Alustan jälle orhideedega

Kuna eile sain juba kirjutamise hoo sisse, tuleb ühe soojaga ka jätkata.😃

Olen juba mõnda aega mõtelnud ja hoogu võtnud, et võiks hakata jälle oma orhideedest kirjutama, mida ma varasemalt tegin päris hoolega ja pikki aastaid, kuid mingist hetkest tuli ei-viitsi-vaim peale ja sinna see jäigi. Sellest on tegelikult kahju, sest endalgi oli päris hea ülevaade tänu nendele postitustele, aga kuna ma endale pole mingeid märkmeid rohkem lillede kohta teinud, ainult heal juhul pildistanud, siis osade lillede suhtes ongi nüüd andmetes suur auk. Lubasin endale olla edaspidi tublim ja kui on mingit uudist mu orhideemaailmas, siis sellest ka siin kirjutada.😊

Ma ei jätka sealt, kus kunagi asi pooleli jäi, vaid alustan puhtalt lehelt, hetkeseisust. See on praegu üsna niru – kõigest kolm ja pool lillekest. Miks pool, sellest varsti. 🙂

Enne üle-eelmise aasta kolimist oli mul orhideesid päris palju rohkem, kuid kolides polnud meil võimalik neid esialgu mujale paigutada kui kasvuhoonesse varjukanga alla. Seal nad siis virelesid ilma kastmata, kuni lõpuks saime nad järk-järgult tuppa tuua ja veel hiljem ka kastma hakata. Need vintsutused elasid üle ainult dendroobiumid, kes on seega minu kogemuste järgi kõige vastupidavamad orhideed, ja mu ainuke veenusking, kellel oli küljes kaks poega, kuid lõpuks jäi sellest “perekonnast” alles üks praktiliselt juuretu pojake, kellele üritan juba pikemat aega juuri alla kasvatada. Kuna ta on praegu klaaspurgis kile all ja lehtepidi vees, mitte normaalselt potti istutatuna, ei lähe see praegu ka arvestusse. Kui mu katsetusest siiski saab asja ning saan pojakese lõpuks potti istutada, panen ta ka nimekirja.

Tegelikult on mul vaasis vees ka üks dendroobiumi vars, vist Sa-nook’i oma, mis mädanes taime küljest lahti, kuid selle küljes on samuti paar juurteta pojakest. Mingid juurejupikesed on ta nüüdseks alla kasvatanud, kuid need on veel liiga lühikesed potti panekuks. Taimed ise ka üsna mikroskoopilised. Eks näis, mis sellest katsetusest veel saab.

Pärast “surnuaia” mahakandmist tegin otsuse: edaspidi hakkan ostma uusi orhideid ainult siis, kui olen iga taime vähemalt korra ise õitsema saanud, ning need ei saa olema mingid suvalised lilled, vaid üritan taastada võimalikult täpselt oma kunagise kollektsiooni ja samas järjekorras, nagu nad kunagi tulid mu juurde. Seega esimesena peaksin ostma rohelise kuukinga (sain ta 2010. aastal emadepäevaks), järgmiseks lilla kuuking (samast postitusest) jne. Kingitud lilled võtan loomulikult rõõmuga vastu ja need ei lähe järjekorra arvestusse. 😉 Reeglid hakkasid kehtima otsuse tegemise hetkest. Huvitav “mäng” saab olema igatahes!☺

Praegu ongi seis selline, et pärast kolimist on kõik dendrod juba korra õitsenud, nüüd jääb oodata ainult veenuskinga ja dendroobiumi varre arengut. Kui neist asja ei saa, algab rohelise kuukinga jaht.😁

Lõpetuseks näitan ka oma olemasolevaid iludusi.😊 Kõige vanem neist on roosakaslilla Dendrobium bigibbum, harilik dendroobium. Ostsin ta 27.12.2012 Haabersti K-rautast. Kõige värskem õitega pilt on kahe aasta tagune.

Praegu kasvatab noort võrset, mille kasv on siiski toppama jäänud, ja selle alt tuleb omakorda veel üks võrse. Kevadel istutan ta kohe ümber, sest potti on tekkinud sammal. 😦

Saamise järjekorras teine on Dendrobium Sa-nook ‘Polar Fire’. Temagi on samast kohast, kuid ostetud õietuna 31.10.2014. Tema täpse sordi nimetuse tegin kindlaks alles kas eelmisel või üle-eelmisel aastal,  varem olen teda siin kutsunud Kaunissilmaks. Kõige uuem pilt, mille praegu leidsin, on kuupäevaga 05.06.2021.

Praegu on tal täpselt sama seis nagu bigibbum’il: uus vars toppama jäänud ja veel uuem alustanud kasvamist. Seegi tuleks kevadel ümber istutada, sest mingi aeg kukkus ta mul potist välja, toppisin ta uuesti sinna tagasi, kuid osade juurte vahel pole substraati.

Ja minu kõige uuem lill on ostetud 19.07.2020, kui olime suvisel Läti automatkal ning jõudsime viimases otsas korraks üle piiri Leetu mingisse väiksesse linnakesse. Läksime seal kohalikku toidupoodi ja ma pidin seal pikali kukkuma, kui nägin, millised uhkete õitega Dendrobium nobile’d seal müügil on.🤩 Juba sel ajal ma ei ostnud enam aktiivselt orhideesid kokku ja hoopis L. oli see, kes arvas, et ma võiksin selle võtta.😲 Küsitav oli ainult, kas ta elusalt koju ka jõuab, sest pikk maa autoga sõita ja väljas oli jõhker palavus. Jõudis!☺

Taim on paras frukt, sest eelkõige meeldib talle kasvada pikkusesse ning mitte väga tihti õitseda. Eelmisel suvel olid kõik mu orhid nii pikalt õues, kui vähegi kannatas, tuppa kolisid alles oktoobri alguses, kui ilmajaam ähvardas juba öökülmadega. See vist nobile‘le meeldis, sest toas hakkas ta päris kiiresti õienuppe kasvatama ja novembris avas ka esimesed õied. Kahjuks kõik nupud ei arenenud edasi, jäid üsna algusjärgus seisma, muidu oleks õisi olnud oluliselt rohkem. Eelmine õitsemine toimus aastal 2021. Pilt tehtud 03.12.23. Tõeline kuninganna!😍

Õied on tal praegugi küljes, kuigi juba närtsivad. Kasvatab kahte korralikku võrset.

Selline ülevaade siis! Järgmiste orhideede uudisteni!🤗

 

 

Käsitööaasta 2023

Tere üle pika aja ja head selle aasta jätku! 😊

Täpselt samade sõnadega alustasin aastatagust kokkuvõtet ja enam-vähem võiksin kopi-pasteeti teha ka muu kohta, mille üle ma tegelikult uhkust küll ei tunne.😕

Eelmine aasta oli tegelikult tegude- ja sündmusterohke, kuid kahjuks mitte käsitöö vallas. Läbivaks teemaks ikka maja ehitus: nüüd on välisseinad püsti, katus peal, aknad ja verandauksed ees; hetkel ootame välis- ja garaažiukse saabumist, seda juba pikemat aega.🙄

Teine pere jaoks oluline sündmus oli Markuse põhikooli lõpp, kuid enne seda tuli välja valida koolid, kuhu edasi pürgida. Meie selles osas hulluks ei läinud: teste tegi ainult kaks korda – esimene riigigümnade jaoks (Perg, Tabasalu ja Torg) ning Lilleküla ja Kristiine Gümnaasiumite jaoks teine. Vestlustel käis Perg-is ja Lillekülas ning kuna mõlemasse oleks ka esimese hooga sisse saanud, siis rohkem ei hakanudki pingutama. Mugav elukas oleks eelistanud muidugi Lillekülla minna, aga suutsin ta ikkagi “surnuks rääkida” ja lõpuks sai valitud Perg. Juhhuuu! Ma pole sekunditki kahetsenud seda otsust (loodan, et Markus ka mitte 😀 ). Ülitore kool!😍 Õppimine läheb tal igatahes hästi ja ise tundub ka rahul olevat.

Kui sisseastumiste saaga sai läbi, oli aeg hakata vana kooli lõpetama. Kõik läks nii hästi, et meie poisu lõpetas kiitusega! Võite kaks korda arvata, kas olen ülimalt uhke emps või jah.🤩🥳 Üks pilt ka siia sellest tähtsast sündmusest.

Kolmas oluline sündmus oli ka, kuid mitte midagi rõõmustamist väärt: meie maailma kalleim, armsaim, toredaim ja südamlikuim notsu Black Jack läks üsna ootamatult 29. augustil notsude paradiisi.😭 Sellest ma siin rohkem kirjutama ei hakka, sest see teema on liiga valus ja jääb mind saatma tõenäoliselt veel pikka aega. Meeletu igatsus, kurbus, lõputud enesesüüdistused ja ahastus, mille tagajärjel tunnen end kümme aastat vanemana.😥

Nii, nüüd natuke ka käsitööjuttu! 😊 Aastataguse ajaga võrreldes tuli täpselt sama tulemus: 3 lõpetatud projekti.

Aasta tagasi samal ajal oli mul pooliku tööna varrastel õhem talvemüts, mis sai valmis veebruari alguses. Olen seda hoolega kandnud, väga mõnus, soe ja ilus mu meelest.😊

Tol ajal oli ootele pandud asjade nimekirjas poolik pitsiline boolero. Kuna märtsi eelviimasel päeval toimus üks pidulik üritus, kuhu ma kavatsesin sellega minna, võtsin peale mütsi valmimist heegeldamise jälle käsile. Edenes muidugi aeglaselt ja lõpetamisega läks päris kiireks, kuid õigel päeval kandsin boolerot juba uhkusega.😍 Rohkem pole kahjuks sellega kuhugi minna olnud, ent kuu aja pärast toimub jälle seesama üritus ning tõenäoliselt on ta siis mul jälle seljas.😄

Aasta viimaseks saavutuseks jäi kootud peapael. Ilus ja mõnus, kuid kanda olen saanud vist paar korda, kuna sügisel läks kiiresti külmaks.

Lõpetatud projektid näidatud, edasi poolikute tööde nimekirja kallale, mis on, nagu alati, omajagu pikk. 😎

Praegu tegemisel:

• suure kardina heegeldamine. Aasta tagasi oli ta ootele pandud asjade nimekirjas, kuid aeg-ajalt lisasin mõne rea ikkagi juurde. Sügisel, pärast suurema masenduse lõppu, võtsin kardina tõsiselt käsile, eesmärgiga ta lõpuks ikkagi valmis saada. Tempo on ikka aeglane, sest olen kodus sidunud käsitöö tegemise koolitööde edenemisega ning töö juures saab seda teha nagunii harva, ainult vaiksemate puhkepauside ajal. Tegelikult olen edenenud juba üsna kaugele. Olin vahepeal isegi kindel, et saan asuda viimase etapi – äärepitsi kallale, kuid enne võtsin õnneks korralikuma mõõtmise ette ja selgus, et loomulikult tuleb edasi jätkata.🙄 Eks siis jätkame!😊
• sinised sõrmikud. Aastaga olen jõudnud esimese kinda lõpetada ja teisest kindast on kootud osa randmest, mõni rida pärast esimest nööpauku. Võtan kudumise tõenäoliselt aktiivsemalt ette pärast kardina valmimist.

Ootele pandud, kavas millalgi jätkata:

• uue talvemantli juurde kindad. Sama nagu eelmisel aastal: pole kottigi kastist välja võtnud.
• Mammale labakindad. Sama jutt ja arvatavasti koon need lõpuks endale.
• kootud padjakatted jõuludeks. Ei jõudnud ka sel sügisel-talvel nende jätkamiseni.🙁
• kootud pitsiline õlasall. Selle jaoks võib varsti luua uue artikli “Täiesti unustuse hõlma jäänud projektid”. Kui oma tööde nimekirja ei vaataks, ei mäletakski, et mul on midagi sellist üldse pooleli.😣
• pitsiline heegeldatud suvepluus. Vot see on alles areng: seisis oma sada aastat “Pooleli jäänud, ootavad oma aega”-nimekirjas, kuid eelmisel suvel tuli mul korraga vastupandamatu kihk seda edasi heegeldada.😁 Ei mäleta, kas sain isegi ühe motiivi lõpetatud ja järgmist alustatud või hakkas jama juba esimese juures pihta, kuid sellest tuli välja mingi kausjas moodustis.🤨 Põhjuseks tõenäoliselt vale numbriga heegelnõel!

Viimasesse “Pooleli jäänud, ootavad oma aega”-kategooriasse on üksinda jäänud sitsima heegeldatud voodikate – endiselt arenguteta. 😊

Hetkeolukord üle vaadatud, võib eluga edasi minna. Sel aastal ma ei luba enam midagi, vähemalt käsitöö osas. On, nagu on, ja läheb, nagu läheb. Võtsin hoopis eesmärgiks end rohkem liigutama hakata.🤸‍♀️ Esimese nädala kohta igatahes linnuke kirjas!✔

Olge tublid, terved ja nautige imelist talve!😊

Kootud peapael

Sel kevadel käisid kõik peapaeltega, vähemalt selline tunne jäi küll. Mina ei käinud, kuna polnud ühtegi pähe panna. Üldse on mul elu jooksul olnud ainult üks kootud peapael, kui need kunagi mu pubekaeas jälle moes olid, kuid sel kevadel kõiki neid paelakandjaid vaadates tuli lõpuks ka endal vastupandamatu soov see endale kududa. Lisaks tekkis ka otsene vajadus selle järele, kui ilmad olid päris soojad, kuid tuulised, ning müts tundus üleliigne, samas tuule tõttu kõrvad külmetasid.

Võtsin jälle Dropsi mustrid ette ja kuna soov oli just see keeruga variant teha, siis otsisin sealsetest mustritest enda arvates kõige kenama välja.

Mõnus oli neid palmikuid keerutada üle pika aja. Midagi keerulist kudumise juures ei olnud. Aga kuna ajad olid ja on siiani kiired, seoses Markuse kooli lõpetamise ning igasugu sisseastumiskatsega, töö juures ka kogu aeg rutt taga, siis kudumine venis täiega. Ilmad olid samas täpselt sellised, et oleks saanud küll ja veel peapaelaga ringi käia, aga nagu kiuste istus see ikka poolikuna varrastel.

Aga iga asi saab lõpuks läbi, nii ka mu kudumine. Tulemusega olen päris rahul, kõrvad mõnusasti soojas, ilus näeb välja ka.😊Ainult otste õmbluse pärast saan enda kallal norida küll, seda on veel vaja õppida.

Alustasin kudumist 14.04.23, valmis sai lõpuks 07.06 ja pildile täna.

Muster: https://www.garnstudio.com/pattern.php?id=8660&cid=29

Lõng: Drops Karisma, värv nr 54. Pildil on see natuke liiga lillakas, tegelikult on pigem hallikaspruun. Toon sai valitud mu kahe kevad-sügisese villase mantli ning tumesinise jope järgi – peaks kõigiga hästi sobima. 🙂

Kaal: 54 grammi.

Vardad nr 3,5.

Ei kujuta ette, millal jälle siin midagi näidata saan. Pooleli on terve hunnik asju. Tegelikult peaks pingutama, et sügiseks oma (järjekordsed) sõrmikud valmis saaks, sest olen neid oodanud juba mitu aastat, kuid erilist motti pole, sest üks kinnas on peaaegu valmis, kuid teine on ka vaja valmis teha ja ma pole sellest üldse vaimustatud.😕

Kuid juba pooleteise nädala pärast on lõpupidu, enne vaja veel üks eksam teha. Sisseastumiskatsed on juba kuu tagasi edukalt sooritatud ja uus kool mitme seast välja valitud. Ma arvan, et sai väga hea valik tehtud.😍

Mõnusat varasuve jätku!

Gwendolyn

Selle mustri lehe olin välja printinud lausa 2014. aastal, seega seisis päris pikalt kaustas ja ootas oma järjekorda. Heegeldamiseni jõudsin eelmisel suvel, 13.06. Võtsin selle ette pigem augutäitena, s.t tol hetkel polnud tööde nimekirja valikus ühtegi teist lihtsamat asja, mida saaks ka töö juures nokitseda. Siis, kui läks mu talvemütsi aktiivseks kudumiseks, kolis boolero “korrus ülespoole” ootele pandud tööde nimekirja.

Veebruaris panin enda kalendrisse kirja ühe piduliku firmaürituse ja kui hakkasin mõtlema, mida sinna selga panna, avastasin, et see pooleliolev boolero peaks päris hästi mu peokleidi juurde sobima. Võtsin heegeldamise jälle ette, õnneks oli pool kehaosa selleks ajaks juba valmis.

Heegeldamine läks ikkagi üsna aeglases tempos ja vahepeal tegi edenemine hoopis vähikäiku, sest kuigi muster oli lihtne, oskasin ma seal ikkagi vusserdada ja kui ajaga on niigi kitsas käes, ajab see veel eriti närvi. Viimastel päevadel istusin ka kodus hilja õhtuni boolero kallal, et vähemalt see valmis saada, jäägu selle pesu ja viimistlemisega siis, nagu jääb (küll selg hiljem triigib 😁). Mu arvestus oli siiski õige ja lõpetasin kaks päeva enne üritust, 28.03. Jõudsin ta veel ära pesta ja kuivaks saada.

Boolero oli seljas väga ilus ja mugav, sain isegi töökaaslastelt kiita. 😊 Kui sain kehaosa valmis heegeldatud ja proovisin selga, siis tundus ta küll kitsavõitu, isegi õlad hakkasid valutama ning seljast ärasaamine oli paras “võimlemine”, kuid pärast pesemist venitasin teda igas suunas korralikult ja see andis tõenäoliselt avarust juurde. Seljast ärasaamisele aitas nüüd äärepits kaasa. 😋

Võib ütelda, et ideest teostuseni kulus ei rohkem ega vähem kui üheksa aastat!☺Ja gala, kus ma seda kandsin, oli super!🥳 Ootan juba järgmise aasta oma.😃

Lõng: Drops Cotton Viscose, kulus seda umbes 3,5 pallikest. Koostöö selle lõngaga ei sujunud üldse: ta koosneb lugematust hulgast niidikestest, mis on praktiliselt kokku keerutamata, ja heegelnõel leidis pidevalt tee nende niitide keskele, mis ajas nad omakorda sassi ja lõnga ebaühtlaseks. Samuti oli paras tegu kõiki neid niidikesi korraga läbi silmuste vedada. Tänu sellele kulus heegeldamisele aega tunduvalt rohkem, kui oleks võinud. Aga vähemalt üldmulje jäi kena ja, tänu lõnga läikele, pidulik.☺Kuid käisin just Dropsi kodukal ja avastasin, et nüüdseks on see lõng tootmisest maas. Vedas, et omadega välja tulin, kuigi äärepitsi heegeldades vaatasin üha murelikuma pilguga kiiresti kahanevat viimast lõngakera…

Boolero kaal: 183g

Heegelnõel nr 3. 

Muster: https://www.garnstudio.com/pattern.php?id=5957&cid=29

Aga nüüd küll aitab boolerodest: kootud villasest, puuvillasest ning heegeldatud pidulikust peaks täitsa piisama.☺

Mõnusat kevad-talve jätku! 

Need märtsikellukesed on vist küll ainukesed lilled, mida sel aastal me ehitustandril näha võib…

Candy Cane Lane -müts

Olen endale kudunud juba igasuguseid mütse, kuid siiani oli puudu õhem talvemüts, millega saaksin käia kuni -10 kraadini (edasi läheb käiku juba soojem parka ning paksem müts). Panin mütsi juba ammu tööde nimekirja, kuid selle kudumiseni ei jõudnud kuidagi. Lõpuks võtsin eelmisel sügisel asja käsile. Kui tavaliselt uut projekti alustades teen kohe algust ka uue postitusega, siis seekord ununes see millegipärast tegemata, seetõttu ma isegi ei mäleta täpset alustamise aega. Vaatasin nimekirja ajaloo järgi, loodetavasti on ka õige. 😊 Lisaks tuli millalgi vahele kolimise periood, millest oli juba juttu eelmises postituses, kus kudumine eriti ei edenenud.

Drops Design’ist mustrit otsides hakkas kohe see jõulumuster meeldima. Hakkas lausa nii väga, et panin nimekirja veel paar selle mustriga kampsunit. 😄

Kudumine läks alguses üle kivide ja kändude. Esiteks tegin juba mitmendat korda selle vea, et unustasin ära, et kuigi kasvu poolest olen üsna päkapikk, siis mütsi pean millegipärast tegema M/L-suurusega. Teiseks tekkis jama ridade alguse- ja lõpuühenduskohtadega: ei tahtnud kuidagi ühenduda, nõmedad augud jäid sisse. Ei tea, kas polnud piisavalt kaua mitmevärvilist mustrit kudunud ja enam ei osanud seda või oli asi selles mustris. Samuti ei tahtnud mustris olevad “linnukesed” välja paista, ju siis tirisin lõnga liiga tugevalt. Kui olin kudumisega juba teise mustrikorra juures, sain aru, et “toodan” totaalset jama ja tõmbasin vardad välja. Võtsin järgmise suuruse ning hakkasin vahetama esimestel ja viimastel silmustel lõngu teistmoodi ning “linnukesed” kudusin eriti lõdvalt. Edasi edenes kudumine probleemideta. Siiski tegin keset mütsi mustrisse ühe suure vea. Avastasin selle muidugi jupp maad hiljem, seetõttu ei viitsinud seda enam parandama hakata. Mind igatahes ei häiri ja see näitabki, et tegemist ikkagi käsitööga. 😊

Tutti mütsile ei teinud, kuna ilma selleta on palju mugavam vajadusel mütsile lisaks veel kapuuts pähe tirida ja mingi “muna” ei jää häirima.

Olen mütsiga vähemalt paar nädalat käinud ja tulemusega igati rahul. Näeb ilus välja ja peas ka täitsa soe, kuigi tuult ei pea, aga siis läheb kapuuts lisaks. ☺

Muster: https://www.garnstudio.com/pattern.php?id=9312&cid=29

Lõng: Drops Karisma, vardad nr 3 ja 3½. Müts kaalub 77 grammi.

Alustatud 14.09.22, sai lõpuks valmis 05.02.23 (enne seisis mõnda aega ja ootas, millal mul on aega varrastelt maha kududa, otsad peita ja ära pesta). Pildid tegime täna, 25.02. Ajasin Markuse ka uksest välja, sest muidu istutakse koolivaheajal ainult tagumikku arvuti taga laiaks. Kui hommikupoole oli ilm täitsa normaalne, siis lõuna paiku hakkas vaikselt lund sadama ja kui lõpuks pildistama minekuni jõudsime, keeras tuule ka üles ning pildid said juba korraliku tuisuga tehtud. 😁

Lõppu panen pildi meie pisikesest Rannamõisa kirikust, millest mööda minnes tegin paar klõpsu.

Väga loodan, et rohkem ei tule nii pikka pausi postitustesse. Juba eelmisel suvel alustasin ühe boolero heegeldamist. Siis oli see rohkem augutäiteks, kuid nüüd märtsis on minek ühele pidulikule üritusele ja avastasin, et see boolero sobiks tõenäoliselt päris hästi mu kleidi juurde, seega nüüd on üsna kiire selle valmimisega.😀 Kui saan selle õigeks ajaks valmis, on millalgi ka uut postitust oodata. 

Järgmise korrani!☺

 

Käsitööaasta 2022

Tere üle pika aja ja head selle aasta jätku! 😊

Vahepeal on aastanumber muutunud, seega tuleks eelmise aasta tulemustele jälle otsa vaadata. Nii lühikest aasta kokkuvõtet pole tükk aega teinud, ainult 2018. aasta oma oli veel lühem, kus aasta otsa kudusin ainult mehele salli. 😁 Aasta alguses lubasin endale, et olen tubli, teen (loodetavasti) palju käsitööd ning jõuan üht-teist ka valmis ja oma tööde nimekirjaga edasi. Kuni sügiseni oligi kõva hoog sees, kuid siis tuli täielik soss ja pidur vajutati lõpuni põhja – põhjuseks vanast majast välja kolimine, selle kuni raamistikuni tühjaks tegemine, lõpuks lammutamine, ajutisse majakesse sisse kolimine, õues ehitusprahimägede sorteerimine ja uue maja ehituse algus. Elu ja asjade sisseseadmine kestab siiani. Septembrist kuni detsembrini oli ikka väga hull periood, mille kordumist küll enam ei soovi. Kaks kuud ei võtnud kordagi käsitööd kättegi, vist novembri lõpust – detsembri algusest hakkasin jälle vaikselt nokitsema.

Nüüd siis eelmise aasta tegemiste juurde.

Veebruaris sai elukaaslase ema 75. Kudusin talle kingituseks soojad sõrmikud. Eelmise aasta kokkuvõtte tegemise ajal olid nad alles pooleli. Polegi küsinud, kas ta neid kandnud üldse on. 🙂

Kuna meil on talviti töö juures üsna külm, sest meie “vaateaken” on suure klaaspinnaga ja üsna soojustamata putka, siis on mu käed seal alailma jääs. Selle vastu kudusin endale eelmisel kevadel poolsõrmikud. Sain need valmis alles märtsi lõpus, kui oli juba soe, seega jäid nad seda talve ootama. Nüüd võin öelda, et olen saanud neid päris palju “testida”, sest vahepeal suure külmaga oli meil töö juures puhketoas lausa +7° ja töötoas +13°. Normaalne või mis! 😏 Ajasin aga oma poolsõrmikud kätte ja katsugu keegi selliste kraadide juures midagi kobiseda. 😎 No täitsa teine olemine oli kohe, seega said täitsa õiged asjad kootud. 👍

Ja eelmisel aastal sai lõpuks valmis mu suvine boolero, mille alustamise aastatki ma enam ei mäleta. Tema kuulub jälle kategooriasse “Minu tippsaavutused”, sest esiteks see, et ma ta üldse lõpuks valmis pusisin mitme aasta seismise järel, on juba omaette saavutus ning boolero välimus on ka mu meelest päris uhke. 😊 Kahjuks pole veel olnud võimalust temaga kusagil uhkeldada. Eelmise aasta kokkuvõttes kuulus ta nimekirjas “Ootele pandud”-kategooriasse, seega seal nimekirjas on vähemalt mingi muutus toimunud. 😃

Nii lühike see eelmise aasta tulemus siis sai. Nüüd veel pooleli olevate asjade nimekiri, mille kohta tegin eelmisel aastal esimest korda kokkuvõtte. 😊

Praegu tegemisel: õhem talvemüts. Sellega ei tohiks väga kaua enam minna, sest olen juba kokkuvõtmisridade juures. Kuna müts oleks võinud tegelikult juba ammu valmis olla ning kasutuses, siis tegelengi praegu ainult selle kudumisega, kuid tempo on siiski päris aeglane. 😕

Ootele pandud, kavas millalgi nendega jätkata:

• uue talvemantli juurde labakindad. Pole kordagi nende kottigi kastist välja kaevanud.
• Mammale labakindad. Sama lugu nagu eelmistega.
• suure kardina heegeldamine. Sai vist mõni rida siiski tehtud. Kuna enam pole seda majagi, mille akna ette oleks kardin pidanud minema, siis sellistes hiigelmõõtudes see kindlasti enam ei tule, nagu algul oli plaanis. Kavatsen heegeldamisega siiski jätkata, et ta lõpuks köögiakna ette riputada, seega võtan selle tõenäoliselt varsti käsile.
• kootud padjakatted jõuludeks. Kuna jõuluperioodil tegelesin ainult mütsi kudumisega, jäid sel aastal padjakatted vahele.
• sinised sõrmikud. Esimesest kindast on jäänud veel teha pöial. Kevadeks võiksid ikkagi valmis saada.
• heegeldatud boolero. Sellega alustasin pärast eelmise boolero valmimist. Esimene kehapool on praktiliselt valmis. Ei mäletanudki, et ma sellega juba nii kaugele jõudsin.
• kootud pitsiline õlasall. Kavatsesin salli kududa oma kallile töökaaslasele algul juubeliks, kuid selle tähtaja lasin loomulikult üle, kuna alustasin kudumisega liiga hilja. Järgmiseks tähtajaks võtsin jõulud, kuid siis tuli peale kolimine ja muu sellele järgnev ning kudumise võisin ära unustada. Kui kahe kuu pärast hakkasin jälle käsitöö vastu huvi tundma, siis sain aru, et ei tule sellest jõulusalli plaanist enam midagi välja ja kuna ühtegi muud tähtpäeva pole lähemal ajal tulemas, siis toppisin salli kasti paremaid aegu ootama. Tõenäoliselt teen selle kunagi hoopis enda jaoks valmis. Praeguseks on kootud 28cm, aga plaan on kududa enam-vähem nii pikaks, kui lõngast jagub.

Viimaseks kategooriaks on “Pooleli juba väga kaua aega ning ootavad veel edasi”… No siin pole mingeid muudatusi: midagi ei ole juurde tulnud ega ka vähemaks läinud. Võite vaadata eelmise aasta kokkuvõtet! 😁

Saidki tibud üle loetud. Uus (käsitöö)aasta on jälle käes ja eks siingi on omad ootused ja lootused. Ootan, et see kevad saaks ruttu läbi, sest mu “väike lapsuke” hakkab sel aastal põhikooli lõpetama, kuid enne pidulikku finaali tuleb üle elada uude kooli saamise katsed. Vot selle peavalu ja närvikulu jätaks parem vahele!😬 Aga selle jama alguseni on õnneks veel paar kuud aega.😃 Loomulikult loodan, et ta katsed läheksid hästi ja saaks kuhugi normaalsesse kooli sisse ning edaspidi seal hästi hakkama. Ja et lõpueksamid oleksid edukad… Ning endale soovin loomulikult saavutusterohkemat käsitööaastat! Kuid suuri lootusi siiski sellele ei pane… Aga eks siis aasta pärast ole näha, kui palju või vähe neid saavutusi tuli.😊

Järgmise korrani! Püsige terved! 😊

Akropolis

Üks pikaaegne projekt sai lõpuks valmis. 👍

Selle boolero kudumisel puudub eelnev ajalugu, sest kui tavaliselt hakkan juba varakult siia märkmeid tegema, siis selle kohta pole ridagi. Ma isegi ei tea/mäleta, mis aastal ma kudumisega alustasin. Mustrilehe olen välja printinud 2016 a, seega juba viis aastat tagasi. Mäletan, et esimese korraga kudusin seljaosa kuhugi maale, siis järgmisel aastal sain parema varruka valmis ja siis jäi asi seisma… aastateks. Eelmisel suvel tuli korraga hull tuhin uuesti peale, kuid enne pidin muud kiiremad asjad valmis saama. Boolero sain käsile võtta 25.07.2021.

Kui olin lõpuks aru saanud, kuhu ma oma järjega jäänud olen, tuli edasi kohe error: nimelt pidin nüüd hakkama vasakut varrukat kuduma ja selleks tuli heegeldatud kett üles harutada ning sealt silmused vardale võtma. Ei teagi, kas olin kohe töö alguses esimese poole silmused ketilt valest kohast üles korjanud või tegin nüüd ketti harutades mingi vea, kuid õigeid silmuseid ei näinud ma kusagil, ainult mingi ebamäärane sodi-podi, kust üritasin silmuseid tekitada. Sain nad siiski mõningase pusimisega vardale ja kudumine võis jälle alata. Kui edaspidi mingi arusaamatus tuli mustri osas, oli nüüd hea teise varruka pealt spikerdada. 😀

Sain ka teise varruka kootud ja boolero kokku õmmeldud ning nüüd tuli hakata äärepitsi heegeldama. Lõnga oli praktiliselt terve tokk veel järel. Mõtlesin, et tulen selle kogusega vabalt välja ning jääb veel ülegi. Mõtle veel! 🙄 Olin kehaosa äärise heegeldamisega jõudnud poole peale, kui tundus juba kahtlane, et lõngast jagub, varrukateni polnud veel jõudnudki. Vaatasin seda äärist ja hakkasin kahtlema, kas see mulle üldse selga lähebki, sest kootud osa venis mõnuga, kuid heegeldist juba ei venita ning see tundus ilma selga proovimatagi hästi pingul olevat. Proovisin selga ja oligi hästi ümber, õlgade ümber oli ääris lausa kokku pressitud, ei mingit ilu ega efekti. Esimese hooga mõtlesin, et läheb ju kuidagi selga ja ei viitsi enam ümber tegema hakata, kuid pikema arutlemise peale otsustasin ikkagi äärise uuesti heegeldada, sest olen selle booleroga juba omajagu vaeva näinud ja kui sobib hästi selga, peaks tulemus olema megailus. Kuna nagunii oli kätte jõudnud juba september, ei olnud mul selle valmimisega enam kuhugi kiiret, seega aega talv otsa seda uuesti heegeldada.

Nüüd oli muidugi juba täiesti selge, et lõngaga ma enam välja ei tule. Kuna ostsin selle juba kuus aastat tagasi, kuid lõngade valik muutub väga kiiresti – vanad kaovad müügilt ja uued tulevad asemele, tekkis küsimus, kas mul on üldse lootust seda veel kusagilt juurde saada. Natuke guugeldamist ja selgus, et vähemalt Pulloveris on õige lõng täitsa olemas. Võtsin igaks juhuks lausa kaks tokki. 😀

Uuesti heegeldama asudes tegin nüüd silmuseid nii palju, et äär lausa lokkis. 😁 Varrukate pitsääred tulid samuti mõnusalt kaharad. 😊 Selga proovides ei kiskunud enam kusagilt midagi, seega harutamine ja uuesti heegeldamine tasus end igati ära.

Võtsin uuesti käsile 18.01.2022, valmis sai lõpuks 12.06 ning pildile 18.07.

Lõng: Alize Bahar (värv 143). Boolero kaalub 283 grammi.

Pikad vardad nr 3, heegelnõel nr. 2,75.

Muster nagu ikka Drops Designist

Mõnusat suve jätku kõigile! 🌞

Catch a Rainbow poolsõrmikutena

Elu on juba kaks kuud olnud lausa hullumeelselt kiire nii tööl kui kodus, seega pole tükk aega siia midagi postitanud. Tegelikult pole käsitöögi jaoks eriti aega olnud, kuid tasapisi siiski nokitsen. 🙂

Ma töötan vaateaknal ja seda sõna otseses mõttes, sest meie kontori asemel olid kunagi kaubamaja vaateaknad. 😁 Niisiis on seal kõvasti klaaspinda ja seetõttu talviti päris külm, eriti kui nädalavahetuseks küte välja jätta (vana maja ja ennegi asjad kärssama läinud). Kui siis istud tööpäeva hommikul selles “keldris” arvuti taha, on käed lühikese ajaga külmast jääs ja kanged. Eks katsu siis tööd teha! 😕 Kuna talv otsa sai niimoodi käsi külmetatud, siis otsustasin pideva käte radikal soojendamise asemel tõmmata kätte kootud sõrmitud, kuid enne tuli need loomulikult valmis saada.

Valiku tegemisel sai määravaks see, et töötan arvutiga ja sõrmed on pidevas liikumises. Seega randmesoojendajad jäid kohe valikust välja, sest need poleks tõenäoliselt üldse käes püsinud. Teine variant oligi juba poolsõrmikud.

Mustri valisin jälle Drops Design’ist – Catch a Rainbow – lihtne parempidine kude, efektiks värviüleminekutega lõng ning tore nööpidega randmeosa. Sõrmed tuli loomulikult poolikuks jätta: kudusin 4 parempidist rida, siis 3 soonikurida ning mahakudumisrea. Tõenäoliselt oleksin pidanud soonikurea asemel kuduma kas ripsi või lõpurea tegema palju lõdvemalt, sest sõrmede ülaosa on päris tihkelt ümber, kinnaste kätte panemine ning nende ära kiskumine on päris korralik ettevõtmine, kuid õnneks käes olles ei pitsita siiski midagi ning näpud liiguvad vabalt. 🙂

Nööbijahti õnneks poes korraldama ei pidanud, kaevasin põhjalikult oma nööbikasti läbi ning leidsingi sobivad. 🙂 Ja lõngki on kodustest varudest: jäi kunagisest õlasalli kudumisest üle, seega oli 0-kuluga projekt. 👍

Lõng: Drops Delight, värv 03 (sobib väga hästi töövormiga 😀 ).

Kindad kaaluvad koos nööpidega kõigest 37 grammi.

Vardad: 2,5

Alustasin kudumist 30.01, lõpetasin 27.03, pildile said lõpuks 15.05. 😀

Eks paistab, kas järgmisel talvel neid sõrmituid reaalselt vaja ka läheb, aga nüüd on nad vähemalt olemas. 🙂

Midnight Boheme Gloves

Elukaaslase ema, keda me kutsume mammaks, saab täna 75. ❤ Kui ma suvel kudusin endale sõrmikuid, oli ta nendest väga huvitatud, seega otsustasin talle juubeliks kinkida lisaks tavapärasele ümbrikule omakootud sõrmikud. 

Drops Design’ist mustrit tuulates jäin lõpuks selle peale pidama. Kudumise kohta polegi midagi erilist kirjutada. Kuna lõng oli üsna jäme, võrreldes minu sõrmikutega, siis edenes kudumine väga hästi, kui mul oli aega ja võimalust sellega vahepeal tegeleda. Harutama ei pidanud vist praktiliselt kordagi. Eks nende sõrmedega oli pusimist ja paremini saab alati, kuid lõpptulemusega võib üsna rahule jääda. Mõnusalt pehmed ja soojad said. Mamma oli igatahes kinnaste üle rõõmus.  Suurim rõõm oleks, kui ta neid kandma ka hakkaks. 😊

Alustasin kudumist 04.12, lõpetasin 29.01.

Lõng: Drops Merino Extra Fine. Kindad kaaluvad 74 grammi.

Vardad: 3 ja 3½

Mina tunnen igatahes juba õhus natuke kevadet… 😊

Käsitööaasta 2021

Head selle aasta jätku kõigile! 🙂

Saab jälle eelmise aasta tegemised kokku võtta.

Alustuseks lugesin üle eelmise, 2020 aasta kokkuvõtte ja võttis muigama, millised roosad lootused olid uue aasta osas, mis puudutasid ehitust. Ajutise pesa ehitus on siiani pooleli ja endiselt elame vanas majas. Majaehitus lükkub aga edasi, sest praegused ehitustööde ja -materjalide hinnad ning saadavus võtavad lihtsalt suud maigutama. Ootame seega paremaid aegu. 🙂 Ka muus osas on praegu täielik vaikelu, ei midagi uut ja põnevat.

Nüüd käsitöö juurde. Midagi sai nagu tehtud, kuid alati saab rohkem ja paremini. 😀 Nagu ikka, nokitsesin pisikeste asjade kallal. Ei jõua ära oodata, millal mul järg näiteks kampsunite kuduma õppimiseni jõuab, kogu aeg pressivad väiksed asjad end vahele.

Eelmise aasta esimeseks tegemiseks oli Jackile pesaümbrise kudumine. Soe ja mõnus tulemus sai, käib nii selle all kui peal lösutamas, lisaks saab seda kiiges kasutada. “Kunde” jäi igatahes asjaga väga rahule. 😀

Siis tuli mõnekuuline paus sisse, sest ma pusisin… Pusimise tulemuseks olid minu sõrmkindad nr 2. Kui ma 2012. aastal lõpetasin oma esimesi sõrmikuid, siis lubasin endale südametäiega, et rohkem ei kavatse ma neid küll kududa. Suutsin seda lubadust pidada kõva kaheksa aastat, kuid nähes FB käsitöögrupis nii ilusaid sõrmikuid, hakkas jää minus lõpuks sulama ning eelmisel kevadel võtsingi asja käsile. Olen kinnastega väga-väga rahul. Ülipehmed, soojad ja minu meelest ka ilusad! 🙂 Pean seda lausa enda eelmise aasta tippsaavutuseks. 😀

Ja siis tuli palav suvi. Juba eelmisel suvel heegeldasin endale suvemütsi, kuid seda oli veel vaja kuidagimoodi kaunistada. Sai päris uhke mu meelest. 😀 Läks suvel ka täiega asja ette.

Järgmiseks tuli postitus ühest kampsunist, millele heegeldasin alla ja varrukatele äärepitsid. Tegelikult lõpetasin heegeldamise juba eelmisel sügisel, kuid siis oli liiga külm, et väljas ainult kampsuni väel pilte teha. 😀

Sügiseks kudusin elukaaslasele puuvillasest lõngast k/s mütsi.

Ja enda k/s mütsile kudusin heegeldatud ääre asemele sooniku. Nüüd on sellega palju mõnusam käia, tuul ei vihise kõrvust läbi ja sobib ka paremini. 🙂

Endiselt jäin mütsidesse kinni, sest järgmiseks oli vaja ka kallile töökaaslasele k/s müts kududa. See sai õnneks kiiresti valmis. Kunde jälle rahul ja õnnelik! 🙂

Viimasena valmis eelmisel aastal Markuse k/s kaelus.

Saigi kõik! Nüüd võiks veel üles loendada oma poolikud tööd, seda pole seni kordagi teinud. Siis on hea  järgmisel kokkuvõtete tegemise ajal võrrelda hetkeseisu. 🙂

Praegu tegemisel:

• kootud padjakatted jõuludeks. Pooleli juba aastaid. Kolmest kavas olevast kattest on valmis üks ja teisest umbes veerand. Igal aastal võtan enne jõule need uuesti käsile ja panen jälle käest pärast kolmekuningapäeva. Seekord olen ainult mõne üksiku rea kudunud. Seega valmimist pole niipea loota. 😀
• Mamma sõrmikud. Valmis üks ja teisest on kootud mõni rida. Kui on aega kududa, edeneb üsna kiiresti.

Ootele pandud, neid on kavas millalgi ikkagi jätkata (kuna enamus neist on pandud silma alt ära, siis panen seisu mälu järgi 🙂 ):

• sinised sõrmikud. Esimese kindaga olen pöidlakiilu juures.
• suvine kootud boolero. Sellel on vaja lõpuni heegeldada allääre ja varrukate äärepitsid, siis ongi valmis. 🙂
• suure kardina heegeldamine. Pooleli juba mitu aastat. Nüüd sügisel sain üle pika aja lausa üle ühe rea heegeldatud. 😀 Varsti pole tõenäoliselt seda akentki, kuhu ette see oleks pidanud minema. Eks siis paistab, kuhu ma ta ette riputan, kui kunagi valmis saab.
• Mammale labakindad. Seisavad juba mitu aastat. Esimesest kindast on kootud randmeosa ja natuke mustrit. Võtsin enda jaoks nii keerulise mustri ette, et kui peaksin kunagi kudumisega jätkama, siis tõenäoliselt ei oskakski enam jätkata oma aretust. 😀
• uue talvemantli juurde labakindad. Alustasin juba mitu aastat tagasi, kootud esimesest kindast ainult mõni rida. Vahepeal jõudsin isegi mustri välja vahetada, seega tuleks isegi see kootud algus üles harutada. Ei tea, kas enne kulub mantel läbi või saavad kindad valmis? 😀

Lõpuks veel tööd, mis on pooleli juba väga kaua aega:

• pitsiline heegeldatud suvekampsun. Pooleli juba üle kümne aasta. See on motiividest ning on alles üsna algusjärgus. Selle tahaks tegelikult kunagi valmis teha, sest tal on väga ilus muster.
• lõpetuseks üks heegeldatud voodikate. Seegi on motiividest ja tegelikult on muster väga ilus, kuid tõenäoliselt seda ma edasi ei heegelda, sest alustasin seda siis, kui mul oli ainult suur teotahe, kuid mitte palju teadmisi. Motiivid on tehtud erineval ajal ostetud erinevatest lõngadest, seega erinevus on ikkagi silmaga näha.

Sellised olid siis mu “luukered kapis”. 😀 Nad võivad seal edasi koliseda, sest ega see, et nad seal on, ei pane mind neid sealt välja võtma, teen ikka vastavalt vajadusele. 😉

Järgmine aasta saab jälle üle vaadata, kui pikk või lühike mu saavutuste ja luukerede nimekiri tuleb.

Nautige seda toredat talve ja püsige terved! 🙂