Jälle on üks aasta minevikku saadetud ja enne edasiminekut vaatan korraks tagasi. Aga kõigepealt soovin kõigile lugejatele
RÕÕMSAMEELSET JA RAHULIKKU 2018. AASTAT! 🙂
Eelmisel aastal, vähemalt aasta teises pooles, olin blogimise osas laisk ja isegi väga. Käsitöö sai küll kõik ära näidatud, aga päris mitmed hoidised jäidki näitamata ja küpsetamisedki siiani kajastamata. Ai-ai-ai, nii pole üldse ilus! 😳 Loodetavasti saan vähemalt sel aastal oma laiskloomast jagu ja luban olla tublim. Jäägu see siis mu uusaastalubaduseks. 🙂
Loen nüüd oma möödunud aasta “käsitöötibud” kokku.
- Jaanuaris vaevlesin lapse triibusokkidega. Päris toredad kukkusid välja. 🙂
- Veebruaris sai elukaaslase ema 70. Selleks puhuks kudusin talle suure villase õlasalli.
- Järgmiseks heegeldasin endale kaarditasku. Väga praktiline!
- Seejärel valmis heegeldatud Öku. Ehib nüüd meie auto salongi.
- Edasi tuli tükk tühja maad, kuni suve lõpuks sain valmis järgmise õlasalli.
- Elukaaslane sai talveks sooja mütsi.
- Kooli sügisnäitusele meisterdasime lapsega laevukese. 🙂
- Ja aasta lõpetuseks sain valmis enda tutimütsi.
Üle-eelmise aastaga võin igatahes rohkem rahule jääda. Aga kuna aastad pole vennad, siis eks paistab, mida käesoleval aastal mulle pakkuda on. Igatahes pooleli asju on kõvasti ja tuleb aina juurde. Andku keegi ainult rohkem aega nendega tegelemiseks. 🙄
Seniks aga rõõmsate jällenägemisteni!
P.S Kas keegi teab ilmavana postiaadressi? Tahaks talle isiklikult kirjutada ja küsida, millal ja kas üldse meile talve oodata on? 
Ticutacu 