Katastroofika

Muud nime ei oska ma panna sellele, mis toimub mul praegu käsitöös. 😡

Sain umbes nädal tagasi elukaaslase talvemütsi valmis. Kudusin seda muidugi nii, et kordagi pähe ei proovinud. Lõpetasin ära, peitsin otsad ära, proovisime pähe ja niiii suur kui veel võimalik. 😮 Otsad uuesti lahti ja harutasin kõik üles. 😡 Pole seda uuesti veel alustanud.

Ja hetk tagasi lõpetasin oma õlasalli harutamise. Olin sellega ka juba üsna lõpus, kui hakkasin uut mustriosa kuduma ja silmused korraga enam ei klappinud. Juba enne ei klappinud, kuid siis leidsin ühe vea, kuid harutama ei hakanud, lihtsalt tekitasin ühe silmuse juurde. Kuid nüüd jälle ei klappinud ja viga otsides leidsin mitukümmend rida tagasi ühe vardalt plehkupannud silmuse. Kuidas see mul enne märkamata jäi?! 😮 Ometi lugesin silmuseid mitu korda üle. Nüüd tuli harutamine juba ette võtta ja teha seda mitukümmend rida. Mitme nädala või kuu töö vastu taevast… 😡

Seega käsitööalaseid postitusi pole minult mõnda aega oodata. Lihtsalt nutta tahaks… 😥

Kaunissilma üllatus

Kaunissilmaks hakkasin ma kutsuma ühte Dendrobium bigibbum´i, mille ma ostsin mõni aasta tagasi K-Rautast äraõitsenuna.

Viimati õitses ta 2015. aasta oktoobris. Peale seda hakkas ta millalgi uut bulbi  kasvatama. Paisutas selle päris võimsaks, kuid sellega ka üritus lõppes. Õievarrealge ka tekkis, kuid esialgu jäi see toppama ning siis otsustas hoopis ära kuivada. 😦 Kuid mõni aeg hiljem avastasin, et midagi siiski taim toimetab, kuid hoopis vana varrega, lausa üle-eelmisega. 😮 Algul tundus, et vist tahab õievart kasvatada, siis hoopis, et vist tuleb keiki, siis, et vist siiski õievars. 😀

Kaunissilma üllatus, 03.03.17

Lõpuks tulid ka õied. Üks ilusam kui teine. Kokku lausa 9 õit. Muudkui aga imetlesin ja klõpsisin pilte.

Kaunissilm, 06.04.17

06.04.17

Kaunissilma 9 õit, 22.04.17

Kaunissilm päikeses, 22.04.17

Kaunissilma õied lähedalt, 22.04.17

Lillakas toon on õigem.

Täisteratartaletid maasikate ja martsipaniga

Proovisin esimest korda teha tartalette. Aga kuna mul õigeid vorme pole – tegin tavalise muffinivormiga – siis päris õiged asjad nad muidugi pole, aga põhimõte on enam-vähem vist sama.

Retsept pärit Aet Trisbergi raamatust “Maitseelamused tervise heaks”, sama on olemas ka ta kodulehel. Õnnestusid päris hästi, kuigi tainast oleks vormidesse pidanud vist paksemalt panema. Ja maitse oli ka väga hea. 🙂

Peaks vist õiged vormid ka ostma, et neid edaspidigi küpsetada. 🙂

Täisteratartaletid maasikate ja martsipaniga

Tarretatud heeringatort

Pühadeks meisterdasin lauale tarretatud heeringatordi. Mina leidsin retsepti 2003. aasta Mumuu retseptikalendrist. Sellist tootemärkigi pole juba ammu, kuid näe imet, sarnase retsepti siiski leidsin Toidutarest. Mõni erinevus siiski oli: mina võtsin põhja valmistamiseks kaks korda vähem aineid, kuid sellegipoolest tuli põhi päris paks, sest vorm oli ainult 22 cm läbimõõduga, ning mina kasutasin kodujuust asemel kohupiima.

Tarretatud heeringatort

Tort tuli täitsa OK kui keedukartulit kõrvale võtta, kuigi mingi eriline lemmik ei ole. Lapse arvamus asjast on muidugi hoopis midagi muud: magusaga meelitades keerati torditükk kuidagi endale hinge alla ja jäädi täitsa ellu. 😀 Järgmisel päeval läks söömine siiski juba libedamalt. 😀

Heegeldatud väike Öku

Heegeldatud väike Öku

Elukaaslane sai munadepühaks kingiks “tibu” – väikese heegeldatud öökullitibu. 😀 Tema on siis minu amigurumiheegeldus nr. 2. Õpetus võetud jälle Kristi Tulluse kodulehelt.

Kuna Sipsiku kallal nokitsemisest on möödas juba kolmveerand aastat, siis olid kõik töövõtted jõudnud täitsa meelest minna ja üleüldse oli mul alguses selline segadus kõigega, isegi silmuste lugemisega, nagu poleks ma kunagi üldse midagi heegeldanud. 😳 Sain ikka mõnuga otsast alustada ja ajusid ragistada, et mida ma küll valesti teen… Kui siis lõpuks otsa kätte sain, hakkas töö juba üsna ludinal sujuma. Teine raske moment oli tiibade kallal nokitsemine, sest need ei tahtnud ka algul kuidagi klappida. Kui need ka said kuidagimoodi valmis meisterdatud, oli veel viimaseks küsimuseks, kuidas need vallatud tutid viisakad sõlmed saaksid, kuid pärast mõningast pusimist olid needki olemas. 🙂 Kokku õmmeldes panin talle külge ka väikese riputusaasa, et saaks ta näiteks autosse riputada. 😛 Ja valmis see nunnuke oligi! ❤

Öku vaatab ühele poole

Öku vaatab teisele poole

Pildi peal võib ta jätta petliku mulje, et on üsna suur öökull, kuid tegelikult on ta ikka päris väike – ilma tuttideta kõigest 5 cm ja tuttidega 7 cm pikk. 🙂

Heegellõng: Drops Muskat.

Heegelnõel: nr 2,75. Esimest korda proovisin Clover´i heegelnõela. Ülimõnus ja mugav on sellega ikka nikerdada. 🙂

Heegeldatud kaarditasku

Viimasel ajal ei jõua ma kuidagi siia uusi postitusi tegema, kuigi materjali oleks. Kogu aeg on nii kiire-kiire ja lõppu sel ei tundu tulevat. 😕 Õnneks nädala pärast on puhkus algamas, loodan siis oma asjadega natuke järje peale saada.

Juba rohkem kui kümme aastat üritan oma panga- ja kliendikaarte rahakoti vahele mitte panna, sest kaks väikese vahega kotijooksu on mind selles osas väga tundlikuks teinud. Topin kõikvõimalikud kaardid kaarditaskusse ja selle omakorda üleriiete taskusse. Suvel see kahjuks ei õnnestu, sest siis saab enamasti ilma suuremate vattideta hakkama, ning väikestesse taskutesse ei taha ta eriti mahtuda.

Esimene kaarditasku, mille ostsin, oli nahast ja läbipaistvate taskutega. Mahutas kõik mu kaardid ära, kuid tänu sellele oli ta paks nagu põrsas. Lõpuks läksin väiksema mahutavusega variandi peale üle, kuid see polnud enam nahast ja kippus kiiresti lagunema.

Kui nüüd järjekordne kaarditasku otsad andis, tulin mõttele uus hoopis ise heegeldada. Saan esiteks palju soodsamalt läbi ja loodetavasti peab see ka paremini vastu. 🙂

Tasku “disainisin” ise, mustri leidsin Pinteresti avarustest. Selle valimine oligi üldse kõige keerulisem kogu tegemise juures, sest enamus mustreid olid liiga suured. Sain seetõttu üsna mitu korda heegeldamist alustada ja jälle harutada.

Kuna tahtsin, et tasku tuleks võimalikult õhuke, et ei võtaks jälle palju ruumi, siis mingeid lisavidinaid ei kavatsenud talle külge tekitada. Aga et kotike igav ei tuleks, ostsin ilusates kevadtoonides kirju peenikese heegellõnga. Kahjuks heegeldades selgus, et värvivahetus on lõngal kohati väga pikk, seetõttu üks külg tuli üsna kirju, kuid teine praktiliselt ühevärviline. :/

Kaarditasku ja lõng

Kaarditasku värviline pool

Kaarditasku lilla pool

Kaarditasku muster

Luku valimine oli ka üsna keeruline, sest koti küljed on täiesti erinevat tooni, nagu siga ja kägu, eks sa proovi siis sobiv variant leida. 😀 Mõtlesin isegi, et ostan rohelise ja roosa luku ning üritan kaks poolt kokku panna, kuid väikese kaalumise järel otsustasin sellega mitte riskida, sest kui ei õnnestu, olen ikka ilma lukuta. Jäin siis roosa luku juurde, kuna seda värvi oli mõlemal küljel. Poest välja minnes jäi siiski sees kripeldama, kas oli ikka õige otsus. Mõtlesin ja mõtlesin, kuid paremat varianti ikkagi välja ei mõelnud, seega otsa poe poole tagasi ei keeranud. Luku ostsin 10 cm pikkuse, tundus täpselt paras, kui aga seda taskule õmblema hakkasin, tundus ikkagi pikavõitu, 9 cm oleks parem olnud. Päris kõvasti pidin nikerdama, et otsi ära mahutada.

Kaarditasku lukk

Nagu tasku valmis sain, läks ka kohe kasutusse, polnud isegi aega läbi pesta. Jäin täitsa rahule. Mahutab palju ja tasku ei jää punni. Isegi luku värv hakkas meeldima ja sobima. 😀 Kuna lukk sai pikavõitu ja on üsna puntras, muudab see ka kaarditasku ava väiksemaks, seega pean kaarte väikse nõksuga sisse panema, kuid see-eest ei kuku need nüüd sealt lihtsalt välja, kui kogu kupatus maha peaks lendama ja lukk on lahti jäänud. 🙂

Heegellõng: Alize Miss Batik

Heegelnõel: nr 1,5

Apelsinisussid

Kui mõni mees lubab kellegagi kihla vedades suure suuga oma mütsi ära süüa, siis mina luban edaspidi oma susse sööma hakata. 😀 Tavaliselt pole ju öeldud, mis materjalist müts (minu puhul siis sussid) olema peaks. 😛

Tegelikult said sussid valmis juba Eurolaulu finaaliks. “Materjaliks” siis pärmi-lehttaigen, katteks keedukreem ja apelsinitükid. 🙂 Retsept pärit “Maire Suitsu retseptiraamatust”. Kuna netis pole sellist retsepti olemaski, kirjutan selle siia ka.

APELSINISUSSID

½ kg lehttaignat (mina kasutasin pärmi-lehttaignat)

Kreem: 1 dl apelsinimahla; 3 sl sidrunimahla; 1½ dl 35% rõõska koort; 1 dl suhkrut; 3 sl kartulijahu; 3 munarebu; 2 sl võid

Kaunistuseks: 2 väiksemat apelsini

Klopi keedunõus läbi kartulijahu, koor, suhkur ja tsitrusmahlad ning lase segades peaaegu keema tõusta. Tõsta pliidilt ning klopi juurde munarebud, kuumuta ettevaatlikult, kuid ära lase keema tõusta. Sega juurde või ning lase külmas jahtuda. Lõika õhukeseks rullitud taignast pappšablooni järgi 10 x 20 cm suurused kingatallakujulised tükid, näpi nende ääred veidi kõrgemaks ja torgi põhi kahvliga läbi. Küpseta 8 minutit 225° juures, lase jahtuda. Jaga kreem kookidele, aseta igaühele 3 apelsiniviilu.

Välimus tuli natuke nadivõitu mu meelest. Võib-olla oleksin pidanud pastlad natuke väiksemad tegema, et kreemi rohkem peale jaguks. Apelsinid jäid ka ostmata, seega pidin kogu täiele ainukese kodus olnud apelsini ära jagama. 😕 Igatahes maitse on parem kui välimus. 😀

Apelsinisussid

%d bloggers like this: