Brassada

Üle pika aja jõudis minu aknalauale jälle uus orhidee.

Kuna see suvi ja sügis on olnud mu lilledele paras ellujäämiskursus (ikka vaevlen pidevas ajapuuduses ja lilli ei jõua tihti kasta), siis seetõttu on mitu taime läinud ka teise ilma 😦 . Et pisutki seda tühjust täita, siis laupäeval läks mees Hortesesse plaaniga maitsetaimedele taimelamp osta ja mina, et üks orhidee endale koju tuua.

Kuna ka Horteses möllavad jõulukaubad, siis kulus natuke aega, et üldse orhideelised maja pealt üles leida. Valikus olid veenuskingad, dendrod, ämblikkäpad ja igasugu kambriad. Ei tea, kas kuukingi polnudki või jäid nad mul kahe silma vahele, vähemalt ei mäleta küll, et ma neid näinud oleks.

Edasi võiks jätkata teemal “Üks kaksik lasti poodi lahti”. 😀 Seisin nagu kits või peata kana mitme heinakuhja, s.t taimede vahel, ning ei teadnud, mida võtta. Kui aeg ka pressib kuklasse, sest meil oli vaja pärast Hortest mitmesse kohta veel jõuda ning kell oli päris palju, siis peata kanadus ainult süvenes.

Ma ei tea, kas kõigil otsustusvõimetutel inimestel on nii, et algul vaatad, et ossa, milline valik, et ei tea kohe millist valida. Kui siis hakkad süvenenult vaatama ja vaagima, tekib tunne, et võtaks kohe mitu, aga kuna pole võimalik, vaja välja valida ainult üks ja see õige, siis tuleb kõige raskemal kujul otsustusvõimetus peale ning lõpuks tunned, et ükski pole ikkagi see päris “oma” ja lõppude lõpuks ma ei tahagi tegelikult midagi. Ja siis marsid, kaks kätt taskus, poest välja. Õnneks seekord nii kehvasti ei läinud. Päeva päästis üks väikeste õrnade oranžikaskollaste õitega isend. Oli teine seal ainuke taoline ja ootas, millal keegi teda märkaks. Rabasin ta kaenlasse ja kutsusin mehe, et kiiresti kassasse minna, enne kui jälle ümber mõtlen.

Pakkisin ta pärast maksmist kahekordsesse paberisse. Aga kuna me pidime päris palju igal pool mujal ka käima, siis jätsin lille autosse, sest seda ju kaenlas kaasas ei tassi. Auto läks üsna külmaks lõpuks, kuid lill siiski nähtavaid külmakahjustusi ei saanud. Siiski, kas pakkimise tõttu või juba poes, olid enamus õisi mehhaanilisi vigastusi saanud, ainult üks õis viiest oli täiesti ilus.

Võtsin ette oma targad raamatud ja interneti, et täpsemalt selgeks saada, mis tegelase ma koju tõin. Potis oli silt Odontoglossum, kuid see ta küll olla ei saanud. Mina identifitseerisin ta igatahes Brassadana. Keegi targem võib mind muidugi parandada, kui ma valesti arvan. 🙂

Pühapäeval võtsin ümberistutamise ette, sest see polnud enam mingi substraat, vaid mingi mättamuld, milles taim istus.

Brassada vana substraat

Brassada oli sellises sodis

Esialgu tundus, et juuri on vähevõitu, kui aga olin nad mõningasest turbasamblast vabastanud, oli neid siiski üsna normaalselt ja enamus olid heas toonuses. Juba enne istutamist vabastasin õievarre jubedast kaskaadist.

Taim enne istutamist

Brassada enne istutamist

ja pärast

Brassada

Õied lähemalt ka. Värv on siin muidugi täitsa vale, ülemistel piltidel on õige. 🙂

Brassada õied

Kui kunagi peaks tulema ilus päiksepaisteline ilm mõnel mu vabal päeval, üritan päevavalguses ka mõne pildiga maha saada. 🙂

 

 

 

Advertisements

Tagged: ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: