Blue Bayou

Elukaaslase ema sai 70. Sellise tähtpäeva puhul tahtsime talle kinkida natuke suurema “ümbriku”. See oli vist juba eelmise suve lõpul-sügise alguses, kui hakkasin sellele mõtlema. Esialgseks plaaniks oli kududa pleed. Kuid see tundus liiga aeganõudev ja suur projekt olevat, sest kuude kaupa poleks mul olnud aega sellega tegeleda. Kuid siis jäin vaatama Drops´i lehelt villaseid õlasalle ning seepeale mõtlesin oma plaanid ümber. Jäi vaid valida muster. Vaatasin ja valisin ning jäin selle mustri juurde pidama, kuna sellest saaks kõige suurema salli. Tegelikult on mul enda jaoks juba varem sama mustriga sall alustatud, ootab nüüd kiiremas korras edasi kudumist.

Valisin loomulikult kudumiseks suurema variandi. Tellisin lõngad ja pärast lapse triibusokkide lõpetamist, tegin salliga algust. Lõng oli mõnus ning nautisin lausa iga silmuse kudumist, sest mõnus oli jälgida värvitoonide vaheldumist ja sall “paisus” üsna kiires tempos.

Kui varrastel oli juba mingi 270 silmust, hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest sall tundus juba päris suur, kuid silmuseid vaja veel ja veel kasvatada. Kui suur ta siis 310 silmuse juures veel on? Huvi pärast mõõtsin üle – oli juba kõvasti üle 50 cm kõrge. 😮 Kuhu jäi lubatud 33 sentimeetrit, kuigi mul vaja veel kõvasti juurde kududa? Pidin lausa pikali kukkuma, sest enamus minu kudumeid ju kipuvad pigem etteantud mõõtudest palju väiksemad jääma ja siis on kõva mõttetööd ja aretamist, et vajalikud mõõdud saada. Kuid mis nüüd siis toimub? Lõng sama, vardad õiges mõõdus… o_O Ainuke põhjus, mis pähe tuli, et kudusin Addi varrastega, mis ei ole tefloniga kaetud, vaid libedad, ja silmused kippusid tulema suuremad  kui tavaliselt.

Mida nüüd siis teha? Üles harutada sinnamaani, kus 250 silmusega hakkab mustriosa? Ei ahvatlenud, sest siis oleks pidanud ikkagi teatud maalt nagu otsast peale hakkama, et lõpuks sama suurus saavutada. Aega ka polnud laialt käes. Mõtlesin siis jätkata kuni 310-ni ja kohe kududa kaks mustriosa üksteise järel ning siis sall ära lõpetada.

Kudusin ja kudusin. Juba ammu ei märganud enam lõngavärvide vaheldumist, sest read olid jube pikad ja tüütud. Kui lõpuks mustrini jõudsin, oli kergendus suur. Kudusin mustrit ja uurisin samal ajal juhendit ning salli pilti, arvutasin ja arvutasin ning tundus väga kahtlane, et saan kohe kaks mustrit üksteise otsa kududa, sest silmuste arv mustrikorduses ei klapiks. Ning pildi peal tundus, et selles osas, kus on neli mustrikordust järjest tehtud, ei algagi järgmine kordus kohe pärast esimest õhksilmust, vaid suvalisest kohast. See variant mulle küll ei meeldinud. Arvestasin siis välja, et pean kuduma vahepeal 18 rida ripsi juurde, et saaksin mustrit jälle alustada rea algusest.

Kuna aeg kippus otsa saama, lõpuks läks juba ülikiireks ja sall oli ka juba üsna suurte mõõtmetega, siis otsustasingi kududa pärast ripsi veel ainult ühe mustrikorduse ning siis ära lõpetada. Nii ka tegin.

Sall sai valmis lausa viimasel sekundil: üks päev enne pidu, s.t eile, sai lõpetatud viimased read, otsad peidetud ja pestud. Peopäeva hommikul, s.t täna, jalutasin mere äärde pildistama. Õnneks oli kõigi pildistajate jumal minuga, sest terve ilm oli heledat päikesepaistet täis, mitte nagu päev varem, kus enam hallim ja udusem olla vist ei saagi. 🙂

Selline see sall ja pildid siis said. Tuli küll väiksemate mõõtudega, kui oleks soovinud, kuid juubilar jäi kingitusega väga rahule. Huvitav kokkusattumus oli see, et tal oli kaelas täpselt samasuguste värvidega kee, sobis salliga ideaalselt. 🙂

Blue Bayou

Blue Bayou

Värvide vaheldumine

Värvide vaheldumine

Mustriosa

Mustriosa

Blue Bayou keskkoht

Süda ei lubanud kuidagimoodi salli mingisse tavalisse kingikotti toppida, selle asemel ostsin hoopis kunstitarvete poest toredad karbipooled. Värvid sai ise kokku sobitada ja karp tuli pärast ise kokku voltida. Väike kaunistus peale ja polnudki rohkem vaja. 🙂

Selline see kingitus sai

Selline see kingitus sai

Natuke andmeid ka:

Salli mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 144 cm.

Lõng: Drops Delight (beež-hall-roosa nr. 05), kulus pea 4 tokki.

Vardad: 3,5/100 cm. No ma ei tea, õpetuses oleksid pidanud vardad olema ainult 80 cm pikad, võtsin kohe meetrised, kuid isegi need jäid lõpus lühikesed. Kui oleksin salli õiges mõõdus teinud, oleks pidanud lõpuks veel pikemad vardad muretsema ja võib-olla isegi korduvalt… Viimasel real oli mul 402 silmust varrastel. 🙂

Lõpetuseks panen siia veel paar pilti, mida mere ääres tegin. Oleks tahtnud päris mere äärde ronida, kuid kahjuks trepp oli paksult jääs ning polnud tahtmist oma luude-kontidega riskima hakata.

Merevaade, 18.02.17

Natuke Rannamõisa pankrannikut

Tänud neile, kes viitsisid mu romaani läbi lugeda! 😀

Allkiri

Ülimõnus kihiline kohupiimakook

Olen juba kaks korda järjest teinud ühte kihilist kohupiimakooki, viimati siis sõbrapäevaks. Esimene kord võtsin liiga suure koogivormi ning seetõttu tuli kook liiga madal ja õhuke. Nüüd võtsin suure silikoonist keeskivormi ja kook sai mõnusalt kõrge, samas küpses keskelt ka ilusti läbi. Retsepti sain sama lehe pealt, kust sellegi purukoogi oma. Kirjutan siia ka.

KIHILINE KOHUPIIMAKOOK

Jahusegu: 1 pakk juubelitordi pulbrit; 4 sl nisujahu

Ained omavahel segada ja jaotada kolmeks osaks.

Kreem: 4 muna; 7 sl suhkrut; 2 pakki vanilliiniga kohupiima; 300 g hapukoort; 1 tl soola, 100 g võid

Munad vahustada suhkruga, lisada ülejäänud ained.

Määritud ja mannaga ülepuistatud rõngasvormi põhja puistata kolmandik jahusegust, sellele tõsta pool kreemi, siis teine kolmandik jahusegust ja sellele omakorda ülejäänud kreem. Viimaseks kihiks jääb kolmas osa jahusegust. Kõige peale panna 100 g võid väikeste tükkidena. Küpsetada keskmises kuumuses 1 t ja 10 min. Ahi ei tohi mingil juhul liiga kuum olla.

Meil siiski läks ahi vist vahepeal liiga kuumaks, sest pealmine kiht kärssas mõnuga ära. 😦 Kuid nokkisin kõrbenud kihi ära ja koogil polnud mingit kõrvalmaitset. Ülimõnus kook sai, mõnusalt mahlane, kohupiimane ja mitte liiga magus. Meie pere uus lemmik! 🙂

Kihiline kohupiimakook

Kihiline kohupiimakook

Koogipealne tundub, nagu oleks ka kõrbenud, tegelikult on lihtsalt tumedam koht.

Tahtsin hiljem kooki ka seespoolt pildistada. Kui lõpuks selleks aega leidsin, olid koogist järel riismed, kuid mingit aimu siiski saab. 😀

Kihiline kohupiimakook seest

Kihiline kohupiimakook seest

Allkiri

Colmanara õitsemine

Siin postituses lubasin millalgi näidata veel ühte õitsejat. Lubadusest täpselt kuu aega möödas, nüüd saab seda lõpuks täita. Taim valmistas, nagu ikka, kaks bulbi ja mõlemast tuli ka õievars. Kuid seekord sai üks vars varem – lausa kuu aega enne – “valmis” kui teine ning lõpuks ei saanudki neid koos pildistada, sest esimese varre õied juba närtsisid, kui teine alles õisi avas. Kuid õieilu oli tänu sellele pikemalt. 🙂

Esimesel varrel oli seekord 9 õit…

Esimene õievars 9 õiega, 25.12.16

Esimene õievars 9 õiega, 25.12.16

…ja teine 7 õiega.

Teine õievars 7 õiega, 22.01.17

Teine õievars 7 õiega, 22.01.17

Jube, kui mööda oskab mu fotokas ikka õietooniga panna. o_O

Allkiri

Purukook

Kook on juba ammu nahka pandud, kuid siin ikka veel näitamata.

Kui aus olla, siis pole ma kordagi purukooki enne küpsetanud, ja ma pole väga kindel, kas ma seda varem isegi söönud olen. Nüüd aga avastasin oma retseptivihiku vahelt ühe jumal-teab-mis-aegsest ajakirjast või -lehest pärit väljalõike, kus oli selle retsept olemas. Tundus lihtne ja isuäratav, otsustasin ära proovida.

Valmistada loomulikult imelihtne ja maitse ka hea, kuid hirrrrmsasti pudisev, eriti põhi. Kui võrdlesin erinevaid netis leiduvaid retsepte enda omaga, siis mõningad erinevused olid. Panen seega retsepti siia ka kirja.

PURUKOOK

200 g margariini (mina kasutasin siiski võid); 1 muna; 4 kl jahu (tavaline jahu sai otsa, lisasin natuke täisterajahu); 1,5 kl mustsõstramoosi (kuna korra olen mingit kooki teinud selle moosiga ja maitse jäi üsna jube, siis kasutasin hoopis ploomimarmelaadi, sobis ülihästi); tuhksuhkrut.

Margariin, jahu, muna segada näpuvahel sõmeraks taignapuruks. Lahtikäiva koogivormi põhjale murendada pool taignast. Suruda kergelt kokku. Sellele laotada peale moosikiht. Ülejäänud taigen murendada peale. Küpsetada keskmises kuumuses 20 minutit. Jahtunult puistata peale tuhksuhkrut.

Purukook

Purukook

Järgmine kord, kui tuleb purukoogi isu peale, teen hoopis Nami-Nami retsepti järgi, tundub kuidagi loogilisem. 🙂

Allkiri

 

Markuse triibusokid

Lapsele oli hädasti vaja uusi sokke, sest vanad olid juba päris lootusetult väikesed, kuidagimoodi venitas siiski veel jalga. Tegelikult alustasin nende kudumist juba sügisel. Esimese soki säärt kudusin oma tavalises teotempos korduvate harutamistega ja siis tulid kiiremad tegemised vahele. Uuesti võtsin nad käsile pärast jõule. Kuna sokke oli juba hädasti vaja, arendasin nüüd päris ahvikiirust ja ülejäänud poolteist sokki sai praktiliselt mõne vaba päevaga valmis.

Seekord tahtsin proovida neid kirjusid sokilõngu, mis ise mustri moodustavad. Läksin poodi, kuid selge mõistuse jätsin vist poeukse taha. Ei maksa ikka poest kõige soodsamat varianti valida. Värvid olid ilusad ja silma järgi tundus lõnga jämedus paras just õhemale sokile.

Kuduma hakkasin nr 2½-varrastega nagu tavaliselt. Siis tekkis esimene mõttekoht: mitu silmust vardale luua? Kuna lõng osutus siiski päris peenikeseks, tundus 48 silmust kahtlaselt vähevõitu, kuid 54 jälle liiga palju. Jäin esialgu siiski 48 juurde. Järgmine mõttekoht: kas sääreosa kududa soonikuga või parempidi koes? Esialgu otsustasin 2:2 sooniku kasuks.

Kudusin umbes 7 rida ära, siis sain säärejuppi juba lapsele jalga proovida. Jalg läks õnneks läbi. Kuid terve sääreosa soonikuga kududa ei tundunud enam ilus, sest oleks tõenäoliselt varsti koledaks veninud, seega otsustasin jätkata parempidise koega. Ja siis ei tundunud see 2:2 algus ka enam õige, seega tõmbasin vardad välja ja alustasin 1:1 soonikuga.

Kudusin jälle 7 rida ära ja läksin üle parempidisele koele. Juba enne tundus, et vardad on selle lõnga kohta liiga jämedad, sest kude jäi kuidagi jube lõtv, kuigi ma koon tugevalt, ja kui sokki veel venitada, siis tundus see suisa läbi paistvat. Sain mõned read peale soonikut tehtud, kui tõmbasin uuesti vardad välja ja alustasin nr 2-ga (esimene kord üldse nii peenikesi vardaid kasutada 🙂 ), kuid nüüd lõin silmuseid juba 56. Kohe palju parem tulemus! 🙂

Kudusin 8 rida soonikus ja edasi parempidi. Kanda sain ka mitu korda uuesti kududa, sest esimene kord ei olnud meeles, mismoodi jagada õigesti silmuseid, et poolpantentkude õigesti jookseks (tegin 9/10/9). Järgmine kord sain jagamise õigeks (10/8/10), kuid siis jätsin talla alla liiga vähe silmuseid ja soki alla jäi nagu kõrge konts. Kolmas kord (8/12/8) tuli juba normaalne kand.

Tavaliselt olen pärast kanda hakanud edasi kuduma tavalist parempidist kudet, kuid antud lõng tundus nii peenike, et otsustasin talla ka tugevama kududa, seega sai kogu tallaosa poolpatentkoe, kuid selle tulemusena on talla all kitsamad triibud ja pealpool laiemad.

Kui sain esimese soki valmis, oli tokis lõnga veel kõvasti järel, seetõttu jätkasin samaga. Tekkis isegi lootus, et äkki teise soki triibud hakkavad samamoodi jooksma. Algul jooksidki, kuid üsna varsti olid värvid ikkagi segamini ja nüüd on muster sokkidel erinev nagu siga ja kägu. 😀 Kuid harutada ei tahtnud ja mingit hullu kerimist teha, et saaks värvid õieti minema. Väga vähe jäi puudu, et oleksin üldse ühe tokiga hakkama saanud – alles varbaosa kahanduse poolepeal tuli lõnga jätkata.

Kui sokid valmis sain, ei olnud ma esialgu nendega kuigivõrd rahul: imeliku kujuga, üks ühte ja teine teist nägu. Kui aga laps need jalga ajas, tundusid täitsa oki-doki. Ja mis põhiline – laps oli ülirahul ning kiitis, et sa ikka oskad ilusaid asju teha. 😀 Nüüd vaatan isegi, et päris kobedad said. 😛

Markuse kirju lõngaga sokid

Markuse kirju lõngaga sokid

Markuse triibulised sokid

Sokkide poolpatendiga tallad

Sokkide poolpatendiga tallad

Kannad ka näha

Kannad ka näha

Lõng: Lana Gatto Socks

Vardad: nr 2

Allkiri

Laimi-kohupiimakook

Pole siin tükk aega ühtegi küpsetist näidanud. Jõuludeks tegin minipirukaid ja kaneelisaiu, kuid need siin juba kunagi näidatud. Nüüd tuli jälle küpsetamise isu peale. Seekord läks ahju laimi-kohupiimakook. Retsept pärit kunagi Rimist võetud repseptilehelt. Kirjutan siia ka, sest netist ei leidnud.

LAIMI-KOHUPIIMAKOOK

Tainas: 2½ dl (u 170 g) jahu; 2 tl tuhksuhkrut; 60 g võid; 4 tl laimimahla; 2-3 sl külma vett

Täidis: 2 dl suhkruga kondenspiima; 200 g kohupiima; 3 muna; 2 tl riivitud laimikoort; 3/4 dl laimimahla

Serveerimiseks: õhukeselt viilutatud laimi. tuhksuhkrut

Sõelu jahu ja suhkur kaussi ning näpi sisse jahe või. Lisa laimimahl ja vesi ning sõtku kiiresti siledaks tainaks. Võid kasutada selleks ka köögikombaini. Aseta tainas toidukilesse ning jahuta külmikus pool tundi.

Võta u 23 cm läbimõõduga koogi- või pirukavorm. Rulli jahutatud tainas kahe küpsetuspaberi vahel sobiva suurusega plaadiks. Eemalda üks paber ja tõsta plaat vormi nii, et tainaga pool jääb alla. Suru läbi paberi tainas vormi külgedele ja lõika servad sirgeks. Pane küpsetuspaber uuesti peale ja kalla sellele pool kilo kuivi ube või riisi. Küpseta 190-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni tainas on saanud kuldse jume. Eemalda oad ja paber ning jahuta.

Täidiseks eralda munakollased valgetest. Sega kokku täidise ülejäänud ained ning vahusta munavalged. Sega vaht ettevaatlikult alt üles tõstvate liigutustega täidise hulka. Vala laimivaht koogipõhjale ja küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit, kuni täidis on tahenenud ja pealt pisut jumekas. Jahuta täielikult. Enne serveerimist aseta peale laimiviilud ja puista üle tuhksuhkruga.

Kook tuli väga maitsev kui kõvaks kuivanud äär välja arvata. Seda oleks lausa saega saagida võinud.

Laimi-kohupiimakook

Laimi-kohupiimakook

Allkiri

Väike kokkuvõte tehtust

Juba paar päeva oleme möllanud uues, 2017.-ndas aastas. Möödunud aasta oli suhteliselt segane kogu maailmale, kuid karta on, et uus tuleb veel pöörasem. Sellegipoolest soovin kõigile

HEAD UUT POSITIIVSET AASTAT!

Ühtlasi tahtsin jälle kokku võtta oma eelmise käsitööaasta.

  • Aastat alustasin õele kinnaste kudumisega Irma labakud nr. 2
  • Siis sai lapse klassijuhataja 50, kudusin talle kingituseks õlasalli Õlasall First Frost diivanil
  • Kudusin lapsele järgmiseks talveks herilasepesamütsi Markuse herilasepesa müts küljelt
  • Ja siis valmis kudum, mille üle olen tõenäoliselt kõige uhkem – mu esimene boolero Kootud boolero Valkyrie tagant
  • Veel üks herilasepesa õele Herilasepesa müts nr. 2 teiselt poolt
  • Laps sai omale Sipsiku 🙂  Heegeldatud Sipsik
  • ja mu kõrvaklapid oma heegeldatud kotikese Kõrvaklappide kotike
  • Tulevasteks suurteks külmadeks (naerukoht! 😀 ) kudusin omale voodriga mütsi minu-talvemuts
  • Elukaaslane ja laps meisterdasid koolinäituse tarbeks Kroku 😀  kroku-eest , see siiski minu arvestusse ei lähe
  • Sarnase mütsi, ainult ilma voodrita, sai endale ka foorumisõber 
  • Ja lõpetuseks jõulud. Nendega olid suured plaanid, kuid tehtud ei saanud tuhkagi, ainult ühed pitsilised sokid elukaaslase õele kingituseks 😳  mooni-sokid-lahemalt

Võrreldes eelmise aastaga, olin sama laisk või usin – 10 asja sai valmis. Uute tööde nimekiri on üüratu, nagu ikka. Lõngakott on juba päris suureks ja raskeks paisunud, kust need uued või pooleliolevad tööd peaksid tulema. Eks siis järgmine aasta samal ajal saan ehk hõisata või jälle häbi tunda oma saavutuste või nende puudumise pärast. 😛

Kõige lõppu üks uue aasta salm ka.

Olgu uus aasta lõpmatult tore!

Olgu päikest, pilvi ja tuult!

Mida kirjas siin praegu ei ole,

looda algavalt tosinalt kuult.

Allkiri

%d bloggers like this: