Tag Archives: hoidised

Tikrikompott 2017

Üha rohkem on mul tunne, et ma peaksin blogi pidamiseks sekretäri palkama, sest lihtsalt ei leia nii palju aega, et sellega korralikult tegeleda. 😦 Näidata oleks igasugu asju, aga esiteks ei jõua ma kuidagi pildistamiseni; kui see saab suure surmaga tehtud, siis seisavad pildid tükk aega fotokas ning ootavad arvutisse ja blogisse jõudmist, mis seisab tavaliselt ajapuuduse taga, sest mulle ei meeldi eriti teha asju kiirustades. Kui aega pole, siis pole järelikult ka postitusi.

Võtsin oma pildid ja poolikud jutud nüüd ette ja kõige vanem teema oli augustikuine tikrikompott. o_O No täiesti üleeilne ja unustatud asi juba! Kuna purgid jäid ajapuudusel kohe sildistamata, seisid nad mõnda aega lihtsalt köögis ja rändasid siis koos mehe tehtud mahlapurkidega juba otsapidi keldrisse. Riiulisse panema hakates vaatas ta, et mis need veel on? Mul polnud kompotid enam meeleski. Kuid nad jõudsid veel korra keldrisse kolida koos aroonimoosiga, millest tuleb juttu mõnes teises postituses.

Selleaastase tikrikorjamise kohta võiks küll öelda, et kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Kollaste tikriteni ma ei jõudnud üldse, ei jõudnud neid isegi praktiliselt süüa. Enamus rändasid vist Markuse kõhtu ja sel pole, tänu tikritele, kõht kunagi varem nii hästi läbi käinud kui nüüd. 😀

Punased karusmarjad olid ka juba ammu valmis, enne kui L.-i mitmekordse meeldetuletamise peale end põõsasse pressisin, et viimaseid riismeid sealt haarata. Nojah, põõsas on end teiste tikripõõsaste ja vaarikate rägasse nii ära peitnud, et ei paista väljagi, ja teadagi – mis silmist, see meelest! Enamus marju olid juba kas täiesti tossud või lindude-tigude poolt nahka pandud. Ei mäleta enam, kas kolmandiku ämbrist ikka sain täis, kuid pärast puhastamist tuli marjakoguseks igatahes 800 grammi.

Kompoti valmistasin juba vana tuttava õpetuse järgi. Seekord ma siirupi keetmisega hulluks ei läinud, mingi poolik pooleliitrine purk vist jäi üle. Vastavalt vähesele marjakogusele tuli ka kompotti vähe – kõigest 2½ pooleliitrist purgitäit. 😦 Sellest on tegelikult kahju, kuid süüdistada saan vaid iseennast, et õigel ajal ei märganud marju korjama minna.

Purgidki said alles täna sildid ja pildi peale.

Tikrikompott, 2017

Vaatan, kas jõuan täna veel mõne postitusega maha saada. Aeg pressib jälle täiega takka ja vaja lapsele sügisnäituse jaoks midagi valmis meisterdada. Kui see “midagi” tuleb ilus ja korralik välja, näitan siin ka millalgi. 😉

Advertisements

Mustikakompott

Teisipäeva õhtul sai kiiruga metsas käidud ja selleaastane mustikasaak koju toodud. Enne minekut tegin ennustuse, et on kaks võimalust: kas marju on vähe ja needki üsna kribalad või on lihtsalt kõik meie eest juba ära korjatud, kuna oleme sellega liiga hiljaks jäänud.

Marju oligi üsna vähe. Esimene mulje oli lausa nii nigel, et mees ütles, et võime vist otsa ringi keerata, koju tagasi minna ja käidud! Ma arvasin, et vaatame natuke ikka enne ringi. Üks mammu paistis siin ja teine seal, kuid pikapeale hakkas korjamine edenema, ja kusjuures marjad olid suured, mitte mingid kribalad. Paari tunni küürutamise peale saime kolmepeale 2,25 šašlõkiämbrit täis ja võisime koju minna.

Kuna mitu aastat olen tavalist mustikamoosi keetnud, siis seekord mõtlesin, et prooviks teha näiteks mustika-punasesõstramoosi, kuhu lisaks veel piparkoogimaitseainet, et oleks vürtsikam. L. aga pakkus välja hoopis kompotiidee, et nii hea oleks hiljem sellest mustikakisselli keeta. Nämma! 😛 Sellega oli asi otsustatud. Eeskujuks võtsin selle õpetuse. Kogused olid mul järgnevad: 1,8 kg marju; 1½ liitrist veest ja 300 g suhkrust keetsin siirupi, mida jagus praktiliselt täpselt. Valmis kompotti tuli 6 pooleliitrist purki.

Mustikakompott

Kompott tuli tume kui öö. Üritasin, mis ma üritasin, kuid paremat pilti järgnevast ei saanud, et näidata, et ikka mustikad on ka purgis.

Mustikakompott lähedalt

Vaatasin eelmiste aastate pilte ja märkasin, et kaks aastat tagasi sai täpselt kuu aega varem juba mustikal käidud. Küll aastad võivad ikka erinevad olla…

Segumahl, järelmoos ning natuke vaarikamoosi

Nüüd on ka meile jõudnud mahlaauruti ajajärk. 🙂 Kuna sel aastal on igasugu marjasaak meie aias suht vilets, siis võtsin esmaspäeval kätte ja korjasin ära kõik mustsõstrad, mis veel järel olid, umbes pooled järelejäänud punastest sõstardest ja vaarikad, mis sel hetkel valmis olid. Kogused olid vastavalt 1,5 kg punaseid sõstraid, 850 g musti sõstraid ja 400 g vaarikaid.

Kuna sel korral mustsõstramoosi ei tahtnud teha, otsustasime esialgu punase ja mustsõstra segumahla kasuks. Kuid ma arvasin, et pelgalt selline segu jääks vängevõitu, seega korjasingi vaarikaid juurde. Kui ma aga hakkasin meelde tuletama, mismoodi see mahlategu ilma aurutita välja näeb, tõusid mul lausa ihukarvad püsti, sest keedetud marjade läbi lapi pressimine oli tõeline “orjatöö”, mille järel käed veel mitu päeva valutasid. Mu hädaldamise peale ütles mees lõpuks otsustava lause, et meil võiks ju ka mingi väike mahlaauruti olla.

Hakkasin kibekiiresti netist uurima, millised valikud suuruste osas on. Leidsin, et K-Rautas on lausa viieliitrine müügil. Enam ma asu ei saanud ja seda aurutit oli vaja nüüd ja kohe! Kuigi kell oli juba seitse läbi, käisin L.-ile nii kaua ajudele, kuni lõpuks ajas ta auto garaažist välja ja panime poe poole ajama. Sellest poekäigust võiks lausa omaette huumorinurga jutukese kirjutada, sest minu pakutud “suts ja käidud”-sõidust kujunes oma paaritunnine käik. Lõpuks naasime poest ikkagi 8-liitrise aurutiga, sest poes lihtsalt ei leitud väiksemaid üles, kuid saime selle lisaallahindlusega, mis sest, et oli isegi juba soodushinnaga. 😛

Kuna ma pole aurutiga elu sees ise midagi teinud, võtsin mehe töödejuhatajaks. Enne mahlategu käis meil veel kõva vaidlus, kuidas seda peaks õieti tegema. Mina arvasin, et esialgu panen ainult marjad aurutisse, mahla laseme potti, siis lisan alles suhkru ja keedan mahla läbi. Mees, va mahlaspets, ütles, et nemad on eluaeg pannud suhkru kohe aurutisse ja lasknud mahla otse purkidesse ning pärast ei mingit keetmist. Pärast erinevas kirjanduses ja netis tuhnimist kuulutasin välja tema võidu, kuid lisasin, et kui midagi vussi läheb või mahl ei säili, teen järgmine kord omamoodi.

Pesin marjad, korjasin suurema sodi ja lehed välja, panin kihiti suhkruga aurutisse. Suhkrut lisasin lausa 825 grammi. Allaossa vesi ja pliidile keema. Kui torust hakkas mahla juba tulema, kallas mees paar esimest satsi potti tagasi, et suhkur korralikult lahustuks.

Kõige põnevam oli muidugi purkide täitmine. L. arvas, et heal juhul kaks purki tuleb täis, aga mahla muudkui tuli ja tuli, lõpuks saime purgitäisi lausa kuus. 🙂

Segumahl

Kui tavaliselt tehakse mahlateo järel veel järelmahla, siis mina tegin hoopis järelmoosi, sest see plöga, mis keedetud marjadest pärast sõelast läbisurumist järele jäi, oli nii paks, et oleks pidanud veega lahjendama, et mingit mahla sellest saada. Ma siis pakkusin, et teen sellest hoopis džemmi, kuna sel aastal tuleb moosi nagunii üsna vähe.

Plöga oli umbes 3 dl, lisasin sellele 1,75 dl suhkrut ja keetsin ainult läbi, vahtu ei tulnudki. Džemmipurke sain 1 terve ja 2/3 teisest purgist. Väga hea maitsega tuli. 🙂

Vaarikamoos ja järelmoos

Pildi peale torkasin veel paar vaarikamoosipurki, mis said keedetud juba mu puhkuse viimasel päeval. 600 g marju + 300 g suhkrut = 2,5 väikest purki moosi. Kuna korjasin marjad suure saju järel, siis oli suur niiskus tõenäoliselt põhjuseks, miks see moos tahtis kohe hallitama minna. 😦 Seega hea, et rohkem marju ja moosi ei tulnud.

 

Maasikamoos 2017,

mille võib ristida ka ülejala-maasikamoosiks.

No küll seda maasikahooaega andis alles oodata! 🙄 Ükski aasta pole see kohale jõudnud alles keset juulit. Vaatasin järgi, et eelmisel aastal tegin täpselt samal ajal juba vaarikamoosi, kui nüüd mässasin alles maasikatega. 😮

Eelmisel reedel sai L.-il igatahes kannatus otsa ja ostis meie selleaastased moosimarjad turult ära, ei jäänud enam kõige odavamat hinda ootama. Ja see tähendas seda, et kui mina lõpetasin õhtul üheksast oma tööpäeva ja hullu jooksuga spurtisin marsa peale, siis järgmiseks kuulsin juba telefonist, et pean kodus hakkama veel moosiga tegelema, kuna need järgmise päeva õhtut enam ei kannata, kui ma jälle töölt tulen. Nujah! Õnneks võttis L. maasikate puhastamise enda peale, mina tegelesin muuga, muidu oleks küll kõik väga hilja peale jäänud.

Sel aastal marjakogustega hulluks ei läinud tänu suhteliselt kallile hinnale. Moosiks tegime 3 kilo marju, sellele 1½ kg suhkrut juurde ja moosipurke sain seekord 11. Tegin samamoodi nagu üle-eelmisel aastal: algul keetsin marjad pehmeks, keetmise käigus sai osa vahtu eemaldatud, siis purustasin marjad saumikseriga ära, lisasin suhkru ja edasi järgnes meeletu vahu kraapimine. Lausa kaks kausitäit tuli. Vahepeal tõstsin isegi poti pliidilt ära, sest pott koosneski nagu ainult vahust. Pärast seda sain siiski üsna kiiresti moosi valmis.

Ei tea, kas tänu sellele, et sooja vähe ja maasikad pole mu meelest nii magusad kui tavaliselt, ei tulnud ka moos seekord väga magus, vaid parajalt mahe ja mõnus. 🙂

Maasikamoos, 2017

Ei kujuta ette, mis marjad ja millal järgmiseks potti lähevad. Vaarikad pole igatahes valmimise nägugi. Pigem võib enne juba tikreid saada. Eks paistab!

Tänase päeva kõige toredam sündmus on see, et mul on puhkuse esimene päev.  Nüüd peab küll suvi tulema!!! 

Hoidiste kokkuvõte 2016

Marjade-puuviljade purki ajamine on juba ammu lõppenud selleks hooajaks, kuid nende kokkuvõte veel siiani tegemata. Nüüd siis purgid-pudelid üle loetud ja tulemused on järgmised:

  • Moosi keetsin kokku 50¼ purki
  • Siirupit sain 13 1/6 pudelit-purki
  • Kompotipurke tuli kokku 8
  • Kõige vähem marineerisin5 purki

Kui kõik kokku liita, sain tulemuseks 76 ja natuke peale. Eelmise aastaga võrreldes muidugi viletsam tulemus, kuid ootasin veel väiksemat numbrit, sest tundusin iseendale üsna laisana ja ei jäänud väga rahule. Kuid sellegipoolest ajavad riiulid-kastid ja külmik hoidistest üle. 🙂

Allkiri

 

Marineeritud kõrvits

Blogis on jälle mõnenädalane vaikus olnud. Ei, ma pole laisaks muutunud või siin kirjutamisest loobunud. Tegemist on kõvasti rohkem kui ööpäevas ja nädalas tunde või päevi. Lihtsalt siin pole mu pidevast sahmerdamisest midagi näidata. Kodustest töödest või lapse kooliasjadest pilti ju ei hakka tegema ja mis neist poolikutest kudumitestki eksponeerida. Neid tuleb aina juurde, kuid valmis ei kipu midagi saama. 😳

Hoidiste hooaeg hakkab ka ühele poole saama. Eile sai selles osas tõenäoliselt jälle selleks aastaks finišijoon ületatud: kõrvits ronis lõpuks purki. Vaatasin blogi vanu postitusi ja ma pole kolm aastat kõrvitsast midagi teinud, kuigi need meil iga aasta kompostihunniku otsas laiutavad. Üle-eelmine aasta olin häbematult laisk ja lasin kõrvitsa lausa mädanema minna, sest lükkasin muudkui sellega tegelemist edasi. 😳 Eelmisel aastal ei võtnud kõrvitsat isegi plaani, et mitte üle-eelmise aasta “äpardust” korrata.

Sel aastal enam laisk ei olnud 😀 , kuid aega ka polnud, et teda kohe ette võtta. Seisis siis oma paar nädalat keldris. Õnneks ei juhtunud selle ajaga ta´ga midagi. Üleeile õhtul hakkis L. lõpuks pool kõrvitsat ära, sest mul polnud jälle aega. Ja eile õhtul läksid siis kuubikud koos marinaadiga purki.

Vaatasin, et oma kolme ja nelja aasta tagustes postitustes pole ma andnud ühtegi vihjet retsepti kohta. Selle olen iga kord võtnud Lia Virkuse ja Pille Endeni raamatust “Nutika perenaise kokaraamat”. Retsept ise järgmine:

MARINEERITUD KÕRVITS

2 kg puhastatud kõrvitsat

Marinaad: 1,2 l vett; 700 g suhkrut; 1-2 kaneelikoort; 12 tera nelki; 12 tera vürtsi; 6 sl 30% äädikat

Puhasta kõrvits ja lõika kuubikuteks. Vala peale külm vesi (või õunamahl) ning lase seista järgmise päevani, nii jäävad kõrvitsakuubikud hiljem krõmpsuvad. Pane potti marinaadiained ja lase keema tõusta. Lisa kõrvitsakuubikud ning keda, kuni need muutuvad läbipaistvaks, kuid on veel veidi krõmpsud. Pane kõrvits purkidesse, vala peale sõelutud kuum marinaad ja kaaneta kohe.

Kuna eelmisest kõrvitsateost on nii mitu aastat möödas, siis eile uurisin retsepti ja tundsin end päris totrana, sest ei suutnud kuidagi meenutada, kas tegingi varem täpselt retsepti järgi. Mees hakkis kõrvitsat 2,2 kg ja seda oli üle poole ämbritäie. :O Marinaadi kogus retseptis tundus väga väike kõrvitsalaariga võrreldes. Keetsin lõpuks marinaadi kahekordse koguse, nii mahtusid kõrvitsakuubikud ilusti potis hulpima, muidu oleksid osad küll tõenäoliselt kuivale jäänud. Keetsin neid päris kaua, kuid suuremad tükid ei olnud ikka nii pehmed, kui oleksid võinud olla. Tuli meelde, et viimane kord lasin kõrvitsa kogemata päris lödiks keeda. Seekord ei jäänud enam jokutama ja lasingi tükkidel krõmpsumaks jääda. Purgid said kuubikuid ääretasa täis ja kui marinaadi ka lisatud sain, siis muidugi selgus, et marinaadi jäi veel päris palju järele. Algul puudu, pärast üle. 😀 Kõrvitsapurke tuli kokku 5.

Marineeritud kõrvits, 2016

Marineeritud kõrvits, 2016

Pool kõrvitsat on veel alles. Ei teagi täpselt, mida sellega teha. Moosi ma enam ei üritagi teha, kuigi 3-4 aastat tagasi vaaritasin seda üsna mitut sorti. Pole siiski meie pere meele järele. Eks siis tuleb sellest midagi küpsetada või hoopis suppi teha. 🙂

Allkiri

Pohlamoos 2016

“Pohlade puhastamine on ikka eriti nõme ja aeganõudev töö, võrreldes korjamisega,” kirusin omaette marju nokkides. “Kes käskis neid nii palju kokku ahnitseda, kellele üldse neid nii palju vaja oli?” Ise käskis, kes muu. Ja mis teha, kui metsaalune lausa punas pohladest. Oleks šašlõkiämbrite asemel päris ämbrid kaasas olnud, oleks vist need ka täis korjanud, kui oleks aega olnud.

Nii oligi, et kui metsas sai käidud juba 18.09, siis mitme päeva töö tulemusena said marjad puhastatud alles 25.septembriks ja moosiks keedetud päev hiljem. Ime, et oli veel üldse midagi keeta, sest suure ajapuuduse ja aeganõudva nokkimise peale läks päris palju mammusid hukka. Kuid sellegipoolest jäi peale puhastamist neid järele lausa 1300 grammi.

Lisasin marjadele 4 dl vett ja keetsin, kuni marjad pehmed. Siis lisasin potti 650 g suhkrut ja keetsin, kuni vahtu tuli. Ja seda muudkui tuli ja tuli. Mul oli ka sel päeval üsna kiire ja see vahu kraapimine muutis mind juba päris närviliseks, kuid enam-vähem kõik sai kokku riisutud ja nüüd jääb loota, et moos säilib ka, sest pohlad olid juba üsna kahtlased. 😐 Moosi sain lausa 4½ purki. Mõnedele inimestele võib moosipurgi lausa jõulupakki pista. 🙂

Rootsi pohlamoos, 2016

Rootsi pohlamoos, 2016

Allkiri

%d bloggers like this: