Tag Archives: moos

Segumahl, järelmoos ning natuke vaarikamoosi

Nüüd on ka meile jõudnud mahlaauruti ajajärk. 🙂 Kuna sel aastal on igasugu marjasaak meie aias suht vilets, siis võtsin esmaspäeval kätte ja korjasin ära kõik mustsõstrad, mis veel järel olid, umbes pooled järelejäänud punastest sõstardest ja vaarikad, mis sel hetkel valmis olid. Kogused olid vastavalt 1,5 kg punaseid sõstraid, 850 g musti sõstraid ja 400 g vaarikaid.

Kuna sel korral mustsõstramoosi ei tahtnud teha, otsustasime esialgu punase ja mustsõstra segumahla kasuks. Kuid ma arvasin, et pelgalt selline segu jääks vängevõitu, seega korjasingi vaarikaid juurde. Kui ma aga hakkasin meelde tuletama, mismoodi see mahlategu ilma aurutita välja näeb, tõusid mul lausa ihukarvad püsti, sest keedetud marjade läbi lapi pressimine oli tõeline “orjatöö”, mille järel käed veel mitu päeva valutasid. Mu hädaldamise peale ütles mees lõpuks otsustava lause, et meil võiks ju ka mingi väike mahlaauruti olla.

Hakkasin kibekiiresti netist uurima, millised valikud suuruste osas on. Leidsin, et K-Rautas on lausa viieliitrine müügil. Enam ma asu ei saanud ja seda aurutit oli vaja nüüd ja kohe! Kuigi kell oli juba seitse läbi, käisin L.-ile nii kaua ajudele, kuni lõpuks ajas ta auto garaažist välja ja panime poe poole ajama. Sellest poekäigust võiks lausa omaette huumorinurga jutukese kirjutada, sest minu pakutud “suts ja käidud”-sõidust kujunes oma paaritunnine käik. Lõpuks naasime poest ikkagi 8-liitrise aurutiga, sest poes lihtsalt ei leitud väiksemaid üles, kuid saime selle lisaallahindlusega, mis sest, et oli isegi juba soodushinnaga. 😛

Kuna ma pole aurutiga elu sees ise midagi teinud, võtsin mehe töödejuhatajaks. Enne mahlategu käis meil veel kõva vaidlus, kuidas seda peaks õieti tegema. Mina arvasin, et esialgu panen ainult marjad aurutisse, mahla laseme potti, siis lisan alles suhkru ja keedan mahla läbi. Mees, va mahlaspets, ütles, et nemad on eluaeg pannud suhkru kohe aurutisse ja lasknud mahla otse purkidesse ning pärast ei mingit keetmist. Pärast erinevas kirjanduses ja netis tuhnimist kuulutasin välja tema võidu, kuid lisasin, et kui midagi vussi läheb või mahl ei säili, teen järgmine kord omamoodi.

Pesin marjad, korjasin suurema sodi ja lehed välja, panin kihiti suhkruga aurutisse. Suhkrut lisasin lausa 825 grammi. Allaossa vesi ja pliidile keema. Kui torust hakkas mahla juba tulema, kallas mees paar esimest satsi potti tagasi, et suhkur korralikult lahustuks.

Kõige põnevam oli muidugi purkide täitmine. L. arvas, et heal juhul kaks purki tuleb täis, aga mahla muudkui tuli ja tuli, lõpuks saime purgitäisi lausa kuus. 🙂

Segumahl

Kui tavaliselt tehakse mahlateo järel veel järelmahla, siis mina tegin hoopis järelmoosi, sest see plöga, mis keedetud marjadest pärast sõelast läbisurumist järele jäi, oli nii paks, et oleks pidanud veega lahjendama, et mingit mahla sellest saada. Ma siis pakkusin, et teen sellest hoopis džemmi, kuna sel aastal tuleb moosi nagunii üsna vähe.

Plöga oli umbes 3 dl, lisasin sellele 1,75 dl suhkrut ja keetsin ainult läbi, vahtu ei tulnudki. Džemmipurke sain 1 terve ja 2/3 teisest purgist. Väga hea maitsega tuli. 🙂

Vaarikamoos ja järelmoos

Pildi peale torkasin veel paar vaarikamoosipurki, mis said keedetud juba mu puhkuse viimasel päeval. 600 g marju + 300 g suhkrut = 2,5 väikest purki moosi. Kuna korjasin marjad suure saju järel, siis oli suur niiskus tõenäoliselt põhjuseks, miks see moos tahtis kohe hallitama minna. 😦 Seega hea, et rohkem marju ja moosi ei tulnud.

 

Maasikamoos 2017,

mille võib ristida ka ülejala-maasikamoosiks.

No küll seda maasikahooaega andis alles oodata! 🙄 Ükski aasta pole see kohale jõudnud alles keset juulit. Vaatasin järgi, et eelmisel aastal tegin täpselt samal ajal juba vaarikamoosi, kui nüüd mässasin alles maasikatega. 😮

Eelmisel reedel sai L.-il igatahes kannatus otsa ja ostis meie selleaastased moosimarjad turult ära, ei jäänud enam kõige odavamat hinda ootama. Ja see tähendas seda, et kui mina lõpetasin õhtul üheksast oma tööpäeva ja hullu jooksuga spurtisin marsa peale, siis järgmiseks kuulsin juba telefonist, et pean kodus hakkama veel moosiga tegelema, kuna need järgmise päeva õhtut enam ei kannata, kui ma jälle töölt tulen. Nujah! Õnneks võttis L. maasikate puhastamise enda peale, mina tegelesin muuga, muidu oleks küll kõik väga hilja peale jäänud.

Sel aastal marjakogustega hulluks ei läinud tänu suhteliselt kallile hinnale. Moosiks tegime 3 kilo marju, sellele 1½ kg suhkrut juurde ja moosipurke sain seekord 11. Tegin samamoodi nagu üle-eelmisel aastal: algul keetsin marjad pehmeks, keetmise käigus sai osa vahtu eemaldatud, siis purustasin marjad saumikseriga ära, lisasin suhkru ja edasi järgnes meeletu vahu kraapimine. Lausa kaks kausitäit tuli. Vahepeal tõstsin isegi poti pliidilt ära, sest pott koosneski nagu ainult vahust. Pärast seda sain siiski üsna kiiresti moosi valmis.

Ei tea, kas tänu sellele, et sooja vähe ja maasikad pole mu meelest nii magusad kui tavaliselt, ei tulnud ka moos seekord väga magus, vaid parajalt mahe ja mõnus. 🙂

Maasikamoos, 2017

Ei kujuta ette, mis marjad ja millal järgmiseks potti lähevad. Vaarikad pole igatahes valmimise nägugi. Pigem võib enne juba tikreid saada. Eks paistab!

Tänase päeva kõige toredam sündmus on see, et mul on puhkuse esimene päev.  Nüüd peab küll suvi tulema!!! 

Pohlamoos 2016

“Pohlade puhastamine on ikka eriti nõme ja aeganõudev töö, võrreldes korjamisega,” kirusin omaette marju nokkides. “Kes käskis neid nii palju kokku ahnitseda, kellele üldse neid nii palju vaja oli?” Ise käskis, kes muu. Ja mis teha, kui metsaalune lausa punas pohladest. Oleks šašlõkiämbrite asemel päris ämbrid kaasas olnud, oleks vist need ka täis korjanud, kui oleks aega olnud.

Nii oligi, et kui metsas sai käidud juba 18.09, siis mitme päeva töö tulemusena said marjad puhastatud alles 25.septembriks ja moosiks keedetud päev hiljem. Ime, et oli veel üldse midagi keeta, sest suure ajapuuduse ja aeganõudva nokkimise peale läks päris palju mammusid hukka. Kuid sellegipoolest jäi peale puhastamist neid järele lausa 1300 grammi.

Lisasin marjadele 4 dl vett ja keetsin, kuni marjad pehmed. Siis lisasin potti 650 g suhkrut ja keetsin, kuni vahtu tuli. Ja seda muudkui tuli ja tuli. Mul oli ka sel päeval üsna kiire ja see vahu kraapimine muutis mind juba päris närviliseks, kuid enam-vähem kõik sai kokku riisutud ja nüüd jääb loota, et moos säilib ka, sest pohlad olid juba üsna kahtlased. 😐 Moosi sain lausa 4½ purki. Mõnedele inimestele võib moosipurgi lausa jõulupakki pista. 🙂

Rootsi pohlamoos, 2016

Rootsi pohlamoos, 2016

Allkiri

Ploomimoos kaneeliga

Võin lausa suure risti kuhugi teha, sest seekord sain moosi teha omadest ploomidest. Laias laastus iga viie aasta kohta annavad meil puud normaalset saaki. Kuna järgmine kuu saab siin elatud kümme aastat, siis see aasta on alles teine kord, kus mõne üksiku näljase ploomi asemel võime end ise ploomiks süüa ja jääb ülegi. 😀

Suundusin mina siis reedel ploome korjama, aga no pilt, mis puu all avanes polnud kuigi rõõmustav: päris palju mahakukkunud ploome ning nende ümber umbes sada kärbest, herilast ja lisaks veel mingi rasvasem tegelane, keda ei osanud identifitseeridagi. Kui muidu ma üksikutest herilastest eriti välja ei tee, siis nüüd nendega ploomide pärast võideldes pidin viimastestki närvirakkudest ilma jääma. Suure surmaga sain puu alt lõpuks viljad korjatud ja lõpuks isegi raputasin korralikult puud, et ploome veel alla kukuks. Ühtegi sutsu ei saanud ja lõpuks tundsin end päris kangelasena. 😀

Kokku korjasin kaks kausitäit ploome. Pärast keevas vees naha ja kivide eemaldamist (sellele kulus juba vähemalt 2 tundi! 😕 ) sain koguseks 3,4 kg. Seekord ei tahtnud enam päris tavalist moosi teha ja uurisin netist, mida veel ploomidele hulka pannakse. No igasugu asju, nagu selgus: vaniljet, pähkleid ja rosinaid, sõstraid, õunu… Mina valisin kaneelikoorega variandi.

Ühtegi kindlat retsepti aluseks ei võtnud, kõige rohkem jälgisin ploomimarmelaadi tegemise õpetust. Keetsin kõigepealt ploome 5 minutit. Vett potti ei lisanud, sest nad olid isegi väga mahlased! Siis lisasin 1,7 kg suhkrut ja 3 kaneelikoort (1 koor ühe kilo ploomide kohta). Keetsin, kuni vahtu tuli, siis korjasin kaneelikoored välja ja panin moosi purkidesse. Oleks pidanud moosi vist kauem keetma, sest tuli natuke vedelavõitu. :/ Oleks keetmise alguses vett ka lisanud, nagu igal pool õpetustes kästakse, oleks ploomisupi saanud.

Purke tuli kokku 9.

Ploomimoos kaneeliga, 2016

Ploomimoos kaneeliga, 2016

Kooli alguseni ongi ainult nädal jäänud. Ilmade poolest on sügis mu meelest juba mõnda aega käes. Kahju muidugi! Eks siis tuleb nendest augusti viimastest päevadest ka viimast võtta.

Allkiri

Mustikamoos 2016

Võrreldes eelmisel aastal mustikalkäiguga, polnud seekord üldse nii tore. 😦

Pidime metsa minema juba nädal varem, kuid juba siis oli mul selg vastikult valus ja lükkasime käigu edasi. Nüüd laupäeval otsustasime siiski ära käia. Ilm oli ilus ja hakkasime vist kolme paiku ratastega minema.

Kimasime jälle mööda käänulisi mereäärseid radu ja L. otsustas, et lähme seekord teise kohta korjama. Läksimegi. Kui selles kohas, kus me alati käinud oleme, tavaliselt inimesi pole korjamas või väga harva, siis seekordses kohas oli ikka siin ja seal inimesi näha, lisaks veel metsa all edasi-tagasi jalutajad. Juba see ei meeldinud mulle, sest ei saanud rahus olla.

Algul tundus, et marjasaak on niru: marju vähevõitu ja väikesed, kuid natuke edasi minnes polnud enam häda midagi. L. leidis veel eriti hea koha. Imestasime veel, et rahvas sealt polnud korjanud. L. tõi isegi rattad meile lähemale. Korjasime ja korjasime, kui korraga mina enam ennast sirgu ei saanud. Selline valu keset selga, et hinge võttis kinni. Komberdasin ühe männi juurde ja mõtlesin selle tüve vastas end sirgu ajada. Korraga vaatasin, et igavesti suured sipelgad ronivad mööda mu jalgu. 😮 Kukkusin rapsima ja L. ütles, et siinsamas ju sipelgapesa. Oligi ja igavesti suur. 😕 Nüüd oli selge pilt, miks sealt keegi polnud marju himustanud. Panin puu juurest minema, et kuidagimoodi edasi korjata, sest koht oli hea ja marjad hästi suured, kuid selg oli nii läbi, et olin võimeline ainult istuma. Kuid istudes olid mu jalad sipelgaid täis, isegi püksisäärtest ronisid sisse. Mul oli juba paras paanika kallal ja ütlesin, et lähme siit minema oma vanasse kohta tagasi.

Ronisime jälle rataste selga ja kiiresti olime oma tavalises kohas. Hea rahulik ja ei mingeid jubedaid sipelgaid! Kuid minu selg oli ai-ai-ai ja mingit mõnu metsavaikusest ja korjamisest polnud. 😦 Takkapihta ajas L. omal suure koguse marju maha, mida mina hiljem kokku korjamas käisin. Tänu sellele sain vähemalt kiiremini oma ämbrikese täis. Peale nõude täiskorjamist hakkame tavaliselt marju veel endale suhu korjama, sest varem pole selleks lihtsalt aega. Kuna ma sain L.-ist kiiremini korjatud, sain veel eriti palju mustikaid mugida. Kuid oi, milline viga see oli!

Kui marjad korjatud ja söödud, sõitsime koju. Kui L. arvas enne minekut, et oleme metsas umbes tund, siis tegelikult olime vähemalt kolm mittenauditavat tundi, ja mul oli üldse tunne nagu pool päeva. 😕

Ja kodus läks uus põrgu lahti. Kui enne ei lasknud ainult selg elada, siis nüüd hakkas lisaks kõht veel jubedalt valutama. Lõpuks ei saanudki aru, kumb hullemat piina tegi. 😥 Öösel magamine oli ka täielik õudus, sest kuidagimoodi polnud hea olla.

Järgmisel päeval olin sunnitud moosi vaaritamise ette võtma, sest see oli mu viimane puhkusepäev ja marju ei saanud vedelema jätta. Parema meelega oleks üldse ainult voodis külitanud, kuid lõpuks harjutasin end selle jubeda selja- ja kõhuvaluga nii ära, nagu nii peakski olema.

Marju saime selle põrgu peale täpselt 1500 grammi. Arvasin, et eelmisel aastal tuli kindlasti rohkem, aga ei midagist – täpselt sama kogus. 😮 Suhkrut lisasin jälle vahekorras 1:½, s.t 750 grammi ja moosi tuli 4¾ purki.

Mustikamoos, 2016

Mustikamoos, 2016

Vähemalt moos tuleb alati väga hea ja selle nimel tasub pingutada. 🙂 Mehele tuli nüüd muidugi veel mustikakisselli isu peale  ja arvas, et võiks veel marju korjama minna. Mingu, aga sel juhul ainult Markusega kahekesi, minul seekordsest käigust igatahes piisab. 🙂

Allkiri

Vaarika-mustsõstramoos

Konservivabrik jälle siin! 😀

Mehe vanematel on kolm mustsõstrapõõsast – üks suur ja kaks väikest. Üleeile korjasid nad oma jao marjadest ära, mina sain siis väiksemad põõsad ja suure põõsa ülejäägid. Nagu seda uudist kuulsin, teadsin kohe, et tahan keeta neist vaarika-mustsõstramoosi. Tegelikult käisid selle moosi järele neelud juba varem. Plaanisin mehe isegi turule sõstrajahile ajada, aga õnneks see jäi nüüd ära. Eile korjasin siis põõsad tühjaks. Marju sain 700 grammi. Siis suundusin jälle vaarikatesse – tunne oli, nagu sajandat korda juba sel aastal. Kuna enesetunne oli täiega vilets, siis palju ei viitsinud korjata. Peale puhastamist sain koguseks 1150 grammi.

Igaks juhuks olin moosiretsepti ka välja otsinud – Nami-Namist, sealseid koguseid muidugi ei jälginud. Keetsin siis mustad sõstrad pehmeks, lisasin vaarikad ja maitse järgi suhkrut 1400 grammi. Kuna mustad sõstrad olid hulgas, ajas segu pärast vahtu nagu mingi nõiakatel. 😀 Kui vahtu enam ei tulnud ja moosivedelik oli kleepuv, võtsin poti pliidilt ära.

Moosipurke sain kokku 6.

Vaarika-mustsõstramoos

Vaarika-mustsõstramoos

Lausa jumalik moos mu meelest ja nii ilusa välimusega – tumepunasel taustal punased seemned. 🙂

Allkiri

Tikri-porgandimoos

Iga-aastane probleem – mida teha kollaste tikritega ❓ Sel aastal otsustasin neile prooviks lisada porgandit. Guugeldades viskas muidugi hunniku vastavaid õpetusi ette. Ei teadnudki, et seda kutsutakse vale-aprikoosimoosiks. 🙂 Õpetuse võtsin Ragne blogist.

Suure nahkkindaga varustatuna läksin siis põõsaid tühjendama. Kuna olin enne porgandid valmis ostnud – natuke üle 600 grammi – siis väga palju marju polnud vaja korjata. Juba eelmises postituses vingusin, et vaarikavõsa on liiga võimsaks paisunud. Nüüd võin seda jätkata, sest see võsa kipub juba karusmarjapõõsaid lämmatama. 😕 Niigi on tikrite korjamine päris jama tegevus okaste (pigem küll piikide) pärast, kui aga pead sellele lisaks tükk aega vaarikates ragistama, et tagumisest küljest üldse õigetele marjadele ligi pääseda, siis on see veel topelt jama. :/ Õnneks tikrid olid päris kopsakad, seega sai töö üsna kiiresti tehtud.

Nokkisin marjadel rohelised sabad ära, õieninad jätsin alles, pesin läbi ja panin keema. Marju tundus päris palju olevat – 1400 grammi. Kui aga pärast keetmist hakkasin neid läbi sõela suruma, jäi seda segu ikka väga vähe järele. 😮 Ilma porganditeta poleks purki olnud midagi panna. Keetsin siis porgandid ka pehmeks, kallasin tikrisegu hulka, mikserdasin läbi ja lisasin maitse järgi suhkrut – 600 grammi. Umbes 10-15 minutit veel keetmist (kusjuures vahtu ei tulnud üldse 😮 ) ja võiski moosi purki panna. Sain kaks pooleliitrist ja ühe pisikese purgitäie. Seega midagi ikka tuli. 🙂

Tikri-porgandimoos

Tikri-porgandimoos

Kui veel millalgi seda moosi peaksin tegema, paneksin tikreid rohkem ja porgandeid vähem, et moosil natuke rohkem haput maitset välja lööks.

Allkiri

%d bloggers like this: