Tag Archives: triibud

Markuse triibusokid

Lapsele oli hädasti vaja uusi sokke, sest vanad olid juba päris lootusetult väikesed, kuidagimoodi venitas siiski veel jalga. Tegelikult alustasin nende kudumist juba sügisel. Esimese soki säärt kudusin oma tavalises teotempos korduvate harutamistega ja siis tulid kiiremad tegemised vahele. Uuesti võtsin nad käsile pärast jõule. Kuna sokke oli juba hädasti vaja, arendasin nüüd päris ahvikiirust ja ülejäänud poolteist sokki sai praktiliselt mõne vaba päevaga valmis.

Seekord tahtsin proovida neid kirjusid sokilõngu, mis ise mustri moodustavad. Läksin poodi, kuid selge mõistuse jätsin vist poeukse taha. Ei maksa ikka poest kõige soodsamat varianti valida. Värvid olid ilusad ja silma järgi tundus lõnga jämedus paras just õhemale sokile.

Kuduma hakkasin nr 2½-varrastega nagu tavaliselt. Siis tekkis esimene mõttekoht: mitu silmust vardale luua? Kuna lõng osutus siiski päris peenikeseks, tundus 48 silmust kahtlaselt vähevõitu, kuid 54 jälle liiga palju. Jäin esialgu siiski 48 juurde. Järgmine mõttekoht: kas sääreosa kududa soonikuga või parempidi koes? Esialgu otsustasin 2:2 sooniku kasuks.

Kudusin umbes 7 rida ära, siis sain säärejuppi juba lapsele jalga proovida. Jalg läks õnneks läbi. Kuid terve sääreosa soonikuga kududa ei tundunud enam ilus, sest oleks tõenäoliselt varsti koledaks veninud, seega otsustasin jätkata parempidise koega. Ja siis ei tundunud see 2:2 algus ka enam õige, seega tõmbasin vardad välja ja alustasin 1:1 soonikuga.

Kudusin jälle 7 rida ära ja läksin üle parempidisele koele. Juba enne tundus, et vardad on selle lõnga kohta liiga jämedad, sest kude jäi kuidagi jube lõtv, kuigi ma koon tugevalt, ja kui sokki veel venitada, siis tundus see suisa läbi paistvat. Sain mõned read peale soonikut tehtud, kui tõmbasin uuesti vardad välja ja alustasin nr 2-ga (esimene kord üldse nii peenikesi vardaid kasutada 🙂 ), kuid nüüd lõin silmuseid juba 56. Kohe palju parem tulemus! 🙂

Kudusin 8 rida soonikus ja edasi parempidi. Kanda sain ka mitu korda uuesti kududa, sest esimene kord ei olnud meeles, mismoodi jagada õigesti silmuseid, et poolpantentkude õigesti jookseks (tegin 9/10/9). Järgmine kord sain jagamise õigeks (10/8/10), kuid siis jätsin talla alla liiga vähe silmuseid ja soki alla jäi nagu kõrge konts. Kolmas kord (8/12/8) tuli juba normaalne kand.

Tavaliselt olen pärast kanda hakanud edasi kuduma tavalist parempidist kudet, kuid antud lõng tundus nii peenike, et otsustasin talla ka tugevama kududa, seega sai kogu tallaosa poolpatentkoe, kuid selle tulemusena on talla all kitsamad triibud ja pealpool laiemad.

Kui sain esimese soki valmis, oli tokis lõnga veel kõvasti järel, seetõttu jätkasin samaga. Tekkis isegi lootus, et äkki teise soki triibud hakkavad samamoodi jooksma. Algul jooksidki, kuid üsna varsti olid värvid ikkagi segamini ja nüüd on muster sokkidel erinev nagu siga ja kägu. 😀 Kuid harutada ei tahtnud ja mingit hullu kerimist teha, et saaks värvid õieti minema. Väga vähe jäi puudu, et oleksin üldse ühe tokiga hakkama saanud – alles varbaosa kahanduse poolepeal tuli lõnga jätkata.

Kui sokid valmis sain, ei olnud ma esialgu nendega kuigivõrd rahul: imeliku kujuga, üks ühte ja teine teist nägu. Kui aga laps need jalga ajas, tundusid täitsa oki-doki. Ja mis põhiline – laps oli ülirahul ning kiitis, et sa ikka oskad ilusaid asju teha. 😀 Nüüd vaatan isegi, et päris kobedad said. 😛

Markuse kirju lõngaga sokid

Markuse kirju lõngaga sokid

Markuse triibulised sokid

Sokkide poolpatendiga tallad

Sokkide poolpatendiga tallad

Kannad ka näha

Kannad ka näha

Lõng: Lana Gatto Socks

Vardad: nr 2

Allkiri

Lapse kaelus nr. 2

Kolm aastat tagasi sai lapsele kootud selline kaelus. Nüüd on see üksjagu väikseks jäänud, üle pea tirides jäävad nina ja kõrvad vägagi ette, seega oli uut vaja.

Seekord otsustasin talle kududa sarnase, nagu endale sai tehtud, ainult mustri asemel triipudega. Natuke kodustes lõngajääkides inventeerimist ja sobivad toonid olidki koos. 🙂 Kuna tegin kaelust “alamõõdulisele”, siis sama paljude silmustega loomulikult arvestada ei saanud: 288 silmuse asemel lõin 248 silmust ja edaspidised kahandused tegin ka proportsionaalselt sellega arvestades.

Seda ma parem ei hakka kirjutama, et alustasin ma ikkagi 288 silmusega, jõudsin juba esimeste kahandusteni, kui minu “õnneks” avastasin, et tore-tore, aga olen osanud kaelusele keeru peale tekitada. 😡 Varrast välja tirides siis vaatasin, et OMG kui suur see ümbermõõt oli. o_O

Tahtsin ka seekord kaeluse lõpetada nähtamatu mahakudumisvõttega, aga selge mõistus jättis mind vajalikul hetkel maha: lugesin ja vaatasin seda õpetust, tegin ka selle järgi algust, kuid mingist hetkest ei saanud enam tuhkagi aru, mismoodi värk ikka käib. :/ Eelmisest korrast ka ei mäletanud enam midagi. Panin silmused varrastele tagasi ja lõpetasin tavalisel moel, ainult võtsin jämedamad vardad ja üritasin kududa häääästi lõdvalt. Kuna aga nähtamatut mahakudumisvõtet tuleb teha sukanõelaga, tuleb selleks ka lõng ära katkestada ja kuna nüüd üritasin lõdvalt kududa, siis viimase kolmandiku peal hakkas tõsine kahtlus hinge pugema, kas selle lõngajupiga vean üldse lõpuni välja. :/ No kuidagi ikka vedasin, kuid lõngaotsa peitmiseks jäi seda ainult mingi 5-cm-ne jupp. Kuid hea, et niigi läits! 😀 Ja pea läks ka sellest “torust” ilusti läbi. 🙂

Päris kena tulemus sai mu meelest. 😛

Esimesel pildil on Markusel peas müts, mille ma juba mitu aastat tagasi talle kudusin. Mahub vabalt siiani pähe ja sobib hästi kokku uue kaelusega. 🙂

Markus kaeluse ja mütsiga

Markus kaeluse ja mütsiga

Kaelus

Kaelus

Lõngadeks olid siis erinevad kodused jäägid, ringvardad nr. 3½ 60 cm pikkused ja nr 4 40 ja 60 cm pikkused.

Nüüd peab  siiski hakkama vardaid kiiremini liigutama, sest järgmiseks hakkan kuduma ühte jõulukinki ja jõuludeni jäänud ainult kuu. 🙄

Mobiilikott

Meie pojake läks sügisel siis kooli ja sai sel puhul endale esimese mobiiltelefoni. Kuid sellele on ju kaitseks kotti ümber vaja. Kuna poisi mobla pole “nutikas” ja on väiksemõõduline, traavisin kõikvõimalikud poed läbi kotti otsides, aga täielik nulliring. Ju siis alla “nutika” pole enam telefon. 😡 Ei jäänudki muud üle kui hakata seda ise tegema.

Kott on heegeldatud ühes tükis kinnissilmustega. Alustasin põhja alt samamoodi nagu titepapusid. Kolmel real kasvatasin silmuseid, siis sai laius parajaks, seejärel järgmisel real kahandasin kõvasti silmuseid, et jääks kausjalt hoidma. Ja siis polnudki muud kui ringiratast heegeldada. Kui koti ülemine serv oli telefoni ülemise äärega tasa, hakkasin heegeldama ühekordseid sambaid, et ülespoole saaks pehmust juurde, sest kinnissilmustega jäi kott ikka tõeliselt tugev ja jäik (nagu peabki, et kaitseks ka). Kolm rida heegeldasin sambaid, nendele otsa tegin veel ühe rea kinnissilmustega ja oligi valmis. Punusin kinniseks kolmevärvilise paela ja kuna mu poiss ei oska paelu siduda ( ^^’ ), saab ta paela kinni tõmmata väikse stopriga. 🙂

Heegeldatud mobiilikott

Heegeldatud mobiilikott

Mobla puges kotti peitu

Mobla puges kotti peitu

Lõngaks oli Steinbach Capri ja heegelnõel nr. 2,5.

Kevad/sügisene müts

Sügis-talvine kudumishooaeg läks jälle täie hooga lahti. 🙂

Esimese tööna valmis pojale üks kevadsügisene müts. Tal on küll lausa kolm mütsi kevadeks ja sügiseks, kuid kaks neist on tutiga ja üks kahekordne – seega juba üsna talvine, kuid oli vaja ka ühte sellist, millel poleks tutti, et saaks kapuutsi pähe tõmmata, mis ei oleks väga paks ja millega saaks ka koduõues trööbata (tutilistega ei raatsi :P). (No mida lause nüüd tuli… 😯 )

Kuna vajasin mõningast õpetust kõrvale, siis tegin selle mütsi õpetuse järgi, ainult loomulikult ilma tutita. 🙂

Varrastele lõin algselt 120 silma.

Lõngadeks kasutasin selle mütsi lõngajääke, hall lõng on G-B Jil (100% uusvill), vardad on nr. 3.

P.S. Enne mütsi said veel mõned asjad valmis, kuid neid näitan kunagi hiljem. 🙂

Minu triibikud

Eks sa proovi talv otsa hakkama saada ühe paari villaste sokkidega. Raskeks läheb, seega tarvis veel ühte paari. Poes hakkas meeldima mõnus tibukollane lõng, aga siis mõtlesin, et ainuüksi see jääb natuke lahjaks, vaja midagi nagu juurde. Pika mõtlemise peale tulid silme ette tiigri triibud. 😀 Saigi juurde ostetud tumepruun lõng ja siin nüüd ongi minu triibikud, töökaaslane ristis need muidugi mesilase sokkideks. 😀

Lõng: Steinbach Wolle Supersport, tegelikult on kollane tumedam ja soojem kui pildil.

Vardad nr. 3

Tutid ja triibud

See oli vist juba eelmisel talvel, kui leidsin Anni hobileheküljelt laheda lapse talvemütsi.  Tuli tahtmine ka oma poisile sarnane valmis meisterdada. Hakkasin kohe asja kallal pusima, aga minu pikatoimelisuse juures tuli enne kevad kätte ja sellega kadus ka kudumise isu ära, nii jäigi müts pooleli. Alles aasta lõpus tuli jälle selle tegemise vaim peale, valmis sai jaanuari keskel.

Müts on kahekordne, mõlemad kihid on kootud ja alläärest käsitsi kokku õmmeldud. Väga paks ja soe müts sai. Viimane nädal aega on väljas olnud iga päev üle kümne kraadi külma ja müts on täiesti omal kohal. 🙂
Tahtsin tutid teha samades toonides nagu müts ise, seega kirjud. Tegin isegi alguse ära, aga no igavene nikerdamine oli ja läksin lõpuks kergema vastupanu teed: ostsin sarnastes toonides mitmevärvilise lõnga.

Päris tore müts tuli välja minu arvates. 😀

Lõngaks on siis kolme eri värvi Erica, tutid tegin Steinbach Wolle Sockenwolle Color´iga.

Vardad nr. 3.

Heegeldatud müts

Teistes blogides ringi kolades olen näinud palju ilusaid heegeldatud mütse. Tekkis tahtmine ka oma lapsele üks valmis meisterdada. Värvikombinatsiooniks valisin valge-punane-sinine. Muster erinevatest õpetustest ja omaloomingust kokku pandud.

Tegemine oli igavesti vaevaline, rohkem harutamist kui heegeldamist. Peale vaadates lihtne asi, aga no kuidagi ei tahtnud suurus ja muster ning mis-kõik-veel klappida. Eks süüdi selles ka minu oskamatus. Tulemusega ise 100% rahul ei ole: müts tuli natuke “tibilik” ja mütsiosa oleks pidanud tegema veel sügavama, aga asja ajas suvel kuuma päikesega ikkagi ära. 🙂 Järgmine müts tuleb juba parem! 😉

Pildid ka

Heegelniidiks oli Steinbach Capri.

Sellega saidki mu vanemad tööd näidatud, edaspidi tulevad siis juba uuemad asjad. 🙂

%d bloggers like this: