Category Archives: Kokandus

Mustikakompott

Teisipäeva õhtul sai kiiruga metsas käidud ja selleaastane mustikasaak koju toodud. Enne minekut tegin ennustuse, et on kaks võimalust: kas marju on vähe ja needki üsna kribalad või on lihtsalt kõik meie eest juba ära korjatud, kuna oleme sellega liiga hiljaks jäänud.

Marju oligi üsna vähe. Esimene mulje oli lausa nii nigel, et mees ütles, et võime vist otsa ringi keerata, koju tagasi minna ja käidud! Ma arvasin, et vaatame natuke ikka enne ringi. Üks mammu paistis siin ja teine seal, kuid pikapeale hakkas korjamine edenema, ja kusjuures marjad olid suured, mitte mingid kribalad. Paari tunni küürutamise peale saime kolmepeale 2,25 šašlõkiämbrit täis ja võisime koju minna.

Kuna mitu aastat olen tavalist mustikamoosi keetnud, siis seekord mõtlesin, et prooviks teha näiteks mustika-punasesõstramoosi, kuhu lisaks veel piparkoogimaitseainet, et oleks vürtsikam. L. aga pakkus välja hoopis kompotiidee, et nii hea oleks hiljem sellest mustikakisselli keeta. Nämma! 😛 Sellega oli asi otsustatud. Eeskujuks võtsin selle õpetuse. Kogused olid mul järgnevad: 1,8 kg marju; 1½ liitrist veest ja 300 g suhkrust keetsin siirupi, mida jagus praktiliselt täpselt. Valmis kompotti tuli 6 pooleliitrist purki.

Mustikakompott

Kompott tuli tume kui öö. Üritasin, mis ma üritasin, kuid paremat pilti järgnevast ei saanud, et näidata, et ikka mustikad on ka purgis.

Mustikakompott lähedalt

Vaatasin eelmiste aastate pilte ja märkasin, et kaks aastat tagasi sai täpselt kuu aega varem juba mustikal käidud. Küll aastad võivad ikka erinevad olla…

Segumahl, järelmoos ning natuke vaarikamoosi

Nüüd on ka meile jõudnud mahlaauruti ajajärk. 🙂 Kuna sel aastal on igasugu marjasaak meie aias suht vilets, siis võtsin esmaspäeval kätte ja korjasin ära kõik mustsõstrad, mis veel järel olid, umbes pooled järelejäänud punastest sõstardest ja vaarikad, mis sel hetkel valmis olid. Kogused olid vastavalt 1,5 kg punaseid sõstraid, 850 g musti sõstraid ja 400 g vaarikaid.

Kuna sel korral mustsõstramoosi ei tahtnud teha, otsustasime esialgu punase ja mustsõstra segumahla kasuks. Kuid ma arvasin, et pelgalt selline segu jääks vängevõitu, seega korjasingi vaarikaid juurde. Kui ma aga hakkasin meelde tuletama, mismoodi see mahlategu ilma aurutita välja näeb, tõusid mul lausa ihukarvad püsti, sest keedetud marjade läbi lapi pressimine oli tõeline “orjatöö”, mille järel käed veel mitu päeva valutasid. Mu hädaldamise peale ütles mees lõpuks otsustava lause, et meil võiks ju ka mingi väike mahlaauruti olla.

Hakkasin kibekiiresti netist uurima, millised valikud suuruste osas on. Leidsin, et K-Rautas on lausa viieliitrine müügil. Enam ma asu ei saanud ja seda aurutit oli vaja nüüd ja kohe! Kuigi kell oli juba seitse läbi, käisin L.-ile nii kaua ajudele, kuni lõpuks ajas ta auto garaažist välja ja panime poe poole ajama. Sellest poekäigust võiks lausa omaette huumorinurga jutukese kirjutada, sest minu pakutud “suts ja käidud”-sõidust kujunes oma paaritunnine käik. Lõpuks naasime poest ikkagi 8-liitrise aurutiga, sest poes lihtsalt ei leitud väiksemaid üles, kuid saime selle lisaallahindlusega, mis sest, et oli isegi juba soodushinnaga. 😛

Kuna ma pole aurutiga elu sees ise midagi teinud, võtsin mehe töödejuhatajaks. Enne mahlategu käis meil veel kõva vaidlus, kuidas seda peaks õieti tegema. Mina arvasin, et esialgu panen ainult marjad aurutisse, mahla laseme potti, siis lisan alles suhkru ja keedan mahla läbi. Mees, va mahlaspets, ütles, et nemad on eluaeg pannud suhkru kohe aurutisse ja lasknud mahla otse purkidesse ning pärast ei mingit keetmist. Pärast erinevas kirjanduses ja netis tuhnimist kuulutasin välja tema võidu, kuid lisasin, et kui midagi vussi läheb või mahl ei säili, teen järgmine kord omamoodi.

Pesin marjad, korjasin suurema sodi ja lehed välja, panin kihiti suhkruga aurutisse. Suhkrut lisasin lausa 825 grammi. Allaossa vesi ja pliidile keema. Kui torust hakkas mahla juba tulema, kallas mees paar esimest satsi potti tagasi, et suhkur korralikult lahustuks.

Kõige põnevam oli muidugi purkide täitmine. L. arvas, et heal juhul kaks purki tuleb täis, aga mahla muudkui tuli ja tuli, lõpuks saime purgitäisi lausa kuus. 🙂

Segumahl

Kui tavaliselt tehakse mahlateo järel veel järelmahla, siis mina tegin hoopis järelmoosi, sest see plöga, mis keedetud marjadest pärast sõelast läbisurumist järele jäi, oli nii paks, et oleks pidanud veega lahjendama, et mingit mahla sellest saada. Ma siis pakkusin, et teen sellest hoopis džemmi, kuna sel aastal tuleb moosi nagunii üsna vähe.

Plöga oli umbes 3 dl, lisasin sellele 1,75 dl suhkrut ja keetsin ainult läbi, vahtu ei tulnudki. Džemmipurke sain 1 terve ja 2/3 teisest purgist. Väga hea maitsega tuli. 🙂

Vaarikamoos ja järelmoos

Pildi peale torkasin veel paar vaarikamoosipurki, mis said keedetud juba mu puhkuse viimasel päeval. 600 g marju + 300 g suhkrut = 2,5 väikest purki moosi. Kuna korjasin marjad suure saju järel, siis oli suur niiskus tõenäoliselt põhjuseks, miks see moos tahtis kohe hallitama minna. 😦 Seega hea, et rohkem marju ja moosi ei tulnud.

 

Maasikamoos 2017,

mille võib ristida ka ülejala-maasikamoosiks.

No küll seda maasikahooaega andis alles oodata! 🙄 Ükski aasta pole see kohale jõudnud alles keset juulit. Vaatasin järgi, et eelmisel aastal tegin täpselt samal ajal juba vaarikamoosi, kui nüüd mässasin alles maasikatega. 😮

Eelmisel reedel sai L.-il igatahes kannatus otsa ja ostis meie selleaastased moosimarjad turult ära, ei jäänud enam kõige odavamat hinda ootama. Ja see tähendas seda, et kui mina lõpetasin õhtul üheksast oma tööpäeva ja hullu jooksuga spurtisin marsa peale, siis järgmiseks kuulsin juba telefonist, et pean kodus hakkama veel moosiga tegelema, kuna need järgmise päeva õhtut enam ei kannata, kui ma jälle töölt tulen. Nujah! Õnneks võttis L. maasikate puhastamise enda peale, mina tegelesin muuga, muidu oleks küll kõik väga hilja peale jäänud.

Sel aastal marjakogustega hulluks ei läinud tänu suhteliselt kallile hinnale. Moosiks tegime 3 kilo marju, sellele 1½ kg suhkrut juurde ja moosipurke sain seekord 11. Tegin samamoodi nagu üle-eelmisel aastal: algul keetsin marjad pehmeks, keetmise käigus sai osa vahtu eemaldatud, siis purustasin marjad saumikseriga ära, lisasin suhkru ja edasi järgnes meeletu vahu kraapimine. Lausa kaks kausitäit tuli. Vahepeal tõstsin isegi poti pliidilt ära, sest pott koosneski nagu ainult vahust. Pärast seda sain siiski üsna kiiresti moosi valmis.

Ei tea, kas tänu sellele, et sooja vähe ja maasikad pole mu meelest nii magusad kui tavaliselt, ei tulnud ka moos seekord väga magus, vaid parajalt mahe ja mõnus. 🙂

Maasikamoos, 2017

Ei kujuta ette, mis marjad ja millal järgmiseks potti lähevad. Vaarikad pole igatahes valmimise nägugi. Pigem võib enne juba tikreid saada. Eks paistab!

Tänase päeva kõige toredam sündmus on see, et mul on puhkuse esimene päev.  Nüüd peab küll suvi tulema!!! 

Tagurpidikook rabarberiga

Ei läinudki aastat aega, et uue postitusega maha saada. 😀

Kui lõpuks rabarberihooaeg pärale jõudis, sukeldusin retseptikuhjadesse, et seekord jälle mingit uut koogiretsepti katsetada. Kaalukausile jäi “Maire Suitsu retseptiraamatust” leitud kook.

TAGURPIDIKOOK RABARBERIGA

50 g küpsetusmargariini (mina kasutasin võid); 1 dl pruuni fariinsuhkrut; 8 dl rabarberitükke

Taigen: 150 g margariini (minul või); 2 dl suhkrut; 2 toasooja muna; 1 tl vanillsuhkrut; 1 sidruni riivitud kollane koor; 2½ dl jahu; 1 tl küpsetuspulbrit

Pese rabarberivarred ja lõika sentimeetripikkusteks juppideks, vanemad varred vajavad ka koorimist. Pane margariin ja suhkur 22-24 cm läbimõõduga ümmargusse madalasse ahjuvormi ja aseta see 175°-ni kuumutatud ahju restile; hoia ahjus rasva täieliku sulamiseni. Võta ahjust, riputa rabarberitükid vormi ning tasanda pealispind.

Vahusta toasoe margariin suhkruga, lisa munad ning vahusta ühtlaseks, lisa seejärel riivitud sidrunikoor. Ühenda kuivad ained omavahel  ja sõelu vahu peale; sega lusikaga läbi kergelt ja kiirelt, sest liigne töötlemine muudab taigna sitkeks. Tõsta taigen kuhjadena rabarberi peale, aja märgade käte või märjaks kastetud lusikapõhja abil ühtlase kihina laiali. Küpseta ahju alaosas 45-50 minutit. Pane pajakindad kätte ning võta küpsenud kook ahjust välja. Aseta kummuli serveerimisvaagen koogivormi peale nii, et vorm jääb täpselt vaagna keskele. Jäta mõlema käe pöidlad tugevasti vaagnat pealt hoidma, ülejäänud sõrmed (ikka kinnastatud!) aga pista koogivormi alla. Keera käed kiire järsu liigutusega enese suunas ning aseta vaagen lauale. Tõsta vorm ära ning lase koogil jahtuda. Serveeri kohvilaual või järelroana koos vahukoore või vanillijäätisega.

Oi, kuidas mulle meeldivad Maire Suitsu üksikasjalikud juhendid! 😀

Kook tuli väga hea, parajalt magushapukas oli, kuigi mu rabarberikoogid kipuvad pigem hapukad jääma. Ainult küpsetamisele kulus kõvasti rohkem aega kui ette nähtud. Eks süüdi olid kõvasti mahla välja ajavad rabarberid ja klaasvorm. Nüüd muidugi lugesin targemate blogidest, et Tart Tatin´i tüüpi kooke tehakse lausa mingis spets koogivormis. 😮 (üks näide siin). No mina nii spetsiks kätte ära ei lähe ja eraldi vormi siiski osta ei kavatse. Üritan tavalise vormiga edasi läbi ajada. 🙂

Tagurpidikook rabarberiga

Varsti tuleb ehk veel mõni postitus. 😛

 

Küpsisetort hapukoorega

Hei-hei üle pika aja! 🙂

Pole veel kordagi sellist pausi postitustesse tulnud, aga mis teha, kui mott ja vaim on kuhugi jalutama läinud ning ei taha ega taha kuidagi mu juurde tagasi tulla. 😕

Elu on kulgenud vaikselt ilma suuremate tõusude ja mõõnadeta. Kolmas klass sai kiitusega lõpetatud, nüüd naudime mõnusat suvevaheaega ning kirume külma ilma. Bossekene sai vahepeal aasta vanaks ja endalegi kukkus aastakene otsa. 🙂

Käsitöö on täpselt sama kaugel nagu enne, s.t valmis pole vahepeal midagi saanud, kuigi tasapisi nokitsen edasi. Varsti on lootust midagi siiski näidata. 🙂

Tahaks järjest hoopis ära näidata, mida magusat vahepeal teinud olen. Pealkirjas nimetatud tort sai tehtud juba emadepäevaks. Kook tuli hea, kuid pildid said kiiruga klõpsitud ilma tausta sättimata, seega tükk aega kahtlesin, kas üldse tahan seda näidata, kuid blogi pidamise huvides saab siiski näidatud. Kellele pilt ei meeldi, pigistagu üks silm kinni. 😛

Algretseptiks võtsin Lia Virkuse ja Pille Endeni “Nutika perenaise kokaraamatust” leitud retsepti, mida siiski mõningal määral muutsin.

KÜPSISETORT HAPUKOOREGA

3 pakki (à 180 g) neljakandilisi kohviküpsiseid; 500 g hapukoort; 3 dl kanget kohvi; 1½ sl suhkrut;

Glasuur: 1½ sl võid; 1½ sl kakaod; 2 sl hapukoort; 2½ sl suhkrut

Valmista kange kohv ja maitsesta suhkruga.

Immuta küpsiseid kohvis ning lao alusele 4X4 küpsist. Määri peale pool hapukoorest. Pane järgmine kiht immutatud küpsiseid ning määri peale ülejäänud hapukoor. Seejärel lao viimane kiht immutatud küpsiseid. Tõsta tort glasuuri valmistamise ajaks külmkappi. Sulata või ja sega ülejäänud glasuuriainetega. Määri saadud segu tordile ning hoia seda järgmise päevani külmas.

Nüüd pean küll endale natuke tuhka pähe raputama, sest emadepäevast on kõva kaks kuud möödas ja kuna ma koogist märkmeid ei teinud, siis nüüd on üsna raske protsessi meelde tuletada. 😳 Kohvi ma kasutama ei hakanud, kuna lapsele ma kange kohviga valmistatud kooki pakkuda ei kavatse. Selle asemel läks käiku kakao. Kohviküpsiste asemel kasutasin kakao omasid ja immutasin ka neid magusas kakaojoogis. Võib-olla tegin veel midagi teisiti, kuid antud hetkel enam ei meenu.

Kuna vahetult enne koogi valmistamist ostsin lõpuks endale muudetava suurusega koogiraami, läks see kohe käiku. Nii suurt koogialust mul kahjuks pole, seetõttu meisterdasin koogi ahjuplaadile.

Kaunistasin siis glasuuriga, mida kulus küll rohkem kui retseptis ette nähtud, peale raputasin kõvasti mandlilaaste ja tähekujulisi konfette.

Kook tuli päris rammus ja üsna magus, seega korraga palju sööma ei pidanud, et magusaisu kaoks. 😉

Küpsisetort hapukoorega

Loodan olla uue postitusega kiiremini tagasi kui sellega. 😀

Täisteratartaletid maasikate ja martsipaniga

Proovisin esimest korda teha tartalette. Aga kuna mul õigeid vorme pole – tegin tavalise muffinivormiga – siis päris õiged asjad nad muidugi pole, aga põhimõte on enam-vähem vist sama.

Retsept pärit Aet Trisbergi raamatust “Maitseelamused tervise heaks”, sama on olemas ka ta kodulehel. Õnnestusid päris hästi, kuigi tainast oleks vormidesse pidanud vist paksemalt panema. Ja maitse oli ka väga hea. 🙂

Peaks vist õiged vormid ka ostma, et neid edaspidigi küpsetada. 🙂

Täisteratartaletid maasikate ja martsipaniga

Tarretatud heeringatort

Pühadeks meisterdasin lauale tarretatud heeringatordi. Mina leidsin retsepti 2003. aasta Mumuu retseptikalendrist. Sellist tootemärkigi pole juba ammu, kuid näe imet, sarnase retsepti siiski leidsin Toidutarest. Mõni erinevus siiski oli: mina võtsin põhja valmistamiseks kaks korda vähem aineid, kuid sellegipoolest tuli põhi päris paks, sest vorm oli ainult 22 cm läbimõõduga, ning mina kasutasin kodujuust asemel kohupiima.

Tarretatud heeringatort

Tort tuli täitsa OK kui keedukartulit kõrvale võtta, kuigi mingi eriline lemmik ei ole. Lapse arvamus asjast on muidugi hoopis midagi muud: magusaga meelitades keerati torditükk kuidagi endale hinge alla ja jäädi täitsa ellu. 😀 Järgmisel päeval läks söömine siiski juba libedamalt. 😀

%d bloggers like this: