Pojale sokid

Säärikud söövad sokke,

nii nagu hobused kaeru,

pistavad sokid nahka

ja peavad peenikest naeru…

Kindlasti mäletate seda laulu kunagisest lastesaatest “Pätu” 😀 See laulujupp tuli mulle meelde, kui kavatsesin hakata pojale sokke kuduma. Polegi siiani ühelegi lapsele neid teinud. 🙂

Kui tavaliselt teen sooniku 2:2, siis nüüd kudusin proovi mõttes 1:1, ja varrastel oli kokku 48 silmust.

Lõngaks ikka Steinbach Wolle Sockenwolle Color, vardad nr. 2,5. Nii vähe jäi puudu, et oleks vanade  varudega hakkama saanud…

Esimesed mustrilised käpikud

Õde soovis, et koos sokkidega teeksin talle ka kindad. Ulatati mulle lõngakott, kus mitut värvi lõngad sees. Selge – mustrilisi tahab. Aga millisega – ise vaata, mida teed. Eks ma siis vaatasin ja tegin. 😀 Tegemist siis esimeste minu kootud mustriliste kinnastega, kui viiendas klassis tehtud välja arvata, mis tulid nii kõvad ja venimatud, et ei mahtunud isegi kätte. 😀

Tegelikult kartsin lausa jubedalt mustriliste kinnaste kudumist, eriti pöidla tegemist. Aga polnud hirmsat midagi, sain hakkama, isegi pöial jooksis mustrisse. Ainult jubedalt ära tüütas lõpuks kudumine, sest tundus, et muudkui teed ja teed, aga lõppu ei paista veel kusagilt. Nii tihe muster oli ja selline lõngadega “mängimine”, et ühe vardatäie peale kulus juba igavene aeg. Sellega pole ma ka rahul, et pöidlad tulid liiga lühikesed, aga kindad õele kätte mahtusid ja rahule jäi ta ka, ning see ongi põhiline. 🙂

Käpikud said valmis, aga õde kuulutas juba nende tegemise ajal, et see mantel, mille juurde need lähevad, on juba nii kulunud, et tõenäoliselt uut varsti vaja. Ütlesin selle peale, et sel juhul pead küll kindad näppu võtma ja nende juurde sobivat mantlit ostma minema, sest muidu oli kogu nähtud vaev asjata. 😀

Muster pärit raamatust “Eesti kindakirjad” lk. 17, muster 13. Mis kandi muster see olla võiks, kahjuks kirjas pole.

Silmuseid varrastel soonikuosas 64, mustriosas 72.

Lõngaks oli Jil (100% uusvill) ja vardad nr 2,5.

Uute kudumisteni!

Üks laudlina juba eelmisest sajandist :D

Nüüd näitan teile ühte laudlina (või õigemini tahan natuke uhkustada sellega 😛 ), mille ma tegin juba ammu-ammu-ammu, nii umbes 17-18 aastat tagasi, kui veel koolis käisin. 😀 Hulk aastaid seisis see mul lihtsalt kastis, mis oli veel kolimise ajast jäänud, seega vähemalt 5,5 aastat juba, ja oli täiesti unustatud. Paar kuud tagasi juhtusin jälle seal kastis sorima, et ammu unustatud “varandusi” taasavastada, ja leidsin sealt paraja kilekotitäie  igasuguseid laudlinu – nii enda kunagi tehtuid kui poekraami. Ja nende seas oli siis ka SEE:

Enam ei mäletagi, kust selle muster pärit võiks olla (tõenäoliselt kunagisest “Nõukogude Naisest”) ja materjal ka mingi suvaline.

Kui korralikult lina venitada, oleksid mõõdud ~ 70 x 70 cm.