Tag Archives: Drops Design

Finnley´s Hat

Selle suve tõenäoliselt kõige palavamal päeval sai mees lõpuks villase mütsi pähe ja pildi peale. 😀 Olime siis Haapsalus Valge Daami päevadel.

Minu kudumiste ajaloos pole veel sellist asja juhtunud, et teen mingi asja täiesti valmis ja siis harutan selle uuesti üles ning hakkan jälle otsast peale, kuid eks ükskord ole ikka esimene, ning selle mütsi juures see juhtuski. Kirjutasin oma täielikust fail´ist juba siin postituses. Aga kirjutan veel korra koos selgitustega üle.

Ühesõnaga alustasin elukaaslase mütsi kudumist juba veebruari keskel. Valisin Drops´ist väga ägeda mustri välja, tegin proovilapi ja nagu ikka – etteantud varda number ei klappinud minu kudumisega: ette olid nähtud nr. 3½, mina võtsin lõpuks lausa 4½.

Asusin siis suure hurraaga kudumise kallale. Kudumise ajal ma mütsi mehele kordagi pähe ei proovinud, sest tahtsin hoida üllatusmomenti. Takkajärgi mõtlesin muidugi, et oleks võinud vähemalt peamõõdu võtta. Endale proovisin küll umbes poole kudumise ajal. Tundus kahtlaselt suur, kuid mõtlesin, et mehe pea on ehk suurem ja pole ehk häda midagi.

Aprilli lõpus sai müts lõpuks valmis, peitsin otsad ära, pesin mütsi ära ja andsin pidulikult üle. Ja siis tuli see pähe proovimine… 🙄 Pidime mõlemad lausa naerukrambid saama, sest see oli nii suur, et oleks Kalevipojale ehk paras olnud. 😎 Mees tõmbas mütsi lausa ninaotsani pähe.

Algul oli nalja palju, aga kui otsustasin, et harutan mütsi üles ja teen siiski uuesti, siis oli meel küll sama must kui müts. Seekord võtsin ettenähtust lausa number väiksemad vardad – 3½. Nüüd kudumise ajal mütsi endale pähe proovides sobis see mulle väga hästi, hiljem valmis müts mehele ka enam-vähem: laius oli hea, kuid pikkus tuli selline vahepealne – oleks võinud olla kas natuke lühem, et oleks täpselt peaga ära lõppenud, või pikem, et oleks lodumüts olnud. Proovisime nii ühte- kui teistpidi pähe, kuidas paremini passiks. Tulemusega võib siiski üsna rahule jääda, sest muster on tegelikult väga äge. 🙂

Nii palju muutsin kudumise ajal, et kuigi mustri põhiosas oli pärast kahandamist ette nähtud ainult parempidine kude, jätkasin siiski pärlkoega lõpuni välja. 🙂

Finnley´s Hat

Markus ronis ka pildi peale

Muster siis Drops Design´ist

Lõng: Drops Lima, must nr. 8903, kulus umbes poolteist tokki.

Vardad: ring- ja sukavardad nr. 3 ja 3½

Täna tuleb lõpuks sukelduda igasugustesse marjapõõsastesse. Ehk saab varsti siis moosidest-mahladest ka lugeda. 🙂

 

Advertisements

Blue Bayou nr. 2

 

Blue Bayou nr. 2

Lõpuks sain valmis järgmise Blue Bayou, mis oleks pidanud olema tegelikult nr. 1, sest selle kudumist alustasin juba eelmise aasta sügisel või veelgi varem. Vahepeal lükkasin tegemise kõrvale, kuna kiiremad ja olulisemad asjad tulid vahele. Peale ämma salli valmimist võtsin enda oma taas käsile. Seega kudusin teda veel praktiliselt pool aastat. 🙄 Selles postituses lasin vahepeal natuke nutuhala ka. Pärast harutamist jäi kudumine puhta venima, sest praktiliselt üldse polnud aega või võimalust rahulikult kududa. Nüüd puhkuse ajal tegin salliga kiire 1:0.

Mõeldud on ta minu villase k/s jakiga kandmiseks, sest sel on üsna avar V-kaelus. Siiani kandsin jakiga oma tumepunast pärlkoes salli, kuid sall kippus kaelas ära vajuma, säti kuidas tahes, kael oli ikka paljas. Lõpuks ühte Katariina blogi postitust lugedes ta kirjutas samasugusest jamast ja ta lahendas selle kolmnurkse salliga. Kus mu mõistus oli, et ma ise sellise lihtsa asja peale ei tulnud?! 😀 Mustri valimine oli üsna lihtne, lõnga valimine veel kergem, sest mõlemad sobivad minu arvates ülihästi jakiga kokku. 🙂

Võrreldes eelmise, ämmale kingitud salliga, on mõned erinevused. Esiteks loomulikult lõnga toon. Selle valisin praktiliselt üks-ühele jaki tooniga.

Sall koos jakiga

Nüüd kudusin tavaliste teflonkattega varrastega, sest salli alustades polnudki mul teistsuguseid olemas. Seekord alustasin mustri kudumist, kui varrastel oli 250 silmust, mustriridu on kaks nagu eelmiselgi, kuid vahe on suurem.

Blue Bayou nr. 2 mustriosa

Ja lõpuks võib mõni küsida, miks selle salli alumine äär lainetab? Selle tegin meelega, sest kui sall hakkas valmis saama, tundus tal nagu midagi puudu olevat, mis särtsu juurde annaks, ja natuke satsiline äär on mu meelest selleks väga hea.

Blue Bayou nr. 2 alläär

Võin juba ette lubada, et kolmas sarnane Blue Bayou tuleb veel, kuid alles talveks. 😉 Kirjutan endale seepärast mõned andmed üles.

Pärast teise mustri kudumist võtsin taas libedamad vardad ja hakkasin silmuseid juurde kasvatama: iga kolme silmuse järel kudusin ühe õhksilmuse, enne ja pärast salli keskosa kahe silmuse järel õhksilmus. Järgmisel real kudusin õhksilmused parempidiste keerdsilmustena. Seejärel kudusin (vist) kolm korda edasi-tagasi tavaliselt ja eelviimasel real kasvatasin jälle, et lainetavat äärt saada: kaks silmust kudusin ja tegin õhksilmuse ja nii terve rea, kaasaarvatud ääred. Tagasireal kudusin õhksilmused tavaliselt parempidi. Kui hiljem augud kokku lugesin, sain 268 augukest, seega pidi viimasel real silmuseid olema 268 x 3 + 2 silmust = 806 silmust. 😮 Venivat mahakudumist loomulikult enam tegema ei hakanud, lokkis niigi. 🙂

Mina Blue Bayou nr. 2-ga

Muster endiselt pärit Drops Design´ist.

Lõngaks Drops Delight, toon nr. 02. Kulus 4 tokki. Viimaseid ridu kududes hoidsin lausa hinge kinni, et lõngatokk enne salli valmimist otsa ei saaks, sest eriti mage oleks veel viimasel real lõnga jätkama hakata. 🙄 Hinge kinnihoidmisest oli vist kasu, sest mõnemeetrine jupp jäi isegi alles. 😀

Vardad nr. 3,5. Alguses kudusin 80 cm pikkuste varrastega, kuid umbes poole pealt läksin juba meetristele üle, sest sall ei tahtnud enam kuidagi peale ära mahtuda. No ja lõpuridadel oleks veel pikemaid kasutanud, kui mul oleks neid olemas olnud.

Salli mõõtudeks kujunes 69 x 161 cm.

Elukaaslase mütsi sain ka juba valmis. Nüüd tuleb ta kuidagi ainult pildi peale meelitada, et siin ka näidata saaks. 🙂

Blue Bayou

Elukaaslase ema sai 70. Sellise tähtpäeva puhul tahtsime talle kinkida natuke suurema “ümbriku”. See oli vist juba eelmise suve lõpul-sügise alguses, kui hakkasin sellele mõtlema. Esialgseks plaaniks oli kududa pleed. Kuid see tundus liiga aeganõudev ja suur projekt olevat, sest kuude kaupa poleks mul olnud aega sellega tegeleda. Kuid siis jäin vaatama Drops´i lehelt villaseid õlasalle ning seepeale mõtlesin oma plaanid ümber. Jäi vaid valida muster. Vaatasin ja valisin ning jäin selle mustri juurde pidama, kuna sellest saaks kõige suurema salli. Tegelikult on mul enda jaoks juba varem sama mustriga sall alustatud, ootab nüüd kiiremas korras edasi kudumist.

Valisin loomulikult kudumiseks suurema variandi. Tellisin lõngad ja pärast lapse triibusokkide lõpetamist, tegin salliga algust. Lõng oli mõnus ning nautisin lausa iga silmuse kudumist, sest mõnus oli jälgida värvitoonide vaheldumist ja sall “paisus” üsna kiires tempos.

Kui varrastel oli juba mingi 270 silmust, hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest sall tundus juba päris suur, kuid silmuseid vaja veel ja veel kasvatada. Kui suur ta siis 310 silmuse juures veel on? Huvi pärast mõõtsin üle – oli juba kõvasti üle 50 cm kõrge. 😮 Kuhu jäi lubatud 33 sentimeetrit, kuigi mul vaja veel kõvasti juurde kududa? Pidin lausa pikali kukkuma, sest enamus minu kudumeid ju kipuvad pigem etteantud mõõtudest palju väiksemad jääma ja siis on kõva mõttetööd ja aretamist, et vajalikud mõõdud saada. Kuid mis nüüd siis toimub? Lõng sama, vardad õiges mõõdus… o_O Ainuke põhjus, mis pähe tuli, et kudusin Addi varrastega, mis ei ole tefloniga kaetud, vaid libedad, ja silmused kippusid tulema suuremad  kui tavaliselt.

Mida nüüd siis teha? Üles harutada sinnamaani, kus 250 silmusega hakkab mustriosa? Ei ahvatlenud, sest siis oleks pidanud ikkagi teatud maalt nagu otsast peale hakkama, et lõpuks sama suurus saavutada. Aega ka polnud laialt käes. Mõtlesin siis jätkata kuni 310-ni ja kohe kududa kaks mustriosa üksteise järel ning siis sall ära lõpetada.

Kudusin ja kudusin. Juba ammu ei märganud enam lõngavärvide vaheldumist, sest read olid jube pikad ja tüütud. Kui lõpuks mustrini jõudsin, oli kergendus suur. Kudusin mustrit ja uurisin samal ajal juhendit ning salli pilti, arvutasin ja arvutasin ning tundus väga kahtlane, et saan kohe kaks mustrit üksteise otsa kududa, sest silmuste arv mustrikorduses ei klapiks. Ning pildi peal tundus, et selles osas, kus on neli mustrikordust järjest tehtud, ei algagi järgmine kordus kohe pärast esimest õhksilmust, vaid suvalisest kohast. See variant mulle küll ei meeldinud. Arvestasin siis välja, et pean kuduma vahepeal 18 rida ripsi juurde, et saaksin mustrit jälle alustada rea algusest.

Kuna aeg kippus otsa saama, lõpuks läks juba ülikiireks ja sall oli ka juba üsna suurte mõõtmetega, siis otsustasingi kududa pärast ripsi veel ainult ühe mustrikorduse ning siis ära lõpetada. Nii ka tegin.

Sall sai valmis lausa viimasel sekundil: üks päev enne pidu, s.t eile, sai lõpetatud viimased read, otsad peidetud ja pestud. Peopäeva hommikul, s.t täna, jalutasin mere äärde pildistama. Õnneks oli kõigi pildistajate jumal minuga, sest terve ilm oli heledat päikesepaistet täis, mitte nagu päev varem, kus enam hallim ja udusem olla vist ei saagi. 🙂

Selline see sall ja pildid siis said. Tuli küll väiksemate mõõtudega, kui oleks soovinud, kuid juubilar jäi kingitusega väga rahule. Huvitav kokkusattumus oli see, et tal oli kaelas täpselt samasuguste värvidega kee, sobis salliga ideaalselt. 🙂

Blue Bayou

Blue Bayou

Värvide vaheldumine

Värvide vaheldumine

Mustriosa

Mustriosa

Blue Bayou keskkoht

Süda ei lubanud kuidagimoodi salli mingisse tavalisse kingikotti toppida, selle asemel ostsin hoopis kunstitarvete poest toredad karbipooled. Värvid sai ise kokku sobitada ja karp tuli pärast ise kokku voltida. Väike kaunistus peale ja polnudki rohkem vaja. 🙂

Selline see kingitus sai

Selline see kingitus sai

Natuke andmeid ka:

Salli mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 144 cm.

Lõng: Drops Delight (beež-hall-roosa nr. 05), kulus pea 4 tokki.

Vardad: 3,5/100 cm. No ma ei tea, õpetuses oleksid pidanud vardad olema ainult 80 cm pikad, võtsin kohe meetrised, kuid isegi need jäid lõpus lühikesed. Kui oleksin salli õiges mõõdus teinud, oleks pidanud lõpuks veel pikemad vardad muretsema ja võib-olla isegi korduvalt… Viimasel real oli mul 402 silmust varrastel. 🙂

Lõpetuseks panen siia veel paar pilti, mida mere ääres tegin. Oleks tahtnud päris mere äärde ronida, kuid kahjuks trepp oli paksult jääs ning polnud tahtmist oma luude-kontidega riskima hakata.

Merevaade, 18.02.17

Natuke Rannamõisa pankrannikut

Tänud neile, kes viitsisid mu romaani läbi lugeda! 😀

Allkiri

Pitsilised palmikutega sokid

Jõulutervitused ka siitpoolt! 

Kibekiired pühade ettevalmistused ja jõululaupäev on siis selleks korraks selja taga ja võib taas kergemalt hingata. 🙂 Eilne õhtu möödus jälle mehe lähedaste ja minu õe seltsis. Loomulikult käis ka jõuluvana, õigemini seekord jäeti ainult kott ukse taha, vana oli ise edasi läinud. Kotis olid muude kingituste seas ka ühed sokid, mille ma kudusin M.-le, elukaaslase õele.

Sokid on seekord pitsilised ja palmikutega. Muster on jälle võetud Drops Design´i lehelt. Nimeks on neil Heavenly Blue, kuid mu kootud sokkide värv ja nimi ei lähe küll kokku, pigem siis Heavenly Beige. 😀

Minu andmetel oli M.-i jalanumber 38, seega M-suurus. Tegin jälle proovilapi, kuid nagu ikka, oli minu kootud kude palju tihedam, seega oleks pidanud võtma lausa 1-2 numbrit suuremad vardad. Kuna lõng oli isegi suhteliselt peenike ja vardad 2½, siis veel jämedamaid vardaid ei kavatsenud võtta, et muster väga hõre ei jääks (nagu pitssall 😛 ). Seega mõtlesin kaval olla ja kududa samade varrastega L-suurust, kuid sääre ja jalalaba pikkuse osas jääda ikka M-suuruse juurde.

Kui ma otsisin sokkide jaoks mustrit ja käesoleva välja valisin, hakkasin juhendit lugema ja see tundus ikka päris keeruline olevat. Kuid olen juba harjunud, et Dropsi mustrite puhul on see mul igakordne jama, samas on see alati sujuvalt lahenenud, ja pärast ei saagi aru, milles üldse probleem oli. 😀 Ja nii läks ka seekord. Hakkasin aga otsast pusima. Vahepeal natuke mõttetööd, pildi uurimist, harutamist, sest alailma tahtsid teatud kohtades õhksilmused ära ununeda, ja lõpus hullu kiirustamist ning olidki lõpuks sokid valmis. Väga ilusad mu meelest, kui soolikakuju välja jätta, aga see tuli lihtsalt tihedast kudumisest ja palmikutest, mis tõmbas sokid veel kitsamaks, kuid tegelikult venis kude korralikult. Jalga sobisid hästi, kuigi labaosa jäi pikavõitu, sest nagu selgus on M.-i jalg siiski 37, kuid kokkuvõttes jäi uus omanik sokkidega rahule. 🙂

Pildid on tehtud öösel lambivalgel, seega on valgustus kohati jama ja pildid natuke udused. Tegelikult on viimasel ajal ka päeva ajal nii hämar ja udune, et tõenäoliselt poleks ma isegi keset päeva paremaid fotosid välja võlunud. 😕

Heavenly Blue-sokid

Heavenly Blue-sokid

mooni-sokid-lahemalt

Muster lähemalt

Muster lähemalt

Lõng: Drops Fabel (beež, nr. 101)

Sukavardad: 2,5

Mõnusat jõuluaja jätku teile kõigile! 

Allkiri

Ice Age nr. 2

Foorumisõber sai ka omale mütsi. Muster endiselt Drops Design´ist. Kuna nüüd sai kootud teisest lõngast, on ka mütsi olemus natuke teistsugune.

Olen tulemuses natuke pettunud, sest ootasin natuke paksemat mütsi. Kududes tundus, et tuleb igati paks ja kohev müts, kui aga mütsi ära pesin, pidin lausa kreepsud saama: müts õhuke ja luru. Õnneks pärast täielikku kuivamist tuli mõningane tugevus tagasi, kuid ikkagi jäi mu meelest õhukesevõitu. 😦 Ei teagi, mida valesti tegin, kas kudusin liiga jämedate varrastega, pesin liiga intensiivselt või ei sobinud pesuvahend – Woolite Perla (viimase osas parandasin end kohe, sest lõpuks leidsin, et Prismas on ka olemas päris õige villašampoon 🙂 ) Või pidigi müts selline tulema? Kuna plaanin mehele samast lõngast talvemütsi kududa, võtan siiski tõenäoliselt mingi muu lõnga kõrvale jooksma.

Markus oli nõus pildistamisel modelli mängima ja tema kiitis igatahes, et mõnus müts on ja ei tahtnud seda enam peast äragi võtta. 😀 Talle oli müts muidugi natuke suur. 🙂

Ice Age nr. 2 Markuse peas

Ice Age nr. 2 Markuse peas

Diana talvemüts

Ice Age nr. 2 ühelt poolt

Ice Age nr. 2 teiselt poolt

Lõng: DROPS Lima, värv nr. 0519 tumehall

Vardad nr. 4,5.

Ja veel. Eile sain ühe väga halva uudise, mis pöörab mu elu tõenäoliselt pea peale. Seega ei tea, mis sorti postitusi ja kui tihti siin edaspidi nägema hakkab. 😦

Allkiri

 

Ice Age

Minu poolest võib talv kasvõi kohe tulla, sest lõpuks ometi sain endale korraliku talvemütsi, voodriga ja puha. 🙂 Kogu aeg oli mul probleem, et nagu kraadid alla miinus kümne kukkusid, polnud enam midagi pähe panna. Sahtlis mütse omajagu, kuid ükski ei sobinud mingil põhjusel: küll valet värvi või hõredalt kootud poekraam ja iga tuuleiil puhus kõrvust läbi või niisama õhukesed ja tutiga ning seetõttu ei saa kapuutsigi pähe panna. Seega oli korralikku voodriga ja õiges toonis ning soovitatavalt ilma tutita mütsi vaja.

Kudumise võtsin ette vist juba hilistalvel või varakevadel. Muster sai jälle Drops Design´ist valitud, voodri aretasin ise juurde. Mütsi kudumises vist mingeid probleeme polnudki, vähemalt ei mäleta küll. Mõnus muster, mõnus lõng… Kui aga selle valmis sain, jäi asi mõneks ajaks kõrvale, sest suvised tegemised pressisid peale ja voodri kudumisest ei tahtnud mõeldagi.

Suve lõpu poole sai siiski müts jälle ette võetud. Tükk aega mõtlesin, mismoodi voodrit teha, mis koega, et normaalne jääks, sest müts ju palmikutega ja tõmbas nagu lõõts kokku. Soonik? Pärlkude? Tavaline parempidine? Ja lõpuks milline silmuste arv? Jäin lõpuks ikka parempidise koe juurde. Silmuste arvutamiseks kudusin proovilapi ja arvutasin vajaminevad silmad – sain tulemuseks 200. 😮 See arv tundus lausa üüratu ja jube kahtlane juba alguses, kuid lõin siiski silmused varrastele. Nagu kampsunit oleks kuduma hakanud, seega ruttu vardad jälle välja. Järgmiseks otsustasin 180-ga katsetada. Kudusin umbes 5cm valmis, proovisin pähe ja täiega lötakas. Vardad uuesti välja ja nüüd alustasin 160 silmusega. Kui jälle tööd proovisin, tundus silmuste arv sobivat.

Peenikese lõnga ja varrastega andis ikka kududa. Lisaks oli lõngaga see häda, et kui mõni silmus lasi varda pealt jalga, kukkusid silmused kohe maha jooksma ja andis neid siis alles kinni püüda. 😡 Samuti tegi muret küsimus, kuidas vooder mütsiga kokku klapib, sest parempidises koes vooder oli pealtnäha palmikutega mütsist palju laiem. Kuna aga müts venis korralikult, pidid kokkuvõttes klappima.

Vahepeal mõlgutasin ka mõtteid, kuidas voodriosa lõpetada. Kuna müts oli järsu lõpetamisega, tahtsin sama ka voodriga teha. Otsustasin igal vardal keskmised kaks ja viimased kaks silmust parempidi kokku kududa – kokku 8 silmust – ja nii igal real.

Kui lõpuks vooder sai lõpetatud ja mütsi külge õmmeldud (sama lõngaga, sest vetrus hästi ja äär jäi lõpuks korralikult veniv), klappis kõik ja täitsa okidoki müts tuli. 🙂 Loodetavasti soe ikka ka…

Siin nüüd mütsist mõned pildid, osade autor 9a Markus. 🙂

Minu talvemüts

Minu talvemüts

Mütsi ja jopega

Mütsi ja jopega

Talvemüts Ice Age

Talvemüts Ice Age

Mütsi vooder

Mütsi vooder

Lõngad: müts – Lana Gatto Misina – fuksiaroosa, kulus umbes 1,5 tokki; vooder – Lana Gatto Perlata D’Australia – fuksia, sain ühe tokiga hakkama.

Vardad: müts – lühikesed ring- ja sukavardad nr. 4½; vooder – lühikesed ring- ja sukavardad nr. 2½.

Edit: Meil on juba kaks päeva möllanud kõva lumetorm ja külma ka üle -10°. Ilma selle mütsita ei kujutaks praegu uksest väljaminekut ettegi. Väga soe ja mõnus on, eriti, kui kapuutsi ka veel pähe tõmmata saab. 

Uuendatud: 05.01.17

Allkiri

Kootud boolero Valkyrie

Boolerod on mu meelest nii ilusad rõivaesemed ja vähemalt käsitöövaldkonnas on nende valik üüratu. Pole mingit probleemi leida ilusaid mustreid, pigem on probleem, millist võtta või jätta. 😀 Otsustasin ka endale vähemalt ühe boolero kududa või heegeldada (ikkagi samm kampsuni kudumise suunas 😉 ). Tegin Drops Design´is väikese otsingu ja valisin ühe välimuselt lihtsamast lihtsama, samas ilusa välja. Juhtus see juba vist oma paar aastat või rohkemgi tagasi. Kui aga mõne aja pärast hakkasin seda juhendit konkreetsemalt uurima, tundus, et boolero välimus võib ju lihtne olla, kuid selle kudumine ei saa algajale kuigi lihtne olema. Tegin järgmise otsingu ning seekord sai valituks hoopis uhkem muster, kuid mille õpetus oli tõesti lihtne – pitsiline ja palmikutega Valkyrie.

Eelmisel sügisel jõudsin lõpuks oma tegemistega nii kaugele, et võtsin kudumise ette. Muster oli väga mõnus ja kiirel kudujal oleks boolero vist küll mõne päeva või ühe nädalaga valmis olnud, kuid minu tempo on ju teada. Mingist hetkest tulid kiiremad asjad vahele ja päris korralik paus tuli selle kudumisse sisse. Lõpuks veebruaris said kiired ajad otsa ja sain boolero uuesti käsile võtta, kuigi plaanis olid esialgu muud asjad, kuid jäid lõngade puudumise taha pidama.

Kudumine sujus hästi, mingeid suuri harutamisi ei mäletagi. Küll aga tekkis kudumise ajal kahtlus, kas ta mulle pärast ikka selga mahub, sest proovilappi ma loomulikult alguses ei teinud, vaid võtsin kohe sellise mõõduga vardad, nagu olid ette nähtud. Iga mustrietapi järel oli õpetuses antud mõõt, kui pikk peaks kudum nüüd olema – mul oli loomulikult päris palju väiksem. 😕 Kui aga lihtsalt oma tööd enda vastas mõõtsin, tundus, et pole midagi nii väike, et peaks enam-vähem siiski minema. Ju siis olen paras juppkäsi. 😀 Igaks juhuks kudusin siiski esimese poole lõppedes ühe ripsivalli rohkem, et natuke pikkust juurde saada. Kui aga teise poole kudumisega jõudsin teise ripsivallini, hakkas järjekordne lõngakera otsa saama ning pidasin endaga maha tõsise võitluse, et esiteks, kas ma tahan nüüd paar rida enne lõppu järjekordset lõnga jätkamist teha, mis tundus tobedus, või koon siiski ühe valli vähem, ja teiseks, kas ma viitsin pärast esimese poole otsa lahti võtta ning kolmanda valli üles harutada, et pooled ühesugused jääks. Lõpuks siiski olin sunnitud lõnga jätkama, sest isegi lõpureaks enam lõnga ei jätkunud, seega tuli ka teisele poolele kolm valli. 🙂

Järgmiseks tuli ette võtta kokkuõmblemine. Kui sain juba esimese varruka õmmeldud, sain lõpuks tööd selga proovida. Varrukate pikkused parajad, kuid laiuses kitsavõitu ja selga võimatu panna, sest õpetuse järgi pidin liiga pikalt kokku õmblema! Arusaadav ka ju, sest mu tükid olid ettenähtust lühemad. Mis nüüd siis? Kas harutan uuesti otsad lahti ja koon näiteks mõlemale poolele ühe E-osa juurde, et pikkust juurde saada? Kuid milleks, sest varrukad olid ju pikkuse poolest parajad. Harutasin hoopis õmblust lühemaks, jätsin esialgu lõngaotsa katkestamata, kuni sain ka teise varruka kokku õmmeldud, ja mitme proovimise ning harutamise järel võis loota, et boolerot saab ilusti selga. Ja pesemise järel saab teda ju veel igas suunas venitada! 😛

Kolmas tõsine kahtlusekoht tekkis, kui hakkasin sooniku jaoks silmuseid üles korjama. Juhendi järgi oleks ma pidanud äärtest võtma lausa 280 silmust, mina aga üle 224 silmuse ei võlunud kusagilt välja. 😕 Kas äär hakkab tänu sellele nüüd täiega kiskuma ja pärast ei saa ma ikka boolerot selga? Ahh, saagu, mis saab, sest nii või teisiti ei oskaks ma silmuseid kusagilt juurde võluda! Kudumise ajal oli boolero küll täiesti kausikujuline. Lootsin siiski, et maha kududes võtab õigema kuju. Sain sooniku valmis (küll selle peale kulus alles lõnga! 😮 ), kuid ikka oli kuju kahtlane. Hirmuvärinal ajasin boolero selga ja ta sobis!!! 😀 Nii ilus!

Pesin ta läbi, kuid siis tekkis küll mõru maitse suhu, sest soonik venis mul pesus järjekordselt! välja. 😥 Lootsin, et ehk kuivamise ajal tõmbab natuke kokku, aga tuhkagi, jäigi selliseks. 😦 Nii palju, kui ma lugenud olen, kipuvad villased esemed inimestel ikka liiga kokku tõmbama, aga mul probleem alati vastupidine. 😕 Kas lõng oli jälle liiga pehme (meriinovill) või solgutasin ma eset liiga palju soojas vees (oli käesoe), mina küll ei oska arvata. Venitasin varrukaid ka natuke laiusesse, nüüd nad tihkelt ümber enam ei hoia. Pikkusesse venisid ka, seega oleks ma kudunud sellisesse pikkusesse, nagu juhend ette nägi, poleks sõrmeotsad varrukatest väljagi paistnud. 😀

Näitame siis pika jutu peale pilte ka. 😛

Kootud boolero Valkyrie eest

Kootud boolero Valkyrie eest

Kootud boolero Valkyrie tagant

Kootud boolero Valkyrie tagant

Eile tegin juba esimese proovikandmise ühel sünnipäeval ka. Väga soe ja mõnus on seljas. 🙂

Lõng: Lana Gatto Misina (100% meriinovill), kulus 7,5 tokki.

Vardad: ringvardad nr. 4,5 (60 cm), soonikule nr. 4 (80 cm).

Vähemalt kaks boolerot on mul veel kavas millalgi kududa ja heegeldada.

Tänan kõiki, kes viitsisid mu pika lugulaulu läbi lugeda! 😀

Allkiri

%d bloggers like this: