Follow the Sun

 

See talv jätab ilma poolest ikka kõvasti soovida: külmakraade pole üldse, ülepäeva sajab vihma või siis on vali tuul või lausa mõlemad. Talveriideid pole praktiliselt kapist välja saanudki. Mantlit olen ehk kaks korda kandnud, ülejäänud aja olen läbi ajanud sügisel ostetud k/s parkaga (raudselt eelmise aasta parim ost!). Kui ikka vihma sajab või tuul puhub kõrvust läbi, siis tuleb ka kapuuts silmini pähe tirida, mis aga eeldab jope juurde ilma tutita mütsi. Tegelikult on mul selliseid isegi kaks – paksem ja õhem, kuid mõlemad on kunagi poest ostetud akrüülist nässakad. Paksema mütsi kannatan veel ära, aga õhemat ei tahtnud enam pähe pannagi, seega otsustasin uue kududa.

Lihtne muster ja minu puhul kiire kudumine, pääsesin isegi ilma harutamisteta. 🙂

Follow the Sun

Muster ikka Drops Design’ist.

Lõng: BBB Filati, 100% meriino, kulus natuke üle ühe toki. Müts kaalub koos ehtega 60 grammi.

Vardad: ringvardad 40cm nr 2,5 ja 3; sukavardad nr 3.

Et mütsile natuke efekti juurde anda, lisasin sellele ühe vanaemaaegse prossi. 🙂

Follow the Sun tagant

Kuigi on alles veebruari lõpp, on väljas rohkem kevadet, kui mõnel kevadel ongi. Meil õitsevad juba lumi- ja märtsikellukesed

ja esimesed lehekesedki põõsastel väljas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

 

Tere tulemast, Black Jack!

Black Jack, 05.02.20

Meie ülikallis Bosse-Potsunotsu läks notsude paradiisi 26. jaanuaril umbes kell 23:40. See oli selline šokk, et seda ei oska kirjeldada, ja väga raske on selle peale mõelda.

L. hakkas juba samal ööl korraldama, et kas annad nüüd asjad, mis Bossest järgi jäid, sõbrannale? Ma keeldusin esialgu üldse millelegi mõtlemast, ütlesin, et eks tulevik näitab, praegu ei taha ma mitte millestki mõelda. Kuid juba järgmisel õhtul tegin avalduse, et mina ilma notsuta elada ei oska, sest ainult uus loom suudab mind lohutada. Kogu päevarutiin oli sassis, toas ja minu sees üüratu tühjus, mis tuli uuesti täita. Kujutlesin ette, et L.-i poolt tuleb kohe vastuseis, kuid tema tuletas mulle ainult neid lühikeseks jäänud öid meelde ja et uus põrsas sureb ka kunagi ära. Kuid lühikesed ööd on rohkem kooliasjade süü ja kes mõtleb uut looma võttes surmale!

Kuna esimesel päeval polnud ma isegi ühtegi Bossekese süstalt suutnud liigutada, sest olin nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täielik zombie, tuli järgmisel päeval siiski Bosse järelt koristama hakata. Kohutavalt raske oli see töö, ainukeseks lohutuseks lootus, et ehk kasutab varsti uus nunnu neid asju.

Samal õhtul pidime minema toidupoeringile. Loomulikult oli kavas kohe ka Bosse poodi sisse vaadata, kust Bossekegi koju toodud sai. Kujutlesin juba vaimusilmas, kuidas astun poodi ja terve kari merisigu vaatab puuridest vastu. Või siis saatuse irooniana, et pole ühtegi looma. Ja oligi teine variant – täielik tühjus selles osas. Pettumus oli nii suur, et oleks karjuda tahtnud. Pärast mõtlesin, et ju see millekski siis hea peab olema, et kohe uut looma ei saa, et ju siis on puhkust vaja. Järgmisel päeval suundusin Lauteri tänava Zoomaailma, kus ka loomi müüakse. Jälle tühikäik! Ju siis peab kannatust varuma, kuni Ta meie juurde tuleb, aga kunagi ta ikkagi tuleb.

Guugeldasin arvuti loomapoodide otsingust vist lausa punaseks. Saatsin L.-ile sõnumi, et Punasel tänaval on ka Zoomaailm, et äkki satub millalgi sinna kanti. Ütlesin, et kiiret pole sellega. Kuid juba järgmisel päeval, reedel, 31.01, helistas, et tema nüüd poes ja tema näeb lausa nelja merisiga. Kuna mul olidki vabad päevad, lausa lendasin Lasnamäe poole. Poe leidmine oli lausa kerge, võrreldes notsude leidmisega poes. Milline kergendus, kui lõpuks leitud sain.

Olin kohe endale selgeks teinud, et tahan jälle rosetti ja võimalikult Bosse-sarnast, lausa ideaalne, kui tal seelik ka oleks. Lühikarvalist ei tahtnud ja karvutut ammugi mitte. Toredad on nad ju kõik, aga tahad ikka “oma” looma saada.

Vasakult küljelt

Võtsin puuri ees vaatluskoha sisse. Esialgu nägin ainult kahte notsut – üks musta-valgekirju ja teine musta-valge-pruuniga, mõlemad rosetid. 🙂 Majakestes paistis kaks tükki veel olevat, kes end näidata ei tahtnud. Vaatasin, et see musta-valgega käis nii imelikult nagu tagumisi jalgu järel vedades. Siis hakkas ta vett jooma, muudkui jõi ja jõi. “Hmm, kas tal on midagi viga?” läks mul signaallamp peas põlema. Oligi – tiine, nagu hiljem müüja jutust selgus, ja tema polnudki müüa seetõttu. Teine notsu lebotas rahulikult ja vaatas teise tegemisi pealt. Siis sättisid mõlemad end mõnusalt tuttu. No tore, nüüd võin vist igavesti siin puuri ääres passida, kuni midagi edasi toimuma hakkab! Õnneks müüja küsis, et kas saan loomi näidata? Arvasin, et võiks küll, kuna kõik sättisid end magama ja midagi rohkem ei toimu. Ta läks ja võttis majakesed ära ja kus siis läks elu käima: selline ringiratast kihutamine hakkas peale. 😀 Nüüd nägin ka kahte ülejäänut: mõlemad tumedad – üks lühikarvaline, teine rosett. Nagu ma seda rosetti nägin, olin “tehtud”. Ta oli nii super ilus ja armas, et pole sõnu, ja tal oli “seelik”. Pidi isane loom olema. Ainuke miinus, et nad kõik olid juba umbes viiekuused, täpset sünniaega ta ütelda ei osanud. Aga tühja sest! Mõne hetke veel vaatasin, kuid mul oli selge, et olin juba “oma” looma leidnud. Kui müüja ta puurist välja tõstis, hakkasin lausa naerma, sest ta oli nii numsiku näoga. L. oli ütelnud, et üks neist oli nagu jänes ja tema oligi täiega kodujänku näoga, ainult lontkõrvad veel puudusid. 😀 Hetkega tuli talle ka nimi – Jack, hiljem lisandus sellele veel Black. 🙂 Ja kui raske ta oli – Bossest poole suurem! 😮

Mul on jänku nägu

Kui poest välja sain, tormasin kiiresti bussipeatuse poole, sest kuigi Jack oli mul seljakotis paksu kampsuni sees, oli väljas päris nõme tuuline ja kõle sügisilm. Kartsin kõige rohkem, et saab külma. Buss pidi kuue minuti pärast tulema. Ei tea, kas buss jäi hiljaks või olid need ühed pikimad kuus minutit, aga jõudsime vahepeal ühes poes soojaski käia, aga bussi ei tulnud ega tulnud. Lõpuks, kui hakkasin juba murest päris närvi minema, ta siiski saabus. Bussis andsin siis L.-ile teada, et meil on nüüd uus loom. 🙂 Päris suur üllatus oli talle. Sõitsin bussiga Estoniasse, edasi 42-ga Roccasse, kus L.-iga kokku saime. Nagu ta Jacki kotis nägi, oli temagi võlutud. 🙂 Kuigi üritasime oma poetuurid nii kiiresti ära teha kui võimalik, muutus “kodanik” lõpuks päris kannatamatuks. “Kaua ma pean siin kitsikuses veel istuma, süüa ka tahaks juba!” Vägisi taheti kotist jalutama minna, vahepeal “degusteeriti” ka koti sisemist õmblust, aga õnneks ei maitsenud.

Black Jack jõudis meieni, 31.01.2020

Kui Markus uut notsut nägi, oli temagi ülirahul. Kohe klõpsiti esimene pilt ka. Kuna ma polnud koristamisega veel täiesti valmis jõudnud, kulus natuke aega, kuni Jack lõpuks oma elamise sai. Kahjuks pidi ta esialgu ilma kiigeta leppima, sest see ootas alles pesemist ja kuivamist. Kuid oligi parem, nagu hiljem selgus, sest kui kiike ei olnud, hakati pikapeale puuris ringi uudistama ja sööma, kui lõpuks kiik tuli, kükitati ainult selle taga. Natuke aega kannatasin, siis tõmbasin kiige lae alla, et saad selle ainult ööseks!

BJ poseerib

Tal on ka mõnusalt siidine karv, mis lausa kiiskab. Praktiliselt ühtegi valget karva pole, kõik on tume, ainult suu ümber on natuke heledat, mis jätab sellise mulje, et tal on pisike mopsus suu. BJ on hoopis “ülekullatud”, sest tumeda hulgas on mõned kuldpruunid salgud.

Paremalt küljelt

Söömisega ollakse veel paras nirutaja. Alguse asi vist, pole paljusid asju kunagi maitsta saanud. Kauss ajab toidust üle, aga sellest ei tehta praktiliselt väljagi. Kurk, porgand, hernes ja maasikas on nende päevadel jooksul nahka pandud. Õnneks erinevad salatid lähevad talle väga hästi peale, heina süüakse ja krõpsud ka maitsevad. Kakat puuris siiski jagub ja mis eriti tore – ta on tubli kakakasti kasutaja, tublim kui Bosse. :)Mitu päeva kulus, kuni veepudel avastati. Esimesed päevad istuti ses osas kuival ja hakkasin juba muretsema, kuid nüüd on sellega õnneks korras. 🙂

Täna võtsin siis BJ pildistamise ette, sest katsu sa seda “kümme musta meest pimedas toas”-tüüpi suvalise lambi valgel pildistada. 🙄  😀 Enne seda võtsin ta harjamise ette. Algul taheti vehkat teha, kuid siis vist saadi aru, et mõnus on. Kui järg jõudis rasunäärme kammiga harimiseni, püsiti jälle kenasti kaenlas paigal. Kui siis pildistamiseks läks, arvasin, et saan heal juhul Jacki tagumisi varbaid pildistada, sest ülejäänud kere jõuab kiirkorras kaadrist lahkuda, kuid mind ootas tõeline üllatus: millisesse asendisse ta voodis tõstsin, nii ka püsima jäädi. Kõik küljed said ilma vähimagi jamata üles võetud. 🙂 Pärast lasti lühikeseks hetkeks isegi mingi põrinat, siiani oldi täiesti tumm. Kuid siis saadi aru, et oih, valesti vist läks ja jäädi jälle ruttu vait. 😀

Tagumine pool

Pealtpoolt ka

Selline tegelane on meil siis nüüd. Head kooskasvamist meile! 🙂

 

Blue Bayou nr. 3

Blue Bayou nr. 3

Nii hea tunne on, kui mõni pikaleveninud projekt lõpuks valmis saab. Seda salli sai alustatud juba 2017. aastal pärast eelmise Bayou valmimist. Valmis pidi saama sama aasta talveks. Saigi talveks (kui seda praegust jama saab üldse talveks nimetada 🙄 ) , ainult et kaks aastat hiljem. 😀 Hea, et talvemantel, mille juurde see mõeldud on, ikka kestab.

Keskosa

Kudumine venis, sest sai küll seda alustatud, kuid varsti jäi ta mul siiski päris tükiks ajaks seisma. Vist aasta tagasi võtsin salli uuesti käsile, kuid siis oli ka tempo pigem teo oma.

Plaanis oli sall eelmisega samas suuruses teha. Kudusin ja kudusin, sall muudkui paisus, vahepeal uurisin oma blogi postitust (kuna teist salli polnud käepärast), et aru saada, palju veel minna on, kuni teise mustrikorrani jõuan, ja sain selgitusest muidugi valesti aru. Kui siis lõpuks salle võrrelda sain, pidin minestama: uus sall oli praktiliselt sama suur kui eelmine sall valmis kujul, kuid sel sallil polnud teist mustrit veel alustatudki. Varras välja ja harutama, ise enda peale tige kui herilane!

Kui lõpuks sai teine muster kootud, hakkasin alläärt kujundama, sest tahtsin selle ka satsilise teha, kuid veel satsilisema. Kui jälle oli rodu ridu kootud ja vist eelviimane rida käsil, avastasin, et kusagil olen mingi vea teinud, sest mingi silmus on üle või puudu, võrreldes teise poolega. Otsisin ja otsisin ning leidsingi sellest reast, kus esimese kasvatuse teinud olin. Jälle harutama, kuid nüüd varrast välja ei julgenud tõmmata, sest kartsin, et ülearused silmad pääsevad lippama, kui neid korralikult vardale tagasi ei saa. Mingeid pisikesi apsakaid tuli veel ette, kuid lõpuks sai siiski viimanegi rida valmis. 🙂

Satsiline alläär

Nüüd muutsin alläärel nii palju, et pärast esimest kasvatust, kus iga kahe silmuse järel tegin õhksilmuse, kudusin mõned read edasi-tagasi ja siis kasvatasin juba iga silmuse järel õhksilmuse, seega vardal võis olla umbes 1600 (?) silmust. Seejärel kudusin veel ühe rea tagasi ja viimase rea silmused kudusin tugevalt maha. Mulle igatahes tulemus meeldib. 🙂

Muster Drops Design

Lõng Drops´i Delight nr 3, kulus natuke alla nelja toki.

Vardad nr. 3½, 100cm pikad

Lendab…

Käisin täna salli mere ääres pildistamas. Küll ikka marutas! Samas hakkas salli muster ja värv üha enam mäslevat vett meenutama. Vabalt võiks salli eestikeelne nimi olla Merelaine. 🙂

Samas koju jalutades olid igal pool puudevõsal juba urvad küljes. Talv või midagi!

Mina loodan siiski, et talv millalgi kohale jõuab.

Head vana-aastalõppu ja uue algust!

Kaart pärit Arvutiturve.wordpress.com lehelt

Kaart pärit Arvutiturve.wordpress.com

Õe Cream Puff

Nüüd siis lubatud mütsijutt. 🙂

Kudusin õele mõni aasta tagasi herilasepesamütsi, kuid õde oli nii andekas, et pesi selle juba esimese hooaja järel masinas nii väikeseks, et see ei mahuks vist imikulegi enam pähe. 😀 Nüüd ajab kõva häälega naerma, kui ta aga seda rääkis, olin küll väga kuri. 👿

2018 jõuludeks sai L. just õele kinki teha. Otsustasin talle appi minna ja selle õnnetu mütsi asemele uue kududa. Esialgu valisin mustriks Dropsi Shafter’i, tegin sellega isegi algust, kuid siis vaatasin, et talvemütsiks jääb see küll väga auguline. Siis jäin hoopis Cream Puff’i juurde pidama. Seda ma enam ei mäleta, kas tegin mütsi täpselt õpetuse järgi, kuid kudumise lõpuosas seda endale pähe proovides tundus müts kahtlaselt suur olevat. Tegin mütsi siiski lõpuni lootes, et ehk on õel suurem pea, sest ümbertegemiseks polnud nagunii enam aega. Tutkit! Müts sai siiski suur mis suur. 😳 Pakkusin siis välja, et koon mütsile voodri juurde. See sai valmis lõpuks õe sünnipäevaks – juuniks. 😀 Nüüd sai müts küll täitsa paras. Vähemalt mina jäin lõpptulemusega väga rahule. 🙂

Õde oma mütsiga

Mütsi õigem värv on ülemisel pildil. Pildid said kiiresti tehtud enne üleandmist, seega suht nigelad.

Mütsi lõngadeks olid Drops’i Lima ja Titan’i Kid Mohair kokkukootuna, voodrilõngaks jälle Lana Gatto Perlata D’Australia.

Mütsi vardad (arvan, et olid): nr 4 ja 4,5. Vooder: 2,5.

Varsti ongi juba aasta lõpp käes. On jälle, mida tähistada. 🙂

Päkapikk

 

Selle heegeldatud päkapikuga soovin kõigile HÄID PÜHI! Valmis ta täpselt jõuludeks ja rändas poja kingikotti. Alustatud sai küll juba aasta tagasi, kuid jäi pooleli, aga nüüd peale käsitööalast varjusurmast väljatulekut heegeldasin seda lausa mõnuga. 🙂

Õpetus jälle Sidruni kodulehelt. Lõngadeks Cottonwood – beež (selliseks heegeldamiseks üsna sobimatu, kuna lörts ja väga nõrga keeruga, kuid ju siis aasta tagasi polnud midagi paremat saada) ja Drops’i Muskat – tumepunane, tutt Madame Tricote mingi akrüül. Heegelnõel nr 2,75.

Kuigi aasta otsa pole siin midagi näidanud, ei tähenda, et oleksin päris käed rüpes istunud. Õele kudusin mütsi eelmisteks jõuludeks, mis aga sai nii suur, et lausa karjus voodri järele, mis sai valmis alles tema sünnipäevaks – juuniks. 😀 Ei tea, millal küll selle postituseni jõuan. Isegi meelest läinud, kuidas mütsitegu käis. Ja siis kudusin veel ühele ta mütsile voodri, aga seda ei hakanud isegi pildistama. Ning takkapihta olen juba kuude kaupa kudunud ja harutanud ühte õlasalli, mis sai vist juba kolm aastat tagasi alustatud. Lõpuread juba käsil, aga kogu aeg läheb midagi viltu ning muudkui koo ja haruta, haruta ning koo. Ehk saab lähiajal siiski valmis, kuigi üks hädine notsu ei lase eriti muuga tegeleda peale tema ümmardamise. 😦

Mõnusat pühadeaega kõigile!

 

Sall, mis ei tahtnud kuidagi valmis saada

Lõpuks on põhjust jälle siia üsna mahajäetud blogisse midagi postitada. Sain lõpuks valmis selle aasta esimese käsitöö. 🙄 Kulus “kõigest” aasta, et üks sall valmis kududa. 😀

Aasta tagasi elukaaslase sünnipäeval tegime jõululoosi ära ja mina sain just elukaaslase. 🙂 Seega polnud väga vaja muretseda, mida kinkida, et küll välja mõtlen, millest tal puudus on. Üsna kiiresti leidsin, et peaks talle uue salli kuduma, sest eelmine sai üsna lühike ja seda ei andnud kuidagimoodi kaela siduda. Samas ei tahtnud ma mingit paksu ja suurt talvist nässakat, vaid millega annaks ka sügisel käia, seega õhemapoolset.

Mustri leidmisega polnud probleeme, võtsin eeskujuks Drops´i Ramsey, kuid see oli kootud paksu lõngaga, minu oma pidi aga tulema peenikesest lõngast.

Vot õige lõnga leidmine oligi paras peavalu, sest mul oli silme ees, millist ma tahaks, vaja selline nüüd ainult poest leida: kahe erineva tooniga korrutatud lõng, soovitavalt tumehalli ja mustaga, ning loomulikult üsna peenike. Lappasin päris paljude poodide netilehed läbi, kuid nägin ainult värviüleminekutega kirjusid lõngu, millest olen õlasalle kudunud. Siis otsustasin veel korra Liannist läbi astuda ja sokilõngad põhjalikumalt üle vaadata. Ja lõpuks kõige ülemiselt riiulilt lae alt leidsingi oma lõnga – Gründl Hot Socks uni, kuid lõpuks valisin hoopis sinisekirju variandi. Ostsin neli tokki, et koon nii pika salli, kui sellest kogusest jagub. Vardad võtsin ka päris peenikesed – nr 2½.

Lõnga ilu

Kuduma asudes polnud kindel kui palju silmuseid luua. Mustrilehel oli antud ainult 22 silmust, kuid seda jämeda lõnga puhul. Arvasin esialgse sinisilmsusega, et kui kaks korda rohkem teen, ehk on piisav. Tuhkagi, villase lipsu oleks võinud nende silmustega kududa. 😀 Lõpuks lõin üles 104 silmust arvestusega, et kumbagi äärde tuleb 4 silmust ripsi ja 96 silmusega mustriosa nii, et esimesed ja viimased silmused oleksid samasugused. Seega pidi silmuste arv jaguma 6-ga, aga ma ei taibanud kohe, et see jagub ka 4-ga, mistõttu esimesed ja viimased silmused ei tahtnud kuidagi samasugused tulla. Selle avastasin muidugi siis, kui olin juba ripsiread ära kudunud (nii alla kui üles 10 rida, et tuleks üsna toekas äär) ja mustrini jõudnud. Kuna üles harutada polnud mingit tahtmist, siis kiire mõttetööna otsustasin, et tekitan siis salli keskele neljast silmusest pikitriibu. 🙂 Kuid tänu sellele triibule on nüüd salli hea keskelt kokku murda. 😉

Salli keskmine murdejoon

Kuid sall tuli ikkagi laiem ning paksem, kui oleksin tahtnud, ja ka lühem, sest lõnga juurde polnud kavas osta ja aega ka enam polnud. Mõtlesin siis salli pestes asja natuke parandada. Kui tavaliselt panen kudumid tasapinnaliselt kuivama, siis nüüd panin rippu, et ehk venib natuke pikemaks. Ja saingi mingi 15-20 cm sallile juurde ja sall muutus ka natuke õhemaks. Lõplikud mõõdud on 30×165 cm. 🙂

30×165 cm salli

Aga miks mul kulus kõigeks selleks terve aasta? Kui korraga kududa ainult mõni rida ja sedagi mitte iga päev, siis peenikese lõnga ja varraste ning tiheda koega kulub kõvasti aega, et üldse midagi edeneks. Seega jõulude asemel sai sall valmis hoopis musuka sünnipäevaks – täpselt aasta hiljem loo algusest. 🙂

Piltide tegemiseks jalutasin kodu lähedale mere äärde. Ilm oli küll päris hall, aga ülimõnus oli. 🙂

Pangalt alla vaadates nägin veel mõndasid luiki vees ujumas. Pilt on udusevõitu, sest linnud olid üsna kaugel. Zoomisin nii palju, kui andis.

Pildistamiseks head paika otsides jõudsin ühe kivi juurde. See on juba varasemast ajast meile tuttav, kuid iga kord tekitab küsimuse, miks see kivi on konksuga, ja seda otseses mõttes? 😀

Järgmist postitust ehk ei pea enam aasta otsa ootama. Võtsin küll vastu otsuse, et kõiki teemasid ma siia enam ei pane, sest lihtsalt ei viitsi kõike üles pildistama hakata, näiteks küpsetised. Minu jaoks paras rist ja viletsus.

Olge terved ja mõnusad! Nädala pärast juba esimene advent käes!

%d bloggers like this: