Nüüd juba möödunud jõuludeks otsustasime õega üle mitme-mitme aasta vastastikku jõulukinke teha. Kuna õe eelmised minu kootud labakindad hakkasid suurest kandmisest läbi kuluma, kuid ta ei jõudnud kuidagi lõngade ostmiseni, et saaksin talle uued meisterdada, hakkas mul üsna kohe peas plinkima mõte, et ta saabki siis kingiks uued kindad. Õde oli mõttega nõus ja oli nõus ka sellega, et saab need kätte millalgi hiljem.
Sama kiiresti tekkis silme ette pilt, millised need olema peaksid – kollased lilled tumedal taustal. Põhjus oli ka selleks: kuna õe lemmik värv on (või vähemalt kunagi oli) kollane ja ta kannab talvel tavaliselt tumedaid üleriideid ja mütsi, mõtlesin kinnastega riietusele värvi ja erksust juurde anda. Kuid kollane ei pidanud tulema kärts, vaid mahe võikollane, ja et must oleks sellise kollase liiga ära tapnud, otsustasin hoopis tumehalli kasuks. Väga lahe kooslus! 🙂
Kinnaste muster oli küll vaimusilmas olemas, kuid raamatutest ei leidnud sobivat ja mind kõnetavat kusagilt. Kui aga jõudsin Mustrilaekas ringi vaadates selle mustrini, oli probleem hetkega lahendatud, vähemalt pool sellest. Kuna muster oli suur ja uhke, arvasin, et selline võiks olla ainult kinda seljal, peopesas võiks olla midagi lihtsat ja tagasihoidlikku. Ja jälle läks otsimiseks. Käisin oma kindaraamatud ei-tea-mitu-korda üle, kui korraga märkasin Pärnu-Jaagupi kihelkonna rombe, millest ma enne millegipärast mööda vaadanud olin. Sobivad ideaalselt mu meelest. 🙂 Kuid tausta tahtsin teha halli ja rombid kollased. Samas seljaosa pidi tulema vastupidi: muster tume ja taust hele. 😛
Nüüd pärast kudumist võin öelda, et seljaosa mustrit oli väga huvitav kududa. Nagu mingit põnevat raamatut oleks lugenud. Kordagi ei hakanud igav ja kuidagi kiiresti sai läbi. 🙂
Kui mustrid olid välja valitud, jäi veel küsimus, millised kinnaste randmed tulevad. Kuna kindad pidid isegi päris kirjud tulema, tahtsin randmed teha tagasihoidlikud, kuid mitte ka päris tavalises soonikus. Otsustasin siis teha 1:1 sooniku ja parempidised silmused keerdsilmustena. Veel tundus lahe kududa parempidised silmused halliga ja pahempidised kollasega. Küll see lõngade keerutamine oli ikka aeganõudev tegevus. Umbes pool kinnaste kudumisele kulunud ajast läks randmetele. 😮 Silmused lõin varrastele kahe lõngaga jälle omamoodi. Lõngu keerasin varda ees. Ikkagi kukkusid üsna kirjud randmed välja. 😀
Nii et kiiksusid neil labakutel juba jagub. 🙂 Ainuke asi, millega ma pärast rahule ei jäänud, oli kahandamine kollase lõngaga. Natuke hilja hakkasin mõtlema, et oleks võinud seal mõlemat tooni kasutada, oleks vähem silmatorkav olnud. Aga ei viitsinud harutama ka enam hakata. Kui juba kiiksuga, siis ikka lõpuni välja! 😉
Lõngadeks jälle Titan Wool Winner ning vardad nr. 2,5.
Olen nüüd ka ühe sokiraamatu võrra rikkam. 🙂
Järgmiseks alustasin lapse õpetajale pitsilise õlasalli kudumist. Muster sisaldab ka nuppe. Kui aga kudumisega nendeni jõudsin, olin omadega hädas nagu mustlane mädas. No ei saa hakkama! 😦 Natuke üritan veel, ostan ka uued teravama otsaga vardad ja kui siis ka ei õnnestu, siis jääb sall kudumata. Vähemalt õpetaja sünnipäevaks ma seda sel juhul küll valmis ei saa. 😥 Eks siis aegamööda pusin, kuni valmis saan, ja jätan endale. Oi, kuidas mulle ei meeldi plaanide muutused. 😡
Edit: Vandusin eile siiski lõpuks neile nuppudele alla, tõmbasin vardad välja ja hakkasin hoopis teistsugust salli kuduma. Seda on ehk lootus isegi õigeks ajaks valmis saada. 🙂
Uuendatud 29.01.16
Ticutacu 