Ice Age

Minu poolest võib talv kasvõi kohe tulla, sest lõpuks ometi sain endale korraliku talvemütsi, voodriga ja puha.🙂 Kogu aeg oli mul probleem, et nagu kraadid alla miinus kümne kukkusid, polnud enam midagi pähe panna. Sahtlis mütse omajagu, kuid ükski ei sobinud mingil põhjusel: küll valet värvi või hõredalt kootud poekraam ja iga tuuleiil puhus kõrvust läbi või niisama õhukesed ja tutiga ning seetõttu ei saa kapuutsigi pähe panna. Seega oli korralikku voodriga ja õiges toonis ning soovitatavalt ilma tutita mütsi vaja.

Kudumise võtsin ette vist juba hilistalvel või varakevadel. Muster sai jälle Drops Design´ist valitud, voodri aretasin ise juurde. Mütsi kudumises vist mingeid probleeme polnudki, vähemalt ei mäleta küll. Mõnus muster, mõnus lõng… Kui aga selle valmis sain, jäi asi mõneks ajaks kõrvale, sest suvised tegemised pressisid peale ja voodri kudumisest ei tahtnud mõeldagi.

Suve lõpu poole sai siiski müts jälle ette võetud. Tükk aega mõtlesin, mismoodi voodrit teha, mis koega, et normaalne jääks, sest müts ju palmikutega ja tõmbas nagu lõõts kokku. Soonik? Pärlkude? Tavaline parempidine? Ja lõpuks milline silmuste arv? Jäin lõpuks ikka parempidise koe juurde. Silmuste arvutamiseks kudusin proovilapi ja arvutasin vajaminevad silmad – sain tulemuseks 200.😮 See arv tundus lausa üüratu ja jube kahtlane juba alguses, kuid lõin siiski silmused varrastele. Nagu kampsunit oleks kuduma hakanud, seega ruttu vardad jälle välja. Järgmiseks otsustasin 180-ga katsetada. Kudusin umbes 5cm valmis, proovisin pähe ja täiega lötakas. Vardad uuesti välja ja nüüd alustasin 160 silmusega. Kui jälle tööd proovisin, tundus silmuste arv sobivat.

Peenikese lõnga ja varrastega andis ikka kududa. Lisaks oli lõngaga see häda, et kui mõni silmus lasi varda pealt jalga, kukkusid silmused kohe maha jooksma ja andis neid siis alles kinni püüda.😡 Samuti tegi muret küsimus, kuidas vooder mütsiga kokku klapib, sest parempidises koes vooder oli pealtnäha palmikutega mütsist palju laiem. Kuna aga müts venis korralikult, pidid kokkuvõttes klappima.

Vahepeal mõlgutasin ka mõtteid, kuidas voodriosa lõpetada. Kuna müts oli järsu lõpetamisega, tahtsin sama ka voodriga teha. Otsustasin igal vardal keskmised kaks ja viimased kaks silmust parempidi kokku kududa – kokku 8 silmust – ja nii igal real.

Kui lõpuks vooder sai lõpetatud ja mütsi külge õmmeldud (sama lõngaga, sest vetrus hästi ja äär jäi lõpuks korralikult veniv), klappis kõik ja täitsa okidoki müts tuli.🙂 Loodetavasti soe ikka ka…

Siin nüüd mütsist mõned pildid, osade autor 9a Markus.🙂

Minu talvemüts

Minu talvemüts

Mütsi ja jopega

Mütsi ja jopega

Talvemüts Ice Age

Talvemüts Ice Age

Mütsi vooder

Mütsi vooder

Lõngad: müts – Lana Gatto Misina – fuksiaroosa, kulus umbes 1,5 tokki; vooder – Lana Gatto Perlata D’Australia – fuksia, sain ühe tokiga hakkama.

Vardad: müts – lühikesed ring- ja sukavardad nr. 4½; vooder – lühikesed ring- ja sukavardad nr. 2½.

Allkiri

Arooniasiirup 2016

Jälle see iga-aastane arooniasiirup!😀 No ei saa selle tegemisest üle ega ümber, sest see on lihtsalt nii hea.🙂 Kuigi eelmisest aastast on veel siirupipurke järel, keetsin seda ikkagi juurde.

Arooniad sain jälle ühistu tuttava käest, kel suur hekk seda, aga ise ei tee nendega midagi. Kuna moosi polnud seekord kavas teha ja ei tahtnud eelmise aasta siirupihullust uuesti korrata, korjasin marju natuke rohkem kui üle poole ämbritäie.

Pärast puhastamist sain koguseks 2½ kg. Kirsileheraksus sai ka jälle käidud, kuigi ütlesin mehele, et võib ju ka mustasõstralehti panna. Marjad panin siis koos sidrunhappe ja lehtedega kihiti ämbrisse, iga marjakihi vahele terve pakk hapet ja kiht lehti. Kui kõik kihid ämbris, lisasin 3,4 l (2 kannutäit) keevat vett. Kuigi õpetuses oli sama koguse marjade kohta 4 liitrit vett, tundus seda paljuvõitu ja panin vähem. Tulebki kangem siirup.🙂 Lasin peaaegu ööpäeva seista ja kurnasin kogu laari ära. Selle tulemuseks 2,9 liitrit “eelsiirupit”, millele lisasin 3 kg suhkrut. Ajasin selle keema (enne pidasin mehega hullu lahingu maha teemal, kas üks suur pott (mina) või kaks väikest (mees), kuid üks pliidiplaat👿 , mille mina lõpuks võitsin😛 ), riisusin vähese vahu ära ja oligi valmis. Ei mingit eelmise aasta jama.😀

Sel aastal sain siis 11 ja 2/3 purki siirupit.🙂

Arooniasiirup kirsilehtedega, 2016

Arooniasiirup kirsilehtedega, 2016

Kui hästi läheb, siis tuleb täna või homme veel üks postitus.😉

Seniks nägudeni!

Allkiri

 

 

Ploomimoos kaneeliga

Võin lausa suure risti kuhugi teha, sest seekord sain moosi teha omadest ploomidest. Laias laastus iga viie aasta kohta annavad meil puud normaalset saaki. Kuna järgmine kuu saab siin elatud kümme aastat, siis see aasta on alles teine kord, kus mõne üksiku näljase ploomi asemel võime end ise ploomiks süüa ja jääb ülegi.😀

Suundusin mina siis reedel ploome korjama, aga no pilt, mis puu all avanes polnud kuigi rõõmustav: päris palju mahakukkunud ploome ning nende ümber umbes sada kärbest, herilast ja lisaks veel mingi rasvasem tegelane, keda ei osanud identifitseeridagi. Kui muidu ma üksikutest herilastest eriti välja ei tee, siis nüüd nendega ploomide pärast võideldes pidin viimastestki närvirakkudest ilma jääma. Suure surmaga sain puu alt lõpuks viljad korjatud ja lõpuks isegi raputasin korralikult puud, et ploome veel alla kukuks. Ühtegi sutsu ei saanud ja lõpuks tundsin end päris kangelasena.😀

Kokku korjasin kaks kausitäit ploome. Pärast keevas vees naha ja kivide eemaldamist (sellele kulus juba vähemalt 2 tundi!😕 ) sain koguseks 3,4 kg. Seekord ei tahtnud enam päris tavalist moosi teha ja uurisin netist, mida veel ploomidele hulka pannakse. No igasugu asju, nagu selgus: vaniljet, pähkleid ja rosinaid, sõstraid, õunu… Mina valisin kaneelikoorega variandi.

Ühtegi kindlat retsepti aluseks ei võtnud, kõige rohkem jälgisin ploomimarmelaadi tegemise õpetust. Keetsin kõigepealt ploome 5 minutit. Vett potti ei lisanud, sest nad olid isegi väga mahlased! Siis lisasin 1,7 kg suhkrut ja 3 kaneelikoort (1 koor ühe kilo ploomide kohta). Keetsin, kuni vahtu tuli, siis korjasin kaneelikoored välja ja panin moosi purkidesse. Oleks pidanud moosi vist kauem keetma, sest tuli natuke vedelavõitu.:/ Oleks keetmise alguses vett ka lisanud, nagu igal pool õpetustes kästakse, oleks ploomisupi saanud.

Purke tuli kokku 9.

Ploomimoos kaneeliga, 2016

Ploomimoos kaneeliga, 2016

Kooli alguseni ongi ainult nädal jäänud. Ilmade poolest on sügis mu meelest juba mõnda aega käes. Kahju muidugi! Eks siis tuleb nendest augusti viimastest päevadest ka viimast võtta.

Allkiri

Kellele kompotti?

Kuigi viimased paar nädalat on möödunud mul kas nina vastu telekaekraani olümpiamänge või vastu puuri Bosset vaadates ning tema pärast muretsedes, siis vahepeal tuleb ka argisemate asjadega tegeleda nagu näiteks tööl käimine või marjade korjamine ja vaaritamine. Punased ja rohelised tikrid ning viimased punased sõstrad kisendasidki juba põõsa otsas: “Korja mind, korja mind!” Ajasin lõpuks end eelmisel kolmapäeval-neljapäeval õue ja lühikese ajaga tegin marjapõõsastega 1:0.

Punased karusmarjad olid juba täiega üleküpsenud ja pehmed.:/ Peale puhastamist sain koguseks 950 grammi. Punased sõstrad olid veel korralikud. Neid oli järel 650 grammi. Kuna nii ühte kui teist oli nii vähe, tundus mõttetu eraldi neist midagi keetma hakata. Segasin nad siis kokku ja tegin ühise kompoti. Siirupi keetmiseks võtsin jälle 1 liitri vee kohta 0,5 kg suhkrut. Täpselt kuumutamise alguseks otsustas loomulikult pliidi suurem plaat järjekordselt otsad anda, seega pidin suurt potti väiiksel plaadil sussutama.😡 Kompotipurke tuli kokku 3½.

Tikri-punasesõstrakompott

Tikri-punasesõstrakompott

Järgmisena võtsin ette rohelised tikrid. Marjad olid igavesti vägevad – praktiliselt pool minu pöialt ning enamuses ka tugeva konsistentsiga. Mis veel huvitav: põõsal on väga vähe neid jubedaid “piike”. Kuid selle marjad on isegi küpsetena üsna hapud. Kui ma õieti mäletan, pole ma neist veel kordagi midagi teinud. Niisama põõsa otsast vist kuhugi kadunud… Kuid L. arvas seekord, et peaks nad ikka kokku korjama ja midagi tegema, et niisama raisku ei läheks.

Kuigi ma sellest mõttest vaimustatud polnud, sest mida annab teha hapude karusmarjadega❓ , kuid korjamine läks ludinal, sest marjad suured ja põõsad üsna piigivabad. Ning ka küsimus sai kiiresti lahenduse, sest segakompoti jaoks siirupit keetes sattusin liiga hoogu ja seda jäi lihtsalt kõvasti üle. Seega tegin ka nendest tikritest kompoti. Puhastatud marju oli 1700 grammi. Nagu eelnevalt öeldud sai, olid marjad hapud, seega lisasin siirupile veel suhkrut ja lasin uuesti keema. Kuid mulle tundub, et ma kuumutasin purke natuke liiga kaua ja marjad on üsna katki läinud.😕

Seda kompotti sain 4½ purki.

Tikrikompott, 2016

Tikrikompott, 2016

Kuna olen mitu aastat virisenud, et punasesõstrapõõsad on vanad ja täiega haiged, iga aastaga kannavad järjest vähem, siis nüüd lõpuks on mind kuulda võetud ja täna läheme mehega uusi põõsaid valima.🙂

Allkiri

Sünnipäevaküpsetised

Nüüd siis lubatud peolaud. Salatist ja šašlõkist pole nagu midagi huvitavat rääkida, seega jääb üle see, mis ahjust tuli.😀

Makaronisalati ja korraliku grilli kõrvale küpsetasin soolaseks minipirukaid. Ostsin Reval Kondiitri lehttaignalehed, rullisin laiemaks, lõikasin väiksed ruudud ja ristkülikud ning Markus pani igale tükile kas riivitud juustu, miniviineripoolikuid või singiviile. Mina keerasin pärast korralikult rulli, pintseldasin piimaga ja küpsetasin umbes 200-kraadises ahjus pruuniks. Kadusid sünnipäevalaualt nagu mutiauku.😛

Minipirukad

Minipirukad

Magusaks koogiks tegin marja-plaadikoogi. Kuigi meil on põõsad juba üsna tühjaks korjatud, midagi siiski veel sain. Retsept jälle pärit Lia Virkuse ja Pille Endeni “Pereköögi kokaraamatust”, kuid netis on ka täitsa olemas. Marjadeks kasutasin sügavkülmutatud mustikaid, sest metsa polnud aega minna, vaarikaid ja punaseid sõstraid. Suhkruga läksin natuke liiale, sest kartsin, et marjad jäävad koogis jube hapud ning lisasin veel marjadele ka suhkrut.😕 Kuid maitses siiski hästi.🙂

Marja-plaadikook

Marja-plaadikook

Kuna koogist oleks üksi väheseks jäänud, küpsetasin kõrvale veel porgandi-ananassimuffineid. Retsept pärit samast raamatust, kust kookki. Kuna täpselt samasugust retsepti netist ei leidnud, kirjutan selle siia ka.

PORGANDI-ANANASSIMUFFINID

100 g võid; 4 dl jahu; 3 dl suhkrut; 2 tl küpsetuspulbrit; 1½ tl kaneeli; 50 g purustatud Kreeka pähkleid; 3 dl peenelt riivitud porgandit; 1 väike purk (227 g) purustatud ananassi; 3 muna

Glasuur: 200 g maitsestamata toorjuustu; 1 dl tuhksuhkrut; 1 tl vanillsuhkrut; 2 sl sidrunimahla

Kaunistuseks: 12 Kreeka pähklit või sidrunikooreribasid

Sulata ja jahuta või. Sega ühes kausis kõik kuivad ained, teises kausis riivitud porgand, nõrutatud ananassikonserv, jahtunud sulavõi ja lahtiklopitud munad. Ühenda kausside sisud võimalikult vähe segades. Jaga tainas muffinipanni võitatud või pabervormidega vooderdatud pesadesse, täites need peaaegu ääretasa. Küpseta 200° juures 20 minutit. Kata jahtunud koogikesed soovi korral glasuuriga, mille saad, kui segad kõik loetletud ained omavahel. Kaunista Kreeka pähklite või sidrunikooreribadega.

Mõnusad vürtsikad ja mahlased muffinid said.🙂

Porgandi-ananassimuffinid

Porgandi-ananassimuffinid

Nüüd on küpsetamisega vist mõneks ajaks jälle ühel pool, kuni sügis ja kütmisperiood käes.

Allkiri

Markuse sünnipäev Tallinna loomaaias

Oleme kõik oma sünnipäevad siiani koduseinte vahel pidanud. Aga kuna sel aastal oli mul väike juubelikene, siis tahtsin seda kusagil väljas pidada. Pika kaalumise järel valisin kohaks meie loomaaia. Kuid teiste kutsututega asja arutades jäi lõpptulemuseks see, et enda peo pidasin siiski kodus, kuid Markuse sünnipäeva läksime siis sinna pidama. Kuupäevaks jäi laupäev, 6. august.

Tellisin piknikuplatsi ja telgi juhuks, kui peaks sadama hakkama. Maksta sai kohapeal. Kodus siis hullud ettevalmistused eelneval õhtul ja peohommikul. Õigeks ajaks saime siiski valmis ja kella kaheks kogunesime loomaaia väravasse. Maksin siis platsi, telgi ja piletite eest kassasse ära, ladusime asjad kärusse ja jalutasime piknikuplatsile.

Jõuame kohale, vaatame ringi ja ülla-ülla – telki pole.😮 Ja vihmapilv ripub pea kohal, millest ka loomulikult sadama hakkas.😡 Õnneks võtsin kodust kogu oma paberimajanduse kaasa ja seal oli ka selle inimese telefoninumber, kelle kaudu kõik tellitud sai. Hakkasin siis oma telki taga ajama. Inimene oli õnneks tore, vabandas ette ja taha. Lõpptulemuseks sain telgi ja kogu telgiraha ka veel tagasi.🙂

Järgmine üllatus tabas, kui hakkasime asju lahti pakkima. Lastele mõeldud vahukommid olid maha ununenud ja takkapihta veel papptaldrikud.😕 No selle viimase üllatuse peale enam ei teadnud, kas naerda või nutta.😳 Õnneks teised olid huumorisoonega ja võtsid asja naljaga. Sõime salatit joogitopsidest, šašlõkki kahvli otsast ja magusat näpu vahelt. No vähemalt jääb tükiks ajaks meelde.😀

Peale piknikku koristasime platsi ära, vedasime käruga kraami minema ja suundusime loomi vaatama.🐻 Ilm oli õnneks soe ja lõpuks ka päikseline. Kolm tundi trampisime ringi. Siin mõned tegelased, keda nägime.🙂

Kaksküürkaamel poosetamas

Kaksküürkaamel poosetamas

Flamingod

Flamingod

Must toonekurg

Must toonekurg

Valgetipp riffhaid

Valgetipp riffhaid

Kääbusmarmoseti portree

Kääbusmarmoseti portree

Õe lemmikud tomatkonnad

Õe lemmikud tomatkonnad

Ilus kirju kana

Ilus kirju kana

Veel ägedaid kanu

Veel ägedaid kanu

Kroon-läikfaasanid

Kroon-läikfaasanid

Leopard ringi trampimas

Leopard ringi trampimas

Ninasarvik

Ninasarvik

Elevandid

Elevandid

Elevant saia noolimas

Elevant saia noolimas

Karakal

Karakal

Pardipojad

Pardipojad

Tiiger

Tiiger

Pesukarud tossavad

Pesukarud tossavad

Emalõvi

Emalõvi

Kaks metssigudikku pesas

Kaks metssigudikku pesas

Kes sina veel oled?

Kes sina veel oled?

Händkakud

Händkakud

Kassikakk (meenutaski kassi)

Kassikakk (meenutaski kassi)

Koos piknikuga olime loomaaias kokku lausa kuus tundi.o_O Pärast läksime veel kiiresti toidupoodi ka. Kui lõpuks koju jõudsime, olin täiesti läbi.

Kuid loomaaias oli lahe. Kõik, kes pole sinna mõnda aega sattunud, minge kindlasti!🙂

Et postitus on juba niigi pikaks veninud, siis järgmine tuleb sellest, mis peolauale sai.

Allkiri

Loomad elutoas! :o

Bosse-Potsunotsu

Bosse-Potsunotsu

Saage tuttavaks, tema on meie pere kõige noorem ja väiksem pereliige Bosse-Potsunotsu – rosett-merisiga.❤ Nagu nimest aru saada, on tegu isase notsuga.😛 Sünniaeg on tal 12.06.2016, ostetud 01.08 Haabersti Rimi Bosse loomapoest.

Bosse teiselt poolt

Bosse teiselt poolt

Kinkisime ta Markusele 9.-ndaks sünnipäevaks. Ikkagi meie esimene koduloom!🙂 Meil õega olid rohkem kui 20 aastat tagasi maal kassid, kuid see oli võrreldes tänapäevase loomapidamisega nagu vabapidamine. Rohkem mul koduloomadega kogemust pole.

Jõulude ajal olime nagu alati mehe õe juures ja neil oli sel ajal kääbushamster. Markusele väga meeldis ta puuri juures istuda ja oodata, millal too pesast välja ilmub. Seal ütlesingi talle poolkogemata saatusliku lause, et kingime sulle sünnipäevaks ka hamstri. Loomulikult satuti kohe vaimustusse. Kuid järgmine päev hakkasin juba kahtlema, kas MINA tahaksin meile hamstrit. Aga äkki hoopis merisiga? Väikest viisi egoist, nagu ma olen, tahan ma ju, et loom, kes meie elamisse tuleb, mulle ka meeldiks. Näiteks ma ei suudaks elu sees elada mingi roomajaga ühe katuse all.:/ Arutasin seda sõprade-töökaaslastega ja kõik andsid oma plusspunktid meriseale.🙂

Hakkasime siis aeg-ajalt loomapoodides merisigu piilumas käima ja ennast nende pidamisega kurssi viima. Kika-poes olid lühikarvalised ja Bosse omas pikakarvalised nunsikud. Kui neid viimaseid nägin, olin esimesest hetkest armunud ja valik tehtud.❤ Nüüd jäigi ainult sünnipäeva oodata.

Eile siis oli lõpuks see tähtis päev, mil marssisime Bosse poodi sisse ja tormasime hingevärinal puuri juurde vaatama, kes mõni neist armsatest tegelastest veel alles on, kuigi mõni päev tagasi alles sai neid imetlemas käidud. Olid ja lausa kaks tükki. Jäi ainult L. ära oodata ja oma otsus teha. Senikaua valisime kogu varustuse välja ja maksime ära.

Kui see tehtud, siis oli aega loomadega tutvuda, sest tahtsin enda jaoks selgeks teha, kumb mulle rohkem meeldib, et pärast valikut kahetsema ei hakkaks. Üks poegadest oli suurem, teine väiksem. Suurem oli pruuni-valge-mustakirju, väiksemal oli praktiliselt ainult must ja valge, silma juures natuke pruuni. Suur oli rahulikum, väiksem paras aktivist. Ja väiksem tundus nunnum.🙂 See vist lõpuks otsustaski asja.

Kui L. lõpuks kohale jõudis, ütles, et tema nagunii ei oska valida, mina tehku valik. Hästi natuke veel kahtlesin puuri juures, kuid siis jäime pisema juurde ning nüüdseks oleme 200% kindlad, et õige valik sai tehtud.🙂 Ta on ikka üliarmas karvapall!

Puur on meil suur – 95x57x46 – seega vajadusel saaksime teisegi põrsa sinna elama panna.

Puur ühelt poolt

Puur ühelt poolt

Puur teiselt poolt

Puur teiselt poolt

Esimesed raskused on ka nüüdseks juba üle elatud. Nimelt kuulutati välja näljastreik. Istuti aga oma majas ühe koha peal ja välja ei tuldud. No istugu, sest ikkagi võõras koht ja mingid kahtlased uued inimesed! Kuid ühtlasi ei tuldud ka sööma ja veel hullem – jooma ning nii terve õhtu ja öö.😕 Öö otsa ei saanud ma magada, sest muudkui kuulatasin, kas puuris toimub mingit liikumist või mitte. Muffigi.😦 Lõpuks ronisin poole viie ajal voodist välja, panin arvuti käima ja hakkasin pisi.ee-foorumist uurima, mis toimub. Esimene soovitus oli kuu aja jooksul talle maja üldse mitte panna, et ta harjuks kiiremini inimestega. Võtsingi maja ära ja kohe pandi padavai sööginurga poole ajama ning kukuti uurima, mida pakutakse.😀

Nüüd joob ja sööb ilusti nii heina kui krõbinaid, kuid erilised lemmikud on võilillelehed. Neid võiks ta vist lõputult pista.🙂 Ei tea, kas see on juhus, aga mulle tundub, et ta on WC-nurga ka juba omaks võtnud.🙂 Eks meid pelgab ikka, kuid algus on paljutõotav.

Ilusat kooskasvamist meile koos Bosse-Potsunotsuga!🙂

Allkiri

%d bloggers like this: