Arooniasiirup mustasõstralehtedega

Olen juba hulk aastaid igal sügisel keetnud arooniasiirupit kirsilehtedega. Väga hea siirup, kuid lubatud kirsimaitset pole veel kordagi tundnud (võib-olla olen liiga vähe lehti lisanud). Eelmisel aastal sai mul villand ja otsustasin hoopis proovida mustasõstralehti lisada. Esiteks pole mingit muret, kust neid saada ja teiseks on need palju suuremad ja ei pea nii palju korjama. Ning sel aastal võin lisada ka kolmanda põhjuse: ülihea maitse ja lõhn!

Arooniasaagiga oli sel aastal suhteliselt nirud lood: pole nii vaest aroonia-aastat veel näinud. Mitme põõsa peale tuli kokku 1,25 kg. Korjasin umbes liitri sõstralehti ja panin koos 30-grammise sidrunhappe ja marjadega kihiti ämbrisse. Peale kallasin 2 liitrit vett ja jätsin ööpäevaks seisma. Järgmisel päeval kurnasin saadud mahla potti, mida tuli 2,3 liitrit, lisasin sellele teist sama palju suhkrut – 2,3 kg ja keetsin, kuni vahtu enam ei tulnud. Kokku sain 8½ purki siirupit. Nii vähese marjakoguse kohta korralik hulk. Loodetavasti ei tulnud mingi lurr, sest vett panin ämbrisse rohkem kui retseptis ette nähtud, kuid vähemaga ei katnud kogu segu ära.

 

Arooniasiirup mustasõstralehtedega

Kena sügise saabumist ja olge terved!

Tamineh – lihtne kodune müts

 

Mütsid-mütsid-mütsid… Juba viies müts järjest, nagu muud ei oskakski enam teha. 😀 Kuueski juba tegemisel, kuid mine tea, millal ükskord valmis saab. 😎

Seekord kudusin Markusele õues-trööpamise-mütsi. Pidi olema lihtne, ilma mingite “kilinate-kulinateta”. Muster on Drops Design’ist. Et müts ei tuleks päris “igav liiv ja tühi väli”, valisin lõngaks mõnusate üleminekutega Novita 7 Veljestä Korpi, värv nr 995. Tänu sellele lõngale oli mul kududes täiega selline tunne, nagu maaliksin pilvist taevast. Mulle igatahes väga meeldis.

 

Kududes jälgisin juhendit, ainult kui kootud oli 15 cm, hakkasin juba kahandama, sest ma ei tahtnud teha seda üleskeeratava äärega varianti.

Lõng: Novita 7 Veljestä Korpi

Vardad: ringvardad nr 3 ja 3½, sukavardad nr 3

Mütsi kaal: 69 grammi

Kohe ongi suvevaheaeg läbi. Kahe nädala pärast on selleks ajaks juba aktused peetud ja kooliralli läheb täie hooga käima. Eks tuleb nendest viimastest nädalatest veel viimast võtta!

Sue – eriti soe müts

Millega keset suve ikka tegeletakse, kui valmistutakse eriti külmaks talveks, mida tõenäoliselt ei tule lähima saja aasta jooksul…kui siiski… 😀 Tegelikult alustasin projektiga juba veebruaris, kuid koroona algusega jäi ka see seisma ning alles nüüd juulis, puhkusel ajal Lätis autoga tiirutades kudusin mõne päevaga ülejäänud pool mütsi valmis.

Olen kudunud Markusele juba kaks talvemütsi, kuid mõlemad on tuti või isegi mitmega. Kuid viimaste aegade ilmad on järjest tuulisemad, sõltumata aastaajast. Kui peaks juhtuma ime ja talvel läheb külmaks ning veel suurem ime, kui sellele lisandub lumi ning tuul, mis tähendab juba tuisku, siis tahaks väljas jope kapuutsi silmini pähe tõmmata. Kui aga müts on tutiga, ei pruugi kapuuts üldse pähe mahtuda või jääb pea vesipea kujuga. Otsustasin seega talle veel ühe mütsi kududa.

Mustreid-ideid otsides hakkas mulle meeldima Drops Design’ist see muster. Mina otsustasin värvideks kasutada halli ja oranži ning kuna see on nii äge kombinatsioon, ei tahtnud ma piirduda ainult ühe värvilise reaga. Alustasin juba mitme oranži reaga ning plaan oli ka mütsi sisse seda mingit moodi kududa. Vaimusilmas oli mul pilt silme ees ja lõpuks ka paberil, mis see olema peaks. Üritasin ideed lausa kaks korda ellu viia, kuid kahjuks pidin mõlemad korrad selle jama, mis tegelikult välja tuli, jälle üles harutama. Lõpuks andsin alla ning kudusin lihtsalt oranži ja halli kordamööda nagu malelaua ruudustikku. Mütsi hakkasin kahandama, kui kootud oli 17 cm.

Tuli täitsa äge mu meelest! Ainuke viga oli see, et hakkasin mustrit liiga hilja kuduma, sest nüüd on see liiga üleval. Ja paraja šoki sain siis, kui sain mütsi kootud ja lõpuks selle kokku õmblesin ning nägin, millise kujuga see on – alt laiem, mustri kohalt kitsam, otsast lai ning imelikult väljavenitatud terava otsaga. 😮 Olin täiega pettunud, et sinna lapse ilus müts nüüd läks! Pärast pesemist venitasin mütsi põhjalikult igas suunas, et normaalsemat vormi saada, ja tundub, et isegi õnnestus. 🙂

Lõngad: hall – Novita Isoveli; oranž – Titan Wool Winner kahekordselt võetuna.

Vardad nr 4½, 60 cm pikkused.

Mütsi kaal: 81 grammi.

Nüüd võib külm ja kõle talv tulla, kui tahab, aga seni võtame suvest viimast! 🙂

Päikeseline müts :)

Sel koroonakevadel oli kõik teistmoodi: laps oli kodukoolis ja minagi istusin poolteist kuud kodus. Tänu sellele sai ennast kehaliselt väljas rohkem liigutatud kui tavaliselt ja kohe tekkisid puudujäägid ka vastavas riietuses: korralik dressipluus, mõnusad puuvillased dressipüksid, õhuke müts, mida saaks soojade, kuid tugeva tuulega kevadilmadega pähe tõmmata ja mida kannataks ka rattakiivri all kanda… Õhukesi mütse mul kapis lausa mitu, aga need olid kas liiga fancyd või tutiga ja tavalise fliismütsiga võis üles sulada.

Millegipärast võtsin pähe, et tahan selle ise kududa – puuvillasest lõngast ja särtsakates toonides, sest enda liigutamiseks on ju energiat vaja ja erksad toonid toovad rohkem eluvaimu sisse, vähemalt minul küll. Esialgu tekkisid silme ette virsikuroosad ja kollased triibud. Tuulasin oma lõngavarud läbi ja isegi leidsin vastavat roosat, kuid lõnga paksuse osas olid kahtlused, sest tahtsin üsna õhukest mütsi ja see , lõng tundus esialgu liiga paks. Mõtlesin veel poodides ringi vaadata, kuigi peale toidupoe sel perioodil mujale naljalt ei sattunudki. Lõpuks jäi teele ette Maksimarket, kus mulle hakkasid meeldima kärtsroosa ja samasugune erkkollane lõng, nende kõrvale võtsin ikkagi selle virsikuroosa, lisaks kahvatukollase ja ühe kirju peenikese lõnga (viimased kaks kudusin kokku).

Sooniku otsustasin kududa virsikuroosa tooniga, sest seda jagus mul kõvasti. Lõin 144 silmust nr 2½  varrastele. Varda valikuga läksin oma lollusest ja laiskusest alt: liiga jämedad said võetud ja seetõttu jäi soonik natuke lõtv ning kude täiesti ebaühtlane, kuid pärast ei viitsinud enam kõike harutama ja tööd uuesti otsast kuduma hakata. Pärast soonikut võtsin nr 2 vardad ja kasvatasin juurde 8 silmust, seega nüüd oli kokku juba 152 silmust. Peenemate varrastega jäi kude palju ühtlasem, kuigi lõngade libeduse tõttu ei saanud seda ikkagi kuigi ilusaks.

Kui mütsil oli kõrgust 15 cm, hakkasin kahandama kaheksast kohast korraga, üle rea kudusin tavaliselt. Kui järel oli 80 silmust, hakkasin kahandama igal real. Kui müts valmis sai, ei jäänud ma selle kahandamisega ikkagi rahule, sest oleksin tahtnud täiesti liibuvat mütsi, kuid nüüd jäi ta ülaosast ikkagi natuke lohvakas. Kokkuvõttes sai siiski täitsa OK müts ja isegi rattakiivri suutsin mütsile otsa toppida, kuigi kahtlane, et ma siiski niimoodi kuhugi ilmuda tahaks. 😀

Müts lähedalt

Lõngad: virsik – Schachenmayr Catania Fine; kärtskollane ja roosa – G-B Hanna Cable superfine; kirju – Alize Miss Batik; kahvatukollane – tundmatu päritolu.

Vardad nr 2 ja 2½.

Pildid said tehtud täna loomaaias. Kui end kõvasti kokku võtan, tuleb ehk järgmiseks ka sellest postitus. 🙂

Rabarberimahl

Arvasin küll, et ma ei lisa siia enam ühtegi postitust hoidistest, mida eelmisel aastal ka ei teinud, kuid nüüd hakkas mind ikkagi painama mõte, et uut sorti hoidiseid võiks ikka näidata ja kasvõi enda jaoks siia märkmeid teha.

Aasta tagasi rabarberihooajal ostsin endale Lia Virkuse raamatu “Rabarber. Krõmps ja särts”, sest meil kasvab aias suur pundar rabarberit, kuid peale koogi ja kisselli pole sellest suurt midagi teha osanud, et saaks raamatust uusi ideid juurde. Olin kuulnud, et rabarberist tehakse ka mahla. Raamatus oligi mahlaretsept olemas ja sain kohe järgi proovida. Väga hea tuli!

Pilt on võetud Rahva Raamatu lehelt.

Küll sel aastal oli rabarber meil alles aeglase kasvuga. Andis alles oodata, kuni sellest kannatas midagi tegema hakata. Korra olen kooki teinud ja eile läks siis mahl purkidesse. Retsept on tegelikult väga lihtne ja mahl saab kiiresti valmis, panen selle siia ka.

RABARBERIMAHL

Vaja läheb 1 kg rabarberit; 0,75 l vett; 500 g suhkrut; poole sidruni mahla

Pese rabarberivarred ja tükelda. Keeda koos veega umbes 15 minutit, kuni rabarber on pehme. Suru mass läbi peene sõela. Kalla sõelutud mahl taas potti ja kuumuta koos suhkru ja sidrunimahlaga keemiseni, seejärel jaga kuumalt pudelitesse. Täida pudelid võimalikult ääreni, sest nii tekib vaakum ja mahl säilib paremini, isegi kuni järgmise kevadeni.

Ma ei tea, kas vahe on selles, et eelmisel aastal (vist) koorisin varsi enne tükeldamist ja nüüd mitte, kuid selle aasta mahl tuli ilus oranžikasroosa, eelmisel aastal jäi see kollaseks.

Rabarberimahl

Purke tuli sel korral ainult 4, sest kodus oligi ainult pool sidrunit. Võib-olla jõuan korra veel mahla teha, enne kui varred ära puituvad.

Varsti on jälle maasikahooaeg algamas. Tavaliselt oleme moosimaasikad turult toonud, ikka Eestis kasvatatud, kuid sel aastal on hull teema marjakorjajate puudusega, seega on oodata maasikatele kallist hinda. Tuleb tõenäoliselt seekord leppida Poola või mõne muu riigi marjadega. Elame-näeme!

Nautige mõnusaid ilmu ja alanud koolivaheaega! Mina küll teen seda. 😀

 

Mütsi uus tulemine

Tuunitud triibumüts

Nüüd on kirjutamisse jälle mõningane vahe sisse tulnud. Pole ma siiski kuhugi kadunud. Selle Koroonahulluse ajal olen päris palju kodus istunud ning kodukooli pidamise ja muude tegemiste kõrvalt natuke ka vardaid liigutanud. Kuid näidata pole midagi, sest olen ainult poolikuid töid juurde tekitanud. 😳 Ühe mütsi ümberkudumisega sain siiski ühele poole. 🙂

Kudusin Markusele ühe k/s triibumütsi, kui ta oli alles viiene (postitus selle kohta siin). Ta on kandnud seda igal kevadel ja sügisel (läheb seega juba kaheksas aasta 😀 ), kuid müts ei jäänud väikeseks ning ei kulunud katki, seega hästi tehtud. 😛 Nüüd aprillis vaatasin siiski, et kõrvad ei mahu enam mütsi alla ära, et aitab küll! Kuid see triibik on nii mõnus ja näeb nii hea välja, et ei raatsinud seda niisama kappi vedelema jätta või lihtsalt üles harutada.

Esialgne plaan oli, et koon mõne triibujao juurde ja siis käib jälle, kuid siis tuli mulle silme ette triibuline lodumüts ja see tundus palju lahedam. Harutasin mütsi ülevalt kuni kokkuvõtete alguseni lahti ja hakkasin jälle oma äranägemise järgi triipe lisama. Värvid ja isegi lõngad on samad kui esimesel mütsil, efekti lisamiseks võtsin juurde tumepunase värvi.

Kui kõrgus oli 19 cm, hakkasin kokku võtma. Kahandasin korraga kaheksast kohast igal teisel real. Kui järel oli 40 silmust hakkasin igal real kahandama. Kui järel oli 8 silmust, lõpetasin mütsi ära.

Nüüd võib mütsi kanda kasvõi seni, kuni auk sisse kulub, sest suurust jagub igast otsast, kui just kõrvitsa suurust pead endale ei kasvata. 😀 Läheb mullegi pähe.

Enne

Nüüd

Lõngad: valge, oranž, tumepunane, pruun – Erica (50% vill, 50% akrüül); hilisem pruun – Steinbach Wolle Supersport (80% vill, 20% polüamiid); hall – G-B Jil (100% vill)

Vardad nr. 3

Müts kaalub 64 grammi ja on 25 cm kõrge.

Kõik triibud näha

Lähen nüüd oma poolikute tegemiste juurde tagasi. Otsustasin, et üritan kõik poolikud projektid pikapeale valmis saada, kui just mõni kiireloomuline asi vahele ei hüppa. Tegelikult olekski mul kiiresti ühte puuvillast õhukest mütsi vaja, kuid lõng on puudu. Kui lõnga saan, siis asun mütsi kallale, aga kuni lõnga pole, vaatan poolikute tööde kuhjaga tõtt.

Nautige ilusat kevadet ja olge terved!

Follow the Sun

 

See talv jätab ilma poolest ikka kõvasti soovida: külmakraade pole üldse, ülepäeva sajab vihma või siis on vali tuul või lausa mõlemad. Talveriideid pole praktiliselt kapist välja saanudki. Mantlit olen ehk kaks korda kandnud, ülejäänud aja olen läbi ajanud sügisel ostetud k/s parkaga (raudselt eelmise aasta parim ost!). Kui ikka vihma sajab või tuul puhub kõrvust läbi, siis tuleb ka kapuuts silmini pähe tirida, mis aga eeldab jope juurde ilma tutita mütsi. Tegelikult on mul selliseid isegi kaks – paksem ja õhem, kuid mõlemad on kunagi poest ostetud akrüülist nässakad. Paksema mütsi kannatan veel ära, aga õhemat ei tahtnud enam pähe pannagi, seega otsustasin uue kududa.

Lihtne muster ja minu puhul kiire kudumine, pääsesin isegi ilma harutamisteta. 🙂

Follow the Sun

Muster ikka Drops Design’ist.

Lõng: BBB Filati, 100% meriino, kulus natuke üle ühe toki. Müts kaalub koos ehtega 60 grammi.

Vardad: ringvardad 40cm nr 2,5 ja 3; sukavardad nr 3.

Et mütsile natuke efekti juurde anda, lisasin sellele ühe vanaemaaegse prossi. 🙂

Follow the Sun tagant

Kuigi on alles veebruari lõpp, on väljas rohkem kevadet, kui mõnel kevadel ongi. Meil õitsevad juba lumi- ja märtsikellukesed

ja esimesed lehekesedki põõsastel väljas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

 

Tere tulemast, Black Jack!

Black Jack, 05.02.20

Meie ülikallis Bosse-Potsunotsu läks notsude paradiisi 26. jaanuaril umbes kell 23:40. See oli selline šokk, et seda ei oska kirjeldada, ja väga raske on selle peale mõelda.

L. hakkas juba samal ööl korraldama, et kas annad nüüd asjad, mis Bossest järgi jäid, sõbrannale? Ma keeldusin esialgu üldse millelegi mõtlemast, ütlesin, et eks tulevik näitab, praegu ei taha ma mitte millestki mõelda. Kuid juba järgmisel õhtul tegin avalduse, et mina ilma notsuta elada ei oska, sest ainult uus loom suudab mind lohutada. Kogu päevarutiin oli sassis, toas ja minu sees üüratu tühjus, mis tuli uuesti täita. Kujutlesin ette, et L.-i poolt tuleb kohe vastuseis, kuid tema tuletas mulle ainult neid lühikeseks jäänud öid meelde ja et uus põrsas sureb ka kunagi ära. Kuid lühikesed ööd on rohkem kooliasjade süü ja kes mõtleb uut looma võttes surmale!

Kuna esimesel päeval polnud ma isegi ühtegi Bossekese süstalt suutnud liigutada, sest olin nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täielik zombie, tuli järgmisel päeval siiski Bosse järelt koristama hakata. Kohutavalt raske oli see töö, ainukeseks lohutuseks lootus, et ehk kasutab varsti uus nunnu neid asju.

Samal õhtul pidime minema toidupoeringile. Loomulikult oli kavas kohe ka Bosse poodi sisse vaadata, kust Bossekegi koju toodud sai. Kujutlesin juba vaimusilmas, kuidas astun poodi ja terve kari merisigu vaatab puuridest vastu. Või siis saatuse irooniana, et pole ühtegi looma. Ja oligi teine variant – täielik tühjus selles osas. Pettumus oli nii suur, et oleks karjuda tahtnud. Pärast mõtlesin, et ju see millekski siis hea peab olema, et kohe uut looma ei saa, et ju siis on puhkust vaja. Järgmisel päeval suundusin Lauteri tänava Zoomaailma, kus ka loomi müüakse. Jälle tühikäik! Ju siis peab kannatust varuma, kuni Ta meie juurde tuleb, aga kunagi ta ikkagi tuleb.

Guugeldasin arvuti loomapoodide otsingust vist lausa punaseks. Saatsin L.-ile sõnumi, et Punasel tänaval on ka Zoomaailm, et äkki satub millalgi sinna kanti. Ütlesin, et kiiret pole sellega. Kuid juba järgmisel päeval, reedel, 31.01, helistas, et tema nüüd poes ja tema näeb lausa nelja merisiga. Kuna mul olidki vabad päevad, lausa lendasin Lasnamäe poole. Poe leidmine oli lausa kerge, võrreldes notsude leidmisega poes. Milline kergendus, kui lõpuks leitud sain.

Olin kohe endale selgeks teinud, et tahan jälle rosetti ja võimalikult Bosse-sarnast, lausa ideaalne, kui tal seelik ka oleks. Lühikarvalist ei tahtnud ja karvutut ammugi mitte. Toredad on nad ju kõik, aga tahad ikka “oma” looma saada.

Vasakult küljelt

Võtsin puuri ees vaatluskoha sisse. Esialgu nägin ainult kahte notsut – üks musta-valgekirju ja teine musta-valge-pruuniga, mõlemad rosetid. 🙂 Majakestes paistis kaks tükki veel olevat, kes end näidata ei tahtnud. Vaatasin, et see musta-valgega käis nii imelikult nagu tagumisi jalgu järel vedades. Siis hakkas ta vett jooma, muudkui jõi ja jõi. “Hmm, kas tal on midagi viga?” läks mul signaallamp peas põlema. Oligi – tiine, nagu hiljem müüja jutust selgus, ja tema polnudki müüa seetõttu. Teine notsu lebotas rahulikult ja vaatas teise tegemisi pealt. Siis sättisid mõlemad end mõnusalt tuttu. No tore, nüüd võin vist igavesti siin puuri ääres passida, kuni midagi edasi toimuma hakkab! Õnneks müüja küsis, et kas saan loomi näidata? Arvasin, et võiks küll, kuna kõik sättisid end magama ja midagi rohkem ei toimu. Ta läks ja võttis majakesed ära ja kus siis läks elu käima: selline ringiratast kihutamine hakkas peale. 😀 Nüüd nägin ka kahte ülejäänut: mõlemad tumedad – üks lühikarvaline, teine rosett. Nagu ma seda rosetti nägin, olin “tehtud”. Ta oli nii super ilus ja armas, et pole sõnu, ja tal oli “seelik”. Pidi isane loom olema. Ainuke miinus, et nad kõik olid juba umbes viiekuused, täpset sünniaega ta ütelda ei osanud. Aga tühja sest! Mõne hetke veel vaatasin, kuid mul oli selge, et olin juba “oma” looma leidnud. Kui müüja ta puurist välja tõstis, hakkasin lausa naerma, sest ta oli nii numsiku näoga. L. oli ütelnud, et üks neist oli nagu jänes ja tema oligi täiega kodujänku näoga, ainult lontkõrvad veel puudusid. 😀 Hetkega tuli talle ka nimi – Jack, hiljem lisandus sellele veel Black. 🙂 Ja kui raske ta oli – Bossest poole suurem! 😮

Mul on jänku nägu

Kui poest välja sain, tormasin kiiresti bussipeatuse poole, sest kuigi Jack oli mul seljakotis paksu kampsuni sees, oli väljas päris nõme tuuline ja kõle sügisilm. Kartsin kõige rohkem, et saab külma. Buss pidi kuue minuti pärast tulema. Ei tea, kas buss jäi hiljaks või olid need ühed pikimad kuus minutit, aga jõudsime vahepeal ühes poes soojaski käia, aga bussi ei tulnud ega tulnud. Lõpuks, kui hakkasin juba murest päris närvi minema, ta siiski saabus. Bussis andsin siis L.-ile teada, et meil on nüüd uus loom. 🙂 Päris suur üllatus oli talle. Sõitsin bussiga Estoniasse, edasi 42-ga Roccasse, kus L.-iga kokku saime. Nagu ta Jacki kotis nägi, oli temagi võlutud. 🙂 Kuigi üritasime oma poetuurid nii kiiresti ära teha kui võimalik, muutus “kodanik” lõpuks päris kannatamatuks. “Kaua ma pean siin kitsikuses veel istuma, süüa ka tahaks juba!” Vägisi taheti kotist jalutama minna, vahepeal “degusteeriti” ka koti sisemist õmblust, aga õnneks ei maitsenud.

Black Jack jõudis meieni, 31.01.2020

Kui Markus uut notsut nägi, oli temagi ülirahul. Kohe klõpsiti esimene pilt ka. Kuna ma polnud koristamisega veel täiesti valmis jõudnud, kulus natuke aega, kuni Jack lõpuks oma elamise sai. Kahjuks pidi ta esialgu ilma kiigeta leppima, sest see ootas alles pesemist ja kuivamist. Kuid oligi parem, nagu hiljem selgus, sest kui kiike ei olnud, hakati pikapeale puuris ringi uudistama ja sööma, kui lõpuks kiik tuli, kükitati ainult selle taga. Natuke aega kannatasin, siis tõmbasin kiige lae alla, et saad selle ainult ööseks!

BJ poseerib

Tal on ka mõnusalt siidine karv, mis lausa kiiskab. Praktiliselt ühtegi valget karva pole, kõik on tume, ainult suu ümber on natuke heledat, mis jätab sellise mulje, et tal on pisike mopsus suu. BJ on hoopis “ülekullatud”, sest tumeda hulgas on mõned kuldpruunid salgud.

Paremalt küljelt

Söömisega ollakse veel paras nirutaja. Alguse asi vist, pole paljusid asju kunagi maitsta saanud. Kauss ajab toidust üle, aga sellest ei tehta praktiliselt väljagi. Kurk, porgand, hernes ja maasikas on nende päevadel jooksul nahka pandud. Õnneks erinevad salatid lähevad talle väga hästi peale, heina süüakse ja krõpsud ka maitsevad. Kakat puuris siiski jagub ja mis eriti tore – ta on tubli kakakasti kasutaja, tublim kui Bosse. :)Mitu päeva kulus, kuni veepudel avastati. Esimesed päevad istuti ses osas kuival ja hakkasin juba muretsema, kuid nüüd on sellega õnneks korras. 🙂

Täna võtsin siis BJ pildistamise ette, sest katsu sa seda “kümme musta meest pimedas toas”-tüüpi suvalise lambi valgel pildistada. 🙄  😀 Enne seda võtsin ta harjamise ette. Algul taheti vehkat teha, kuid siis vist saadi aru, et mõnus on. Kui järg jõudis rasunäärme kammiga harimiseni, püsiti jälle kenasti kaenlas paigal. Kui siis pildistamiseks läks, arvasin, et saan heal juhul Jacki tagumisi varbaid pildistada, sest ülejäänud kere jõuab kiirkorras kaadrist lahkuda, kuid mind ootas tõeline üllatus: millisesse asendisse ta voodis tõstsin, nii ka püsima jäädi. Kõik küljed said ilma vähimagi jamata üles võetud. 🙂 Pärast lasti lühikeseks hetkeks isegi mingi põrinat, siiani oldi täiesti tumm. Kuid siis saadi aru, et oih, valesti vist läks ja jäädi jälle ruttu vait. 😀

Tagumine pool

Pealtpoolt ka

Selline tegelane on meil siis nüüd. Head kooskasvamist meile! 🙂

 

Blue Bayou nr. 3

Blue Bayou nr. 3

Nii hea tunne on, kui mõni pikaleveninud projekt lõpuks valmis saab. Seda salli sai alustatud juba 2017. aastal pärast eelmise Bayou valmimist. Valmis pidi saama sama aasta talveks. Saigi talveks (kui seda praegust jama saab üldse talveks nimetada 🙄 ) , ainult et kaks aastat hiljem. 😀 Hea, et talvemantel, mille juurde see mõeldud on, ikka kestab.

Keskosa

Kudumine venis, sest sai küll seda alustatud, kuid varsti jäi ta mul siiski päris tükiks ajaks seisma. Vist aasta tagasi võtsin salli uuesti käsile, kuid siis oli ka tempo pigem teo oma.

Plaanis oli sall eelmisega samas suuruses teha. Kudusin ja kudusin, sall muudkui paisus, vahepeal uurisin oma blogi postitust (kuna teist salli polnud käepärast), et aru saada, palju veel minna on, kuni teise mustrikorrani jõuan, ja sain selgitusest muidugi valesti aru. Kui siis lõpuks salle võrrelda sain, pidin minestama: uus sall oli praktiliselt sama suur kui eelmine sall valmis kujul, kuid sel sallil polnud teist mustrit veel alustatudki. Varras välja ja harutama, ise enda peale tige kui herilane!

Kui lõpuks sai teine muster kootud, hakkasin alläärt kujundama, sest tahtsin selle ka satsilise teha, kuid veel satsilisema. Kui jälle oli rodu ridu kootud ja vist eelviimane rida käsil, avastasin, et kusagil olen mingi vea teinud, sest mingi silmus on üle või puudu, võrreldes teise poolega. Otsisin ja otsisin ning leidsingi sellest reast, kus esimese kasvatuse teinud olin. Jälle harutama, kuid nüüd varrast välja ei julgenud tõmmata, sest kartsin, et ülearused silmad pääsevad lippama, kui neid korralikult vardale tagasi ei saa. Mingeid pisikesi apsakaid tuli veel ette, kuid lõpuks sai siiski viimanegi rida valmis. 🙂

Satsiline alläär

Nüüd muutsin alläärel nii palju, et pärast esimest kasvatust, kus iga kahe silmuse järel tegin õhksilmuse, kudusin mõned read edasi-tagasi ja siis kasvatasin juba iga silmuse järel õhksilmuse, seega vardal võis olla umbes 1600 (?) silmust. Seejärel kudusin veel ühe rea tagasi ja viimase rea silmused kudusin tugevalt maha. Mulle igatahes tulemus meeldib. 🙂

Muster Drops Design

Lõng Drops´i Delight nr 3, kulus natuke alla nelja toki.

Vardad nr. 3½, 100cm pikad

Lendab…

Käisin täna salli mere ääres pildistamas. Küll ikka marutas! Samas hakkas salli muster ja värv üha enam mäslevat vett meenutama. Vabalt võiks salli eestikeelne nimi olla Merelaine. 🙂

Samas koju jalutades olid igal pool puudevõsal juba urvad küljes. Talv või midagi!

Mina loodan siiski, et talv millalgi kohale jõuab.

Head vana-aastalõppu ja uue algust!

Kaart pärit Arvutiturve.wordpress.com lehelt

Kaart pärit Arvutiturve.wordpress.com

%d bloggers like this: