Layers of Winter

Kaelus on minu arvates palju mõnusam ja mugavam kui sall: ei pea teda ümber kaela kruttima, kael ei jää kunagi paljaks (mitte nagu poomisnööri meenutavate sallidega), ei teki kägistamistunnet…

Markusele oligi jälle uut õhemat kaelust vaja, mida sügisel ja kevadel külmemate ilmadega kanda. Senimaani olen neid poest ostnud ja talviseid ise kudunud, kuid nüüd otsustasin ka õhema ise valmis nikerdada.

Eelmine talvine kaelus sai kootud ümmarguse õlaosaga, mis ei jäänud üldse hästi istuma, seega nüüd kavatsesin kududa kandilise. Õpetust ei tulnud õnneks kuigi kaua otsida, leidsin selle jälle Dropsist ja imede ime – meeste osast. 😀 Tellisin halli värvi lõnga, kuid sain aru, et sedasi jääks kaelus küll jube ilmetu, seega kaevusin oma lõngajääkide kasti ja tõmbasin sealt välja tumelilla. Kohe palju ilmekam tulemus! 🙂

Väga mõnus kudumine oli, eriti juurde kasvatamiste osa. Kuna ma pole siiani ühtegi kampsunit veel kudunud, siis selle kaelusega sain eelmaitse suhu küll. 🙂  Kuna see lõige tundub nii mõnus, siis tõenäoliselt tuleb ka uus talvekaelus (kui selle järele millalgi vajadus tekib) samasugune, ainult kaks korda kõrgema soonikuga, et seda saaks kahekorra keerata, et oleks soojem.

Kudumiseks väga palju aega ei kulunudki (minu kohta): alustasin 25.09, lõpetasin 28.11, pildid tulid juba suure lume ja külmaga.

Lõngad: hall – Lana Gatto Misina. Ostsin seda lausa neli tükki, aga kulus seda ainult üks kera. Lilla – Drops Lima, kodustest jääkidest pärit, kulus umbes üks tokk.

Kaal: 110 grammi.

Vardad: 4 ja 4 ½, nii 40 kui 60cm.

Täna oli lausa super talveilm: üle kümne kraadi külma, praktiliselt tuulevaikus, päike säras… Loomulikult marssisin aeda kaelust pildistama ning tegin ka mõned aiapildid.

Kahjuks homseks lubab juba hoopis vastupidist ilma: kraadid nulli ligi, metsik tuul, taevast ähvardab kõike tulla: lund, lörtsi ja isegi jäävihma, mis on päris õudne ja liiklemiseks vägagi ohtlik. Seega tahaks tänase kohta õhata: “Oh, kaunis hetk, sa viibi veel…”

Lapse kaelus nr. 2

Kolm aastat tagasi sai lapsele kootud selline kaelus. Nüüd on see üksjagu väikseks jäänud, üle pea tirides jäävad nina ja kõrvad vägagi ette, seega oli uut vaja.

Seekord otsustasin talle kududa sarnase, nagu endale sai tehtud, ainult mustri asemel triipudega. Natuke kodustes lõngajääkides inventeerimist ja sobivad toonid olidki koos. 🙂 Kuna tegin kaelust “alamõõdulisele”, siis sama paljude silmustega loomulikult arvestada ei saanud: 288 silmuse asemel lõin 248 silmust ja edaspidised kahandused tegin ka proportsionaalselt sellega arvestades.

Seda ma parem ei hakka kirjutama, et alustasin ma ikkagi 288 silmusega, jõudsin juba esimeste kahandusteni, kui minu “õnneks” avastasin, et tore-tore, aga olen osanud kaelusele keeru peale tekitada. 😡 Varrast välja tirides siis vaatasin, et OMG kui suur see ümbermõõt oli.

Tahtsin ka seekord kaeluse lõpetada nähtamatu mahakudumisvõttega, aga selge mõistus jättis mind vajalikul hetkel maha: lugesin ja vaatasin seda õpetust, tegin ka selle järgi algust, kuid mingist hetkest ei saanud enam tuhkagi aru, mismoodi värk ikka käib. Eelmisest korrast ka ei mäletanud enam midagi. Panin silmused varrastele tagasi ja lõpetasin tavalisel moel, ainult võtsin jämedamad vardad ja üritasin kududa häääästi lõdvalt. Kuna aga nähtamatut mahakudumisvõtet tuleb teha sukanõelaga, tuleb selleks ka lõng ära katkestada ja kuna nüüd üritasin lõdvalt kududa, siis viimase kolmandiku peal hakkas tõsine kahtlus hinge pugema, kas selle lõngajupiga vean üldse lõpuni välja. No kuidagi ikka vedasin, kuid lõngaotsa peitmiseks jäi seda ainult mingi 5-cm-ne jupp. Kuid hea, et niigi läits! 😀 Ja pea läks ka sellest “torust” ilusti läbi. 🙂

Päris kena tulemus sai mu meelest. 😛

Esimesel pildil on Markusel peas müts, mille ma juba mitu aastat tagasi talle kudusin. Mahub vabalt siiani pähe ja sobib hästi kokku uue kaelusega. 🙂

Markus kaeluse ja mütsiga

Kaelus

Lõngadeks olid siis erinevad kodused jäägid, ringvardad nr. 3½ 60 cm pikkused ja nr 4 40 ja 60 cm pikkused.

Nüüd peab  siiski hakkama vardaid kiiremini liigutama, sest järgmiseks hakkan kuduma ühte jõulukinki ja jõuludeni jäänud ainult kuu. 🙄

Talveks kael sooja!

Kuigi kalendri järgi on juba kevad käes, ei paista tal sel aastal mingit kiiret olevat meie juurde jõudmisega. Nii tegelen minagi ikka veel talveasjadega. 🙂

Seekord on valmis saanud üks kaelus mulle endale. Seda on mul kavas hakata kasutama suusajopet kandes. Tavaliselt on mul siis jope all mõni kõrge kaelusega kampsun, kuid mitte alati, ja siis tekibki probleem, mida kaela panna, et külm ei hakkaks. Kuna jope kaelus on üsna kitsas, hakkab isegi õhuke sall selle all kaela soonima. Korraga tuli mulle aga pähe, et võiksin salli asemel kasutada hoopis kaelust, teise nimega sallkraed.

Õpetus pärit Mytsi Wabrikust. Ühevärviline tundus loomulikult igav, lisasin juurde valge lõnga ja aktsendi andmiseks natuke mustrit. Millegipärast arvasin küll, et õla- ja rinnapealne osa jääb pikem, aga käib nii ka.

Et ülemine äär korralikult venima annaks, ei kudunud ma silmuseid maha tavaliselt, vaid hoopis sukanõelaga ja nähtamatu mahakudumisvõttega. Suhtusin õpetusse algul skeptiliselt, kui aga rida edenema hakkas, siis vaatasin, et silmused tõesti venivad ilusti, ja pärast mahtuski pea korralikult kaelusest läbi. 🙂 Oleks ma taibanud seda õpetust kasutada juba lapse kaelust kududes, ei peaks me nüüd sellist vaeva nägema seda üle pea tirides. 😐

Minu kaelus

Kaelus pealtvaates

Kaeluse muster

Lõngaks oli Novita Nalle.

Erinevaid vardaid kulus töö käigus hulgim (esimene kudum, mille üldse tegin ringvarrastega!): alumine osa 60cm pikkuste varrastega, ülemine soonikuosa 40cm pikkuste varrastega, sest teised vardad jäid seal juba liiga pikaks. Jämedused olid mõlemal pikkusel vastavalt õpetusele 3,5 ja 4.

Võin juba ette ütelda, et midagi talvist näete varsti minult veel, ning siis on lõpuks aeg suunduda kevadiste ja suviste tegemiste juurde.

Uute kohtumisteni! 🙂

Kaelus

Lapsele oli talveks uut kaelust vaja, sest vana ei tahtnud enam kuidagi kaela ära katta. Uut osta ei raatsinud, tahtsin ise teha. Idee sain siit. Pusimist ja harutamist oli omajagu, kuna pole varem midagi sellist teinud, aga lõpuks sain valmis. Ise jäin päris rahule, ainuke häda on see, et kaeluseosa tuli natuke kitsas, peab sikutama, et pea läbi mahuks või siis on poja pea liiga suur. 😀

Valge lõng on Novita Nalle Aloe Vera ja sinine Steinbach Wolle Supersport (vana jääk).

Lapsel on nüüd kael igatahes talvel soojas. 🙂