetsin, kuni vahtu enam ei tekkinud. Moosipurke tuli 2½.

Rootsi pohlamoos. 2015

Rootsi pohlamoos. 2015

Selle aasta moosid on nüüd küll kõik tehtud. 🙂

Pohlad

 

Advertisements

Arooniad purgis

Selleks korraks on ka arooniatega toimetamine tõenäoliselt lõppenud. Tegin, nagu ikka, alõtšadega koos moosi ja siirupit. Mitu päeva kõva mässamist unetundide arvelt ja valmis! 🙂

Kõigepealt korjasin kolmapäeval suure ämbritäie marju. Sel aastal “külastasin” ühe tuttava arooniahekki, muidugi tema nõusolekul. Umbes pool tundi tööd ja ämber täis!

Ämbritäis arooniaid

Võtsin kohe moositeo ette. Alõtšadega on sel aastal kehvasti: vähe marju ja päris palju on nälkjad või teod kallal käinud. Ussidega oli ka õnneks kehvasti. 😀 Pärast puhastamist ja kivide eemaldamist sain marjakoguseks 700 grammi. Lisasin sama palju arooniaid, sest muidu oleks moosi ikka päris vähe tulnud. Suhkrut lisasin umbes kilo. Kuid mingil meeltesegaduse või uimasuse hetkel lendas see potti juba koos marjadega (tavaliselt lisasin alles peale marjade pehmeks keemist ja saumiksriga purustamist). Nuujah, eks siis keetsin koos suhkruga pehmeks, vahtu vahepeal ei võtnud, siis käisin miksriga segu üle ja alles siis sain vahu kätte. Kuid niimoodi sai moos kuidagi väga kiiresti valmis, sest ainult korra riisusingi vahtu ja rohkem seda ei tulnudki. 😮 Loodetavasti see mingit jama ei tähenda. 😀 Moosi sain igatahes 4½ purgitäit.

Alõtša-arooniamoos, 2015

Alõtša-arooniamoos, 2015

Tahtsin õhtul kohe siirupiga ka tegelema hakata, s.t marjad koos sidrunhappe, vee ja kirsilehtedega ämbrisse seisma panna. Aga mida kodus polnud, oli sidrunhape. Jäigi plaan katki. Hape sai küll järgmisel õhtul poest toodud, kuid ämbrisse ei hakanud siis enam midagi panema, sest reedel oli pikk tööpäev ja kümnest õhtul veel siirupi ja purkidega möllata – no way!

Reede õhtul hilja läksid siiski marjad ja lehed ämbrisse seisma. Lausa uskumatu, kui kerged ikka arooniad on: peale vartest puhastamist oli marjade kaal ainult 3,2 kg, kuigi ämber oli kolmveerandi jagu täis. 😮 Sidrunhapet lisasin (vist) 3½ pakki (unise peaga läks arvestus lõpuks sassi), lehti panin ka ohtralt. Kuuma (kraani)vett lisasin isegi 5 liitrit.

Laupäeva õhtul siis kurnasin selle segu ära. Mahla sain lausa 5½ liitrit. Kui 5½ kg suhkrut olin ka lisanud (minu arusaam suhtest 1:1-le), sai kõige suurem pott, mis elamises leidub, lausa ääreni täis. “Tore” oli seda väikese pliidiplaadi peal sussutada, sest puupliidi alla tuld ei hakanud tegema, aga meie lauaelektripliidil on töökorras ainult väike plaat. 🙄 Vahepeal tegelesin siis lapse koolitööga. Kui segu lõpuks keema läks, kraapisin (minimaalse) vahu pealt ära ja asusin purke täitma. Otsisime majapidamise pealt küll kõik kitsamad pudelite moodi purgid välja (mul on vist kiiks, aga mahla-siirupit ei taha ma tavalisse moosipurki panna: kole mu meelest 🙄 ), kuid ikka jäi siirupit kõvasti üle. Nojah, uusi purke taga otsima ja pesema – seekord juba tavalisi. Laps juba magas diivani peal ja oleks ise ka tahtnud ausalt öeldes ta kõrvale visata, väss oli juba nii suur. :/ Kui purgid vähe kuivemaks said, ajasin siirupi uuesti keema ja täitsin viimased purgid. Lõpuks sain lausa 20 purki erineva kuju ja suurusega siirupit! Jagub kauemaks. 😀

Arooniasiirup kirsilehtedega, 2015

Arooniasiirup kirsilehtedega, 2015

Siirupi tegemise korralik õpetus on mu eelmise aasta postituses. Alles nüüd retsepti uurides lugesin sealt välja, et kirsilehtede asemel võib kasutada ka mustsõstralehti! 🙂 Võib-olla järgmisel aastal proovin ka selle variandi järgi.

Selleks aastaks on hoidistega praktiliselt vist ühel pool. Õuntest ei hakka midagi tegema, ploomimoosi jagub. Kui oktoobris saan end kokku võetud, siis peaks ühe kõrvitsa veel ära marineerima. Eelmisel aastal ei suutnud kahjuks end enam kokku võtta ja lõpuks rändas kõrvits kompostihunnikusse. 😳 Metsa võiks ju ka korra end vedada, aga seenetundmisega on endiselt kehvasti 😀 ja ühe purgi pohlamoosi pärast ei viitsi mees meid kuhugi kaugemale sõidutada. Ehk saab lähemalt ka. 🙂

Suvine heegeldatud kott

Kuigi suvi hakkab selleks aastaks oma otsi juba kokku tõmbama, sai minu suvine kott alles nüüd valmis. Seega tuleb jälle üks kirjutis rubriigist “Parem hilja kui silja”. 🙄

Mul on päris mitu suvist kotti, kuid mitte ühtegi sellist, mida saaks risti üle õla kanda ja mis mahutaks ka midagi rohkemat kui ainult rahakott ja telefon. Eks tuli see siis ise valmis meisterdada.

Mustri valisin Drops Design´ist juba aasta tagasi välja. Tegema asusin, nagu mulle kohane, ikka viimasel minutil – kui suvi juba ammu käes. Ootas lihtsalt oma järjekorda. Suurema osa kotist heegeldasin paari nädalaga valmis. Kui kõik oli nagu tehtud, tundus, et kott jääb ilma voodrita kuidagi ludu ning mingi kinnise võiks ka panna, et asjad kotist ajama ei paneks. Poodi kangast ja lukku ostma ei jõudnud mitme nädala jooksul. Kui lõpuks asjad käes, tekkis küsimus, kes need kotile külge õmbleb? Kuna mul (endiselt) õmblusmasinat majapidamises pole, mõtlesin esialgu õmblustööd käsitsi ära teha, kuid hakkasin siiski kahtlema tulemuse välimuses, kvaliteedis ning oma oskustes. Küsisin siis abi töökaaslaselt. Tema käes oli ka kott mõnda aega, seega saigi valmis nüüd – sügise alguses. Kuid see-eest saan sellega järgmine aasta suvi otsa laiata. 😀

Koti tegin ikka natuke värvilisema kui õpetuses oli. 🙂

Heegeldatud suvine kott

Heegeldatud suvine kott

Muster lähemalt ka.

Koti muster lähedalt

Koti muster lähedalt

Lilli heegeldasin kolm.

Koti lilled

Koti lilled

Niisiis sai kott voodri (väga armas lilleline muster mu meelest 🙂 )

Kotil on vooder

Kotil on vooder

ja luku

Kotil on lukk

Kotil on lukk

Sel pildil on koti sakiline äär ka näha.

Natuke veel tehnilisi andmeid.

Koti mõõtmed: 20,5 x 28,5 cm.

Õlarihma pikkus: 115 cm

Heegellõng: Titan Wool Egitto, valget kulus 3 tokki. Lilled heegeldasin kodustest lõngajääkidest – samast Egitto´st ja Steinbach Capri´st.

Heegelnõel: nr 3.

Mõnusaid viimaseid suvepäevi kõigile! 🙂

 

%d bloggers like this: