Monthly Archives: oktoober 2015

Shokolaadiruudud

Eile sai käidud ühissünnipäevapeol, üheks tähtpäevaliseks elukaaslane. Küpsetasin selleks kaasa šokolaadiruute.

Retsept jälle pärit “Pereköögi kokaraamatust”, kuid Toidutares ka täitsa saadaval. Muutsin seal nii palju, et immutamiseks kasutasin kange kohvi asemel üsna kanget kakaojooki, kuna peol olid ka väiksed lapsed ja neile ju kohv ei sobi. Kasutasin joogi valmistamiseks suhkruga kakaosegu. Võib-olla oleks pidanud selle tegema hoopis naturaalsest kakaost, sest see tegi koogi väga magusaks. Kuid muidu oli kook väga mõnus – šokohoolikutele paras suutäis. 🙂

Šokolaadiruudud

Šokolaadiruudud

Advertisements

Kaunistasin mütse

Mul on juba mitu aastat kasutusel kaks mütsi – üks kevadsügisene ja teine talvine. Ühe sain tuttavalt, teise ostsin ühelt odavmüügilt. Mõlemad mõnusast materjalist, kuid üsna igava väljanägemisega. Mitu aastat kannatasin seda “jama” välja, kuid siis tuli kibe tahtmine neid natuke “tuunida”. Mõte, kuidas seda teha, kujunes juba eelmisel aastal, kuid tegudeni jõudsin alles nüüd.

Esimesena võtsin ette õhema mütsi, kuna selle hooaeg on just praegu. Sellisena kandsin teda mitu aastat.

Õhem müts enne tuunimist

Õhem müts enne tuunimist

Mütsil on tegelikult ilus lilleline, helmestega kaunistatud äär.

Õhema mütsi äär

Õhema mütsi äär

Kõigepealt õmblesin talle “teisaldatava” karvase tuti. Kuna mu jope kapuutsi äär on samuti karusnahkne, tundus just selline tutt hästi sobivat. Poes seda valides näitas müüja mulle ka ehtsast kährikunahast tutte, mida sai rõiva külge kinnitada trukiga. Siis ei pea rõivast pestes tutti jälle õmblusest lahti harutama hakkama. Nii uhket tutti polnud mulle siiski vaja, kuid trukiidee ajasin küll nendelt ära. 😛

Kui tutt mütsi külge saadud, läks lahti operatsioon “Kivikesed”. Paar päeva varem käisin Karnaluksis end hulluks ajamas ning ostsin sealt spetsiaalselt mütside jaoks pakkide viisi kivikesi kokku. 🙄 See müts sai külge tervelt 40 väikest kivikest. 🙂 Vabas vormis, ei mingit mustrit. Õmblemist jagus kohe mitmeks päevaks.

Nüüd näeb mu müts välja selline. Olen tulemusega 200% rahul. 🙂

Õhem müts pärast tuunimist

Õhem müts pärast tuunimist

Õhem müts lähedalt

Õhem müts lähedalt

Käisime lapsega pildistamise tarbeks mere ääres jalutamas.

Mina jalutamas

Mina jalutamas

Järgmiseks võtsin siis ette oma talvise mütsi. Sel on tutt juba algusest saati küljes, kuid välimus tundus ikkagi igav. Ka see müts sai 24 kivikest külge, need siis eelmistest vähe suuremad. Sai natuke sik-sakitatud. 🙂

Talvemüts lähedalt

Talvemüts lähedalt

Teise tööna õmblesin talle sissepoole pehmest venivast fliisist voodri, sest mütsi kude on hõredavõitu ning tuulega puhus hullult kõrvadest läbi. 😡 Loodetavasti on nüüd müts soe.

Talvemütsi vooder

Talvemütsi vooder

Olen täielik õmblusvõhik ja seegi töö mul esmakordne. Muidu olen tulemusega enam-vähem rahul, kuid ülevalt poolt oleks võinud voodri avarama teha.

Müts näeb nüüd välja selline. Kahjuks suure tuhinaga unustasin “enne”-pildi teha. 😦

Talvemüts pärast tuunimist

Talvemüts pärast tuunimist

Talvemüts päikeses

Talvemüts päikeses

Kolmandaks tahan veel näidata ühte fliisist sportlikku mütsi, mille välimuse “päästsin” juba mitu aastat tagasi isetehtud tutiga.

Müts enne  

ja pärast

Mina hakkan nüüd jõuludeks valmistuma. Teile aga värvilise sügise jätku!

Mereäärne trepp

Mereäärne trepp

See trepp viib meil rannikult alla merekaldale. 🙂

Kohupiima-küpsisekook

Kohe kiiresti tuli uus kook. Nojah, praegu puhkus ja aega köögis rohkem mässata. 🙂

Taas üks selline kook, millest olen retsepte otsides siiani ükskõikselt mööda läinud. Koostisosadelt meenutab täiega “Kirjut koera”, ainult kakao asemel on kohupiim. Maitse on mõnusalt mahe, kus tunda nii küpsis kui kohupiim. Kaunistuseks olevad kompoti-punased sõstrad andsid veelgi mahlasust juurde.

Kohupiima-küpsisekook

Kohupiima-küpsisekook

Retsept pärit jälle “Pereköögi kokaraamatust”, sama olemas ka Toidutares. Kui sealsetest kommentaaridest võis lugeda, et enamus kasutas kohupiimatoru, siis mina panin ikkagi tavalist pakikohupiima, ja ei kurda millegi üle. Kuid sellega olen küll nõus, et marmelaadi pole kunagi liiga palju. 😉

Hoidiste kokkuvõte 2015

Kuna selleks aastaks on tõenäoliselt igasuguste hoidiste vaaritamisega lõpp, mõtlesin oma moosipurgid ja mahlapudelid taas üle lugeda nagu üle-eelmisel aastal. 🙂

  • Moosi keetsin kõige rohkem – lausa 68 purki ja natuke peale. 🙂
  • Mahla ja siirupit tegin 23 2/3 purki-pudelit.
  • Kompotti kõigest 10½ purki.

Seega kõike kokku rekordilised 102 purki ja pudelit. Iga aastaga järjest rohkem! 😀

Rosina-sidrunikeeks

Oi ,kui kaua aega ma pole midagi küpsetanud. Veel kauem pole ma siin ühtegi küpsetist näidanud. Mõned korrad olen ka vahepeal küpsetanud, kuid välimus pole kannatanud siin näitamist. Sellegipoolest valitseb täielik laiskus selles osakonnas. 😳 Kuid mõni päev tagasi arvasin, et aitab küll, tuleb jälle midagi ette võtta. 😀

Rosina-sidrunikeeks on mulle valikutel ikka ette jäänud, kuid millegipärast olen sellest ikka mööda libisenud. Seekord enam mitte. Hea lihtne ju teha ja koostisained ka täiesti tavalised. Kirjutan retsepti siia ka. Pärit, nagu ikka, Lia Virkuse ja Pille Endeni “Pereköögi kokaraamatust”.

ROSINA-SIDRUNIKEEKS

See keeks maitseb eriti hästi neile, kes armastavad suurtes kogustes rosinaid. Sidrun lisab mõnusat hapukust.

400 g rosinaid; 200 g võid; 2 dl suhkrut; 4 muna; 2 tl kaneeli; 1 sidrun; 3,5 dl nisujahu; 1 tl küpsetuspulbrit; 2 sl vett või konjakit

Pese rosinad soojas vees, nõruta ja kuivata; sega vähese jahuga. Vahusta toasoe või suhkruga, lisa vahustamist jätkates ükshaaval munad. Sega hulka kaneel, sidrunilt riivitud kollane kooreosa, rosinad ja küpsetuspulbri-jahusegu. Viimasena sega hulka 2 sl sidrunist pressitud mahla ja vesi või konjak. Vala tainas võitatud ja riivsaiaga ülepuistatud kaheliitrisse kandilisse keeksivormi. Küpseta 150° juures alumisel restil umbes 1 tund. Lase 20 minutit vormis jahtuda ja kummuta siis välja.

Konjaki asemel kasutasin loomulikult vett. Rosinaid oleks võinud siiski vähem panna, sest ostsin suured rosinad ja hiljem selgus, et need olid lisaks natuke mõrkja maitsega. Samas, kui need oleks magusad olnud, oleks keeks ikka väga magusa maitsega tulnud, sest sidrun osutus ka mingiks “kuivikuks”: oli küll keskmise suurusega, kuid mahla alles andis sealt välja punnida, oleks võinud rohkemgi lisada. Hapukusest polnud seetõttu mu meelest juttugi. Kuid sellegipoolest tuli keeks mure ja hea. 🙂

Pilt on kiirkorras tehtud ja ilma igasuguste “seadeteta” , pealegi veel viletsa valgusega 😳 , sest teistel oli kiire maitsma hakkamisega.

Rosina-sidrunikeeks

Rosina-sidrunikeeks

Täpilise “kleidiga” iludus

Hullude osturallide nädal on selleks korraks siis läbi. Ühelt neilt  – kaubsist – haakis mulle end külge üks järjekordne minikuuking. Tegelikult uurisin lilleriiuleid hoopis selle mõttega, et ehk saan lõpuks endale valge säntpoolia (jahin endiselt oma sünnipäevalille, kuigi sünnipäev oli juba juunis, kuid sel aastal on poodides säntpooliate osas millegipärast eriti niru seis). Säntpooliatest polnud seekord haisugi. Tavaliselt on neid just erinevatel osturallidel lademetes. 😡 Kuid see-eest vaatas mulle otsa üks nunnu väiksemat sorti täpilise “kleidiga” Phalaenopsis, kes võitis hetkega mu südame. ❤

Müüdi seda koos raske keraamilise potiga. Hiljem sain aru küll, miks: vähemalt minu taime ülespoole juuri olev osa – lehed ja õievars – olid nii rasked, kuid plastpott, milles ta istus, jumala väike, et ilma selle keraamilise potita, oli lill hetkega kummuli.

Transpordiga said õied natuke kannatada, sest hilja õhtuni oli ta mul töö juures paberi sees, siis tahtsin ta ikkagi ümber pakkida, sest tahtis vägisi paberist välja ronida. Eks selle sahmimisega saigi ta räsida. Ostes oli ainult ühel õiel üks kroonleht puudu, koju jõudes oli teisel ka ning kolmandal üks leht ripakil. 😦 Kuid ei ole hullu. 🙂

Ümber istutada sain paar päeva hiljem. Substraadiks oli loomulikult läbivettinud turbasammal. Siit pildilt näeb, kui väike ikka pott taimega võrreldes oli.

Täpilise kleidiga mini enne istutamist

Täpilise kleidiga mini enne istutamist

Juured olid korralikud, natuke tuli kääridega mõnda kuivanud otsa naksida. Kuna mul endiselt alla 12 cm läbimõõduga orhideepotte pole, istutasin väiksesse joogitopsi. Substraadiks jälle Kekkilä oma, poti põhja kergkruus. Igaks juhuks panin ta otsapidi vanasse keraamilisse potti tagasi, sest tõenäoliselt oleks ta mingi hetk ikkagi ümber kukkunud.

Selline iludus on mul nüüd majas. 🙂

Täpilise kleidiga mini

Täpilise kleidiga mini

Täpiline ilu

Täpiline ilu

Lahtiseid õisi on 6, nuppe praeguse seisuga 6-7, lisaks ajab ühte külgharu. 🙂

Millegipärast ma arvan, et varsti kasvab ta oma mini-suurusest välja.

 

 

Reportaazh orhideedest

Ma pole juba tükk aega kirjutanud, mis mu orhideedega toimub, vahepeal ainult õitsejaid näidanud. Kohe parandan selle vea. 🙂

Nagu siin juba kirjutasin, suvitasid mu pooled orhideelised õues. Oktoobri alguspäevadel, kui ilmajaam ähvardas juba öökülmadega, tõin viimase – Masdevallia, ka lõpuks tuppa. Kuigi juulis, kui ma nad järjest aeda vedasin, oli öösiti külm nagu varakevadel, ei juhtunud nendega midagi hullu. Kosusid mõnuga. Vett said nad taevast, väetist minu käest. Vahepeal said nad küll mõningal määral kuivaperioodi, sest august oli üsna kuiv, eks siis kõige hädisemaid aitasin kastmisega järele. Lausa kahju, et meie kliima ei soosi nende aastaläbi õues hoidmist, sest lilled tundusid päris õnnelikud olevat.

Aga nüüd taimede juurde. 🙂 Magamistoa aknalaud.

Oncidium ‘Sweet Sugar’ – Lõpetas just õitsemise, nüüd tegeleb olesklemisega.

Phalaenopsis ‘Wildflower’ – Suvel tegeles uute lehtede kasvatamisega. Juured on päris jämedaks läinud, seega totsik, milles istub, tundub juba madalaks jäävat. Üks võrse kasvatab taas lehte, teine vist punnitab õievart, kuid see on nii imelikult väändunud pooleks, et ei julge seda puutudagi, muidu murdubki ära. Ühe varre olen niimoodi kunagi ära lõhkunud. 😦

Lillade õitega Phalaenopsis – Punnitab vist lausa kahte õievart. 🙂

Roosade õitega Phalaenopsis – Punnitab ka õievart.

Valgete õitega Phalaenopsis – Praegu ei punnita ega kasvata midagi. Tahab sagedasemat kastmist, kui ma teha jõuan. 😳

Howeara hübriid – Suvel kasvatas uue võrse ja nüüd vist kasvatab õievart. 🙂 Ei julge lehti väga väänata, seetõttu polegi kindel.

Lillade õitega kõige suurem Phalaenopsis – Lõpetas hiljaaegu pikaaegse õitsemise. Pool õievart kuivatas ära, pool veel alles. Vist hakkab uut vart ajama. Joob ka nagu loom. 😀

Lapse tuba.

Lillade õitega Dendrobium bigibbum – Suvel kasvatas jälle uue varre. Nüüd vahib iga võrse eri suunas. 😀 Ja ma veel kunagi kirjutasin, et need võtavad vähe ruumi! Laiutab mis hirmus. 🙄

Lillade õitega Cattleya hübriid – Kaks uut võrset on jälle, isegi õietuped on olemas, kuid sees ei paista veel midagi. Ootame…

Dendrobium Sa-nook ‘Snow Jade’ – Kasvatab hullult jämedat uut võrset.

Kirjute õitega Cattleya hübriid – Kasvatab ka uut võrset.

Tundmatu Dendrobium bigibbum – Tundmatu selles suhtes, et ostsin ta aasta tagasi äraõitsenuna. Kuid varsti-varsti saab näha ta õisi. 😉 Õienuppude kannused on igatahes tumelillad. 🙂

Paphiopedilum Maudiae green – Kasvatab ainult uusi lehti ja juuri. 🙄

Tagumine “külmakamber”.

Masdevallia ‘Golden Tiger’ – On algusest saati hullult lehti kasvatanud. Eks paistab, kas õues suvitamine mõjus ergutavalt ja näitab millalgi oma õisi ka. 🙂 Tuba on nende ilmadega juba päris jahedaks läinud, ehk mõjub see ka veel ergutavalt.

Elutuba.

Dendrobium nobile ‘Star Class’ Yellow – On suve jooksul jälle mitu uut võrset kasvatanud, samas vahepealsel kuivaperioodil viskas vanadelt võrsetelt päris palju lehti maha. Nüüd on neid lehetuid toikaid juba päris palju. 🙄 Kui järgmisel aastal hakkan ümber istutama, võtan neid küll vähemaks.

Dendrobium nobile ‘Star Class’ – Näeb eelmisest isendist palju kobedam välja. Uusi võrseid on ka mitu. Moepärast paisutab praegu mõnda õienuppu. Eks õige õitsemine tuleb jälle millalgi talvel.

Bratonia/Miltassia ‘Tessa’ – Kasvatab uut võrset.

Colmanara ‘Masai Red’ – Kasvatab kahte uut võrset. Kirun, et teda sel aastal ümber ei istutanud, sest substraat on juba üsna kole. 😡 Ootan siiski selle tööga uue kevadeni. Kui just mingit katastroofikat vahepeal ei juhtu, et peab kiiremini reageerima.

Veenuskinga hübriid – Sama jutt mis teiselgi veenuskingal. Ma kas ei jõua neid piisavalt tihti joota või ei sobi minu koostöö nendega, aga kumbki pole väga seda nägu, et võiks lähemas tulevikus õisi näidata. 😡 Aga ma ei anna siiski alla.

Saidki kõik orhideed üle käidud. Varsti siis loodetavasti jutt koos õite piltidega. 🙂

Viimasel ajal on poodides päris palju sinikäppasid müügil. Varem ei arvanud ma neist suurt midagi, eelkõige seetõttu, et pidid päris suureks kasvama, kuid nõrk nagu ma olen, hakkan juba mõtlema, et äkki peaks endale ka ühe muretsema. 😀

Seniks kena sügise jätku! Külm on…

 

 

%d bloggers like this: