Kootud peapael

Sel kevadel käisid kõik peapaeltega, vähemalt selline tunne jäi küll. Mina ei käinud, kuna polnud ühtegi pähe panna. Üldse on mul elu jooksul olnud ainult üks kootud peapael, kui need kunagi mu pubekaeas jälle moes olid, kuid sel kevadel kõiki neid paelakandjaid vaadates tuli lõpuks ka endal vastupandamatu soov see endale kududa. Lisaks tekkis ka otsene vajadus selle järele, kui ilmad olid päris soojad, kuid tuulised, ning müts tundus üleliigne, samas tuule tõttu kõrvad külmetasid.

Võtsin jälle Dropsi mustrid ette ja kuna soov oli just see keeruga variant teha, siis otsisin sealsetest mustritest enda arvates kõige kenama välja.

Mõnus oli neid palmikuid keerutada üle pika aja. Midagi keerulist kudumise juures ei olnud. Aga kuna ajad olid ja on siiani kiired, seoses Markuse kooli lõpetamise ning igasugu sisseastumiskatsega, töö juures ka kogu aeg rutt taga, siis kudumine venis täiega. Ilmad olid samas täpselt sellised, et oleks saanud küll ja veel peapaelaga ringi käia, aga nagu kiuste istus see ikka poolikuna varrastel.

Aga iga asi saab lõpuks läbi, nii ka mu kudumine. Tulemusega olen päris rahul, kõrvad mõnusasti soojas, ilus näeb välja ka.😊Ainult otste õmbluse pärast saan enda kallal norida küll, seda on veel vaja õppida.

Alustasin kudumist 14.04.23, valmis sai lõpuks 07.06 ja pildile täna.

Muster: https://www.garnstudio.com/pattern.php?id=8660&cid=29

Lõng: Drops Karisma, värv nr 54. Pildil on see natuke liiga lillakas, tegelikult on pigem hallikaspruun. Toon sai valitud mu kahe kevad-sügisese villase mantli ning tumesinise jope järgi – peaks kõigiga hästi sobima. 🙂

Kaal: 54 grammi.

Vardad nr 3,5.

Ei kujuta ette, millal jälle siin midagi näidata saan. Pooleli on terve hunnik asju. Tegelikult peaks pingutama, et sügiseks oma (järjekordsed) sõrmikud valmis saaks, sest olen neid oodanud juba mitu aastat, kuid erilist motti pole, sest üks kinnas on peaaegu valmis, kuid teine on ka vaja valmis teha ja ma pole sellest üldse vaimustatud.😕

Kuid juba pooleteise nädala pärast on lõpupidu, enne vaja veel üks eksam teha. Sisseastumiskatsed on juba kuu tagasi edukalt sooritatud ja uus kool mitme seast välja valitud. Ma arvan, et sai väga hea valik tehtud.😍

Mõnusat varasuve jätku!

Pink Passion

Armsal töökaaslasel Epul ei olnud õhukest k/s mütsi. Käis talvise mütsiga ringi ja ütles, et palav on. Pakkusin talle mütsi tegemisel varmalt abikätt , millega ta ka nõus oli. 

Valisime koos mustri välja, selleks sai Drops’i Pink Passion ja siis läks lõnga tellimiseks. Teen praegu küll tasuta reklaami, kuid tahan kiita “Must ja roosa” e-poodi. FB käsitöögrupis kiideti taevani nende tegutsemise kiirust, seega tellisin prooviks lõngad seekord sealt. 24 tunniga oli pakk pakiautomaadis. 😮 Ristisin nad lausa kiirreageerimisrühmaks. 😀

Alustasin kudumisega 04.11 ja lõpetasin 20.11. Polegi vist enne nii kiiret kudumist teinud, arvestades, et iga päev ei õnnestunud üldse vardaid kätte võtta. Kuna muster oli väga lihtne, harutada polnud praktiliselt midagi vaja, siis läkski töö ludinal. Tundub, et Epuke jäi mütsiga rahule, sest olen tal seda juba peaski näinud. 🙂

Lõng: Drops Cotton Merino, kulus natuke rohkem kui kera, kahjuks unustasin enne üle andmist kaaluda. Värv on tegelikult helebeež, mitte hall. Võib ütelda, et mustriga kudumiseks sobib see lõng palju paremini, ei jää selline lörts kui ainult parempidi koega kududes.

Vardad: nr 3 ja 3½.

Mõnusat advendiaja algust! 

Pilt pärit: https://www.facebook.com/tallinna.saksa.kultuuriinstituut/photos/sch%C3%B6nen-1-advent/2389681437753720/

“Ookeanid”

Aasta oli 2010-2011, kui ma otsustasin kududa endale villased sokid, sest ümberringi kõik aina kudusid ja miks ma pean midagi sellist ostma poest, mida ma võin ka ise oma kätega valmis teha, ning poesokkides ei ole kindlasti sellist soojust ja “elu sees”, kui on oma kätetööl. Nendest sokkidest sai alguse minu käsitööpisik ja ka see blogi. Postitust selle kohta võib lugeda siit.

Olen hiljemgi kudunud sokke, kuid ikka teistele (väljaarvatud ühed paksemad triibusokid), sest need esimesed muudkui kestsid ja kestsid, kuni lõpuks eelmisel talvel arvasin, et nüüd võiks hakata uute peale mõtlema, sest “vanurid” on juba päris hõredaks kantud.

Kuna olin hiljuti ostnud Niina Laitineni raamatu “Muinasjutulised silmused”, valisingi mustri sealt, nimega Ookeanid. Kudumist alustasin siis eelmisel sügisel, kuid vahepeal tulid muud tegemised vahele ja sinna see jäi. Nüüd sügisel jõudis järg uuesti sokkideni ja lõpuks said need ka lõpetatud.

Mõnus kudumine oli ja arusaadav juhend, kuid lõpptulemus tuli natuke veider, seda tõenäoliselt minu tugevast kudumisstiilist: sääreosa tuli hästi kitsas, sest seal oli tihe muster, kuid sääreosa tuli naljakalt lai nagu lestakala, sest seal oli ainult parempidine kude. Kuid jalas näevad siiski normaalsed välja. 🙂

Lõng: Gründl Hot Socks uni

Vardad: 2½

Kaal: 57 grammi

Järgmiseks ootab mind ees tõeline proovikivi. Aastal 2012 kudusin ma endale esimesed sõrmikud. Kuna nende kudumine oli tõeline peavalu ja tulemusega ma eriti rahule ei jäänud, ütlesin endale: “Ei kunagi enam…” Kuid ära iial ütle sõna “Iial”. 😉 Kuna uusi sõrmikuid on siiski hädasti vaja ja esimesed sõrmikud tunduvad nüüd isegi üsna viisaka välimusega, siis lõpuks tuli tahtmine uutega jõudu proovida. Loodan neid kunagi ikka näidata ka. 🙂

Ilusat 3. adventi kõigile!

Pilt on pärit aadressilt https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Liesel_16-12-2012_3._Advent.jpg

P.S. Kõik on blogiga seoses muutunud: mu vana arvuti kõvaketas andis lõpuks otsad ja kuna arvuti oli juba paras vanur, investeerisin uude arvutisse. Lisaks on WordPress’is postitamine kardinaalselt ümber tehtud. Midagi enam üles ei leia, piltide suurust muuta ei oska, keskele panna ei oska (ime, et üldse piltide lisamise selgeks sain), allkirju neile panna ka mitte, emotikonide lisamist ka ei leia, seega postitus tuli, nagu ta tuli.

Minu uhke tutimüts

Alguses oli mütsitutt ja siis tuli alles müts. 😀 Tegelikult oli alguses ka müts, mille juurde ostsin selle tuti, kuid praakisin mütsi kiiresti välja, sest uhke tuti kõrval tundus ta ikka väga kulunud ja väsinud moega. Seega tuli nüüd mõelda uue mütsi peale, kuhu see tutt sobiks. 😀

Ei saa ma üle ega ümber palmikutest, oma suurtest lemmikutest. Leidsin Novita mustrite seast uhke mütsimustri, kuid kahjuks oli see soomekeelne ja kuna selle keele oskus jätab mul kõvasti soovida (hahahaaa, ise tahan veel poolsoomlane olla 😀 ), siis lõpuks lükkasin mustri siiski kõrvale. Järgmiseks valisin välja Drops´i Milena väga ilusa mustri.

Kuna tahtsin, et müts tuleks hästi soe, aga eraldi voodriga jännata ei viitsinud, otsustasin kududa paksust lõngast ja võimalikult tihedalt. Lõngaks valisin Novita Sointu. Kuna lõng ei tundunud ikkagi piisavalt paks olevat, võtsin kõrvale jooksma veel Lana Gatto Perlata D’Australi. No nüüd oli lõnga paksust rohkem kui küllalt. Teine põhjus oli ka: Novita lõng oli üsna kollakas ja kuna tutt oli kõvasti valgem, siis lootsin, et valge lisalõng tõmbab kollasust vähemaks. Isegi tõmbas. 🙂

Proovilappi seekord tegema ei hakanud, sest vähemalt minu puhul pole sellest eriti kasu, kuna arvutan, mis ma arvutan, lõpuks suurused ikkagi ei klapi. Kuna lõng oli päris jäme, võtsingi nr 4 ja 5 vardad. Tegelikult oleks tahtnud isegi jämedamad vardad võtta, sest kudumine oli päris jäik. Käed hakkasid kiiresti valutama silmuste edasi sikutamisest. Hakkasin isegi mõtlema, et oleks pidanud mohäärisema lisalõnga võtma, mis oleks pehmem ja kohevam olnud. Samuti jäi arusaamatuks, millisel moel annab mütsi alustada 88 silmusega, et see hiljem pähe ka mahuks. Mul see igatahes ei õnnestunud. Üsna kiiresti tõmbasin vardad välja ja alustasin hoopis 100 silmusega.

Iga mõne rea tagant üritasin algusjärgus mütsihakatist endale pähe sättida, et aru saada, kas see hakkab mulle üldse pähe mahtuma. Ei oleks olnud kuigi tore, kui oled umbes pool mütsi suure vaevaga valmis saanud ja siis avastad, et uups, ikkagi kitsas ja vaja suuremate varrastega ikkagi otsast alustada.

Õnneks siiski kõik sujus tõrgeteta ja uuesti alustama ei pidanud. Ühe vea siiski tegin: nagu juhendis ette nähtud, hakkasin mütsi kahandama, kui kootud oli 21 cm. Kuna minu lõng oli jämedam kui juhendis, siis venis minu mütsi lõpp päris pikaks. Nüüd sain endale hoopis lodumütsi, mis tundub isegi ägedam variant. 😛 Pärast pesu muutus müts ka pehmemaks ja ei olnud enam kõva.

Seekord mängis Markus jälle piltnikku. Pildistamiseks sai valitud muidugi hallimast hallim päev, aga järgmine võimalus oleks olnud alles järgmisel nädalal.

Minu talvine tutimüts

Milena lähedalt

Nüüd ootan pikisilmi, millal küll tuleb selline külm, et kõlbaks selle mütsi ja oma uue talvemantliga linna peale laiama minna. Nädalate kaupa olen käinud suusajope ja kummikutega, välja arvatud mõni üksik erand, sest selle hullu läga ja suurte tuultega pole mõtet paksemaid riideid pannagi. Paar-kolm nädalat tagasi ostsin endale hästi sooja talveparka, millega käia, kui väljas külma juba üle -10°. Ise nüüd naeran, et tõenäoliselt ei tule järgmise 50 aasta jooksul ühtegi nii külma päeva, kus ma saaksin parka kapist välja võtta, et sellega kuhugi minna. 😀

 

Finnley´s Hat

Selle suve tõenäoliselt kõige palavamal päeval sai mees lõpuks villase mütsi pähe ja pildi peale. 😀 Olime siis Haapsalus Valge Daami päevadel.

Minu kudumiste ajaloos pole veel sellist asja juhtunud, et teen mingi asja täiesti valmis ja siis harutan selle uuesti üles ning hakkan jälle otsast peale, kuid eks ükskord ole ikka esimene, ning selle mütsi juures see juhtuski. Kirjutasin oma täielikust fail´ist juba siin postituses. Aga kirjutan veel korra koos selgitustega üle.

Ühesõnaga alustasin elukaaslase mütsi kudumist juba veebruari keskel. Valisin Drops´ist väga ägeda mustri välja, tegin proovilapi ja nagu ikka – etteantud varda number ei klappinud minu kudumisega: ette olid nähtud nr. 3½, mina võtsin lõpuks lausa 4½.

Asusin siis suure hurraaga kudumise kallale. Kudumise ajal ma mütsi mehele kordagi pähe ei proovinud, sest tahtsin hoida üllatusmomenti. Takkajärgi mõtlesin muidugi, et oleks võinud vähemalt peamõõdu võtta. Endale proovisin küll umbes poole kudumise ajal. Tundus kahtlaselt suur, kuid mõtlesin, et mehe pea on ehk suurem ja pole ehk häda midagi.

Aprilli lõpus sai müts lõpuks valmis, peitsin otsad ära, pesin mütsi ära ja andsin pidulikult üle. Ja siis tuli see pähe proovimine… 🙄 Pidime mõlemad lausa naerukrambid saama, sest see oli nii suur, et oleks Kalevipojale ehk paras olnud. 😎 Mees tõmbas mütsi lausa ninaotsani pähe.

Algul oli nalja palju, aga kui otsustasin, et harutan mütsi üles ja teen siiski uuesti, siis oli meel küll sama must kui müts. Seekord võtsin ettenähtust lausa number väiksemad vardad – 3½. Nüüd kudumise ajal mütsi endale pähe proovides sobis see mulle väga hästi, hiljem valmis müts mehele ka enam-vähem: laius oli hea, kuid pikkus tuli selline vahepealne – oleks võinud olla kas natuke lühem, et oleks täpselt peaga ära lõppenud, või pikem, et oleks lodumüts olnud. Proovisime nii ühte- kui teistpidi pähe, kuidas paremini passiks. Tulemusega võib siiski üsna rahule jääda, sest muster on tegelikult väga äge. 🙂

Nii palju muutsin kudumise ajal, et kuigi mustri põhiosas oli pärast kahandamist ette nähtud ainult parempidine kude, jätkasin siiski pärlkoega lõpuni välja. 🙂

Finnley´s Hat

Markus ronis ka pildi peale

Muster siis Drops Design´ist

Lõng: Drops Lima, must nr. 8903, kulus umbes poolteist tokki.

Vardad: ring- ja sukavardad nr. 3 ja 3½

Täna tuleb lõpuks sukelduda igasugustesse marjapõõsastesse. Ehk saab varsti siis moosidest-mahladest ka lugeda. 🙂

 

Pitsilised palmikutega sokid

Jõulutervitused ka siitpoolt! 

Kibekiired pühade ettevalmistused ja jõululaupäev on siis selleks korraks selja taga ja võib taas kergemalt hingata. 🙂 Eilne õhtu möödus jälle mehe lähedaste ja minu õe seltsis. Loomulikult käis ka jõuluvana, õigemini seekord jäeti ainult kott ukse taha, vana oli ise edasi läinud. Kotis olid muude kingituste seas ka ühed sokid, mille ma kudusin M.-le, elukaaslase õele.

Sokid on seekord pitsilised ja palmikutega. Muster on jälle võetud Drops Design´i lehelt. Nimeks on neil Heavenly Blue, kuid mu kootud sokkide värv ja nimi ei lähe küll kokku, pigem siis Heavenly Beige. 😀

Minu andmetel oli M.-i jalanumber 38, seega M-suurus. Tegin jälle proovilapi, kuid nagu ikka, oli minu kootud kude palju tihedam, seega oleks pidanud võtma lausa 1-2 numbrit suuremad vardad. Kuna lõng oli isegi suhteliselt peenike ja vardad 2½, siis veel jämedamaid vardaid ei kavatsenud võtta, et muster väga hõre ei jääks (nagu pitssall 😛 ). Seega mõtlesin kaval olla ja kududa samade varrastega L-suurust, kuid sääre ja jalalaba pikkuse osas jääda ikka M-suuruse juurde.

Kui ma otsisin sokkide jaoks mustrit ja käesoleva välja valisin, hakkasin juhendit lugema ja see tundus ikka päris keeruline olevat. Kuid olen juba harjunud, et Dropsi mustrite puhul on see mul igakordne jama, samas on see alati sujuvalt lahenenud, ja pärast ei saagi aru, milles üldse probleem oli. 😀 Ja nii läks ka seekord. Hakkasin aga otsast pusima. Vahepeal natuke mõttetööd, pildi uurimist, harutamist, sest alailma tahtsid teatud kohtades õhksilmused ära ununeda, ja lõpus hullu kiirustamist ning olidki lõpuks sokid valmis. Väga ilusad mu meelest, kui soolikakuju välja jätta, aga see tuli lihtsalt tihedast kudumisest ja palmikutest, mis tõmbas sokid veel kitsamaks, kuid tegelikult venis kude korralikult. Jalga sobisid hästi, kuigi labaosa jäi pikavõitu, sest nagu selgus on M.-i jalg siiski 37, kuid kokkuvõttes jäi uus omanik sokkidega rahule. 🙂

Pildid on tehtud öösel lambivalgel, seega on valgustus kohati jama ja pildid natuke udused. Tegelikult on viimasel ajal ka päeva ajal nii hämar ja udune, et tõenäoliselt poleks ma isegi keset päeva paremaid fotosid välja võlunud. 😕

Heavenly Blue-sokid

Muster lähemalt

Lõng: Drops Fabel (beež, nr. 101)

Sukavardad: 2,5

Mõnusat jõuluaja jätku teile kõigile! 

Ice Age nr. 2

Foorumisõber sai ka omale mütsi. Muster endiselt Drops Design´ist. Kuna nüüd sai kootud teisest lõngast, on ka mütsi olemus natuke teistsugune.

Olen tulemuses natuke pettunud, sest ootasin natuke paksemat mütsi. Kududes tundus, et tuleb igati paks ja kohev müts, kui aga mütsi ära pesin, pidin lausa kreepsud saama: müts õhuke ja luru. Õnneks pärast täielikku kuivamist tuli mõningane tugevus tagasi, kuid ikkagi jäi mu meelest õhukesevõitu. 😦 Ei teagi, mida valesti tegin, kas kudusin liiga jämedate varrastega, pesin liiga intensiivselt või ei sobinud pesuvahend – Woolite Perla (viimase osas parandasin end kohe, sest lõpuks leidsin, et Prismas on ka olemas päris õige villašampoon 🙂 ) Või pidigi müts selline tulema? Kuna plaanin mehele samast lõngast talvemütsi kududa, võtan siiski tõenäoliselt mingi muu lõnga kõrvale jooksma.

Markus oli nõus pildistamisel modelli mängima ja tema kiitis igatahes, et mõnus müts on ja ei tahtnud seda enam peast äragi võtta. 😀 Talle oli müts muidugi natuke suur. 🙂

Ice Age nr. 2 Markuse peas

Lõng: DROPS Lima, värv nr. 0519 tumehall

Vardad nr. 4,5.

Ja veel. Eile sain ühe väga halva uudise, mis pöörab mu elu tõenäoliselt pea peale. Seega ei tea, mis sorti postitusi ja kui tihti siin edaspidi nägema hakkab. 😦

 

Ice Age

Minu poolest võib talv kasvõi kohe tulla, sest lõpuks ometi sain endale korraliku talvemütsi, voodriga ja puha. 🙂 Kogu aeg oli mul probleem, et nagu kraadid alla miinus kümne kukkusid, polnud enam midagi pähe panna. Sahtlis mütse omajagu, kuid ükski ei sobinud mingil põhjusel: küll valet värvi või hõredalt kootud poekraam ja iga tuuleiil puhus kõrvust läbi või niisama õhukesed ja tutiga ning seetõttu ei saa kapuutsigi pähe panna. Seega oli korralikku voodriga ja õiges toonis ning soovitatavalt ilma tutita mütsi vaja.

Kudumise võtsin ette vist juba hilistalvel või varakevadel. Muster sai jälle Drops Design´ist valitud, voodri aretasin ise juurde. Mütsi kudumises vist mingeid probleeme polnudki, vähemalt ei mäleta küll. Mõnus muster, mõnus lõng… Kui aga selle valmis sain, jäi asi mõneks ajaks kõrvale, sest suvised tegemised pressisid peale ja voodri kudumisest ei tahtnud mõeldagi.

Suve lõpu poole sai siiski müts jälle ette võetud. Tükk aega mõtlesin, mismoodi voodrit teha, mis koega, et normaalne jääks, sest müts ju palmikutega ja tõmbas nagu lõõts kokku. Soonik? Pärlkude? Tavaline parempidine? Ja lõpuks milline silmuste arv? Jäin lõpuks ikka parempidise koe juurde. Silmuste arvutamiseks kudusin proovilapi ja arvutasin vajaminevad silmad – sain tulemuseks 200. 😮 See arv tundus lausa üüratu ja jube kahtlane juba alguses, kuid lõin siiski silmused varrastele. Nagu kampsunit oleks kuduma hakanud, seega ruttu vardad jälle välja. Järgmiseks otsustasin 180-ga katsetada. Kudusin umbes 5cm valmis, proovisin pähe ja täiega lötakas. Vardad uuesti välja ja nüüd alustasin 160 silmusega. Kui jälle tööd proovisin, tundus silmuste arv sobivat.

Peenikese lõnga ja varrastega andis ikka kududa. Lisaks oli lõngaga see häda, et kui mõni silmus lasi varda pealt jalga, kukkusid silmused kohe maha jooksma ja andis neid siis alles kinni püüda. 😡 Samuti tegi muret küsimus, kuidas vooder mütsiga kokku klapib, sest parempidises koes vooder oli pealtnäha palmikutega mütsist palju laiem. Kuna aga müts venis korralikult, pidid kokkuvõttes klappima.

Vahepeal mõlgutasin ka mõtteid, kuidas voodriosa lõpetada. Kuna müts oli järsu lõpetamisega, tahtsin sama ka voodriga teha. Otsustasin igal vardal keskmised kaks ja viimased kaks silmust parempidi kokku kududa – kokku 8 silmust – ja nii igal real.

Kui lõpuks vooder sai lõpetatud ja mütsi külge õmmeldud (sama lõngaga, sest vetrus hästi ja äär jäi lõpuks korralikult veniv), klappis kõik ja täitsa okidoki müts tuli. 🙂 Loodetavasti soe ikka ka…

Siin nüüd mütsist mõned pildid, osade autor 9a Markus. 🙂

Minu talvemüts

Mütsi ja jopega

Talvemüts Ice Age

Mütsi vooder

Lõngad: müts – Lana Gatto Misina – fuksiaroosa, kulus umbes 1,5 tokki; vooder – Lana Gatto Perlata D’Australia – fuksia, sain ühe tokiga hakkama.

Vardad: müts – lühikesed ring- ja sukavardad nr. 4½; vooder – lühikesed ring- ja sukavardad nr. 2½.

Edit: Meil on juba kaks päeva möllanud kõva lumetorm ja külma ka üle -10°. Ilma selle mütsita ei kujutaks praegu uksest väljaminekut ettegi. Väga soe ja mõnus on, eriti, kui kapuutsi ka veel pähe tõmmata saab. 

Uuendatud: 05.01.17

Kootud boolero Valkyrie

Boolerod on mu meelest nii ilusad rõivaesemed ja vähemalt käsitöövaldkonnas on nende valik üüratu. Pole mingit probleemi leida ilusaid mustreid, pigem on probleem, millist võtta või jätta. 😀 Otsustasin ka endale vähemalt ühe boolero kududa või heegeldada (ikkagi samm kampsuni kudumise suunas 😉 ). Tegin Drops Design´is väikese otsingu ja valisin ühe välimuselt lihtsamast lihtsama, samas ilusa välja. Juhtus see juba vist oma paar aastat või rohkemgi tagasi. Kui aga mõne aja pärast hakkasin seda juhendit konkreetsemalt uurima, tundus, et boolero välimus võib ju lihtne olla, kuid selle kudumine ei saa algajale kuigi lihtne olema. Tegin järgmise otsingu ning seekord sai valituks hoopis uhkem muster, kuid mille õpetus oli tõesti lihtne – pitsiline ja palmikutega Valkyrie.

Eelmisel sügisel jõudsin lõpuks oma tegemistega nii kaugele, et võtsin kudumise ette. Muster oli väga mõnus ja kiirel kudujal oleks boolero vist küll mõne päeva või ühe nädalaga valmis olnud, kuid minu tempo on ju teada. Mingist hetkest tulid kiiremad asjad vahele ja päris korralik paus tuli selle kudumisse sisse. Lõpuks veebruaris said kiired ajad otsa ja sain boolero uuesti käsile võtta, kuigi plaanis olid esialgu muud asjad, kuid jäid lõngade puudumise taha pidama.

Kudumine sujus hästi, mingeid suuri harutamisi ei mäletagi. Küll aga tekkis kudumise ajal kahtlus, kas ta mulle pärast ikka selga mahub, sest proovilappi ma loomulikult alguses ei teinud, vaid võtsin kohe sellise mõõduga vardad, nagu olid ette nähtud. Iga mustrietapi järel oli õpetuses antud mõõt, kui pikk peaks kudum nüüd olema – mul oli loomulikult päris palju väiksem. 😕 Kui aga lihtsalt oma tööd enda vastas mõõtsin, tundus, et pole midagi nii väike, et peaks enam-vähem siiski minema. Ju siis olen paras juppkäsi. 😀 Igaks juhuks kudusin siiski esimese poole lõppedes ühe ripsivalli rohkem, et natuke pikkust juurde saada. Kui aga teise poole kudumisega jõudsin teise ripsivallini, hakkas järjekordne lõngakera otsa saama ning pidasin endaga maha tõsise võitluse, et esiteks, kas ma tahan nüüd paar rida enne lõppu järjekordset lõnga jätkamist teha, mis tundus tobedus, või koon siiski ühe valli vähem, ja teiseks, kas ma viitsin pärast esimese poole otsa lahti võtta ning kolmanda valli üles harutada, et pooled ühesugused jääks. Lõpuks siiski olin sunnitud lõnga jätkama, sest isegi lõpureaks enam lõnga ei jätkunud, seega tuli ka teisele poolele kolm valli. 🙂

Järgmiseks tuli ette võtta kokkuõmblemine. Kui sain juba esimese varruka õmmeldud, sain lõpuks tööd selga proovida. Varrukate pikkused parajad, kuid laiuses kitsavõitu ja selga võimatu panna, sest õpetuse järgi pidin liiga pikalt kokku õmblema! Arusaadav ka ju, sest mu tükid olid ettenähtust lühemad. Mis nüüd siis? Kas harutan uuesti otsad lahti ja koon näiteks mõlemale poolele ühe E-osa juurde, et pikkust juurde saada? Kuid milleks, sest varrukad olid ju pikkuse poolest parajad. Harutasin hoopis õmblust lühemaks, jätsin esialgu lõngaotsa katkestamata, kuni sain ka teise varruka kokku õmmeldud, ja mitme proovimise ning harutamise järel võis loota, et boolerot saab ilusti selga. Ja pesemise järel saab teda ju veel igas suunas venitada! 😛

Kolmas tõsine kahtlusekoht tekkis, kui hakkasin sooniku jaoks silmuseid üles korjama. Juhendi järgi oleks ma pidanud äärtest võtma lausa 280 silmust, mina aga üle 224 silmuse ei võlunud kusagilt välja. 😕 Kas äär hakkab tänu sellele nüüd täiega kiskuma ja pärast ei saa ma ikka boolerot selga? Ahh, saagu, mis saab, sest nii või teisiti ei oskaks ma silmuseid kusagilt juurde võluda! Kudumise ajal oli boolero küll täiesti kausikujuline. Lootsin siiski, et maha kududes võtab õigema kuju. Sain sooniku valmis (küll selle peale kulus alles lõnga! 😮 ), kuid ikka oli kuju kahtlane. Hirmuvärinal ajasin boolero selga ja ta sobis!!! 😀 Nii ilus!

Pesin ta läbi, kuid siis tekkis küll mõru maitse suhu, sest soonik venis mul pesus järjekordselt! välja. 😥 Lootsin, et ehk kuivamise ajal tõmbab natuke kokku, aga tuhkagi, jäigi selliseks. 😦 Nii palju, kui ma lugenud olen, kipuvad villased esemed inimestel ikka liiga kokku tõmbama, aga mul probleem alati vastupidine. 😕 Kas lõng oli jälle liiga pehme (meriinovill) või solgutasin ma eset liiga palju soojas vees (oli käesoe), mina küll ei oska arvata. Venitasin varrukaid ka natuke laiusesse, nüüd nad tihkelt ümber enam ei hoia. Pikkusesse venisid ka, seega oleks ma kudunud sellisesse pikkusesse, nagu juhend ette nägi, poleks sõrmeotsad varrukatest väljagi paistnud. 😀

Näitame siis pika jutu peale pilte ka. 😛

Kootud boolero Valkyrie eest

Kootud boolero Valkyrie tagant

Eile tegin juba esimese proovikandmise ühel sünnipäeval ka. Väga soe ja mõnus on seljas. 🙂

Lõng: Lana Gatto Misina (100% meriinovill), kulus 7,5 tokki.

Vardad: ringvardad nr. 4,5 (60 cm), soonikule nr. 4 (80 cm).

Vähemalt kaks boolerot on mul veel kavas millalgi kududa ja heegeldada.

Tänan kõiki, kes viitsisid mu pika lugulaulu läbi lugeda! 😀