Tag Archives: lapsele

Markuse triibusokid

Lapsele oli hädasti vaja uusi sokke, sest vanad olid juba päris lootusetult väikesed, kuidagimoodi venitas siiski veel jalga. Tegelikult alustasin nende kudumist juba sügisel. Esimese soki säärt kudusin oma tavalises teotempos korduvate harutamistega ja siis tulid kiiremad tegemised vahele. Uuesti võtsin nad käsile pärast jõule. Kuna sokke oli juba hädasti vaja, arendasin nüüd päris ahvikiirust ja ülejäänud poolteist sokki sai praktiliselt mõne vaba päevaga valmis.

Seekord tahtsin proovida neid kirjusid sokilõngu, mis ise mustri moodustavad. Läksin poodi, kuid selge mõistuse jätsin vist poeukse taha. Ei maksa ikka poest kõige soodsamat varianti valida. Värvid olid ilusad ja silma järgi tundus lõnga jämedus paras just õhemale sokile.

Kuduma hakkasin nr 2½-varrastega nagu tavaliselt. Siis tekkis esimene mõttekoht: mitu silmust vardale luua? Kuna lõng osutus siiski päris peenikeseks, tundus 48 silmust kahtlaselt vähevõitu, kuid 54 jälle liiga palju. Jäin esialgu siiski 48 juurde. Järgmine mõttekoht: kas sääreosa kududa soonikuga või parempidi koes? Esialgu otsustasin 2:2 sooniku kasuks.

Kudusin umbes 7 rida ära, siis sain säärejuppi juba lapsele jalga proovida. Jalg läks õnneks läbi. Kuid terve sääreosa soonikuga kududa ei tundunud enam ilus, sest oleks tõenäoliselt varsti koledaks veninud, seega otsustasin jätkata parempidise koega. Ja siis ei tundunud see 2:2 algus ka enam õige, seega tõmbasin vardad välja ja alustasin 1:1 soonikuga.

Kudusin jälle 7 rida ära ja läksin üle parempidisele koele. Juba enne tundus, et vardad on selle lõnga kohta liiga jämedad, sest kude jäi kuidagi jube lõtv, kuigi ma koon tugevalt, ja kui sokki veel venitada, siis tundus see suisa läbi paistvat. Sain mõned read peale soonikut tehtud, kui tõmbasin uuesti vardad välja ja alustasin nr 2-ga (esimene kord üldse nii peenikesi vardaid kasutada 🙂 ), kuid nüüd lõin silmuseid juba 56. Kohe palju parem tulemus! 🙂

Kudusin 8 rida soonikus ja edasi parempidi. Kanda sain ka mitu korda uuesti kududa, sest esimene kord ei olnud meeles, mismoodi jagada õigesti silmuseid, et poolpantentkude õigesti jookseks (tegin 9/10/9). Järgmine kord sain jagamise õigeks (10/8/10), kuid siis jätsin talla alla liiga vähe silmuseid ja soki alla jäi nagu kõrge konts. Kolmas kord (8/12/8) tuli juba normaalne kand.

Tavaliselt olen pärast kanda hakanud edasi kuduma tavalist parempidist kudet, kuid antud lõng tundus nii peenike, et otsustasin talla ka tugevama kududa, seega sai kogu tallaosa poolpatentkoe, kuid selle tulemusena on talla all kitsamad triibud ja pealpool laiemad.

Kui sain esimese soki valmis, oli tokis lõnga veel kõvasti järel, seetõttu jätkasin samaga. Tekkis isegi lootus, et äkki teise soki triibud hakkavad samamoodi jooksma. Algul jooksidki, kuid üsna varsti olid värvid ikkagi segamini ja nüüd on muster sokkidel erinev nagu siga ja kägu. 😀 Kuid harutada ei tahtnud ja mingit hullu kerimist teha, et saaks värvid õieti minema. Väga vähe jäi puudu, et oleksin üldse ühe tokiga hakkama saanud – alles varbaosa kahanduse poolepeal tuli lõnga jätkata.

Kui sokid valmis sain, ei olnud ma esialgu nendega kuigivõrd rahul: imeliku kujuga, üks ühte ja teine teist nägu. Kui aga laps need jalga ajas, tundusid täitsa oki-doki. Ja mis põhiline – laps oli ülirahul ning kiitis, et sa ikka oskad ilusaid asju teha. 😀 Nüüd vaatan isegi, et päris kobedad said. 😛

Markuse kirju lõngaga sokid

Markuse kirju lõngaga sokid

Markuse triibulised sokid

Sokkide poolpatendiga tallad

Sokkide poolpatendiga tallad

Kannad ka näha

Kannad ka näha

Lõng: Lana Gatto Socks

Vardad: nr 2

Allkiri

Advertisements

Rokkar Sipsik

Kas rokkarit tahate näha? Palun väga, siin ta on – minu esimene amigurumi-alane sooritus! 😛

Laps on vist juba aasta aega nurunud, et tema tahab ka endale Sipsikut, mis sest, et kahe kuu pärast saab ise juba 9. 😀 Ega mul kahju ka polnud. Kuid osta ma seda ei kavatsenud, sest olin näinud netis ilusaid heegeldatud Sipsikuid.

Väga hea õpetuse leidsin Sidruni blogist. Kuna ma pole varem kordagi mänguasju ise heegeldanud, on see blogi super, sest seal on väga head juhendid nii sõnas, pildis kui videotena, mida on üldse amigurumis vaja teada ja osata. 🙂 Isegi minusugune algaja sai nende järgi tehes päris hästi hakkama.

Töö alustamisega venitasin muidugi korralikult, sest kiiremad asjad tahtsid tegemist ja väike hirm oli ka sees, et kas ma üldse oskan. Kuid ei midagi hullu. Kui juba esimesed oskused olid käpas, edenes heegeldamine hästi. Eks väikeseid iluvigu leidub, näiteks oleks vist pidanud number väiksema heegelnõelaga heegeldama, sest pea kippus lõpuks suure toppimise tagajärjel natuke hõredamaks jääma kui vaja. Ja silmade võluring ei jäänud ka nii tihe kui vaja. Aga esimese korra kohta tuli paremini välja, kui alguses lootsin. 🙂

Parukas tuli vägev, nagu ehtsal rokkaril, sellest ka vastav pealkiri. 😀 Sonks jäi esialgu “kammimata”.

Heegeldatud Sipsik

Heegeldatud Sipsik

Sipsik tagant

Sipsik tagant

Sipsik ja tema raamat

Sipsik ja tema raamat

Sipsikul on pikkust umbes 22,5 cm.

Eile oli lapsel viimane koolipäev ja kuna ta lõpetas väga hea tunnistusega, saigi ta kingituseks Sipsiku ja tema raamatu. Oldi igatahes sillas. Raamat loeti vist korraga uuesti läbi ja Sipsikusse armuti ära. Isegi L. vaatas rokkarit, suu kõrvuni, ja tahtis, et ma autosse heegeldaksin samasuguse. 😀 No see jääb siiski vist ära, sest isegi sellises suuruses tegelast oli lõpuks juba üsna keeruline teha, eriti käsi lõpetada, kuidas siis veel umbes kaks korda väiksemat heegeldada oleks?

Lõngad: A, B, C – Drops´i Muskat (50g=100m); D – Madame Tricot Camilla (50g=125m); E – Schachenmayr´i Catania Originals (50g=125m)

Heegelnõelad nr. 3 ja 2.

Allkiri

Herilasepesa müts

Lapsel on mitu talvemütsi, kuid kõik on kas kõrvaklappidega, liiga paksud või liiga õhukesed, kuid ei ühtegi, millega kannataks mõne miinuskraadiga käia. Otsustasin talle ka ühe korraliku tutimütsi kududa. Mulle soovitati herilasepesa mütsi proovida, et hea lihtne kududa, kiirelt saab valmis ja soe pealekauba. Inga on oma blogis neid päris mitu näidanud, tema korraldas ka Mustrimaailmas selle mütsi kooskudumise. Sellega ma küll ei liitunud, kuid õpetuse sain sealt.

Lõng, mida õpetuses kasutati, oli ikka päris paks – Drops Eskimo ja vardad oleksid pidanud olema nr. 6½. Kuna mina väga paksu mütsi ei soovinud, võtsin lõngaks Drops Alaska (nr 15 kuninglik sinine) ja kõrvale siis jooksma Delight´i (09 türkiis/lilla) nagu ette nähtud. Varrasteks said ringvardad nr. 5 ja lõpetamiseks sama nr sukavardad. Pole elu sees nii jämedate varrastega kudunud. Tunne oli, nagu kooks söögipulkade või pliiatsitega. 😀

Mõtlesin oma esialgses lihtsameelsuses, et kuna Alaska pole Eskimost kuigi palju peenem, vardad erinevad ainult poolteist numbrit ja koon lapsele, mitte täiskasvanule, siis saan ehk samasuguste silmuste arvuga hakkama. Pole vist kuigi palju kujutlusvõimet vaja, et aru saada, kui väga ma eksisin. 😀 Juba silmuseid ringiks ühendades vaatasin, et ring jääb jube väike. Paar rida punnitasin siiski valmis kududa, kui vardad välja tõmbasin. Järgmiseks alustasin 72 silmaga. Ei tulnud nagu mingit erilist vahet. Jälle vardad välja peale paari rea kudumist! Siis mõtlesin tõsiselt, et kas ma viitsin proovilappi teha või mitte. No ei viitsinud. Lõpuks lõin varrastele 88 silma.

Kui mässasin õige silmuste arvu leidmisega, siis paar korda proovisin seda topeltsooniku varianti ka, kuid lõpuks kudusin ikkagi tavalise 1:1 sooniku. Viga! 😡

Kui jõudsin rullide kudumiseni, siis arvasin, et ehk piisab mulgi enne kahandama hakkamist kolme rulli kudumisest. Olin juba mitme rulli vahepeal silmuseid kõvasti kokku võtnud, kui lõpuks mütsi poisile pähe proovisin. Eriti tobe nägi välja – nagu barett oleks peas. 🙄 Harutasin kuni kahandamise alguseni üles, kudusin kaks rulli juurde ning hakkasin siis alles kokku võtma. Hiljem selgus, et ühest lisarullist oleks piisanud.

Tutti sain ka kaks korda teha. Esimene tuli liiga väike ja tihe (6 cm läbimõõduga), teine juba ilus paras (8 cm).

Kui müts oli valmis ja pestud, panin selle lapsele pähe ja oleks tahtnud kas kõva häälega naerda või nutta: müts oli juba kudumise ajal kahtlaselt avar, kuid tundus, et pesuga venis veel suuremaks. 😮 Kuna sooniku olin ühekordse teinud, siis see ei hoidnud üldse, nagu poleks olemaski. Müts vajus täiega ninale ning kaelale. 😥 Õudukas!

Mida nüüd teha, kas harutada kogu kupatus üles ja otsast peale hakata (eiiiiii!) või proovida kuidagi harutamata müts väiksemaks saada, näiteks seda väiksemaks pesta kuuma veega (peaks ju siis kokku tõmbama?). Korra isegi solgutasin mütsi uuesti üsna kuumast veest läbi, kuid see muidugi ei mõjunud. Esialgu rohkem ei proovinud.

Järgmisel päeval mõtlesin edasi ja tulin mõttele, et kuna soonik sai täielik luru, siis ehk parandab asja, kui koon sellele teise kihi sissepoole juurde. Täna korjasingi siis alumisest äärest silmused jälle varrastele ja kudusin nii palju keerdsilmustega soonikut, kui lõngast veel jagus, sest see oli päris otsakorral. 4-5 rida kuidagi venitas välja. See otsus päästiski mütsi, sest kuigi ta kipub ikka vahepeal silmile vajuma, hoiab ta vähemalt pea ümber. Proovikandminegi juba tehtud! 🙂

Klõpsutasin hunniku pilte ka. 🙂

Markuse herilasepesa müts

Markuse herilasepesa müts

 

markuse-herilasepesa-muts-eest

 

markuse-herilasepesa-muts-kuljelt-2

 

markuse-herilasepesa-muts-tagant

Markus kissitab

Markus kissitab

Järgmiseks tuleb sama müts õele, kuid nüüd loodetavasti ilma tobedate vigadeta. 😳

Allkiri

Ökula-kindad

Kudusin pojale esimest korda labakindad. Sokke olen teinud talle juba mitu paari, kuid kinnaste osas on ta siiani pidanud leppima ainult poest ostetud Reimade-Lennede-Huppadega. Need on loomulikult väga head õues möllamiseks, kuid tahtsin, et tal oleks ka midagi “peenemat” kätte panemiseks näiteks linna minnes. Ühtlasi on need üldse esimesed laste kindad, mida kudusin. 🙂

Seekord ei hakanud kirikinnaste peale mõtlemagi. Otsisin mustrit, mis oleks lõbus ja lapsemeelne. Mulle hakkasid meeldima öökullid. 🙂 Kudusin nagu mustrilehel ette nähtud, ainult silmad tegin valge öökulli omad. Esialgu kudusin needki mustrilehe järgi, aga no sinised silmaümbrused ja valged silmad olid ikka creepy küll. 😀 Et mustrit jonksu saada, oli päris kõvasti kudumist ja harutamist, sest ega ma ju kavandit teha ei viitsinud (ei tea, millal ma end selles osas küll parandada kavatsen? 😡 ). 😳 Üritasin pildi pealt aru saada, kuidas kootud on. Nunnud ökulad tulid välja. 🙂 Lisasin kinda ülaossa lehti ning pöialdele ka natuke mustrit, et need õhukesed ei jääks.

Markuse öökullikindad

Markuse öökullikindad

Öökullid selja poolt

Öökullid selja poolt

Päkapikuga

Päkapikuga

Oleks tahtnud hoopis väljas pildistada. Kuid selliste ilmadega nagu praegu, võid õuepiltidega reklaamida pigem vihmavarju ja kummikuid, mitte talvekindaid. Toas jällegi pildistada on jube pime ja vilets. 😦

Lõngaks taas Titan Wool´i Winner (100% meriino), punane lõng kodustest varudest pärit akrüül (kuna ainult natuke oli vaja, siis ei hakanud villast ekstra ostma). Vardad nr 3.

Lõpetuseks tahan näidata oma viimast raamatuostu. Olen nüüd sellise raamatu uhke omanik. 400 lehekülge rahvuslikke kindamustreid ja juttu. 🙂

Kohe järgmised kindad tulevadki sellest raamatust. On juba alustatud, aga mega kiireks läheb küll selle kudumisega, sest need lähevad jõuluvana kingikotti ja pean neid salaja kuduma, et jõuluvana usku laps neid ei näeks. 😐

Edit: Kuigi väljas on korralikud soojakraadid, on laps korra oma kinnastega juba käia saanud. Paar pilti ka sel puhul.

Markusel kindad käes

Markus pani kindad kätte

http---signatures.mylivesignature.com-54493-349-4A58909F1491EF9A551BC9FB2AE8D9F6

Sooniksokid

Lapsele oli vaja uusi paksemaid talviseid sokke. Tahtsin seekord katsetada sooniksokkide kudumist, sest vaja ju jälle midagi uut katsetada. Idee pärit reede blogist.

Väga rahule tulemusega ei jäänud, sest mul polnud õiget ettekujutust, kuidas oleksin pidanud otsi kahandama, et muster õigesti jookseks, seega tegin seda oma tavalisel moel. Ei tea, kui õige või vale see nüüd oli. :S

Sellised naljakad soolikad tulid, sest ma koon soonikut lihtsalt nii tugevalt, et pahempidi kootut ei jää nähagi. 😀

Naljakad soolikad

Naljakad soolikad

Jalas olid siiski täitsa okeid. 🙂

Markuse sooniksokid

Markuse sooniksokid

Tegin esimest korda sokid natuke suurema varuga, et ei peaks järgmine aasta jälle otsast peale hakkama. Loodan, et ilmataat saab nüüd vihjest aru, et viimane aeg oleks korralikul talvel kohale jõuda, kuna seks puhuks on soojad sokid valmis saanud. 😛

Lõng: Steinbach Wolle Supersport

Vardad: nr. 3.

Lapse kaelus nr. 2

Kolm aastat tagasi sai lapsele kootud selline kaelus. Nüüd on see üksjagu väikseks jäänud, üle pea tirides jäävad nina ja kõrvad vägagi ette, seega oli uut vaja.

Seekord otsustasin talle kududa sarnase, nagu endale sai tehtud, ainult mustri asemel triipudega. Natuke kodustes lõngajääkides inventeerimist ja sobivad toonid olidki koos. 🙂 Kuna tegin kaelust “alamõõdulisele”, siis sama paljude silmustega loomulikult arvestada ei saanud: 288 silmuse asemel lõin 248 silmust ja edaspidised kahandused tegin ka proportsionaalselt sellega arvestades.

Seda ma parem ei hakka kirjutama, et alustasin ma ikkagi 288 silmusega, jõudsin juba esimeste kahandusteni, kui minu “õnneks” avastasin, et tore-tore, aga olen osanud kaelusele keeru peale tekitada. 😡 Varrast välja tirides siis vaatasin, et OMG kui suur see ümbermõõt oli. o_O

Tahtsin ka seekord kaeluse lõpetada nähtamatu mahakudumisvõttega, aga selge mõistus jättis mind vajalikul hetkel maha: lugesin ja vaatasin seda õpetust, tegin ka selle järgi algust, kuid mingist hetkest ei saanud enam tuhkagi aru, mismoodi värk ikka käib. :/ Eelmisest korrast ka ei mäletanud enam midagi. Panin silmused varrastele tagasi ja lõpetasin tavalisel moel, ainult võtsin jämedamad vardad ja üritasin kududa häääästi lõdvalt. Kuna aga nähtamatut mahakudumisvõtet tuleb teha sukanõelaga, tuleb selleks ka lõng ära katkestada ja kuna nüüd üritasin lõdvalt kududa, siis viimase kolmandiku peal hakkas tõsine kahtlus hinge pugema, kas selle lõngajupiga vean üldse lõpuni välja. :/ No kuidagi ikka vedasin, kuid lõngaotsa peitmiseks jäi seda ainult mingi 5-cm-ne jupp. Kuid hea, et niigi läits! 😀 Ja pea läks ka sellest “torust” ilusti läbi. 🙂

Päris kena tulemus sai mu meelest. 😛

Esimesel pildil on Markusel peas müts, mille ma juba mitu aastat tagasi talle kudusin. Mahub vabalt siiani pähe ja sobib hästi kokku uue kaelusega. 🙂

Markus kaeluse ja mütsiga

Markus kaeluse ja mütsiga

Kaelus

Kaelus

Lõngadeks olid siis erinevad kodused jäägid, ringvardad nr. 3½ 60 cm pikkused ja nr 4 40 ja 60 cm pikkused.

Nüüd peab  siiski hakkama vardaid kiiremini liigutama, sest järgmiseks hakkan kuduma ühte jõulukinki ja jõuludeni jäänud ainult kuu. 🙄

Esimesed kirjatud sokid

Alguse sai see sellest, et poisile oli uusi sokke vaja. Kuna tavalised soonikuga sokid tundusid juba ammu igavad ja viimasel ajal olen näinud päris palju väga ilusaid mustrilisi sokke, tuli ka tahtmine midagi sellist teha. Et mul sokiraamatut võtta polnud, uurisin oma “Kindakirja” raamatut, et ehk leian sealt sobiva mustri. Leidsingi ja asusin suure tuhinaga kuduma. Kui aga olin mustriga juba poole peal, uurisin säärt kriitilise pilguga ning sain aru, et see ei lähe mitte: soki oleks heal juhul beebile jalga saanud – oli liiga kitsas. 😕 Lõin alguses varrastele 48 silmust nagu ikka, aga ma polnud sellega arvestanud, et kui soonik annab mõnuga venima, siis mitme värviga parempoolne kude ei taha eriti venida (vähemalt mul ei veninud). Polnudki muud teha, kui vardad välja tõmmata ja otsast alata. 😦

Otsisin siis uue mustri, sest teise mustri kordus oli liiga suur. Lõin jälle 48 silmust vardale, kudusin alguseks natuke soonikut ja siis lisasin igale vardale kolm silmust – kokku siis 60 silmust, ning üritasin lõdvemalt kududa kui tavaliselt. Pärast mustri kudumist kahandasin jälle 48 silmale. Jubedalt pabistasin, et kas nüüdki jalga mahuvad, aga mure oli asjatu – ilusti läksid. 🙂 Edasi kudusin nagu tavaliselt.

Mustriks oli mingi Türi kindakiri leheküljelt 43.

Lõngadeks olid: beež –  G-B Sprint  (75% uusvilla ja 25% polüamiidi); punane – Steinbach Wolle Sockenwolle (vanadest varudest).

Vardad olid nr 2,5.

Sellised nad siis välja kukkusid. 🙂

Markuse kirjatud sokid

Markuse kirjatud sokid

Soki muster

Soki muster

Täitsa armsad mu meelest! 🙂 Iseasi muidugi, kuidas tegelikult oleks pidanud kuduma.

Nüüd tahaks endale sellist raamatut, kus on sokikirjad sees (ja ehk ka õpetus õigete võtete kohta), sest kirjatuid on palju huvitavam kududa ning tulemus jääb ka kenam. Näiteks sellist:

%d bloggers like this: