Kuna eile sain juba kirjutamise hoo sisse, tuleb ühe soojaga ka jätkata.😃
Olen juba mõnda aega mõtelnud ja hoogu võtnud, et võiks hakata jälle oma orhideedest kirjutama, mida ma varasemalt tegin päris hoolega ja pikki aastaid, kuid mingist hetkest tuli ei-viitsi-vaim peale ja sinna see jäigi. Sellest on tegelikult kahju, sest endalgi oli päris hea ülevaade tänu nendele postitustele, aga kuna ma endale pole mingeid märkmeid rohkem lillede kohta teinud, ainult heal juhul pildistanud, siis osade lillede suhtes ongi nüüd andmetes suur auk. Lubasin endale olla edaspidi tublim ja kui on mingit uudist mu orhideemaailmas, siis sellest ka siin kirjutada.😊
Ma ei jätka sealt, kus kunagi asi pooleli jäi, vaid alustan puhtalt lehelt, hetkeseisust. See on praegu üsna niru – kõigest kolm ja pool lillekest. Miks pool, sellest varsti. 🙂
Enne üle-eelmise aasta kolimist oli mul orhideesid päris palju rohkem, kuid kolides polnud meil võimalik neid esialgu mujale paigutada kui kasvuhoonesse varjukanga alla. Seal nad siis virelesid ilma kastmata, kuni lõpuks saime nad järk-järgult tuppa tuua ja veel hiljem ka kastma hakata. Need vintsutused elasid üle ainult dendroobiumid, kes on seega minu kogemuste järgi kõige vastupidavamad orhideed, ja mu ainuke veenusking, kellel oli küljes kaks poega, kuid lõpuks jäi sellest “perekonnast” alles üks praktiliselt juuretu pojake, kellele üritan juba pikemat aega juuri alla kasvatada. Kuna ta on praegu klaaspurgis kile all ja lehtepidi vees, mitte normaalselt potti istutatuna, ei lähe see praegu ka arvestusse. Kui mu katsetusest siiski saab asja ning saan pojakese lõpuks potti istutada, panen ta ka nimekirja.
Tegelikult on mul vaasis vees ka üks dendroobiumi vars, vist Sa-nook’i oma, mis mädanes taime küljest lahti, kuid selle küljes on samuti paar juurteta pojakest. Mingid juurejupikesed on ta nüüdseks alla kasvatanud, kuid need on veel liiga lühikesed potti panekuks. Taimed ise ka üsna mikroskoopilised. Eks näis, mis sellest katsetusest veel saab.
Pärast “surnuaia” mahakandmist tegin otsuse: edaspidi hakkan ostma uusi orhideid ainult siis, kui olen iga taime vähemalt korra ise õitsema saanud, ning need ei saa olema mingid suvalised lilled, vaid üritan taastada võimalikult täpselt oma kunagise kollektsiooni ja samas järjekorras, nagu nad kunagi tulid mu juurde. Seega esimesena peaksin ostma rohelise kuukinga (sain ta 2010. aastal emadepäevaks), järgmiseks lilla kuuking (samast postitusest) jne. Kingitud lilled võtan loomulikult rõõmuga vastu ja need ei lähe järjekorra arvestusse. 😉 Reeglid hakkasid kehtima otsuse tegemise hetkest. Huvitav “mäng” saab olema igatahes!☺
Praegu ongi seis selline, et pärast kolimist on kõik dendrod juba korra õitsenud, nüüd jääb oodata ainult veenuskinga ja dendroobiumi varre arengut. Kui neist asja ei saa, algab rohelise kuukinga jaht.😁
Lõpetuseks näitan ka oma olemasolevaid iludusi.😊 Kõige vanem neist on roosakaslilla Dendrobium bigibbum, harilik dendroobium. Ostsin ta 27.12.2012 Haabersti K-rautast. Kõige värskem õitega pilt on kahe aasta tagune.
Praegu kasvatab noort võrset, mille kasv on siiski toppama jäänud, ja selle alt tuleb omakorda veel üks võrse. Kevadel istutan ta kohe ümber, sest potti on tekkinud sammal. 😦
Saamise järjekorras teine on Dendrobium Sa-nook ‘Polar Fire’. Temagi on samast kohast, kuid ostetud õietuna 31.10.2014. Tema täpse sordi nimetuse tegin kindlaks alles kas eelmisel või üle-eelmisel aastal, varem olen teda siin kutsunud Kaunissilmaks. Kõige uuem pilt, mille praegu leidsin, on kuupäevaga 05.06.2021.
Praegu on tal täpselt sama seis nagu bigibbum’il: uus vars toppama jäänud ja veel uuem alustanud kasvamist. Seegi tuleks kevadel ümber istutada, sest mingi aeg kukkus ta mul potist välja, toppisin ta uuesti sinna tagasi, kuid osade juurte vahel pole substraati.
Ja minu kõige uuem lill on ostetud 19.07.2020, kui olime suvisel Läti automatkal ning jõudsime viimases otsas korraks üle piiri Leetu mingisse väiksesse linnakesse. Läksime seal kohalikku toidupoodi ja ma pidin seal pikali kukkuma, kui nägin, millised uhkete õitega Dendrobium nobile’d seal müügil on.🤩 Juba sel ajal ma ei ostnud enam aktiivselt orhideesid kokku ja hoopis L. oli see, kes arvas, et ma võiksin selle võtta.😲 Küsitav oli ainult, kas ta elusalt koju ka jõuab, sest pikk maa autoga sõita ja väljas oli jõhker palavus. Jõudis!☺
Taim on paras frukt, sest eelkõige meeldib talle kasvada pikkusesse ning mitte väga tihti õitseda. Eelmisel suvel olid kõik mu orhid nii pikalt õues, kui vähegi kannatas, tuppa kolisid alles oktoobri alguses, kui ilmajaam ähvardas juba öökülmadega. See vist nobile‘le meeldis, sest toas hakkas ta päris kiiresti õienuppe kasvatama ja novembris avas ka esimesed õied. Kahjuks kõik nupud ei arenenud edasi, jäid üsna algusjärgus seisma, muidu oleks õisi olnud oluliselt rohkem. Eelmine õitsemine toimus aastal 2021. Pilt tehtud 03.12.23. Tõeline kuninganna!😍
Õied on tal praegugi küljes, kuigi juba närtsivad. Kasvatab kahte korralikku võrset.
Selline ülevaade siis! Järgmiste orhideede uudisteni!🤗
Arvan, et streigi põhjuseks on liiga hiline väljast tuppa toomine oktoobri alguses ja kindlasti väga nirud valgustingimused, sest taimelampi mul ju pole. Tõenäoliselt on vähene valgus põhjuseks ka Cattleya´te uimamisel. Suur kati kasvatas hunnikus uusi bulbe, kuid pole ühestki midagi tulemas. 😦
Ticutacu 