Ploomimoos kaneeliga

Võin lausa suure risti kuhugi teha, sest seekord sain moosi teha omadest ploomidest. Laias laastus iga viie aasta kohta annavad meil puud normaalset saaki. Kuna järgmine kuu saab siin elatud kümme aastat, siis see aasta on alles teine kord, kus mõne üksiku näljase ploomi asemel võime end ise ploomiks süüa ja jääb ülegi.😀

Suundusin mina siis reedel ploome korjama, aga no pilt, mis puu all avanes polnud kuigi rõõmustav: päris palju mahakukkunud ploome ning nende ümber umbes sada kärbest, herilast ja lisaks veel mingi rasvasem tegelane, keda ei osanud identifitseeridagi. Kui muidu ma üksikutest herilastest eriti välja ei tee, siis nüüd nendega ploomide pärast võideldes pidin viimastestki närvirakkudest ilma jääma. Suure surmaga sain puu alt lõpuks viljad korjatud ja lõpuks isegi raputasin korralikult puud, et ploome veel alla kukuks. Ühtegi sutsu ei saanud ja lõpuks tundsin end päris kangelasena.😀

Kokku korjasin kaks kausitäit ploome. Pärast keevas vees naha ja kivide eemaldamist (sellele kulus juba vähemalt 2 tundi!😕 ) sain koguseks 3,4 kg. Seekord ei tahtnud enam päris tavalist moosi teha ja uurisin netist, mida veel ploomidele hulka pannakse. No igasugu asju, nagu selgus: vaniljet, pähkleid ja rosinaid, sõstraid, õunu… Mina valisin kaneelikoorega variandi.

Ühtegi kindlat retsepti aluseks ei võtnud, kõige rohkem jälgisin ploomimarmelaadi tegemise õpetust. Keetsin kõigepealt ploome 5 minutit. Vett potti ei lisanud, sest nad olid isegi väga mahlased! Siis lisasin 1,7 kg suhkrut ja 3 kaneelikoort (1 koor ühe kilo ploomide kohta). Keetsin, kuni vahtu tuli, siis korjasin kaneelikoored välja ja panin moosi purkidesse. Oleks pidanud moosi vist kauem keetma, sest tuli natuke vedelavõitu.:/ Oleks keetmise alguses vett ka lisanud, nagu igal pool õpetustes kästakse, oleks ploomisupi saanud.

Purke tuli kokku 9.

Ploomimoos kaneeliga, 2016

Ploomimoos kaneeliga, 2016

Kooli alguseni ongi ainult nädal jäänud. Ilmade poolest on sügis mu meelest juba mõnda aega käes. Kahju muidugi! Eks siis tuleb nendest augusti viimastest päevadest ka viimast võtta.

Allkiri

Kellele kompotti?

Kuigi viimased paar nädalat on möödunud mul kas nina vastu telekaekraani olümpiamänge või vastu puuri Bosset vaadates ning tema pärast muretsedes, siis vahepeal tuleb ka argisemate asjadega tegeleda nagu näiteks tööl käimine või marjade korjamine ja vaaritamine. Punased ja rohelised tikrid ning viimased punased sõstrad kisendasidki juba põõsa otsas: “Korja mind, korja mind!” Ajasin lõpuks end eelmisel kolmapäeval-neljapäeval õue ja lühikese ajaga tegin marjapõõsastega 1:0.

Punased karusmarjad olid juba täiega üleküpsenud ja pehmed.:/ Peale puhastamist sain koguseks 950 grammi. Punased sõstrad olid veel korralikud. Neid oli järel 650 grammi. Kuna nii ühte kui teist oli nii vähe, tundus mõttetu eraldi neist midagi keetma hakata. Segasin nad siis kokku ja tegin ühise kompoti. Siirupi keetmiseks võtsin jälle 1 liitri vee kohta 0,5 kg suhkrut. Täpselt kuumutamise alguseks otsustas loomulikult pliidi suurem plaat järjekordselt otsad anda, seega pidin suurt potti väiiksel plaadil sussutama.😡 Kompotipurke tuli kokku 3½.

Tikri-punasesõstrakompott

Tikri-punasesõstrakompott

Järgmisena võtsin ette rohelised tikrid. Marjad olid igavesti vägevad – praktiliselt pool minu pöialt ning enamuses ka tugeva konsistentsiga. Mis veel huvitav: põõsal on väga vähe neid jubedaid “piike”. Kuid selle marjad on isegi küpsetena üsna hapud. Kui ma õieti mäletan, pole ma neist veel kordagi midagi teinud. Niisama põõsa otsast vist kuhugi kadunud… Kuid L. arvas seekord, et peaks nad ikka kokku korjama ja midagi tegema, et niisama raisku ei läheks.

Kuigi ma sellest mõttest vaimustatud polnud, sest mida annab teha hapude karusmarjadega❓ , kuid korjamine läks ludinal, sest marjad suured ja põõsad üsna piigivabad. Ning ka küsimus sai kiiresti lahenduse, sest segakompoti jaoks siirupit keetes sattusin liiga hoogu ja seda jäi lihtsalt kõvasti üle. Seega tegin ka nendest tikritest kompoti. Puhastatud marju oli 1700 grammi. Nagu eelnevalt öeldud sai, olid marjad hapud, seega lisasin siirupile veel suhkrut ja lasin uuesti keema. Kuid mulle tundub, et ma kuumutasin purke natuke liiga kaua ja marjad on üsna katki läinud.😕

Seda kompotti sain 4½ purki.

Tikrikompott, 2016

Tikrikompott, 2016

Kuna olen mitu aastat virisenud, et punasesõstrapõõsad on vanad ja täiega haiged, iga aastaga kannavad järjest vähem, siis nüüd lõpuks on mind kuulda võetud ja täna läheme mehega uusi põõsaid valima.🙂

Allkiri

Sünnipäevaküpsetised

Nüüd siis lubatud peolaud. Salatist ja šašlõkist pole nagu midagi huvitavat rääkida, seega jääb üle see, mis ahjust tuli.😀

Makaronisalati ja korraliku grilli kõrvale küpsetasin soolaseks minipirukaid. Ostsin Reval Kondiitri lehttaignalehed, rullisin laiemaks, lõikasin väiksed ruudud ja ristkülikud ning Markus pani igale tükile kas riivitud juustu, miniviineripoolikuid või singiviile. Mina keerasin pärast korralikult rulli, pintseldasin piimaga ja küpsetasin umbes 200-kraadises ahjus pruuniks. Kadusid sünnipäevalaualt nagu mutiauku.😛

Minipirukad

Minipirukad

Magusaks koogiks tegin marja-plaadikoogi. Kuigi meil on põõsad juba üsna tühjaks korjatud, midagi siiski veel sain. Retsept jälle pärit Lia Virkuse ja Pille Endeni “Pereköögi kokaraamatust”, kuid netis on ka täitsa olemas. Marjadeks kasutasin sügavkülmutatud mustikaid, sest metsa polnud aega minna, vaarikaid ja punaseid sõstraid. Suhkruga läksin natuke liiale, sest kartsin, et marjad jäävad koogis jube hapud ning lisasin veel marjadele ka suhkrut.😕 Kuid maitses siiski hästi.🙂

Marja-plaadikook

Marja-plaadikook

Kuna koogist oleks üksi väheseks jäänud, küpsetasin kõrvale veel porgandi-ananassimuffineid. Retsept pärit samast raamatust, kust kookki. Kuna täpselt samasugust retsepti netist ei leidnud, kirjutan selle siia ka.

PORGANDI-ANANASSIMUFFINID

100 g võid; 4 dl jahu; 3 dl suhkrut; 2 tl küpsetuspulbrit; 1½ tl kaneeli; 50 g purustatud Kreeka pähkleid; 3 dl peenelt riivitud porgandit; 1 väike purk (227 g) purustatud ananassi; 3 muna

Glasuur: 200 g maitsestamata toorjuustu; 1 dl tuhksuhkrut; 1 tl vanillsuhkrut; 2 sl sidrunimahla

Kaunistuseks: 12 Kreeka pähklit või sidrunikooreribasid

Sulata ja jahuta või. Sega ühes kausis kõik kuivad ained, teises kausis riivitud porgand, nõrutatud ananassikonserv, jahtunud sulavõi ja lahtiklopitud munad. Ühenda kausside sisud võimalikult vähe segades. Jaga tainas muffinipanni võitatud või pabervormidega vooderdatud pesadesse, täites need peaaegu ääretasa. Küpseta 200° juures 20 minutit. Kata jahtunud koogikesed soovi korral glasuuriga, mille saad, kui segad kõik loetletud ained omavahel. Kaunista Kreeka pähklite või sidrunikooreribadega.

Mõnusad vürtsikad ja mahlased muffinid said.🙂

Porgandi-ananassimuffinid

Porgandi-ananassimuffinid

Nüüd on küpsetamisega vist mõneks ajaks jälle ühel pool, kuni sügis ja kütmisperiood käes.

Allkiri

Markuse sünnipäev Tallinna loomaaias

Oleme kõik oma sünnipäevad siiani koduseinte vahel pidanud. Aga kuna sel aastal oli mul väike juubelikene, siis tahtsin seda kusagil väljas pidada. Pika kaalumise järel valisin kohaks meie loomaaia. Kuid teiste kutsututega asja arutades jäi lõpptulemuseks see, et enda peo pidasin siiski kodus, kuid Markuse sünnipäeva läksime siis sinna pidama. Kuupäevaks jäi laupäev, 6. august.

Tellisin piknikuplatsi ja telgi juhuks, kui peaks sadama hakkama. Maksta sai kohapeal. Kodus siis hullud ettevalmistused eelneval õhtul ja peohommikul. Õigeks ajaks saime siiski valmis ja kella kaheks kogunesime loomaaia väravasse. Maksin siis platsi, telgi ja piletite eest kassasse ära, ladusime asjad kärusse ja jalutasime piknikuplatsile.

Jõuame kohale, vaatame ringi ja ülla-ülla – telki pole.😮 Ja vihmapilv ripub pea kohal, millest ka loomulikult sadama hakkas.😡 Õnneks võtsin kodust kogu oma paberimajanduse kaasa ja seal oli ka selle inimese telefoninumber, kelle kaudu kõik tellitud sai. Hakkasin siis oma telki taga ajama. Inimene oli õnneks tore, vabandas ette ja taha. Lõpptulemuseks sain telgi ja kogu telgiraha ka veel tagasi.🙂

Järgmine üllatus tabas, kui hakkasime asju lahti pakkima. Lastele mõeldud vahukommid olid maha ununenud ja takkapihta veel papptaldrikud.😕 No selle viimase üllatuse peale enam ei teadnud, kas naerda või nutta.😳 Õnneks teised olid huumorisoonega ja võtsid asja naljaga. Sõime salatit joogitopsidest, šašlõkki kahvli otsast ja magusat näpu vahelt. No vähemalt jääb tükiks ajaks meelde.😀

Peale piknikku koristasime platsi ära, vedasime käruga kraami minema ja suundusime loomi vaatama.🐻 Ilm oli õnneks soe ja lõpuks ka päikseline. Kolm tundi trampisime ringi. Siin mõned tegelased, keda nägime.🙂

Kaksküürkaamel poosetamas

Kaksküürkaamel poosetamas

Flamingod

Flamingod

Must toonekurg

Must toonekurg

Valgetipp riffhaid

Valgetipp riffhaid

Kääbusmarmoseti portree

Kääbusmarmoseti portree

Õe lemmikud tomatkonnad

Õe lemmikud tomatkonnad

Ilus kirju kana

Ilus kirju kana

Veel ägedaid kanu

Veel ägedaid kanu

Kroon-läikfaasanid

Kroon-läikfaasanid

Leopard ringi trampimas

Leopard ringi trampimas

Ninasarvik

Ninasarvik

Elevandid

Elevandid

Elevant saia noolimas

Elevant saia noolimas

Karakal

Karakal

Pardipojad

Pardipojad

Tiiger

Tiiger

Pesukarud tossavad

Pesukarud tossavad

Emalõvi

Emalõvi

Kaks metssigudikku pesas

Kaks metssigudikku pesas

Kes sina veel oled?

Kes sina veel oled?

Händkakud

Händkakud

Kassikakk (meenutaski kassi)

Kassikakk (meenutaski kassi)

Koos piknikuga olime loomaaias kokku lausa kuus tundi.o_O Pärast läksime veel kiiresti toidupoodi ka. Kui lõpuks koju jõudsime, olin täiesti läbi.

Kuid loomaaias oli lahe. Kõik, kes pole sinna mõnda aega sattunud, minge kindlasti!🙂

Et postitus on juba niigi pikaks veninud, siis järgmine tuleb sellest, mis peolauale sai.

Allkiri

Loomad elutoas! :o

Bosse-Potsunotsu

Bosse-Potsunotsu

Saage tuttavaks, tema on meie pere kõige noorem ja väiksem pereliige Bosse-Potsunotsu – rosett-merisiga.❤ Nagu nimest aru saada, on tegu isase notsuga.😛 Sünniaeg on tal 12.06.2016, ostetud 01.08 Haabersti Rimi Bosse loomapoest.

Bosse teiselt poolt

Bosse teiselt poolt

Kinkisime ta Markusele 9.-ndaks sünnipäevaks. Ikkagi meie esimene koduloom!🙂 Meil õega olid rohkem kui 20 aastat tagasi maal kassid, kuid see oli võrreldes tänapäevase loomapidamisega nagu vabapidamine. Rohkem mul koduloomadega kogemust pole.

Jõulude ajal olime nagu alati mehe õe juures ja neil oli sel ajal kääbushamster. Markusele väga meeldis ta puuri juures istuda ja oodata, millal too pesast välja ilmub. Seal ütlesingi talle poolkogemata saatusliku lause, et kingime sulle sünnipäevaks ka hamstri. Loomulikult satuti kohe vaimustusse. Kuid järgmine päev hakkasin juba kahtlema, kas MINA tahaksin meile hamstrit. Aga äkki hoopis merisiga? Väikest viisi egoist, nagu ma olen, tahan ma ju, et loom, kes meie elamisse tuleb, mulle ka meeldiks. Näiteks ma ei suudaks elu sees elada mingi roomajaga ühe katuse all.:/ Arutasin seda sõprade-töökaaslastega ja kõik andsid oma plusspunktid meriseale.🙂

Hakkasime siis aeg-ajalt loomapoodides merisigu piilumas käima ja ennast nende pidamisega kurssi viima. Kika-poes olid lühikarvalised ja Bosse omas pikakarvalised nunsikud. Kui neid viimaseid nägin, olin esimesest hetkest armunud ja valik tehtud.❤ Nüüd jäigi ainult sünnipäeva oodata.

Eile siis oli lõpuks see tähtis päev, mil marssisime Bosse poodi sisse ja tormasime hingevärinal puuri juurde vaatama, kes mõni neist armsatest tegelastest veel alles on, kuigi mõni päev tagasi alles sai neid imetlemas käidud. Olid ja lausa kaks tükki. Jäi ainult L. ära oodata ja oma otsus teha. Senikaua valisime kogu varustuse välja ja maksime ära.

Kui see tehtud, siis oli aega loomadega tutvuda, sest tahtsin enda jaoks selgeks teha, kumb mulle rohkem meeldib, et pärast valikut kahetsema ei hakkaks. Üks poegadest oli suurem, teine väiksem. Suurem oli pruuni-valge-mustakirju, väiksemal oli praktiliselt ainult must ja valge, silma juures natuke pruuni. Suur oli rahulikum, väiksem paras aktivist. Ja väiksem tundus nunnum.🙂 See vist lõpuks otsustaski asja.

Kui L. lõpuks kohale jõudis, ütles, et tema nagunii ei oska valida, mina tehku valik. Hästi natuke veel kahtlesin puuri juures, kuid siis jäime pisema juurde ning nüüdseks oleme 200% kindlad, et õige valik sai tehtud.🙂 Ta on ikka üliarmas karvapall!

Puur on meil suur – 95x57x46 – seega vajadusel saaksime teisegi põrsa sinna elama panna.

Puur ühelt poolt

Puur ühelt poolt

Puur teiselt poolt

Puur teiselt poolt

Esimesed raskused on ka nüüdseks juba üle elatud. Nimelt kuulutati välja näljastreik. Istuti aga oma majas ühe koha peal ja välja ei tuldud. No istugu, sest ikkagi võõras koht ja mingid kahtlased uued inimesed! Kuid ühtlasi ei tuldud ka sööma ja veel hullem – jooma ning nii terve õhtu ja öö.😕 Öö otsa ei saanud ma magada, sest muudkui kuulatasin, kas puuris toimub mingit liikumist või mitte. Muffigi.😦 Lõpuks ronisin poole viie ajal voodist välja, panin arvuti käima ja hakkasin pisi.ee-foorumist uurima, mis toimub. Esimene soovitus oli kuu aja jooksul talle maja üldse mitte panna, et ta harjuks kiiremini inimestega. Võtsingi maja ära ja kohe pandi padavai sööginurga poole ajama ning kukuti uurima, mida pakutakse.😀

Nüüd joob ja sööb ilusti nii heina kui krõbinaid, kuid erilised lemmikud on võilillelehed. Neid võiks ta vist lõputult pista.🙂 Ei tea, kas see on juhus, aga mulle tundub, et ta on WC-nurga ka juba omaks võtnud.🙂 Eks meid pelgab ikka, kuid algus on paljutõotav.

Ilusat kooskasvamist meile koos Bosse-Potsunotsuga!🙂

Allkiri

Mustikamoos 2016

Võrreldes eelmisel aastal mustikalkäiguga, polnud seekord üldse nii tore.😦

Pidime metsa minema juba nädal varem, kuid juba siis oli mul selg vastikult valus ja lükkasime käigu edasi. Nüüd laupäeval otsustasime siiski ära käia. Ilm oli ilus ja hakkasime vist kolme paiku ratastega minema.

Kimasime jälle mööda käänulisi mereäärseid radu ja L. otsustas, et lähme seekord teise kohta korjama. Läksimegi. Kui selles kohas, kus me alati käinud oleme, tavaliselt inimesi pole korjamas või väga harva, siis seekordses kohas oli ikka siin ja seal inimesi näha, lisaks veel metsa all edasi-tagasi jalutajad. Juba see ei meeldinud mulle, sest ei saanud rahus olla.

Algul tundus, et marjasaak on niru: marju vähevõitu ja väikesed, kuid natuke edasi minnes polnud enam häda midagi. L. leidis veel eriti hea koha. Imestasime veel, et rahvas sealt polnud korjanud. L. tõi isegi rattad meile lähemale. Korjasime ja korjasime, kui korraga mina enam ennast sirgu ei saanud. Selline valu keset selga, et hinge võttis kinni. Komberdasin ühe männi juurde ja mõtlesin selle tüve vastas end sirgu ajada. Korraga vaatasin, et igavesti suured sipelgad ronivad mööda mu jalgu.😮 Kukkusin rapsima ja L. ütles, et siinsamas ju sipelgapesa. Oligi ja igavesti suur.😕 Nüüd oli selge pilt, miks sealt keegi polnud marju himustanud. Panin puu juurest minema, et kuidagimoodi edasi korjata, sest koht oli hea ja marjad hästi suured, kuid selg oli nii läbi, et olin võimeline ainult istuma. Kuid istudes olid mu jalad sipelgaid täis, isegi püksisäärtest ronisid sisse. Mul oli juba paras paanika kallal ja ütlesin, et lähme siit minema oma vanasse kohta tagasi.

Ronisime jälle rataste selga ja kiiresti olime oma tavalises kohas. Hea rahulik ja ei mingeid jubedaid sipelgaid! Kuid minu selg oli ai-ai-ai ja mingit mõnu metsavaikusest ja korjamisest polnud.😦 Takkapihta ajas L. omal suure koguse marju maha, mida mina hiljem kokku korjamas käisin. Tänu sellele sain vähemalt kiiremini oma ämbrikese täis. Peale nõude täiskorjamist hakkame tavaliselt marju veel endale suhu korjama, sest varem pole selleks lihtsalt aega. Kuna ma sain L.-ist kiiremini korjatud, sain veel eriti palju mustikaid mugida. Kuid oi, milline viga see oli!

Kui marjad korjatud ja söödud, sõitsime koju. Kui L. arvas enne minekut, et oleme metsas umbes tund, siis tegelikult olime vähemalt kolm mittenauditavat tundi, ja mul oli üldse tunne nagu pool päeva.😕

Ja kodus läks uus põrgu lahti. Kui enne ei lasknud ainult selg elada, siis nüüd hakkas lisaks kõht veel jubedalt valutama. Lõpuks ei saanudki aru, kumb hullemat piina tegi.😥 Öösel magamine oli ka täielik õudus, sest kuidagimoodi polnud hea olla.

Järgmisel päeval olin sunnitud moosi vaaritamise ette võtma, sest see oli mu viimane puhkusepäev ja marju ei saanud vedelema jätta. Parema meelega oleks üldse ainult voodis külitanud, kuid lõpuks harjutasin end selle jubeda selja- ja kõhuvaluga nii ära, nagu nii peakski olema.

Marju saime selle põrgu peale täpselt 1500 grammi. Arvasin, et eelmisel aastal tuli kindlasti rohkem, aga ei midagist – täpselt sama kogus.😮 Suhkrut lisasin jälle vahekorras 1:½, s.t 750 grammi ja moosi tuli 4¾ purki.

Mustikamoos, 2016

Mustikamoos, 2016

Vähemalt moos tuleb alati väga hea ja selle nimel tasub pingutada.🙂 Mehele tuli nüüd muidugi veel mustikakisselli isu peale  ja arvas, et võiks veel marju korjama minna. Mingu, aga sel juhul ainult Markusega kahekesi, minul seekordsest käigust igatahes piisab.🙂

Allkiri

Vaarika-mustsõstramoos

Konservivabrik jälle siin!😀

Mehe vanematel on kolm mustsõstrapõõsast – üks suur ja kaks väikest. Üleeile korjasid nad oma jao marjadest ära, mina sain siis väiksemad põõsad ja suure põõsa ülejäägid. Nagu seda uudist kuulsin, teadsin kohe, et tahan keeta neist vaarika-mustsõstramoosi. Tegelikult käisid selle moosi järele neelud juba varem. Plaanisin mehe isegi turule sõstrajahile ajada, aga õnneks see jäi nüüd ära. Eile korjasin siis põõsad tühjaks. Marju sain 700 grammi. Siis suundusin jälle vaarikatesse – tunne oli, nagu sajandat korda juba sel aastal. Kuna enesetunne oli täiega vilets, siis palju ei viitsinud korjata. Peale puhastamist sain koguseks 1150 grammi.

Igaks juhuks olin moosiretsepti ka välja otsinud – Nami-Namist, sealseid koguseid muidugi ei jälginud. Keetsin siis mustad sõstrad pehmeks, lisasin vaarikad ja maitse järgi suhkrut 1400 grammi. Kuna mustad sõstrad olid hulgas, ajas segu pärast vahtu nagu mingi nõiakatel.😀 Kui vahtu enam ei tulnud ja moosivedelik oli kleepuv, võtsin poti pliidilt ära.

Moosipurke sain kokku 6.

Vaarika-mustsõstramoos

Vaarika-mustsõstramoos

Lausa jumalik moos mu meelest ja nii ilusa välimusega – tumepunasel taustal punased seemned.🙂

Allkiri

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: