Sall, mis ei tahtnud kuidagi valmis saada

Lõpuks on põhjust jälle siia üsna mahajäetud blogisse midagi postitada. Sain lõpuks valmis selle aasta esimese käsitöö. 🙄 Kulus “kõigest” aasta, et üks sall valmis kududa. 😀

Aasta tagasi elukaaslase sünnipäeval tegime jõululoosi ära ja mina sain just elukaaslase. 🙂 Seega polnud väga vaja muretseda, mida kinkida, et küll välja mõtlen, millest tal puudus on. Üsna kiiresti leidsin, et peaks talle uue salli kuduma, sest eelmine sai üsna lühike ja seda ei andnud kuidagimoodi kaela siduda. Samas ei tahtnud ma mingit paksu ja suurt talvist nässakat, vaid millega annaks ka sügisel käia, seega õhemapoolset.

Mustri leidmisega polnud probleeme, võtsin eeskujuks Drops´i Ramsey, kuid see oli kootud paksu lõngaga, minu oma pidi aga tulema peenikesest lõngast.

Vot õige lõnga leidmine oligi paras peavalu, sest mul oli silme ees, millist ma tahaks, vaja selline nüüd ainult poest leida: kahe erineva tooniga korrutatud lõng, soovitavalt tumehalli ja mustaga, ning loomulikult üsna peenike. Lappasin päris paljude poodide netilehed läbi, kuid nägin ainult värviüleminekutega kirjusid lõngu, millest olen õlasalle kudunud. Siis otsustasin veel korra Liannist läbi astuda ja sokilõngad põhjalikumalt üle vaadata. Ja lõpuks kõige ülemiselt riiulilt lae alt leidsingi oma lõnga – Gründl Hot Socks uni, kuid lõpuks valisin hoopis sinisekirju variandi. Ostsin neli tokki, et koon nii pika salli, kui sellest kogusest jagub. Vardad võtsin ka päris peenikesed – nr 2½.

Lõnga ilu

Kuduma asudes polnud kindel kui palju silmuseid luua. Mustrilehel oli antud ainult 22 silmust, kuid seda jämeda lõnga puhul. Arvasin esialgse sinisilmsusega, et kui kaks korda rohkem teen, ehk on piisav. Tuhkagi, villase lipsu oleks võinud nende silmustega kududa. 😀 Lõpuks lõin üles 104 silmust arvestusega, et kumbagi äärde tuleb 4 silmust ripsi ja 96 silmusega mustriosa nii, et esimesed ja viimased silmused oleksid samasugused. Seega pidi silmuste arv jaguma 6-ga, aga ma ei taibanud kohe, et see jagub ka 4-ga, mistõttu esimesed ja viimased silmused ei tahtnud kuidagi samasugused tulla. Selle avastasin muidugi siis, kui olin juba ripsiread ära kudunud (nii alla kui üles 10 rida, et tuleks üsna toekas äär) ja mustrini jõudnud. Kuna üles harutada polnud mingit tahtmist, siis kiire mõttetööna otsustasin, et tekitan siis salli keskele neljast silmusest pikitriibu. 🙂 Kuid tänu sellele triibule on nüüd salli hea keskelt kokku murda. 😉

Salli keskmine murdejoon

Kuid sall tuli ikkagi laiem ning paksem, kui oleksin tahtnud, ja ka lühem, sest lõnga juurde polnud kavas osta ja aega ka enam polnud. Mõtlesin siis salli pestes asja natuke parandada. Kui tavaliselt panen kudumid tasapinnaliselt kuivama, siis nüüd panin rippu, et ehk venib natuke pikemaks. Ja saingi mingi 15-20 cm sallile juurde ja sall muutus ka natuke õhemaks. Lõplikud mõõdud on 30×165 cm. 🙂

30×165 cm salli

Aga miks mul kulus kõigeks selleks terve aasta? Kui korraga kududa ainult mõni rida ja sedagi mitte iga päev, siis peenikese lõnga ja varraste ning tiheda koega kulub kõvasti aega, et üldse midagi edeneks. Seega jõulude asemel sai sall valmis hoopis musuka sünnipäevaks – täpselt aasta hiljem loo algusest. 🙂

Piltide tegemiseks jalutasin kodu lähedale mere äärde. Ilm oli küll päris hall, aga ülimõnus oli. 🙂

Pangalt alla vaadates nägin veel mõndasid luiki vees ujumas. Pilt on udusevõitu, sest linnud olid üsna kaugel. Zoomisin nii palju, kui andis.

Pildistamiseks head paika otsides jõudsin ühe kivi juurde. See on juba varasemast ajast meile tuttav, kuid iga kord tekitab küsimuse, miks see kivi on konksuga, ja seda otseses mõttes? 😀

Järgmist postitust ehk ei pea enam aasta otsa ootama. Võtsin küll vastu otsuse, et kõiki teemasid ma siia enam ei pane, sest lihtsalt ei viitsi kõike üles pildistama hakata, näiteks küpsetised. Minu jaoks paras rist ja viletsus.

Olge terved ja mõnusad! Nädala pärast juba esimene advent käes!

Advertisements

Väike tagasivaade

Jälle on üks aasta minevikku saadetud ja enne edasiminekut vaatan korraks tagasi. Aga kõigepealt soovin kõigile lugejatele

RÕÕMSAMEELSET JA RAHULIKKU 2018. AASTAT! 🙂

Eelmisel aastal, vähemalt aasta teises pooles, olin blogimise osas laisk ja isegi väga. Käsitöö sai küll kõik ära näidatud, aga päris mitmed hoidised jäidki näitamata ja küpsetamisedki siiani kajastamata. Ai-ai-ai, nii pole üldse ilus! 😳 Loodetavasti saan vähemalt sel aastal oma laiskloomast jagu ja luban olla tublim. Jäägu see siis mu uusaastalubaduseks. 🙂

Loen nüüd oma möödunud aasta “käsitöötibud” kokku.

  • Jaanuaris vaevlesin lapse triibusokkidega. Päris toredad kukkusid välja. 🙂 
  • Veebruaris sai elukaaslase ema 70. Selleks puhuks kudusin talle suure villase õlasalli.
  • Järgmiseks heegeldasin endale kaarditasku. Väga praktiline! 
  • Seejärel valmis heegeldatud Öku. Ehib nüüd meie auto salongi. 
  • Edasi tuli tükk tühja maad, kuni suve lõpuks sain valmis järgmise õlasalli. 
  • Elukaaslane sai talveks sooja mütsi. 
  • Kooli sügisnäitusele meisterdasime lapsega laevukese. 🙂 
  • Ja aasta lõpetuseks sain valmis enda tutimütsi. 

Üle-eelmise aastaga võin igatahes rohkem rahule jääda. Aga kuna aastad pole vennad, siis eks paistab, mida käesoleval aastal mulle pakkuda on. Igatahes pooleli asju on kõvasti ja tuleb aina juurde. Andku keegi ainult rohkem aega nendega tegelemiseks. 🙄

Seniks aga rõõmsate jällenägemisteni!

 

 

 

P.S Kas keegi teab ilmavana postiaadressi? Tahaks talle isiklikult kirjutada ja küsida, millal ja kas üldse meile talve oodata on? o_O

Minu uhke tutimüts

Alguses oli mütsitutt ja siis tuli alles müts. 😀 Tegelikult oli alguses ka müts, mille juurde ostsin selle tuti, kuid praakisin mütsi kiiresti välja, sest uhke tuti kõrval tundus ta ikka väga kulunud ja väsinud moega. Seega tuli nüüd mõelda uue mütsi peale, kuhu see tutt sobiks. 😀

Ei saa ma üle ega ümber palmikutest, oma suurtest lemmikutest. Leidsin Novita mustrite seast uhke mütsimustri, kuid kahjuks oli see soomekeelne ja kuna selle keele oskus jätab mul kõvasti soovida (hahahaaa, ise tahan veel poolsoomlane olla 😀 ), siis lõpuks lükkasin mustri siiski kõrvale. Järgmiseks valisin välja Drops´i Milena väga ilusa mustri.

Kuna tahtsin, et müts tuleks hästi soe, aga eraldi voodriga jännata ei viitsinud, otsustasin kududa paksust lõngast ja võimalikult tihedalt. Lõngaks valisin Novita Sointu. Kuna lõng ei tundunud ikkagi piisavalt paks olevat, võtsin kõrvale jooksma veel Lana Gatto Perlata D’Australi. No nüüd oli lõnga paksust rohkem kui küllalt. Teine põhjus oli ka: Novita lõng oli üsna kollakas ja kuna tutt oli kõvasti valgem, siis lootsin, et valge lisalõng tõmbab kollasust vähemaks. Isegi tõmbas. 🙂

Proovilappi seekord tegema ei hakanud, sest vähemalt minu puhul pole sellest eriti kasu, kuna arvutan, mis ma arvutan, lõpuks suurused ikkagi ei klapi. Kuna lõng oli päris jäme, võtsingi nr 4 ja 5 vardad. Tegelikult oleks tahtnud isegi jämedamad vardad võtta, sest kudumine oli päris jäik. Käed hakkasid kiiresti valutama silmuste edasi sikutamisest. Hakkasin isegi mõtlema, et oleks pidanud mohäärisema lisalõnga võtma, mis oleks pehmem ja kohevam olnud. Samuti jäi arusaamatuks, millisel moel annab mütsi alustada 88 silmusega, et see hiljem pähe ka mahuks. Mul see igatahes ei õnnestunud. Üsna kiiresti tõmbasin vardad välja ja alustasin hoopis 100 silmusega.

Iga mõne rea tagant üritasin algusjärgus mütsihakatist endale pähe sättida, et aru saada, kas see hakkab mulle üldse pähe mahtuma. Ei oleks olnud kuigi tore, kui oled umbes pool mütsi suure vaevaga valmis saanud ja siis avastad, et uups, ikkagi kitsas ja vaja suuremate varrastega ikkagi otsast alustada.

Õnneks siiski kõik sujus tõrgeteta ja uuesti alustama ei pidanud. Ühe vea siiski tegin: nagu juhendis ette nähtud, hakkasin mütsi kahandama, kui kootud oli 21 cm. Kuna minu lõng oli jämedam kui juhendis, siis venis minu mütsi lõpp päris pikaks. Nüüd sain endale hoopis lodumütsi, mis tundub isegi ägedam variant. 😛 Pärast pesu muutus müts ka pehmemaks ja ei olnud enam kõva.

Seekord mängis Markus jälle piltnikku. Pildistamiseks sai valitud muidugi hallimast hallim päev, aga järgmine võimalus oleks olnud alles järgmisel nädalal.

Minu talvine tutimüts

Milena lähedalt

Nüüd ootan pikisilmi, millal küll tuleb selline külm, et kõlbaks selle mütsi ja oma uue talvemantliga linna peale laiama minna. Nädalate kaupa olen käinud suusajope ja kummikutega, välja arvatud mõni üksik erand, sest selle hullu läga ja suurte tuultega pole mõtet paksemaid riideid pannagi. Paar-kolm nädalat tagasi ostsin endale hästi sooja talveparka, millega käia, kui väljas külma juba üle -10°. Ise nüüd naeran, et tõenäoliselt ei tule järgmise 50 aasta jooksul ühtegi nii külma päeva, kus ma saaksin parka kapist välja võtta, et sellega kuhugi minna. 😀

 

Brassada

Üle pika aja jõudis minu aknalauale jälle uus orhidee.

Kuna see suvi ja sügis on olnud mu lilledele paras ellujäämiskursus (ikka vaevlen pidevas ajapuuduses ja lilli ei jõua tihti kasta), siis seetõttu on mitu taime läinud ka teise ilma 😦 . Et pisutki seda tühjust täita, siis laupäeval läks mees Hortesesse plaaniga maitsetaimedele taimelamp osta ja mina, et üks orhidee endale koju tuua.

Kuna ka Horteses möllavad jõulukaubad, siis kulus natuke aega, et üldse orhideelised maja pealt üles leida. Valikus olid veenuskingad, dendrod, ämblikkäpad ja igasugu kambriad. Ei tea, kas kuukingi polnudki või jäid nad mul kahe silma vahele, vähemalt ei mäleta küll, et ma neid näinud oleks.

Edasi võiks jätkata teemal “Üks kaksik lasti poodi lahti”. 😀 Seisin nagu kits või peata kana mitme heinakuhja, s.t taimede vahel, ning ei teadnud, mida võtta. Kui aeg ka pressib kuklasse, sest meil oli vaja pärast Hortest mitmesse kohta veel jõuda ning kell oli päris palju, siis peata kanadus ainult süvenes.

Ma ei tea, kas kõigil otsustusvõimetutel inimestel on nii, et algul vaatad, et ossa, milline valik, et ei tea kohe millist valida. Kui siis hakkad süvenenult vaatama ja vaagima, tekib tunne, et võtaks kohe mitu, aga kuna pole võimalik, vaja välja valida ainult üks ja see õige, siis tuleb kõige raskemal kujul otsustusvõimetus peale ning lõpuks tunned, et ükski pole ikkagi see päris “oma” ja lõppude lõpuks ma ei tahagi tegelikult midagi. Ja siis marsid, kaks kätt taskus, poest välja. Õnneks seekord nii kehvasti ei läinud. Päeva päästis üks väikeste õrnade oranžikaskollaste õitega isend. Oli teine seal ainuke taoline ja ootas, millal keegi teda märkaks. Rabasin ta kaenlasse ja kutsusin mehe, et kiiresti kassasse minna, enne kui jälle ümber mõtlen.

Pakkisin ta pärast maksmist kahekordsesse paberisse. Aga kuna me pidime päris palju igal pool mujal ka käima, siis jätsin lille autosse, sest seda ju kaenlas kaasas ei tassi. Auto läks üsna külmaks lõpuks, kuid lill siiski nähtavaid külmakahjustusi ei saanud. Siiski, kas pakkimise tõttu või juba poes, olid enamus õisi mehhaanilisi vigastusi saanud, ainult üks õis viiest oli täiesti ilus.

Võtsin ette oma targad raamatud ja interneti, et täpsemalt selgeks saada, mis tegelase ma koju tõin. Potis oli silt Odontoglossum, kuid see ta küll olla ei saanud. Mina identifitseerisin ta igatahes Brassadana. Keegi targem võib mind muidugi parandada, kui ma valesti arvan. 🙂

Pühapäeval võtsin ümberistutamise ette, sest see polnud enam mingi substraat, vaid mingi mättamuld, milles taim istus.

Brassada vana substraat

Brassada oli sellises sodis

Esialgu tundus, et juuri on vähevõitu, kui aga olin nad mõningasest turbasamblast vabastanud, oli neid siiski üsna normaalselt ja enamus olid heas toonuses. Juba enne istutamist vabastasin õievarre jubedast kaskaadist.

Taim enne istutamist

Brassada enne istutamist

ja pärast

Brassada

Õied lähemalt ka. Värv on siin muidugi täitsa vale, ülemistel piltidel on õige. 🙂

Brassada õied

Kui kunagi peaks tulema ilus päiksepaisteline ilm mõnel mu vabal päeval, üritan päevavalguses ka mõne pildiga maha saada. 🙂

 

 

 

Üks laevuke läks merele, vol 2

Et mitte blogimisse jälle pikka vahet sisse jätta, näitan ruttu oma eelmises postituses lubatud “meistriteose” ette. 🙂

Nagu sügiseti tavaks, korraldatakse koolides-lasteaedades sügisandidest vastavaid näitusi, nii ka meie koolis. Eelmisel aastal valmis mehe ja lapse koostöös kurgist Kroku. Sel aastal oli mul aega jälle ise midagi valmis nikerdada.

Nagu iga kord, polnud ka nüüd ühtegi head ideed varnast võtta. Lõpuks hakkas küll midagi pähe tekkima – tegelikult üsna toredad ideed, aga kui hakkasin reaalselt ette kujutama nende valmistamist, arvasin, et hüppan siiski üle oma varju. Mõtlesin siis sõber Google’i appi võtta, et vaadata, mida toredat vastavateemalist teised inimesed teinud on. Natuke erinevate märksõnadega guugeldamist ja siis lõi mulle ette sellelt lehelt toreda laevukese. Hetkega oli selge, et tahan ka midagi taolist teha.

Kuna poest polnud ühtegi korralikus mõõdus suvikõrvitsat ega baklažaani võtta, valisin hoopis meloni. Hiljem selgus muidugi, et polnud siiski parim valik. 😦 Uuristasin koore tühjaks, lasin mehel kaalika aluseks kinnitada, grillvarras läks mastiks, kapsalehed purjedeks, võileivatikkudest ja kurgist tegin rooliratta ning tammetõrust ja redisest tuli tüürimees. Markusel lasin lipu valmistada ja guaššidega kapsalehtedest “mere” siniseks värvida. Tore laevuke tuli. 🙂

Melonist laevuke küljelt

Melonist laevuke tagant

Hommikul kahjuks ta enam nii ilus ei olnud. 😦 Kuna tegin selle suure vea, et ei viinud teda ööseks keldrisse, vaid jätsin esikusse välisukse juurde mõttega, et laev hommikul kiiruga maha ei jääks ning ehk on seal ka piisavalt jahe. Lootus läks paraku luhta, sest hommikuks oli laevuke oma purjed poolde masti “langetanud” ning meri polnud enam nii laineline, s.t kapsalehed olid üsna lössi vajunud ja melon oli veel pehmemaks muutunud. 😥 Kirusin enda rumalust päris korralikult, aga mida see enam aitab. Viisime siiski oma laevukese kooli.

Ma küll ei tea, kas viiendad klassid ka osalevad sellel näitusel, kuid uus idee on mul siiski juba olemas, kui seda peaks vaja minema, ning enam ma selliseid “vähesäilivaid” materjale kasutama ei hakka. 😕

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, miks pealkirjas on vol 2, siis vol 1 ilmus täpselt viis aastat tagasi, kui meisterdasime mehega ka ühe näituse jaoks paadi. Siis küll oli meil hoopis pooleli lasteaiaelu ning ka materjalid olid hoopis teised. 🙂

 

Tikrikompott 2017

Üha rohkem on mul tunne, et ma peaksin blogi pidamiseks sekretäri palkama, sest lihtsalt ei leia nii palju aega, et sellega korralikult tegeleda. 😦 Näidata oleks igasugu asju, aga esiteks ei jõua ma kuidagi pildistamiseni; kui see saab suure surmaga tehtud, siis seisavad pildid tükk aega fotokas ning ootavad arvutisse ja blogisse jõudmist, mis seisab tavaliselt ajapuuduse taga, sest mulle ei meeldi eriti teha asju kiirustades. Kui aega pole, siis pole järelikult ka postitusi.

Võtsin oma pildid ja poolikud jutud nüüd ette ja kõige vanem teema oli augustikuine tikrikompott. o_O No täiesti üleeilne ja unustatud asi juba! Kuna purgid jäid ajapuudusel kohe sildistamata, seisid nad mõnda aega lihtsalt köögis ja rändasid siis koos mehe tehtud mahlapurkidega juba otsapidi keldrisse. Riiulisse panema hakates vaatas ta, et mis need veel on? Mul polnud kompotid enam meeleski. Kuid nad jõudsid veel korra keldrisse kolida koos aroonimoosiga, millest tuleb juttu mõnes teises postituses.

Selleaastase tikrikorjamise kohta võiks küll öelda, et kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Kollaste tikriteni ma ei jõudnud üldse, ei jõudnud neid isegi praktiliselt süüa. Enamus rändasid vist Markuse kõhtu ja sel pole, tänu tikritele, kõht kunagi varem nii hästi läbi käinud kui nüüd. 😀

Punased karusmarjad olid ka juba ammu valmis, enne kui L.-i mitmekordse meeldetuletamise peale end põõsasse pressisin, et viimaseid riismeid sealt haarata. Nojah, põõsas on end teiste tikripõõsaste ja vaarikate rägasse nii ära peitnud, et ei paista väljagi, ja teadagi – mis silmist, see meelest! Enamus marju olid juba kas täiesti tossud või lindude-tigude poolt nahka pandud. Ei mäleta enam, kas kolmandiku ämbrist ikka sain täis, kuid pärast puhastamist tuli marjakoguseks igatahes 800 grammi.

Kompoti valmistasin juba vana tuttava õpetuse järgi. Seekord ma siirupi keetmisega hulluks ei läinud, mingi poolik pooleliitrine purk vist jäi üle. Vastavalt vähesele marjakogusele tuli ka kompotti vähe – kõigest 2½ pooleliitrist purgitäit. 😦 Sellest on tegelikult kahju, kuid süüdistada saan vaid iseennast, et õigel ajal ei märganud marju korjama minna.

Purgidki said alles täna sildid ja pildi peale.

Tikrikompott, 2017

Vaatan, kas jõuan täna veel mõne postitusega maha saada. Aeg pressib jälle täiega takka ja vaja lapsele sügisnäituse jaoks midagi valmis meisterdada. Kui see “midagi” tuleb ilus ja korralik välja, näitan siin ka millalgi. 😉

Mustikakompott

Teisipäeva õhtul sai kiiruga metsas käidud ja selleaastane mustikasaak koju toodud. Enne minekut tegin ennustuse, et on kaks võimalust: kas marju on vähe ja needki üsna kribalad või on lihtsalt kõik meie eest juba ära korjatud, kuna oleme sellega liiga hiljaks jäänud.

Marju oligi üsna vähe. Esimene mulje oli lausa nii nigel, et mees ütles, et võime vist otsa ringi keerata, koju tagasi minna ja käidud! Ma arvasin, et vaatame natuke ikka enne ringi. Üks mammu paistis siin ja teine seal, kuid pikapeale hakkas korjamine edenema, ja kusjuures marjad olid suured, mitte mingid kribalad. Paari tunni küürutamise peale saime kolmepeale 2,25 šašlõkiämbrit täis ja võisime koju minna.

Kuna mitu aastat olen tavalist mustikamoosi keetnud, siis seekord mõtlesin, et prooviks teha näiteks mustika-punasesõstramoosi, kuhu lisaks veel piparkoogimaitseainet, et oleks vürtsikam. L. aga pakkus välja hoopis kompotiidee, et nii hea oleks hiljem sellest mustikakisselli keeta. Nämma! 😛 Sellega oli asi otsustatud. Eeskujuks võtsin selle õpetuse. Kogused olid mul järgnevad: 1,8 kg marju; 1½ liitrist veest ja 300 g suhkrust keetsin siirupi, mida jagus praktiliselt täpselt. Valmis kompotti tuli 6 pooleliitrist purki.

Mustikakompott

Kompott tuli tume kui öö. Üritasin, mis ma üritasin, kuid paremat pilti järgnevast ei saanud, et näidata, et ikka mustikad on ka purgis.

Mustikakompott lähedalt

Vaatasin eelmiste aastate pilte ja märkasin, et kaks aastat tagasi sai täpselt kuu aega varem juba mustikal käidud. Küll aastad võivad ikka erinevad olla…

%d bloggers like this: