Monthly Archives: juuli 2016

Mustikamoos 2016

Võrreldes eelmisel aastal mustikalkäiguga, polnud seekord üldse nii tore. 😦

Pidime metsa minema juba nädal varem, kuid juba siis oli mul selg vastikult valus ja lükkasime käigu edasi. Nüüd laupäeval otsustasime siiski ära käia. Ilm oli ilus ja hakkasime vist kolme paiku ratastega minema.

Kimasime jälle mööda käänulisi mereäärseid radu ja L. otsustas, et lähme seekord teise kohta korjama. Läksimegi. Kui selles kohas, kus me alati käinud oleme, tavaliselt inimesi pole korjamas või väga harva, siis seekordses kohas oli ikka siin ja seal inimesi näha, lisaks veel metsa all edasi-tagasi jalutajad. Juba see ei meeldinud mulle, sest ei saanud rahus olla.

Algul tundus, et marjasaak on niru: marju vähevõitu ja väikesed, kuid natuke edasi minnes polnud enam häda midagi. L. leidis veel eriti hea koha. Imestasime veel, et rahvas sealt polnud korjanud. L. tõi isegi rattad meile lähemale. Korjasime ja korjasime, kui korraga mina enam ennast sirgu ei saanud. Selline valu keset selga, et hinge võttis kinni. Komberdasin ühe männi juurde ja mõtlesin selle tüve vastas end sirgu ajada. Korraga vaatasin, et igavesti suured sipelgad ronivad mööda mu jalgu. 😮 Kukkusin rapsima ja L. ütles, et siinsamas ju sipelgapesa. Oligi ja igavesti suur. 😕 Nüüd oli selge pilt, miks sealt keegi polnud marju himustanud. Panin puu juurest minema, et kuidagimoodi edasi korjata, sest koht oli hea ja marjad hästi suured, kuid selg oli nii läbi, et olin võimeline ainult istuma. Kuid istudes olid mu jalad sipelgaid täis, isegi püksisäärtest ronisid sisse. Mul oli juba paras paanika kallal ja ütlesin, et lähme siit minema oma vanasse kohta tagasi.

Ronisime jälle rataste selga ja kiiresti olime oma tavalises kohas. Hea rahulik ja ei mingeid jubedaid sipelgaid! Kuid minu selg oli ai-ai-ai ja mingit mõnu metsavaikusest ja korjamisest polnud. 😦 Takkapihta ajas L. omal suure koguse marju maha, mida mina hiljem kokku korjamas käisin. Tänu sellele sain vähemalt kiiremini oma ämbrikese täis. Peale nõude täiskorjamist hakkame tavaliselt marju veel endale suhu korjama, sest varem pole selleks lihtsalt aega. Kuna ma sain L.-ist kiiremini korjatud, sain veel eriti palju mustikaid mugida. Kuid oi, milline viga see oli!

Kui marjad korjatud ja söödud, sõitsime koju. Kui L. arvas enne minekut, et oleme metsas umbes tund, siis tegelikult olime vähemalt kolm mittenauditavat tundi, ja mul oli üldse tunne nagu pool päeva. 😕

Ja kodus läks uus põrgu lahti. Kui enne ei lasknud ainult selg elada, siis nüüd hakkas lisaks kõht veel jubedalt valutama. Lõpuks ei saanudki aru, kumb hullemat piina tegi. 😥 Öösel magamine oli ka täielik õudus, sest kuidagimoodi polnud hea olla.

Järgmisel päeval olin sunnitud moosi vaaritamise ette võtma, sest see oli mu viimane puhkusepäev ja marju ei saanud vedelema jätta. Parema meelega oleks üldse ainult voodis külitanud, kuid lõpuks harjutasin end selle jubeda selja- ja kõhuvaluga nii ära, nagu nii peakski olema.

Marju saime selle põrgu peale täpselt 1500 grammi. Arvasin, et eelmisel aastal tuli kindlasti rohkem, aga ei midagist – täpselt sama kogus. 😮 Suhkrut lisasin jälle vahekorras 1:½, s.t 750 grammi ja moosi tuli 4¾ purki.

Mustikamoos, 2016

Mustikamoos, 2016

Vähemalt moos tuleb alati väga hea ja selle nimel tasub pingutada. 🙂 Mehele tuli nüüd muidugi veel mustikakisselli isu peale  ja arvas, et võiks veel marju korjama minna. Mingu, aga sel juhul ainult Markusega kahekesi, minul seekordsest käigust igatahes piisab. 🙂

Allkiri

Advertisements

Vaarika-mustsõstramoos

Konservivabrik jälle siin! 😀

Mehe vanematel on kolm mustsõstrapõõsast – üks suur ja kaks väikest. Üleeile korjasid nad oma jao marjadest ära, mina sain siis väiksemad põõsad ja suure põõsa ülejäägid. Nagu seda uudist kuulsin, teadsin kohe, et tahan keeta neist vaarika-mustsõstramoosi. Tegelikult käisid selle moosi järele neelud juba varem. Plaanisin mehe isegi turule sõstrajahile ajada, aga õnneks see jäi nüüd ära. Eile korjasin siis põõsad tühjaks. Marju sain 700 grammi. Siis suundusin jälle vaarikatesse – tunne oli, nagu sajandat korda juba sel aastal. Kuna enesetunne oli täiega vilets, siis palju ei viitsinud korjata. Peale puhastamist sain koguseks 1150 grammi.

Igaks juhuks olin moosiretsepti ka välja otsinud – Nami-Namist, sealseid koguseid muidugi ei jälginud. Keetsin siis mustad sõstrad pehmeks, lisasin vaarikad ja maitse järgi suhkrut 1400 grammi. Kuna mustad sõstrad olid hulgas, ajas segu pärast vahtu nagu mingi nõiakatel. 😀 Kui vahtu enam ei tulnud ja moosivedelik oli kleepuv, võtsin poti pliidilt ära.

Moosipurke sain kokku 6.

Vaarika-mustsõstramoos

Vaarika-mustsõstramoos

Lausa jumalik moos mu meelest ja nii ilusa välimusega – tumepunasel taustal punased seemned. 🙂

Allkiri

Tikri-porgandimoos

Iga-aastane probleem – mida teha kollaste tikritega ❓ Sel aastal otsustasin neile prooviks lisada porgandit. Guugeldades viskas muidugi hunniku vastavaid õpetusi ette. Ei teadnudki, et seda kutsutakse vale-aprikoosimoosiks. 🙂 Õpetuse võtsin Ragne blogist.

Suure nahkkindaga varustatuna läksin siis põõsaid tühjendama. Kuna olin enne porgandid valmis ostnud – natuke üle 600 grammi – siis väga palju marju polnud vaja korjata. Juba eelmises postituses vingusin, et vaarikavõsa on liiga võimsaks paisunud. Nüüd võin seda jätkata, sest see võsa kipub juba karusmarjapõõsaid lämmatama. 😕 Niigi on tikrite korjamine päris jama tegevus okaste (pigem küll piikide) pärast, kui aga pead sellele lisaks tükk aega vaarikates ragistama, et tagumisest küljest üldse õigetele marjadele ligi pääseda, siis on see veel topelt jama. :/ Õnneks tikrid olid päris kopsakad, seega sai töö üsna kiiresti tehtud.

Nokkisin marjadel rohelised sabad ära, õieninad jätsin alles, pesin läbi ja panin keema. Marju tundus päris palju olevat – 1400 grammi. Kui aga pärast keetmist hakkasin neid läbi sõela suruma, jäi seda segu ikka väga vähe järele. 😮 Ilma porganditeta poleks purki olnud midagi panna. Keetsin siis porgandid ka pehmeks, kallasin tikrisegu hulka, mikserdasin läbi ja lisasin maitse järgi suhkrut – 600 grammi. Umbes 10-15 minutit veel keetmist (kusjuures vahtu ei tulnud üldse 😮 ) ja võiski moosi purki panna. Sain kaks pooleliitrist ja ühe pisikese purgitäie. Seega midagi ikka tuli. 🙂

Tikri-porgandimoos

Tikri-porgandimoos

Kui veel millalgi seda moosi peaksin tegema, paneksin tikreid rohkem ja porgandeid vähem, et moosil natuke rohkem haput maitset välja lööks.

Allkiri

Selleaastane vaarikasiirup

Kuna “marjaärevus” oli sees, ronisin eile õhtul jälle vaarikavõssa. Poisu tuli ka appi. 🙂 No hullumaja, kui tihedaks meil see padrik juba läinud on! Kui umbes pool ämbrit oli täis, sai siiber, sest kell oli juba üsna palju, vaja ju marjad ära puhastada ja nendega midagi ette ka võtta.

Seekord oli plaanis vaarikasiirup. Kuna eelmisel aastal õnnestus selle tegemine väga hästi, ei tahtnud ka tänavu sellest ilma jääda. Peale puhastamist sain marjade koguseks 1,6 kg. Seekord lisasin vähem vett, et tuleks kangem siirup – 500 grammi. Peale marjade keetmist jätsin nad jälle seisma, kuid poole tunni asemel seisid vähemalt poolteist tundi, kuna saunaskäik tuli vahele. No nüüd tuleb vist päris konsentraat sellest. 😀

Pärast seda nõmedat kurnamist-pressimist jäi järele 1,3 liitrit mahla ja hunnik “briketti”. Mahl läks koos umbes 780 grammi suhkruga tagasi potti, brikett lendas ämbrisse. Keetsin jälle umbes 15 minutit, kallasin valmis siirupi ühte suuremasse pudelisse ja ühte keskmisesse purki, mis jäi poolikuks, ning oligi tehtud! Kell oli muidugi juba kaugelt üle südaöö. 😕

Kui viitsin, teen siirupit millalgi juurde, sest vähevõitu sai ning vaarikaid võsas veel jagub.

Vaarikasiirup, 2016

Vaarikasiirup, 2016

Peatse kohtumiseni!

Allkiri

Proovimoos

Polegi nii vara veel vaarikamoosi keetnud – tavaliselt ikka paar nädalat hiljem – aga kuna esimesed marjad hakkasid juba pudisema ja valmimisjärgus punaseid põõsa otsas jagus, võtsin eile ämbri ja suundusin võssa.

Marjad olid nii ja naa – esimesed pudisemas, järgmised enam-vähem valmis… Kuid kõige rohkem oli selliseid, millest lihtsalt aru ei saanud, mis etapp neil on: nagu olid punased ja nagu polnud ka. Ei teadnud, kas võtta või jätta. Kuna aga iga päev põõsasse korjama ei roni, siis enamused sellised ikka võtsin. Tagatipuks keeras taevas jumala tumedaks ja valgus läks ka müstiliseks: kõik värvid muutusid hästi soojaks ja tumedaks, seega veel keerulisem oli marjadel vahet teha. Kuigi kaua ma seda mõttemängu jätkama siiski ei pidanud, sest lõpuks hakkas sadama, ja tulin tuppa ära.

Kuigi tegin enda arvates niisama “kontrollkorjamist”, tuli marju lausa 1,4 kilo. Suhkrut lisasin selle hulga peale 0,8 kg. Kuna viimasel nädalal on rohkem sadanud, kui päikest olnud, siis on vaarikad ka vett täis, vesise maitsega ja mitte kuigi magusad. Võib-olla oleks pidanud moosi veel magusamaks tegema. Vahtu palju ei tulnud, moos sai kiiresti valmis ja tuli vedelam kui eelmisel aastal. Purke sai kokku 5.

Vaarikamoos, 2016

Vaarikamoos, 2016

Nüüd tuleb välja mõelda, mida kollaste tikritega teha ❓

Allkiri

Minikotike

Heegeldasin oma kõrvaklappidele, mida alailma käekotis kaasas kannan, väikese kotikese-tasku.

Minikotike

Minikotike

Mustri kujundasin ise. Laiuseks 39 silmust, 3 rida kinnissilmuseid (rea esimese kinnissilmuse asemel on õhksilmus), üks rida ühekordsete sammastega (rea esimese samba asemel 3 õhksilmust) , iga samba vahel üks õhksilmus.

Äärepitsi leiutama ei hakanud, leidsin Mustrilaekast (viimane muster). Et selle silmused klappima saada, tegin kummassegi äärde ühe kinnissilmuse asemel kaks.  Kolme kaare järel heegeldasin kohe nööbiaasa, edasi jälle kolm kaart.

Muster lähemalt

Muster lähemalt

Heegellõngad: roheline – leidsin kodust Steinbach Wolle Maxi jäägi, valge – mingi Novita Virkkauslanka, seisab ka kastis juba üle kümne aasta.

Heegelnõel nr. 1,5

Tasku suuruseks kujunes ainult 6x9cm, kuid klapid mahuvad ilusti ära. 🙂

Kõrvaklappide kotike

Kõrvaklappide kotike

Heegeldamise kõrvalt lugesin seda raamatut (mõnus suvine lugemine), värvid sobivad ka kotiga hästi kokku. 😀

Sobivad hästi kokku

Sobivad hästi kokku

Allkiri

Maasikamoos 2016

Iga-aastane hoidisteralli on jälle stardi saanud. Esimene startija oli loomulikult maasikamoos. 😀 Kuigi meil on seda isegi eelmisest aastast päris palju purke järel, tuleb oma lemmikut ikka juurde vaaritada. 😛

L.-i ülesandeks oli jälle maasikaid turu pealt muretseda. Seekord valis ta välja lausa hiigelsuurte marjadega sordi, ‘Florence’ oli vist nimeks. Suured küll, aga mitte eriti magusad, kuid see-eest oli puhastamine väga kiire ja kerge. 🙂 Tegin neist pilti ka, võrdlusmaterjaliks traditsiooniline tikutoos ja lapse käed.

Kastitäis maasikaid

Kastitäis maasikaid

Maasikad vs. tikutoos

Maasikad vs. tikutoos

Markuse käed vs. maasikad

Markuse käed vs. maasikad

Peale puhastamist oli marju 4,7 kg. Kuna nad olid nii suured, lõikasin väiksemad pooleks ja suuremad lausa neljaks, et keeks kiiremini pehmeks. Panin jälle kõigepealt ainult marjad potti ja suhkru kavatsesin hiljem lisada. Keetmise kõrvalt mässasin purkide ja kaante pesemisega ning kraapisin vahtu nii palju, kui jõudsin. Siis otsustas pliidiplaadil reguleerimisnupp läbi minna ja takkapihta moos potipõhja kinni hakata, mis juhtus mul küll täitsa esimest korda. 😡 Nüüd tuli veel kõrbenud tükke potis taga ajada.

Kui marjad olid päris plödiks keenud, käisin jälle segu saumiksriga üle ja lisasin 3 kg suhkrut selle arvestusega, et marjad väga magusad polnud. Lõpuks sai suur kogus vahtu ära riisutud ning moos valmis, lisandiks seekord siis kõrbenud tükid, sest kõiki kätte ei õnnestunud saada. 😦

Moosi tuli kokku 18 purki. Kuigi marju oli seekord üle kilo vähem, panin suhkrut rohkem ja moosi kogus tuli praktiliselt sama kui eelmisel aastal.

Maasikamoos, 2016

Maasikamoos, 2016

Ei tea, millal ma mõne käsitööpostituseni küll jõuan? Aeg lausa lendab viimasel ajal ja mõni päev ei jõua käsitööd kättegi võtta. Ja mul niigi aeglane tempo… 😕

Allkiri

%d bloggers like this: