Sel koroonakevadel oli kõik teistmoodi: laps oli kodukoolis ja minagi istusin poolteist kuud kodus. Tänu sellele sai ennast kehaliselt väljas rohkem liigutatud kui tavaliselt ja kohe tekkisid puudujäägid ka vastavas riietuses: korralik dressipluus, mõnusad puuvillased dressipüksid, õhuke müts, mida saaks soojade, kuid tugeva tuulega kevadilmadega pähe tõmmata ja mida kannataks ka rattakiivri all kanda… Õhukesi mütse mul kapis lausa mitu, aga need olid kas liiga fancyd või tutiga ja tavalise fliismütsiga võis üles sulada.
Millegipärast võtsin pähe, et tahan selle ise kududa – puuvillasest lõngast ja särtsakates toonides, sest enda liigutamiseks on ju energiat vaja ja erksad toonid toovad rohkem eluvaimu sisse, vähemalt minul küll. Esialgu tekkisid silme ette virsikuroosad ja kollased triibud. Tuulasin oma lõngavarud läbi ja isegi leidsin vastavat roosat, kuid lõnga paksuse osas olid kahtlused, sest tahtsin üsna õhukest mütsi ja see , lõng tundus esialgu liiga paks. Mõtlesin veel poodides ringi vaadata, kuigi peale toidupoe sel perioodil mujale naljalt ei sattunudki. Lõpuks jäi teele ette Maksimarket, kus mulle hakkasid meeldima kärtsroosa ja samasugune erkkollane lõng, nende kõrvale võtsin ikkagi selle virsikuroosa, lisaks kahvatukollase ja ühe kirju peenikese lõnga (viimased kaks kudusin kokku).
Sooniku otsustasin kududa virsikuroosa tooniga, sest seda jagus mul kõvasti. Lõin 144 silmust nr 2½ varrastele. Varda valikuga läksin oma lollusest ja laiskusest alt: liiga jämedad said võetud ja seetõttu jäi soonik natuke lõtv ning kude täiesti ebaühtlane, kuid pärast ei viitsinud enam kõike harutama ja tööd uuesti otsast kuduma hakata. Pärast soonikut võtsin nr 2 vardad ja kasvatasin juurde 8 silmust, seega nüüd oli kokku juba 152 silmust. Peenemate varrastega jäi kude palju ühtlasem, kuigi lõngade libeduse tõttu ei saanud seda ikkagi kuigi ilusaks.
Kui mütsil oli kõrgust 15 cm, hakkasin kahandama kaheksast kohast korraga, üle rea kudusin tavaliselt. Kui järel oli 80 silmust, hakkasin kahandama igal real. Kui müts valmis sai, ei jäänud ma selle kahandamisega ikkagi rahule, sest oleksin tahtnud täiesti liibuvat mütsi, kuid nüüd jäi ta ülaosast ikkagi natuke lohvakas. Kokkuvõttes sai siiski täitsa OK müts ja isegi rattakiivri suutsin mütsile otsa toppida, kuigi kahtlane, et ma siiski niimoodi kuhugi ilmuda tahaks. 😀
Müts lähedalt
Lõngad: virsik – Schachenmayr Catania Fine; kärtskollane ja roosa – G-B Hanna Cable superfine; kirju – Alize Miss Batik; kahvatukollane – tundmatu päritolu.
Vardad nr 2 ja 2½.
Pildid said tehtud täna loomaaias. Kui end kõvasti kokku võtan, tuleb ehk järgmiseks ka sellest postitus. 🙂
Eelmisest korrast ka ei mäletanud enam midagi. Panin silmused varrastele tagasi ja lõpetasin tavalisel moel, ainult võtsin jämedamad vardad ja üritasin kududa häääästi lõdvalt. Kuna aga nähtamatut mahakudumisvõtet tuleb teha sukanõelaga, tuleb selleks ka lõng ära katkestada ja kuna nüüd üritasin lõdvalt kududa, siis viimase kolmandiku peal hakkas tõsine kahtlus hinge pugema, kas selle lõngajupiga vean üldse lõpuni välja. 
), saab ta paela kinni tõmmata väikse stopriga. 🙂
Ticutacu 