Ma pole juba tükk aega midagi oma orhideedest rääkinud. Pole praegugi midagi eriti näidata, sest enamusel taimedel on täielik vaikelu või heal juhul uute bulbide kasvatamine. Paar kuukinga kasvatavad varsi, valge mini ajab endiselt ühte varrejuppi pikemaks ja selle külge uusi nuppe. Dendrod on õitsemise osas üksmeelse boikoti välja kuulutanud, sest mitte ükski isegi ei kavatse õitsema hakata, kuigi uusi bulbe jagub, millest võiks ju. 😦 Mu kõige vanem ja ka roosakate õitega bigibbum küll alustasid õievarre kasvatamisega, kuid jätsid õige pea selle ürituse siiski katki. Arvan, et streigi põhjuseks on liiga hiline väljast tuppa toomine oktoobri alguses ja kindlasti väga nirud valgustingimused, sest taimelampi mul ju pole. Tõenäoliselt on vähene valgus põhjuseks ka Cattleya´te uimamisel. Suur kati kasvatas hunnikus uusi bulbe, kuid pole ühestki midagi tulemas. 😦
Kuid aitab nutulaulust, näitan siis oma õitsejad ära. 🙂 Olen viimasel ajal väga laisk pildistaja. Kui varem passisin iga arenguetappi, siis nüüd on hästi, kui üldse õied pildile saan. 😳 Nii läks ka Oncidium ‘Sweet Sugar’iga. Kuna kogu aeg on ilmad nii nõmedalt hallid ja pimedad, siis pildistamine tundub igavene ettevõtmine olevat ja kuna aega on nagunii kogu aeg nii vähe, siis muudkui lükkad aga seda edasi, kuni lõpuks avastad, et uups, esimesed õied juba hakkavad närbuma. 😕 Seega seekordsest õitsemisest ongi jäädvustatud ainult paar pilti ja needki nigelavõitu. Õitsema hakkas oma kaks kuud hiljem, võrreldes eelmiste aastatega.
Tema on tänaseks oma õitsemise lõpetanud.
Teine õitseja on Howeara Lava Burst. Iga kord on ta kasvatanud ühe uue bulbi ja sellest kaks õievart, nii ka nüüd. Seepärast on ta juba üks mu lemmikutest, et on nii väike ja samas nii tubli. 🙂
Üks õitseja on veel, keda võib mu eelmise postituse ühe pildi peal näha, kuid korralikumaid pilte temast näitan siiski hiljem, sest praegu on õied lahti alles ühel varrel, teise varre pungi alles paisutatakse.