Monthly Archives: aprill 2016

Herilasepesa müts nr. 2

Valmistume juba õige varakult talveks. XD Nimelt sain õe talvemütsi valmis. Jälle herilasepesa.

Seekord kudusin siis vastavalt õpetusele kahekordse sooniku. Ei tea, kas tänu sellele, kuid müts tuli väiksem, võrreldes Markuse omaga. Tuli isegi nii väike, et esialgne variant ei tahtnud mulle pähegi mahtuda, sest hakkasin liiga hoogsalt kahandama. o_O Harutasin pool mütsi üles ja uus tulemus sai juba parem. 🙂 Kuid sellegipoolest jäi ta väiksem, isegi pesemine ei muutnud asja. Hakkasin juba muretsema, et äkki ei mahu õele samamoodi pähe. Siiski tema pea on vist minu omast väiksem ja talle sobis müts hästi. 🙂

Esimene tutt läks ka jälle aia taha. Tahtsin seda Markuse mütsi omast sentimeetri võrra suuremat teha, kuid tegin tooriku siseringi natuke suurevõitu, seetõttu oli väga paha mütsi narmaid hiljem lahti lõigata: need tahtsid lihtsalt jalga laskma hakata. Kuidagi sain siiski hakkama, kui aga sain tuti seotud ja mütsi külge õmmeldud, jäi see kuidagi lõdvalt ja takkapihta hakkasid narmad tutist ikkagi välja tulema. 😡 Tuju ja mott läksid ikka täitsa nulli ja oleks see minu müts olnud, oleks see küll mõneks ajaks vedelema jäänud. Paari päeva pärast tegin siiski uue tuti valmis – ikkagi 8-sentimeetrise – ja see sai igati eeskujulik. Kuid nüüd ma mõnda aega tuttidega tegemist teha enam ei taha. 😀

Selline ta siis sai. Markus oli nõus modelliks olema. 😀

Herilasepesa müts nr. 2 ühelt poolt

Herilasepesa müts nr. 2 ühelt poolt

Herilasepesa müts nr. 2 teiselt poolt

Herilasepesa müts nr. 2 teiselt poolt

Herilasepesa müts nr. 2 tagant

Herilasepesa müts nr. 2 tagant

Lõngadeks jälle Drops´i Alaska (tumehall nr 05, seekord jäi teisest tokist natuke järgi) ja Delight (vikerkaar nr 12). Varrasteks sukavardad ja ringvardad (40 cm) nr 5.

Allkiri

Advertisements

Rosina-kohupiimamuffinid

Ei mäletagi, millal viimati muffineid küpsetasin, vist millalgi eelmisel aastal. Kuid nüüd oli vaja üks kohupiimatoru ära realiseerida, ning mis saab veel lihtsam olla, kui midagi suurt ei viitsi ette võtta – loomulikult muffinid. 🙂

Algretseptiks võtsin selle, kuid töö käigus muutsin koostisaineid omajagu. Need kujunesid järgmisteks: 3 muna, 100 g Demerara suhkrut, natuke üle 100 grammi võid, umbes 3½ dl jahu, 300-grammine vanillikohupiimatoru, paar peotäit rosinaid.

Taigna valmistamine ja küpsetamine jäi samaks. Välja tuli 15 muffinit. Kaunistama ei hakanud, sest tavalist kohupiimakookigi ei hakata ju hullult dekoreerima. 😀 Maitse on mõnus kohupiimane, natuke rohkem oleks pidanud ainult suhkrut panema. Hea tee või piima kõrvale süüa. 🙂

Kohupiimamuffinid

Allkiri

 

 

Kootud boolero Valkyrie

Boolerod on mu meelest nii ilusad rõivaesemed ja vähemalt käsitöövaldkonnas on nende valik üüratu. Pole mingit probleemi leida ilusaid mustreid, pigem on probleem, millist võtta või jätta. 😀 Otsustasin ka endale vähemalt ühe boolero kududa või heegeldada (ikkagi samm kampsuni kudumise suunas 😉 ). Tegin Drops Design´is väikese otsingu ja valisin ühe välimuselt lihtsamast lihtsama, samas ilusa välja. Juhtus see juba vist oma paar aastat või rohkemgi tagasi. Kui aga mõne aja pärast hakkasin seda juhendit konkreetsemalt uurima, tundus, et boolero välimus võib ju lihtne olla, kuid selle kudumine ei saa algajale kuigi lihtne olema. Tegin järgmise otsingu ning seekord sai valituks hoopis uhkem muster, kuid mille õpetus oli tõesti lihtne – pitsiline ja palmikutega Valkyrie.

Eelmisel sügisel jõudsin lõpuks oma tegemistega nii kaugele, et võtsin kudumise ette. Muster oli väga mõnus ja kiirel kudujal oleks boolero vist küll mõne päeva või ühe nädalaga valmis olnud, kuid minu tempo on ju teada. Mingist hetkest tulid kiiremad asjad vahele ja päris korralik paus tuli selle kudumisse sisse. Lõpuks veebruaris said kiired ajad otsa ja sain boolero uuesti käsile võtta, kuigi plaanis olid esialgu muud asjad, kuid jäid lõngade puudumise taha pidama.

Kudumine sujus hästi, mingeid suuri harutamisi ei mäletagi. Küll aga tekkis kudumise ajal kahtlus, kas ta mulle pärast ikka selga mahub, sest proovilappi ma loomulikult alguses ei teinud, vaid võtsin kohe sellise mõõduga vardad, nagu olid ette nähtud. Iga mustrietapi järel oli õpetuses antud mõõt, kui pikk peaks kudum nüüd olema – mul oli loomulikult päris palju väiksem. 😕 Kui aga lihtsalt oma tööd enda vastas mõõtsin, tundus, et pole midagi nii väike, et peaks enam-vähem siiski minema. Ju siis olen paras juppkäsi. 😀 Igaks juhuks kudusin siiski esimese poole lõppedes ühe ripsivalli rohkem, et natuke pikkust juurde saada. Kui aga teise poole kudumisega jõudsin teise ripsivallini, hakkas järjekordne lõngakera otsa saama ning pidasin endaga maha tõsise võitluse, et esiteks, kas ma tahan nüüd paar rida enne lõppu järjekordset lõnga jätkamist teha, mis tundus tobedus, või koon siiski ühe valli vähem, ja teiseks, kas ma viitsin pärast esimese poole otsa lahti võtta ning kolmanda valli üles harutada, et pooled ühesugused jääks. Lõpuks siiski olin sunnitud lõnga jätkama, sest isegi lõpureaks enam lõnga ei jätkunud, seega tuli ka teisele poolele kolm valli. 🙂

Järgmiseks tuli ette võtta kokkuõmblemine. Kui sain juba esimese varruka õmmeldud, sain lõpuks tööd selga proovida. Varrukate pikkused parajad, kuid laiuses kitsavõitu ja selga võimatu panna, sest õpetuse järgi pidin liiga pikalt kokku õmblema! Arusaadav ka ju, sest mu tükid olid ettenähtust lühemad. Mis nüüd siis? Kas harutan uuesti otsad lahti ja koon näiteks mõlemale poolele ühe E-osa juurde, et pikkust juurde saada? Kuid milleks, sest varrukad olid ju pikkuse poolest parajad. Harutasin hoopis õmblust lühemaks, jätsin esialgu lõngaotsa katkestamata, kuni sain ka teise varruka kokku õmmeldud, ja mitme proovimise ning harutamise järel võis loota, et boolerot saab ilusti selga. Ja pesemise järel saab teda ju veel igas suunas venitada! 😛

Kolmas tõsine kahtlusekoht tekkis, kui hakkasin sooniku jaoks silmuseid üles korjama. Juhendi järgi oleks ma pidanud äärtest võtma lausa 280 silmust, mina aga üle 224 silmuse ei võlunud kusagilt välja. 😕 Kas äär hakkab tänu sellele nüüd täiega kiskuma ja pärast ei saa ma ikka boolerot selga? Ahh, saagu, mis saab, sest nii või teisiti ei oskaks ma silmuseid kusagilt juurde võluda! Kudumise ajal oli boolero küll täiesti kausikujuline. Lootsin siiski, et maha kududes võtab õigema kuju. Sain sooniku valmis (küll selle peale kulus alles lõnga! 😮 ), kuid ikka oli kuju kahtlane. Hirmuvärinal ajasin boolero selga ja ta sobis!!! 😀 Nii ilus!

Pesin ta läbi, kuid siis tekkis küll mõru maitse suhu, sest soonik venis mul pesus järjekordselt! välja. 😥 Lootsin, et ehk kuivamise ajal tõmbab natuke kokku, aga tuhkagi, jäigi selliseks. 😦 Nii palju, kui ma lugenud olen, kipuvad villased esemed inimestel ikka liiga kokku tõmbama, aga mul probleem alati vastupidine. 😕 Kas lõng oli jälle liiga pehme (meriinovill) või solgutasin ma eset liiga palju soojas vees (oli käesoe), mina küll ei oska arvata. Venitasin varrukaid ka natuke laiusesse, nüüd nad tihkelt ümber enam ei hoia. Pikkusesse venisid ka, seega oleks ma kudunud sellisesse pikkusesse, nagu juhend ette nägi, poleks sõrmeotsad varrukatest väljagi paistnud. 😀

Näitame siis pika jutu peale pilte ka. 😛

Kootud boolero Valkyrie eest

Kootud boolero Valkyrie eest

Kootud boolero Valkyrie tagant

Kootud boolero Valkyrie tagant

Eile tegin juba esimese proovikandmise ühel sünnipäeval ka. Väga soe ja mõnus on seljas. 🙂

Lõng: Lana Gatto Misina (100% meriinovill), kulus 7,5 tokki.

Vardad: ringvardad nr. 4,5 (60 cm), soonikule nr. 4 (80 cm).

Vähemalt kaks boolerot on mul veel kavas millalgi kududa ja heegeldada.

Tänan kõiki, kes viitsisid mu pika lugulaulu läbi lugeda! 😀

Allkiri

%d bloggers like this: