Üks laevuke läks merele, vol 2

Et mitte blogimisse jälle pikka vahet sisse jätta, näitan ruttu oma eelmises postituses lubatud “meistriteose” ette. 🙂

Nagu sügiseti tavaks, korraldatakse koolides-lasteaedades sügisandidest vastavaid näitusi, nii ka meie koolis. Eelmisel aastal valmis mehe ja lapse koostöös kurgist Kroku. Sel aastal oli mul aega jälle ise midagi valmis nikerdada.

Nagu iga kord, polnud ka nüüd ühtegi head ideed varnast võtta. Lõpuks hakkas küll midagi pähe tekkima – tegelikult üsna toredad ideed, aga kui hakkasin reaalselt ette kujutama nende valmistamist, arvasin, et hüppan siiski üle oma varju. Mõtlesin siis sõber Google’i appi võtta, et vaadata, mida toredat vastavateemalist teised inimesed teinud on. Natuke erinevate märksõnadega guugeldamist ja siis lõi mulle ette sellelt lehelt toreda laevukese. Hetkega oli selge, et tahan ka midagi taolist teha.

Kuna poest polnud ühtegi korralikus mõõdus suvikõrvitsat ega baklažaani võtta, valisin hoopis meloni. Hiljem selgus muidugi, et polnud siiski parim valik. 😦 Uuristasin koore tühjaks, lasin mehel kaalika aluseks kinnitada, grillvarras läks mastiks, kapsalehed purjedeks, võileivatikkudest ja kurgist tegin rooliratta ning tammetõrust ja redisest tuli tüürimees. Markusel lasin lipu valmistada ja guaššidega kapsalehtedest “mere” siniseks värvida. Tore laevuke tuli. 🙂

Melonist laevuke küljelt

Melonist laevuke tagant

Hommikul kahjuks ta enam nii ilus ei olnud. 😦 Kuna tegin selle suure vea, et ei viinud teda ööseks keldrisse, vaid jätsin esikusse välisukse juurde mõttega, et laev hommikul kiiruga maha ei jääks ning ehk on seal ka piisavalt jahe. Lootus läks paraku luhta, sest hommikuks oli laevuke oma purjed poolde masti “langetanud” ning meri polnud enam nii laineline, s.t kapsalehed olid üsna lössi vajunud ja melon oli veel pehmemaks muutunud. 😥 Kirusin enda rumalust päris korralikult, aga mida see enam aitab. Viisime siiski oma laevukese kooli.

Ma küll ei tea, kas viiendad klassid ka osalevad sellel näitusel, kuid uus idee on mul siiski juba olemas, kui seda peaks vaja minema, ning enam ma selliseid “vähesäilivaid” materjale kasutama ei hakka. 😕

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, miks pealkirjas on vol 2, siis vol 1 ilmus täpselt viis aastat tagasi, kui meisterdasime mehega ka ühe näituse jaoks paadi. Siis küll oli meil hoopis pooleli lasteaiaelu ning ka materjalid olid hoopis teised. 🙂

 

Advertisements

Tikrikompott 2017

Üha rohkem on mul tunne, et ma peaksin blogi pidamiseks sekretäri palkama, sest lihtsalt ei leia nii palju aega, et sellega korralikult tegeleda. 😦 Näidata oleks igasugu asju, aga esiteks ei jõua ma kuidagi pildistamiseni; kui see saab suure surmaga tehtud, siis seisavad pildid tükk aega fotokas ning ootavad arvutisse ja blogisse jõudmist, mis seisab tavaliselt ajapuuduse taga, sest mulle ei meeldi eriti teha asju kiirustades. Kui aega pole, siis pole järelikult ka postitusi.

Võtsin oma pildid ja poolikud jutud nüüd ette ja kõige vanem teema oli augustikuine tikrikompott. o_O No täiesti üleeilne ja unustatud asi juba! Kuna purgid jäid ajapuudusel kohe sildistamata, seisid nad mõnda aega lihtsalt köögis ja rändasid siis koos mehe tehtud mahlapurkidega juba otsapidi keldrisse. Riiulisse panema hakates vaatas ta, et mis need veel on? Mul polnud kompotid enam meeleski. Kuid nad jõudsid veel korra keldrisse kolida koos aroonimoosiga, millest tuleb juttu mõnes teises postituses.

Selleaastase tikrikorjamise kohta võiks küll öelda, et kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Kollaste tikriteni ma ei jõudnud üldse, ei jõudnud neid isegi praktiliselt süüa. Enamus rändasid vist Markuse kõhtu ja sel pole, tänu tikritele, kõht kunagi varem nii hästi läbi käinud kui nüüd. 😀

Punased karusmarjad olid ka juba ammu valmis, enne kui L.-i mitmekordse meeldetuletamise peale end põõsasse pressisin, et viimaseid riismeid sealt haarata. Nojah, põõsas on end teiste tikripõõsaste ja vaarikate rägasse nii ära peitnud, et ei paista väljagi, ja teadagi – mis silmist, see meelest! Enamus marju olid juba kas täiesti tossud või lindude-tigude poolt nahka pandud. Ei mäleta enam, kas kolmandiku ämbrist ikka sain täis, kuid pärast puhastamist tuli marjakoguseks igatahes 800 grammi.

Kompoti valmistasin juba vana tuttava õpetuse järgi. Seekord ma siirupi keetmisega hulluks ei läinud, mingi poolik pooleliitrine purk vist jäi üle. Vastavalt vähesele marjakogusele tuli ka kompotti vähe – kõigest 2½ pooleliitrist purgitäit. 😦 Sellest on tegelikult kahju, kuid süüdistada saan vaid iseennast, et õigel ajal ei märganud marju korjama minna.

Purgidki said alles täna sildid ja pildi peale.

Tikrikompott, 2017

Vaatan, kas jõuan täna veel mõne postitusega maha saada. Aeg pressib jälle täiega takka ja vaja lapsele sügisnäituse jaoks midagi valmis meisterdada. Kui see “midagi” tuleb ilus ja korralik välja, näitan siin ka millalgi. 😉

Mustikakompott

Teisipäeva õhtul sai kiiruga metsas käidud ja selleaastane mustikasaak koju toodud. Enne minekut tegin ennustuse, et on kaks võimalust: kas marju on vähe ja needki üsna kribalad või on lihtsalt kõik meie eest juba ära korjatud, kuna oleme sellega liiga hiljaks jäänud.

Marju oligi üsna vähe. Esimene mulje oli lausa nii nigel, et mees ütles, et võime vist otsa ringi keerata, koju tagasi minna ja käidud! Ma arvasin, et vaatame natuke ikka enne ringi. Üks mammu paistis siin ja teine seal, kuid pikapeale hakkas korjamine edenema, ja kusjuures marjad olid suured, mitte mingid kribalad. Paari tunni küürutamise peale saime kolmepeale 2,25 šašlõkiämbrit täis ja võisime koju minna.

Kuna mitu aastat olen tavalist mustikamoosi keetnud, siis seekord mõtlesin, et prooviks teha näiteks mustika-punasesõstramoosi, kuhu lisaks veel piparkoogimaitseainet, et oleks vürtsikam. L. aga pakkus välja hoopis kompotiidee, et nii hea oleks hiljem sellest mustikakisselli keeta. Nämma! 😛 Sellega oli asi otsustatud. Eeskujuks võtsin selle õpetuse. Kogused olid mul järgnevad: 1,8 kg marju; 1½ liitrist veest ja 300 g suhkrust keetsin siirupi, mida jagus praktiliselt täpselt. Valmis kompotti tuli 6 pooleliitrist purki.

Mustikakompott

Kompott tuli tume kui öö. Üritasin, mis ma üritasin, kuid paremat pilti järgnevast ei saanud, et näidata, et ikka mustikad on ka purgis.

Mustikakompott lähedalt

Vaatasin eelmiste aastate pilte ja märkasin, et kaks aastat tagasi sai täpselt kuu aega varem juba mustikal käidud. Küll aastad võivad ikka erinevad olla…

Segumahl, järelmoos ning natuke vaarikamoosi

Nüüd on ka meile jõudnud mahlaauruti ajajärk. 🙂 Kuna sel aastal on igasugu marjasaak meie aias suht vilets, siis võtsin esmaspäeval kätte ja korjasin ära kõik mustsõstrad, mis veel järel olid, umbes pooled järelejäänud punastest sõstardest ja vaarikad, mis sel hetkel valmis olid. Kogused olid vastavalt 1,5 kg punaseid sõstraid, 850 g musti sõstraid ja 400 g vaarikaid.

Kuna sel korral mustsõstramoosi ei tahtnud teha, otsustasime esialgu punase ja mustsõstra segumahla kasuks. Kuid ma arvasin, et pelgalt selline segu jääks vängevõitu, seega korjasingi vaarikaid juurde. Kui ma aga hakkasin meelde tuletama, mismoodi see mahlategu ilma aurutita välja näeb, tõusid mul lausa ihukarvad püsti, sest keedetud marjade läbi lapi pressimine oli tõeline “orjatöö”, mille järel käed veel mitu päeva valutasid. Mu hädaldamise peale ütles mees lõpuks otsustava lause, et meil võiks ju ka mingi väike mahlaauruti olla.

Hakkasin kibekiiresti netist uurima, millised valikud suuruste osas on. Leidsin, et K-Rautas on lausa viieliitrine müügil. Enam ma asu ei saanud ja seda aurutit oli vaja nüüd ja kohe! Kuigi kell oli juba seitse läbi, käisin L.-ile nii kaua ajudele, kuni lõpuks ajas ta auto garaažist välja ja panime poe poole ajama. Sellest poekäigust võiks lausa omaette huumorinurga jutukese kirjutada, sest minu pakutud “suts ja käidud”-sõidust kujunes oma paaritunnine käik. Lõpuks naasime poest ikkagi 8-liitrise aurutiga, sest poes lihtsalt ei leitud väiksemaid üles, kuid saime selle lisaallahindlusega, mis sest, et oli isegi juba soodushinnaga. 😛

Kuna ma pole aurutiga elu sees ise midagi teinud, võtsin mehe töödejuhatajaks. Enne mahlategu käis meil veel kõva vaidlus, kuidas seda peaks õieti tegema. Mina arvasin, et esialgu panen ainult marjad aurutisse, mahla laseme potti, siis lisan alles suhkru ja keedan mahla läbi. Mees, va mahlaspets, ütles, et nemad on eluaeg pannud suhkru kohe aurutisse ja lasknud mahla otse purkidesse ning pärast ei mingit keetmist. Pärast erinevas kirjanduses ja netis tuhnimist kuulutasin välja tema võidu, kuid lisasin, et kui midagi vussi läheb või mahl ei säili, teen järgmine kord omamoodi.

Pesin marjad, korjasin suurema sodi ja lehed välja, panin kihiti suhkruga aurutisse. Suhkrut lisasin lausa 825 grammi. Allaossa vesi ja pliidile keema. Kui torust hakkas mahla juba tulema, kallas mees paar esimest satsi potti tagasi, et suhkur korralikult lahustuks.

Kõige põnevam oli muidugi purkide täitmine. L. arvas, et heal juhul kaks purki tuleb täis, aga mahla muudkui tuli ja tuli, lõpuks saime purgitäisi lausa kuus. 🙂

Segumahl

Kui tavaliselt tehakse mahlateo järel veel järelmahla, siis mina tegin hoopis järelmoosi, sest see plöga, mis keedetud marjadest pärast sõelast läbisurumist järele jäi, oli nii paks, et oleks pidanud veega lahjendama, et mingit mahla sellest saada. Ma siis pakkusin, et teen sellest hoopis džemmi, kuna sel aastal tuleb moosi nagunii üsna vähe.

Plöga oli umbes 3 dl, lisasin sellele 1,75 dl suhkrut ja keetsin ainult läbi, vahtu ei tulnudki. Džemmipurke sain 1 terve ja 2/3 teisest purgist. Väga hea maitsega tuli. 🙂

Vaarikamoos ja järelmoos

Pildi peale torkasin veel paar vaarikamoosipurki, mis said keedetud juba mu puhkuse viimasel päeval. 600 g marju + 300 g suhkrut = 2,5 väikest purki moosi. Kuna korjasin marjad suure saju järel, siis oli suur niiskus tõenäoliselt põhjuseks, miks see moos tahtis kohe hallitama minna. 😦 Seega hea, et rohkem marju ja moosi ei tulnud.

 

Finnley´s Hat

Selle suve tõenäoliselt kõige palavamal päeval sai mees lõpuks villase mütsi pähe ja pildi peale. 😀 Olime siis Haapsalus Valge Daami päevadel.

Minu kudumiste ajaloos pole veel sellist asja juhtunud, et teen mingi asja täiesti valmis ja siis harutan selle uuesti üles ning hakkan jälle otsast peale, kuid eks ükskord ole ikka esimene, ning selle mütsi juures see juhtuski. Kirjutasin oma täielikust fail´ist juba siin postituses. Aga kirjutan veel korra koos selgitustega üle.

Ühesõnaga alustasin elukaaslase mütsi kudumist juba veebruari keskel. Valisin Drops´ist väga ägeda mustri välja, tegin proovilapi ja nagu ikka – etteantud varda number ei klappinud minu kudumisega: ette olid nähtud nr. 3½, mina võtsin lõpuks lausa 4½.

Asusin siis suure hurraaga kudumise kallale. Kudumise ajal ma mütsi mehele kordagi pähe ei proovinud, sest tahtsin hoida üllatusmomenti. Takkajärgi mõtlesin muidugi, et oleks võinud vähemalt peamõõdu võtta. Endale proovisin küll umbes poole kudumise ajal. Tundus kahtlaselt suur, kuid mõtlesin, et mehe pea on ehk suurem ja pole ehk häda midagi.

Aprilli lõpus sai müts lõpuks valmis, peitsin otsad ära, pesin mütsi ära ja andsin pidulikult üle. Ja siis tuli see pähe proovimine… 🙄 Pidime mõlemad lausa naerukrambid saama, sest see oli nii suur, et oleks Kalevipojale ehk paras olnud. 😎 Mees tõmbas mütsi lausa ninaotsani pähe.

Algul oli nalja palju, aga kui otsustasin, et harutan mütsi üles ja teen siiski uuesti, siis oli meel küll sama must kui müts. Seekord võtsin ettenähtust lausa number väiksemad vardad – 3½. Nüüd kudumise ajal mütsi endale pähe proovides sobis see mulle väga hästi, hiljem valmis müts mehele ka enam-vähem: laius oli hea, kuid pikkus tuli selline vahepealne – oleks võinud olla kas natuke lühem, et oleks täpselt peaga ära lõppenud, või pikem, et oleks lodumüts olnud. Proovisime nii ühte- kui teistpidi pähe, kuidas paremini passiks. Tulemusega võib siiski üsna rahule jääda, sest muster on tegelikult väga äge. 🙂

Nii palju muutsin kudumise ajal, et kuigi mustri põhiosas oli pärast kahandamist ette nähtud ainult parempidine kude, jätkasin siiski pärlkoega lõpuni välja. 🙂

Finnley´s Hat

Markus ronis ka pildi peale

Muster siis Drops Design´ist

Lõng: Drops Lima, must nr. 8903, kulus umbes poolteist tokki.

Vardad: ring- ja sukavardad nr. 3 ja 3½

Täna tuleb lõpuks sukelduda igasugustesse marjapõõsastesse. Ehk saab varsti siis moosidest-mahladest ka lugeda. 🙂

 

Blue Bayou nr. 2

 

Blue Bayou nr. 2

Lõpuks sain valmis järgmise Blue Bayou, mis oleks pidanud olema tegelikult nr. 1, sest selle kudumist alustasin juba eelmise aasta sügisel või veelgi varem. Vahepeal lükkasin tegemise kõrvale, kuna kiiremad ja olulisemad asjad tulid vahele. Peale ämma salli valmimist võtsin enda oma taas käsile. Seega kudusin teda veel praktiliselt pool aastat. 🙄 Selles postituses lasin vahepeal natuke nutuhala ka. Pärast harutamist jäi kudumine puhta venima, sest praktiliselt üldse polnud aega või võimalust rahulikult kududa. Nüüd puhkuse ajal tegin salliga kiire 1:0.

Mõeldud on ta minu villase k/s jakiga kandmiseks, sest sel on üsna avar V-kaelus. Siiani kandsin jakiga oma tumepunast pärlkoes salli, kuid sall kippus kaelas ära vajuma, säti kuidas tahes, kael oli ikka paljas. Lõpuks ühte Katariina blogi postitust lugedes ta kirjutas samasugusest jamast ja ta lahendas selle kolmnurkse salliga. Kus mu mõistus oli, et ma ise sellise lihtsa asja peale ei tulnud?! 😀 Mustri valimine oli üsna lihtne, lõnga valimine veel kergem, sest mõlemad sobivad minu arvates ülihästi jakiga kokku. 🙂

Võrreldes eelmise, ämmale kingitud salliga, on mõned erinevused. Esiteks loomulikult lõnga toon. Selle valisin praktiliselt üks-ühele jaki tooniga.

Sall koos jakiga

Nüüd kudusin tavaliste teflonkattega varrastega, sest salli alustades polnudki mul teistsuguseid olemas. Seekord alustasin mustri kudumist, kui varrastel oli 250 silmust, mustriridu on kaks nagu eelmiselgi, kuid vahe on suurem.

Blue Bayou nr. 2 mustriosa

Ja lõpuks võib mõni küsida, miks selle salli alumine äär lainetab? Selle tegin meelega, sest kui sall hakkas valmis saama, tundus tal nagu midagi puudu olevat, mis särtsu juurde annaks, ja natuke satsiline äär on mu meelest selleks väga hea.

Blue Bayou nr. 2 alläär

Võin juba ette lubada, et kolmas sarnane Blue Bayou tuleb veel, kuid alles talveks. 😉 Kirjutan endale seepärast mõned andmed üles.

Pärast teise mustri kudumist võtsin taas libedamad vardad ja hakkasin silmuseid juurde kasvatama: iga kolme silmuse järel kudusin ühe õhksilmuse, enne ja pärast salli keskosa kahe silmuse järel õhksilmus. Järgmisel real kudusin õhksilmused parempidiste keerdsilmustena. Seejärel kudusin (vist) kolm korda edasi-tagasi tavaliselt ja eelviimasel real kasvatasin jälle, et lainetavat äärt saada: kaks silmust kudusin ja tegin õhksilmuse ja nii terve rea, kaasaarvatud ääred. Tagasireal kudusin õhksilmused tavaliselt parempidi. Kui hiljem augud kokku lugesin, sain 268 augukest, seega pidi viimasel real silmuseid olema 268 x 3 + 2 silmust = 806 silmust. 😮 Venivat mahakudumist loomulikult enam tegema ei hakanud, lokkis niigi. 🙂

Mina Blue Bayou nr. 2-ga

Muster endiselt pärit Drops Design´ist.

Lõngaks Drops Delight, toon nr. 02. Kulus 4 tokki. Viimaseid ridu kududes hoidsin lausa hinge kinni, et lõngatokk enne salli valmimist otsa ei saaks, sest eriti mage oleks veel viimasel real lõnga jätkama hakata. 🙄 Hinge kinnihoidmisest oli vist kasu, sest mõnemeetrine jupp jäi isegi alles. 😀

Vardad nr. 3,5. Alguses kudusin 80 cm pikkuste varrastega, kuid umbes poole pealt läksin juba meetristele üle, sest sall ei tahtnud enam kuidagi peale ära mahtuda. No ja lõpuridadel oleks veel pikemaid kasutanud, kui mul oleks neid olemas olnud.

Salli mõõtudeks kujunes 69 x 161 cm.

Elukaaslase mütsi sain ka juba valmis. Nüüd tuleb ta kuidagi ainult pildi peale meelitada, et siin ka näidata saaks. 🙂

Maasikamoos 2017,

mille võib ristida ka ülejala-maasikamoosiks.

No küll seda maasikahooaega andis alles oodata! 🙄 Ükski aasta pole see kohale jõudnud alles keset juulit. Vaatasin järgi, et eelmisel aastal tegin täpselt samal ajal juba vaarikamoosi, kui nüüd mässasin alles maasikatega. 😮

Eelmisel reedel sai L.-il igatahes kannatus otsa ja ostis meie selleaastased moosimarjad turult ära, ei jäänud enam kõige odavamat hinda ootama. Ja see tähendas seda, et kui mina lõpetasin õhtul üheksast oma tööpäeva ja hullu jooksuga spurtisin marsa peale, siis järgmiseks kuulsin juba telefonist, et pean kodus hakkama veel moosiga tegelema, kuna need järgmise päeva õhtut enam ei kannata, kui ma jälle töölt tulen. Nujah! Õnneks võttis L. maasikate puhastamise enda peale, mina tegelesin muuga, muidu oleks küll kõik väga hilja peale jäänud.

Sel aastal marjakogustega hulluks ei läinud tänu suhteliselt kallile hinnale. Moosiks tegime 3 kilo marju, sellele 1½ kg suhkrut juurde ja moosipurke sain seekord 11. Tegin samamoodi nagu üle-eelmisel aastal: algul keetsin marjad pehmeks, keetmise käigus sai osa vahtu eemaldatud, siis purustasin marjad saumikseriga ära, lisasin suhkru ja edasi järgnes meeletu vahu kraapimine. Lausa kaks kausitäit tuli. Vahepeal tõstsin isegi poti pliidilt ära, sest pott koosneski nagu ainult vahust. Pärast seda sain siiski üsna kiiresti moosi valmis.

Ei tea, kas tänu sellele, et sooja vähe ja maasikad pole mu meelest nii magusad kui tavaliselt, ei tulnud ka moos seekord väga magus, vaid parajalt mahe ja mõnus. 🙂

Maasikamoos, 2017

Ei kujuta ette, mis marjad ja millal järgmiseks potti lähevad. Vaarikad pole igatahes valmimise nägugi. Pigem võib enne juba tikreid saada. Eks paistab!

Tänase päeva kõige toredam sündmus on see, et mul on puhkuse esimene päev.  Nüüd peab küll suvi tulema!!! 

%d bloggers like this: