Et notsul oleks soe

Jack oma pesas

Siit postitusest ei tasu mingit erilist ilu otsida, sest tegemist puht praktilise asjaga. 🙂

Jõulud olid juba ammu möödas ja kohe käes kolmekuningapäev, kuid mina mõtlesin ikka veel, mida oma karvasele nunnule jõuludeks kinkida. Kõik vajalik on tal nagu olemas kui kaaslane välja arvata, kuid seda ei saa kahjuks ruumipuuduse tõttu talle lubada. Ja korraga tuli idee: koon talle villase “magamiskoti”, mida saab talle lebopessa või kiike külje alla panna (või kuhu ta saab tahtmise korral isegi sisse pugeda), et oleks mõnus ja soe, sest see talv on end üsna madalate temperatuuridega näidanud ja elamine on seetõttu päris jahe. Kuna kudumise ajal täitus Jackil ka esimene aasta meie juures, ei hakanud eraldi kingitust selleks puhuks enam tegema, sai “kaks ühe hoobiga”.

Jacki pesa ülaltvaates

Jacki pesa ülaltvaates

Ümbriskoti pealmise osa kudusin tihedas parempidi koes, ülemisse ja alumisse äärde kudusin kuus rida ripsi. Alumisse poolde, mis läheb vastu puuri põrandat, õmblesin (käsitsi, sest masinat mul kahjuks pole) fliisi moodi kanga. Kangaääred õmblesin ka käsitsi üle, et hargnema ei hakkaks.

Pesaümbris

Pesaümbris

Kootud osa valmis-, kuid pesemata kujul oli 28×54 cm.

Ümbris koos kangaga

Ümbris koos kangaga

Sain natuke lõngajääke vähemaks: otsa said üks poolik pruun ja kaks poolikut kirjut tokki Steinbach Wolle Supersport. Tegelikult oleks võinud kootud osa laiemgi olla, kuid sobivat tooni lõngajääki enam polnud ja ostma ka selle jupikese pärast ei hakanud.

Jack puges peitu

Jack puges peitu

Vardad võtsin nr 2½, kuigi lõng oli üsna jäme, et saaks hästi tiheda koe. Kudumisega alustasin 06.01, pesa sai valmis 21.02.

Jack peidus

Jack peidus

Loodan, et Jackile hakkab pesa meeldima ning tal on seal mõnus ja soe. 🙂

Allkiri

Mälestusi Bossest

Bosse sünnipäevalillega

BOSSE-POTSUNOTSU 12.06.2016-26.01.2020

Pea kuu tagasi, 26.01 möödus juba aasta meie kalli Bossekese surmast. Vahetult pärast ta lahkumist hakkasin temast mälestusi üles kirjutama, kuid need on siiani jäänud avaldamata. Lisasin nüüd pildid juurde ja jutt tuleb enam-vähem muutmata kujul, nagu ta kunagi kirja sai.

Meie kallis Bossekene lahkus meie juurest vikerkaare taha, olles elanud 3a7k2n. Sündis pühapäeval ja lahkus pühapäeval. Tundub mingi taevaliku märgina. Samuti tundub tähenduslik, et nii sünni- kui surmaajas esinevad numbrid 1, 2, 6 ja 0, kui neil kohti vahetada. Meie juures jõudis ta olla napilt alla 3 aasta 6 kuu.

Tema kurvast lõpust ma ei hakka enam kirjutama, tegin seda juba FB-s. Samuti ei taha tagasi mõelda viimasele poolteisele kuule, kui ta juba haige oli. Tahan hoopis siia panna kirja nii palju toredaid mälestusi temast, kui vähegi meelde tuleb. Inimese mälu on ju üsna lühike, seega mis silmist, see meelest, aga seda ma ei taha lasta juhtuda, et meie kallikesest mälestusi ei jääks.

Kas saab temast veel armsamat looma olla? Ega vist. Armas oldi kohe esimesest hetkest peale, kui teda Haabersti Bosse loomapoes nägime. Kükitas oma mõõtudelt kaks korda suurema vennaga ühes puuris, Bosse nurgas, ja iga kord, kui vend läheneda üritas, tehti teisele kiiresti “tut-tut-tut…”-UFO häält. Ise oli nii pisike päkats, aga nii söakas! Juba sellepärast hakkas ta mulle meeldima. Saigi see päkapikk koju toodud. Kuna ma väga täpselt neid esimesi päevi enam ei mäleta, siis postitus selle kohta on siin.

Esimene nädal aega elas ta Markuse toas. Kuid poisile tekkis päris hull heinanohu ja Bossegi tundis end seal õnnetu ja üksikuna, sest seltskond oli rohkem suures toas. Siis otsustasin ta elamise suurde tuppa kolida, kuigi ei kujutanud hästi ette, kuhu ja kuidas, sest meie suur tuba oleks mõnes tavaelamises ikka üsna väike. L. arvas, et parem oleks ta puur hoopis suure toa kõrvale väiksesse “kolituppa” kapi peale panna. Isegi ei tea, miks mulle see idee alguses üldse ei meeldinud, kuid teoks me selle siiski vaidlemise tulemusena tegime ja see osutus ideaalseks kohaks: kogu aeg meil silma all, samas omaette. Sinna tuppa saades muutus Bosse lausa hetkega teiseks loomaks. Mäletan, kui puur sai lõpuks paika ja tema puuri lastud, kus kukuti ringi vudima ja uudistama ning kohe oli näha, et talle see koht meeldis. 🙂

Seda UFO “Tut-tut-tut…”-i kuulsime edaspidigi, kui mingi hääl talle ei meeldinud, näiteks võtmete kõlina peale. See oli nii naljakas, nagu oleks väike vanamees omaette porisenud, seepärast mõnikord kiusasime teda nende võtmetega “kontrolli” mõttes, et uuesti seda naljakat porinat kuulda. Kui ta tahtis välja näidata oma head tuju või rõõmu, siis põrises nagu õmblusmasin või nurruv kass. Kutsusimegi teda siis Õmblusmasinaks. Kui aga nälg oli majas või oli vaja meie tähelepanu võita, siis tõmmati selline vile üles, et terve maja kajas. Kui ma õhtuti hilja töölt koju tulin ja juba esikus teda hüüdsin, hakkas vile või niuks-niuks pihta ja hull puuriukse logistamine, mis sai tähendada ainult “Süüa!”

Bosse oli rosettmerisiga ja tal oli nii mõnus siidine pööristega kasukas. Eriti viimasel ajal meeldis mulle nina ta karvadesse pista ja selle sooja lõhna nuusutada. Peas oli tal lahe punkarihari ja taga musta värvi seelik – seda juba igal notsul ei ole! Kuigi tihti ma teda ei kamminud, sest kasukas püsis niisamagi ilus, kuid aeg-ajalt ikka. Selja pealt kammimist nauditi, kui aga ta selili keerasin, et kõhualust silida, siis oldi vuhh! käppadel tagasi.

Bossel oli väga huvitav pea: üks pool tume ja teine hele. Parem pool oli tumeda karvaga, selle poole silm oli ka tumedam ja valguse käes kumas punaselt, kõrv oli väljast poolenisti tume ja seest täiesti must ning isegi vaik oli must. Vasak pool oli siis valge karvaga, heledama silmaga ja valge kõrvaga, vaikki oli valge.

IMG_5037

Tal olid maailma kõige armsamad juppjalad, mis tegid vajadusel nii kiiresti vuta-vuta-vuta. Kui me paar korda üritasime teda aeda lahtiselt jalutama lasta, läks väga napilt, et oleksime põrsast ilma jäänud. Kui ma ta esimest korda panin maha kiige juures, ei jõudnud ma silmagi pilgutada, kui pandi mega kiiresti ajama elupuu alla. Sealt sain ta hädaga välja sikutatud. Järgmine üritus oli keset õue, kus ümberringi tükk tühja maad. Siis lennati raketikiirusel nulu ja selle taga oleva lauavirna poole. Sain veel ta viimastest “sabasulgedest” ja tagumisest koivast kinni, muidu oleks lauavirna alla kaotud ja sealt poleks teda enam kätte saanud. See oli ikka paras ehmatus! Rohkem aastajagu ei üritanud. Kuni L. otsustas temaga aeda “jalutama” minna. Hoiatasin küll teda, et võib ajama panna ja tuletasin eelmist korda meelde, kuid mindi ikkagi. Siis nägi oma silmaga seda “raketti”. Edaspidi panime mingi aediku talle ümber, sest suvel ilusa ilmaga ainult toas teda pidada tundus ka nõme. Panime ühe suure pealt katusega kühvli pelgupaigaks ja ega sealt välja ei tuldudki, kui just mõni võiku silma ei jäänud.

IMG_5303

Teda võis lõputult kallistada ja tuli end vägisi tagasi hoida, et teda puruks ei pigistaks, sest nii suur armastus oli ta vastu, et see otsis lihtsalt väljapääsu. Kui me Bosse võtsime, kartsin küll, et äkki ma tüdinen temast ära mingi hetk, et muutub äkki mingist hetkest vähem armsaks, sest loomatited on ju ikka maailma kõige armsamad elukad. Aga ei, tema nunnumeeter tõusis ajaga ainult ülespoole ja armastus läks aina suuremaks. Ju siis merisead on “my cup of tea”.

Bosse, 04.03.17

Ma ei kujuta ette, kas saab veel leplikumat ja kannatlikumat notsut olla? Ükskõik, mida ma temaga ette võtsin – küüntelõikus, veega pesemine, kõrvade kasimine, rasunäärme puhastamine, tagumiku torkimine, kui kõht kinni oli – kõike lasti vastu puiklemata teha. Ainult silmi pööritati, et mida sa jälle minuga teed?! Küüsi tuli küll kahekesi lõigata: mina hoidsin kinni ja L. siis naksas tangidega, aga isegi selle peale ei näidatud hambaid, kuigi see pole kaugeltki nende lemmiktegevus.

IMG_4997

Bossele meeldis väga süles olla. Lemmikkoht oli minu lõua all. Kui L. ta sülle õlale võttis ja mina teda siis paitasin ja lõua alt sügasin, ei jõudnud seda põrinat ja nina upitamist ära kuulata/vaadata, nii rahul oldi lihtsalt selle hetkega.

Bosse emmega

Bosse üks hüüdnimedest oli Notsurõõm ja Bosserõõm, sest ta naeratas meile aeg-ajalt nii armsalt. Väiksena seda ei tehtud, siis väljendati oma rõõmu rohkem “rõõmuhüpete” ja notsuralliga, kui tuisati mööda puuri ringi küll üht- ja teistpidi, mille kohta me ütlesime vuta-vuta-vuta. Vanemaks saades nägi seda kahjuks harva, aga siis tuli see armas malbe naeratus. Sama armas oli, kui end eriti mõnusalt tunti, siis haigutati niiiiiii magusasti ja ringutati ka mõnuga, nii et veniti lausa poole pikemaks. 🙂

Bosse kiiges mõnulemas

Aga põrandal konnata talle ei meeldinud, vähemalt alguses mitte. Kui me ta alles võtsime ja ta stressis oli, mõtlesime, et äkki meeldib talle põrandal jalutada. Koristasime suures toas kitsas koridoriosas vaiba hunnikusse, ehitasime barjäärid ette, et ta mujale jalutama ei läheks, sest kaob veel kuhugi alla ära, panime põrandale igasugu asju maha, et saaks alla või peale ronida, ja lasime ta siis lahti. Heal juhul mõni samm astuti kuhugi poole ja edasi kükitati hädiselt ühe koha peal ja oodati, millal ometi puuri tagasi saab. Nii palju siis jalutamisest! Korduvalt üritasime niimoodi, iga kord sama tulemus. Mingist ajast lasime ta ikka terve toa peale lahti, aga siis oli ka tavaliselt kiirjooks diivani alla peitu, kust kätte sai ainult diivanit üles tõstes. Isegi diivani kõikidele külgedele seatud tekivallidest osati end läbi kaevata ja ikka diivani alla ronida. See oli vist alles viimane aasta, kus muututi nii julgeks, et hakati ringi uudistama ja kui ka diivani alla mindi, siis mingi aja pärast tuldi sealt ka ise välja. Mingiks tähtpäevaks “kinkisime” talle jämeda kanalisatsioonitorujupi, sealt meeldis talle küll läbi traavida ja ka torusse pissiloike tekitada, sest vähemalt oldi nii viisakas poiss, et ei tehtud oma häda vaiba peale.

IMG_5304

Kuid tema puuri põhjalikult kasides käis Bosse põrandal “suvilas”: panin suure villase teki maha, puurivõre selle peale ja selle alla igasugu asju söögiks, mida tavapäevadel ei saanud – heinatoru, “porganditoru” jm, väga hea meelega uudistas, sibas ringi ja sõi kahe suu poolega. Vaheldus ikkagi!

Bosse suvilas

Mustandite hulka on jäänud pooleli postitus, kui Bossekene sai aastaseks. Hea on see nüüd siia kopida:

“Küll see aeg on ikka lennanud. Alles oli see päev, kui me tõime selle pisikese karvapalli majja, ja nüüd, 12. juunil, sai ta juba aastaseks. 🙂

On ikka väikest kasvu, kuid hästi karvane ja võimsate “sabasulgedega” ülinunnu tegelane. Kõik on enda väikese käpa ümber keeranud. Kui mees julges millalgi tunnistada, et ta ei olnud alguses eluka võtmisest kuigi vaimustatud, siis nüüd on ta üks suurematest nunnutajatest. 😛

Rollid on meil muidu endiselt nii, et laps on omanik ja mina tegevdirektor. Ning kuna mina temaga kõige rohkem mässan, siis minuga ka kõige rohkem suheldakse: nagu ma näpuotsaga teda puutun, hakkab “jutustamine” pihta: vuristab ja kudistab nagu õmblusmasin. 🙂 Minu õla külge klammerdununa süles olek on lemmikkoht.”

Bosse Musuka süles, 10.08.16

Kui Bosse oli kaks kuud meie juures elanud, tegin siia sellise postituse.

Merisead on loomad, kes armastavad peidus olemist, nii ka Bosse. Kui me ta koju tõime, oli tal puuriga kaasas ka majake. Loomulikult kaoti kohe sinna peitu ja rohkem nägu ei näidatudki, sööma-jooma ka ei tuldud. Mõtlesin, et öösel kui vaikus majas, läheb vähemalt sööma, aga tuhkagi! Mõnel elukal oli iseloom juba varakult välja kujunenud, et pigem nälg. Kaua ma seda jama välja ei kannatanud ja kuna http://www.pisi.ee-st lugesin soovitust maja ära võtta, siis võtsingi. Kohe muututi hoopis julgemaks. Kuuks ajaks jäi majake ära ja polnud mingit probleemi. Siis otsustasime vaesekese peale halastada ja panime prooviks maja tagasi. Viuhti! oldi majas jälle peidus ja jäädi tükiks ajaks sinna passima. Seega sama jama tagasi ja ei jäänudki muud üle kui maja jäädavalt ära koristada. Polnud häda midagi.

Enam ei mäleta, aga vist teiseks sünnipäevaks kinkisin talle lebokiige. Kiiges vedelemisest ei arvatud tükk aega midagi: ainult minu tõstmise peale jäädi natukeseks ajaks ja siis kaoti, kuid selle taha oli vähemalt hea peitu pugeda. Saigi ta magamisase siis kiige taha seatud. Alles üsna lõpupoole hakati aru saama, et kiiges on väga mõnus ka lebotada. Samuti, kui ta diivanile või voodisse lasime, hakati kohe pleedide-patjade-tekkide alla või taha pugema, et saaks ikka mõnusa pesa endale. Keerasimegi tekkidest-pleedidest talle pesa ja seal siis võis lõputult mõnuleda. Ainult, kui mingi hetk rahutuks muututi, oli aru saada, et nüüd tuleb temaga vetsukasti poole joosta, kuigi mõnigi piss poetati vaikselt voodisse.

IMG_5614

Bossel oli viimasel suvel suur seiklus, kui käisime kogu perega Soomes neljapäevasel automatkal. Olime ka kaks eelmist suve Läti-reisidel käinud, kuid siis läksime ühel hommikul ja järgmise päeva hilisõhtul jõudsime juba tagasi, siis ei hakanud teda väntsutama ja pidi umbes 24 tundi iseendaga ise hakkama saama. Panin talle mitme korra söögi ette ja papa-mamma käisid teda vahepeal lõbustamas. Elas üle, kuigi esimesel aastal võttis meid täielik õnnetusehunnik vastu ja tükk aega kulus, kuni iseendaks tagasi muututi. Järgmisel suvel ei tehtud see-eest enam teist nägugi, kui koju tagasi jõudsime. Kuna nüüd ei tulnud tema üksi jätmine kõne allagi, siis tuli variandid läbi kaaluda. Küla peale ei tahtnud viia, hotelli ammugi mitte, seega jäi ainult kaasavõtmine. Ostsin spetsiaalse reisipuuri. Tegelikult käisin lausa kaks korda ostmas, sest kui esimesega koju jõudsime, oli see nii väike, et ta poleks seal end liigutadagi saanud. Vahetasin siis suurema vastu. Ega sealgi ruumiga laiutada polnud, kuid ajas asja ära. Söögikuhjad ja hein said kotiga kaasa võetud, kihutasin viimasel õhtul veel rattaga linna kõige väiksemat võimalikku joogipudelit ostma, et see puuri ära mahuks.

IMG_5467

Kuna laevaga ja üle piiri minek, siis oli mul enne reisi veel paanika-Jaanika, kas talle on ka mingeid dokumente vaja nagu kassidele-koertele. FB-s naerdi mind enam-vähem kõva häälega välja. Helistasin siiski igaks juhuks kõikvõimalikud ametiasutused läbi, kuni lõpuks võisin rahulik olla, et nii väiksele loomale pole midagi vaja.

Järgmine hirm oli, kuidas ta laevasõidu autos üksinda üle elab, et äkki on mingi müra, mida kardab, äkki liiga palav… Kui laeval tuli autost ära minna, viskasin talle mingi riide (enam ei mäleta, mille) üle puuri ja polnud tal seal häda midagi.

Esimese päeva õhtuks oli ta tegelikult päris stressis: söönud-joonud polnud vist praktiliselt midagi, kuid see-eest oli ennast päris põhjalikult täis pissinud ja haises nagu tõhk. Õnneks järgmistel päevadel läks olukord juba paremaks, sööma hakati normaalselt ning hais lahtus pikapeale ära . Öösiti oli meiega koos telgis. Kuna ööd olid külmad, mässisin talle mitu kihti fliise-jopesid ümber, ainult õhuaugu jätsin. Vahepeal võtsin ta isegi endale põue ning soojendasime siis teineteist. Bosseke üldse ei kurtnud. Haigeks ka õnneks ei jäädud. Kui ta lõpuks kodupuuri tagasi sai, ei teadnud, kuhu suunas rõõmust jooksu pista. Lõpuks ometi vabadus! 😀

Selline tore ja armas lemmik oli meie Bosse-Potsunotsu. Et sul vikerkaare taga oleks kõige mõnusam ja ilusam elu! Igatseme sind väga! Käin iga päev Sinu Koha juures sulle “Tere!” ja “Head päeva!” soovimas. 

IMG_6861

Allkiri

Käsitööaasta 2020

Kõik, mis paha, jäägu maha
 vana aasta selja taha.
 Uus see tulgu, helgem olgu,
 õnne, rõõmu jagama!
TULGU SEE AASTA MEILE KÕIGILE PAREM JA RÕÕMSAM!

On jälle kokkuvõtete tegemise aeg. 

Kogu maailmale jääb loomulikult möödunud 2020. aasta meelde eelkõige “koroona-aastana”. Ei jäänud ka meie elu sellest puutumata: minu töö juures suured koondamised, enda vähenenud töökoormus, lapsel kevadine 2,5-kuune distantsõpe, mis jätkus pärast oktoobri koolivaheaega. Pidevast maskikandmisest väljaspool kodu ja muudest piirangutest ei hakka rääkimagi. Õnneks oleme siiani terved püsinud (nüüd tuleb küll kolm korda üle vasaku õla sülitada…). 

Enne koroonamöllu algust lahkus meie kallis Bossekene, kuid juba 5 päeva hiljem kolis sisse Black Jack. Maikuus alustas L. suuremat sorti ehitamisega, millest tuleb meie uus ajutine elupaik. Kui see (loodetavasti) juunikuuks valmis saab, siis järgmiseks ootab ees vanast pesast väljakolimine, suur lammutamine ja edasi algab meie “eluprojekt” – uue maja ehitus, mille lõppaega ei tea küll keegi.

Kui aasta 2019 oli mul käsitöö osas praktiliselt “väljasurnud” – midagi ei edenenud ja korra tuli isegi mõte, et jätaks selle nokitsemise üldse sinnapaika, siis eelmisel aastal oli nagu taasärkamine. 2020 oli täielik mütsiaasta: valmis lausa viis mütsi.

  • Jaanuaris sai lõpuks valmis juba 2017. aastal alustatud järjekordne Blue Bayou. Olen tulemusega väga rahul. 
  • Kudusin endale mõnusast meriinost õhemapoolse k/s mütsi. 
  • Järgmiseks kudusin suuremaks lapse triibumütsi. Väga vahva tulemus sai. 🙂 
  • Kolmas müts sel aastal oli minu erksavärviline puuvillane triibik. 
  • Siis valmistusin eriti külmaks talveks, kududes Markusele eriti paksu talvemütsi. 
  • Viimaseks mütsiks jäi Markuse õues-trööpamise-müts, kuid see kukkus nii äge välja, et nüüd käib sellega igal pool mujal kui koduõues. 
  • Viimaseks “saavutuseks” olid minu “Ookeanid”. 

Selline see eelmine 2020. aasta sai. Nüüd uus aasta ja uued tegemised ning aasta pärast saab jälle endale aru anda, kuidas kõik välja kukkus. 

Jõulud-jõulud!

“Ookeanid”

Aasta oli 2010-2011, kui ma otsustasin kududa endale villased sokid, sest ümberringi kõik aina kudusid ja miks ma pean midagi sellist ostma poest, mida ma võin ka ise oma kätega valmis teha, ning poesokkides ei ole kindlasti sellist soojust ja “elu sees”, kui on oma kätetööl. Nendest sokkidest sai alguse minu käsitööpisik ja ka see blogi. Postitust selle kohta võib lugeda siit.

Olen hiljemgi kudunud sokke, kuid ikka teistele (väljaarvatud ühed paksemad triibusokid), sest need esimesed muudkui kestsid ja kestsid, kuni lõpuks eelmisel talvel arvasin, et nüüd võiks hakata uute peale mõtlema, sest “vanurid” on juba päris hõredaks kantud.

Kuna olin hiljuti ostnud Niina Laitineni raamatu “Muinasjutulised silmused”, valisingi mustri sealt, nimega Ookeanid. Kudumist alustasin siis eelmisel sügisel, kuid vahepeal tulid muud tegemised vahele ja sinna see jäi. Nüüd sügisel jõudis järg uuesti sokkideni ja lõpuks said need ka lõpetatud.

Mõnus kudumine oli ja arusaadav juhend, kuid lõpptulemus tuli natuke veider, seda tõenäoliselt minu tugevast kudumisstiilist: sääreosa tuli hästi kitsas, sest seal oli tihe muster, kuid sääreosa tuli naljakalt lai nagu lestakala, sest seal oli ainult parempidine kude. Kuid jalas näevad siiski normaalsed välja. 🙂

Lõng: Gründl Hot Socks uni

Vardad: 2½

Kaal: 57 grammi

Järgmiseks ootab mind ees tõeline proovikivi. Aastal 2012 kudusin ma endale esimesed sõrmikud. Kuna nende kudumine oli tõeline peavalu ja tulemusega ma eriti rahule ei jäänud, ütlesin endale: “Ei kunagi enam…” Kuid ära iial ütle sõna “Iial”. 😉 Kuna uusi sõrmikuid on siiski hädasti vaja ja esimesed sõrmikud tunduvad nüüd isegi üsna viisaka välimusega, siis lõpuks tuli tahtmine uutega jõudu proovida. Loodan neid kunagi ikka näidata ka. 🙂

Ilusat 3. adventi kõigile!

P.S. Kõik on blogiga seoses muutunud: mu vana arvuti kõvaketas andis lõpuks otsad ja kuna arvuti oli juba paras vanur, investeerisin uude arvutisse. Lisaks on WordPress’is postitamine kardinaalselt ümber tehtud. Midagi enam üles ei leia, piltide suurust muuta ei oska, keskele panna ei oska (ime, et üldse piltide lisamise selgeks sain), allkirju neile panna ka mitte, emotikonide lisamist ka ei leia, seega postitus tuli, nagu ta tuli.

Arooniasiirup mustasõstralehtedega

Olen juba hulk aastaid igal sügisel keetnud arooniasiirupit kirsilehtedega. Väga hea siirup, kuid lubatud kirsimaitset pole veel kordagi tundnud (võib-olla olen liiga vähe lehti lisanud). Eelmisel aastal sai mul villand ja otsustasin hoopis proovida mustasõstralehti lisada. Esiteks pole mingit muret, kust neid saada ja teiseks on need palju suuremad ja ei pea nii palju korjama. Ning sel aastal võin lisada ka kolmanda põhjuse: ülihea maitse ja lõhn!

Arooniasaagiga oli sel aastal suhteliselt nirud lood: pole nii vaest aroonia-aastat veel näinud. Mitme põõsa peale tuli kokku 1,25 kg. Korjasin umbes liitri sõstralehti ja panin koos 30-grammise sidrunhappe ja marjadega kihiti ämbrisse. Peale kallasin 2 liitrit vett ja jätsin ööpäevaks seisma. Järgmisel päeval kurnasin saadud mahla potti, mida tuli 2,3 liitrit, lisasin sellele teist sama palju suhkrut – 2,3 kg ja keetsin, kuni vahtu enam ei tulnud. Kokku sain 8½ purki siirupit. Nii vähese marjakoguse kohta korralik hulk. Loodetavasti ei tulnud mingi lurr, sest vett panin ämbrisse rohkem kui retseptis ette nähtud, kuid vähemaga ei katnud kogu segu ära.

 

Arooniasiirup mustasõstralehtedega

Kena sügise saabumist ja olge terved!

Tamineh – lihtne kodune müts

 

Mütsid-mütsid-mütsid… Juba viies müts järjest, nagu muud ei oskakski enam teha. 😀 Kuueski juba tegemisel, kuid mine tea, millal ükskord valmis saab. 😎

Seekord kudusin Markusele õues-trööpamise-mütsi. Pidi olema lihtne, ilma mingite “kilinate-kulinateta”. Muster on Drops Design’ist. Et müts ei tuleks päris “igav liiv ja tühi väli”, valisin lõngaks mõnusate üleminekutega Novita 7 Veljestä Korpi, värv nr 995. Tänu sellele lõngale oli mul kududes täiega selline tunne, nagu maaliksin pilvist taevast. Mulle igatahes väga meeldis.

 

Kududes jälgisin juhendit, ainult kui kootud oli 15 cm, hakkasin juba kahandama, sest ma ei tahtnud teha seda üleskeeratava äärega varianti.

Lõng: Novita 7 Veljestä Korpi

Vardad: ringvardad nr 3 ja 3½, sukavardad nr 3

Mütsi kaal: 69 grammi

Kohe ongi suvevaheaeg läbi. Kahe nädala pärast on selleks ajaks juba aktused peetud ja kooliralli läheb täie hooga käima. Eks tuleb nendest viimastest nädalatest veel viimast võtta!

Sue – eriti soe müts

Millega keset suve ikka tegeletakse, kui valmistutakse eriti külmaks talveks, mida tõenäoliselt ei tule lähima saja aasta jooksul…kui siiski… 😀 Tegelikult alustasin projektiga juba veebruaris, kuid koroona algusega jäi ka see seisma ning alles nüüd juulis, puhkusel ajal Lätis autoga tiirutades kudusin mõne päevaga ülejäänud pool mütsi valmis.

Olen kudunud Markusele juba kaks talvemütsi, kuid mõlemad on tuti või isegi mitmega. Kuid viimaste aegade ilmad on järjest tuulisemad, sõltumata aastaajast. Kui peaks juhtuma ime ja talvel läheb külmaks ning veel suurem ime, kui sellele lisandub lumi ning tuul, mis tähendab juba tuisku, siis tahaks väljas jope kapuutsi silmini pähe tõmmata. Kui aga müts on tutiga, ei pruugi kapuuts üldse pähe mahtuda või jääb pea vesipea kujuga. Otsustasin seega talle veel ühe mütsi kududa.

Mustreid-ideid otsides hakkas mulle meeldima Drops Design’ist see muster. Mina otsustasin värvideks kasutada halli ja oranži ning kuna see on nii äge kombinatsioon, ei tahtnud ma piirduda ainult ühe värvilise reaga. Alustasin juba mitme oranži reaga ning plaan oli ka mütsi sisse seda mingit moodi kududa. Vaimusilmas oli mul pilt silme ees ja lõpuks ka paberil, mis see olema peaks. Üritasin ideed lausa kaks korda ellu viia, kuid kahjuks pidin mõlemad korrad selle jama, mis tegelikult välja tuli, jälle üles harutama. Lõpuks andsin alla ning kudusin lihtsalt oranži ja halli kordamööda nagu malelaua ruudustikku. Mütsi hakkasin kahandama, kui kootud oli 17 cm.

Tuli täitsa äge mu meelest! Ainuke viga oli see, et hakkasin mustrit liiga hilja kuduma, sest nüüd on see liiga üleval. Ja paraja šoki sain siis, kui sain mütsi kootud ja lõpuks selle kokku õmblesin ning nägin, millise kujuga see on – alt laiem, mustri kohalt kitsam, otsast lai ning imelikult väljavenitatud terava otsaga. 😮 Olin täiega pettunud, et sinna lapse ilus müts nüüd läks! Pärast pesemist venitasin mütsi põhjalikult igas suunas, et normaalsemat vormi saada, ja tundub, et isegi õnnestus. 🙂

Lõngad: hall – Novita Isoveli; oranž – Titan Wool Winner kahekordselt võetuna.

Vardad nr 4½, 60 cm pikkused.

Mütsi kaal: 81 grammi.

Nüüd võib külm ja kõle talv tulla, kui tahab, aga seni võtame suvest viimast! 🙂

Päikeseline müts :)

Sel koroonakevadel oli kõik teistmoodi: laps oli kodukoolis ja minagi istusin poolteist kuud kodus. Tänu sellele sai ennast kehaliselt väljas rohkem liigutatud kui tavaliselt ja kohe tekkisid puudujäägid ka vastavas riietuses: korralik dressipluus, mõnusad puuvillased dressipüksid, õhuke müts, mida saaks soojade, kuid tugeva tuulega kevadilmadega pähe tõmmata ja mida kannataks ka rattakiivri all kanda… Õhukesi mütse mul kapis lausa mitu, aga need olid kas liiga fancyd või tutiga ja tavalise fliismütsiga võis üles sulada.

Millegipärast võtsin pähe, et tahan selle ise kududa – puuvillasest lõngast ja särtsakates toonides, sest enda liigutamiseks on ju energiat vaja ja erksad toonid toovad rohkem eluvaimu sisse, vähemalt minul küll. Esialgu tekkisid silme ette virsikuroosad ja kollased triibud. Tuulasin oma lõngavarud läbi ja isegi leidsin vastavat roosat, kuid lõnga paksuse osas olid kahtlused, sest tahtsin üsna õhukest mütsi ja see , lõng tundus esialgu liiga paks. Mõtlesin veel poodides ringi vaadata, kuigi peale toidupoe sel perioodil mujale naljalt ei sattunudki. Lõpuks jäi teele ette Maksimarket, kus mulle hakkasid meeldima kärtsroosa ja samasugune erkkollane lõng, nende kõrvale võtsin ikkagi selle virsikuroosa, lisaks kahvatukollase ja ühe kirju peenikese lõnga (viimased kaks kudusin kokku).

Sooniku otsustasin kududa virsikuroosa tooniga, sest seda jagus mul kõvasti. Lõin 144 silmust nr 2½  varrastele. Varda valikuga läksin oma lollusest ja laiskusest alt: liiga jämedad said võetud ja seetõttu jäi soonik natuke lõtv ning kude täiesti ebaühtlane, kuid pärast ei viitsinud enam kõike harutama ja tööd uuesti otsast kuduma hakata. Pärast soonikut võtsin nr 2 vardad ja kasvatasin juurde 8 silmust, seega nüüd oli kokku juba 152 silmust. Peenemate varrastega jäi kude palju ühtlasem, kuigi lõngade libeduse tõttu ei saanud seda ikkagi kuigi ilusaks.

Kui mütsil oli kõrgust 15 cm, hakkasin kahandama kaheksast kohast korraga, üle rea kudusin tavaliselt. Kui järel oli 80 silmust, hakkasin kahandama igal real. Kui müts valmis sai, ei jäänud ma selle kahandamisega ikkagi rahule, sest oleksin tahtnud täiesti liibuvat mütsi, kuid nüüd jäi ta ülaosast ikkagi natuke lohvakas. Kokkuvõttes sai siiski täitsa OK müts ja isegi rattakiivri suutsin mütsile otsa toppida, kuigi kahtlane, et ma siiski niimoodi kuhugi ilmuda tahaks. 😀

Müts lähedalt

Lõngad: virsik – Schachenmayr Catania Fine; kärtskollane ja roosa – G-B Hanna Cable superfine; kirju – Alize Miss Batik; kahvatukollane – tundmatu päritolu.

Vardad nr 2 ja 2½.

Pildid said tehtud täna loomaaias. Kui end kõvasti kokku võtan, tuleb ehk järgmiseks ka sellest postitus. 🙂

Rabarberimahl

Arvasin küll, et ma ei lisa siia enam ühtegi postitust hoidistest, mida eelmisel aastal ka ei teinud, kuid nüüd hakkas mind ikkagi painama mõte, et uut sorti hoidiseid võiks ikka näidata ja kasvõi enda jaoks siia märkmeid teha.

Aasta tagasi rabarberihooajal ostsin endale Lia Virkuse raamatu “Rabarber. Krõmps ja särts”, sest meil kasvab aias suur pundar rabarberit, kuid peale koogi ja kisselli pole sellest suurt midagi teha osanud, et saaks raamatust uusi ideid juurde. Olin kuulnud, et rabarberist tehakse ka mahla. Raamatus oligi mahlaretsept olemas ja sain kohe järgi proovida. Väga hea tuli!

Pilt on võetud Rahva Raamatu lehelt.

Küll sel aastal oli rabarber meil alles aeglase kasvuga. Andis alles oodata, kuni sellest kannatas midagi tegema hakata. Korra olen kooki teinud ja eile läks siis mahl purkidesse. Retsept on tegelikult väga lihtne ja mahl saab kiiresti valmis, panen selle siia ka.

RABARBERIMAHL

Vaja läheb 1 kg rabarberit; 0,75 l vett; 500 g suhkrut; poole sidruni mahla

Pese rabarberivarred ja tükelda. Keeda koos veega umbes 15 minutit, kuni rabarber on pehme. Suru mass läbi peene sõela. Kalla sõelutud mahl taas potti ja kuumuta koos suhkru ja sidrunimahlaga keemiseni, seejärel jaga kuumalt pudelitesse. Täida pudelid võimalikult ääreni, sest nii tekib vaakum ja mahl säilib paremini, isegi kuni järgmise kevadeni.

Ma ei tea, kas vahe on selles, et eelmisel aastal (vist) koorisin varsi enne tükeldamist ja nüüd mitte, kuid selle aasta mahl tuli ilus oranžikasroosa, eelmisel aastal jäi see kollaseks.

Rabarberimahl

Purke tuli sel korral ainult 4, sest kodus oligi ainult pool sidrunit. Võib-olla jõuan korra veel mahla teha, enne kui varred ära puituvad.

Varsti on jälle maasikahooaeg algamas. Tavaliselt oleme moosimaasikad turult toonud, ikka Eestis kasvatatud, kuid sel aastal on hull teema marjakorjajate puudusega, seega on oodata maasikatele kallist hinda. Tuleb tõenäoliselt seekord leppida Poola või mõne muu riigi marjadega. Elame-näeme!

Nautige mõnusaid ilmu ja alanud koolivaheaega! Mina küll teen seda. 😀

 

%d bloggers like this: