Minu uhke tutimüts

Alguses oli mütsitutt ja siis tuli alles müts. 😀 Tegelikult oli alguses ka müts, mille juurde ostsin selle tuti, kuid praakisin mütsi kiiresti välja, sest uhke tuti kõrval tundus ta ikka väga kulunud ja väsinud moega. Seega tuli nüüd mõelda uue mütsi peale, kuhu see tutt sobiks. 😀

Ei saa ma üle ega ümber palmikutest, oma suurtest lemmikutest. Leidsin Novita mustrite seast uhke mütsimustri, kuid kahjuks oli see soomekeelne ja kuna selle keele oskus jätab mul kõvasti soovida (hahahaaa, ise tahan veel poolsoomlane olla 😀 ), siis lõpuks lükkasin mustri siiski kõrvale. Järgmiseks valisin välja Drops´i Milena väga ilusa mustri.

Kuna tahtsin, et müts tuleks hästi soe, aga eraldi voodriga jännata ei viitsinud, otsustasin kududa paksust lõngast ja võimalikult tihedalt. Lõngaks valisin Novita Sointu. Kuna lõng ei tundunud ikkagi piisavalt paks olevat, võtsin kõrvale jooksma veel Lana Gatto Perlata D’Australi. No nüüd oli lõnga paksust rohkem kui küllalt. Teine põhjus oli ka: Novita lõng oli üsna kollakas ja kuna tutt oli kõvasti valgem, siis lootsin, et valge lisalõng tõmbab kollasust vähemaks. Isegi tõmbas. 🙂

Proovilappi seekord tegema ei hakanud, sest vähemalt minu puhul pole sellest eriti kasu, kuna arvutan, mis ma arvutan, lõpuks suurused ikkagi ei klapi. Kuna lõng oli päris jäme, võtsingi nr 4 ja 5 vardad. Tegelikult oleks tahtnud isegi jämedamad vardad võtta, sest kudumine oli päris jäik. Käed hakkasid kiiresti valutama silmuste edasi sikutamisest. Hakkasin isegi mõtlema, et oleks pidanud mohäärisema lisalõnga võtma, mis oleks pehmem ja kohevam olnud. Samuti jäi arusaamatuks, millisel moel annab mütsi alustada 88 silmusega, et see hiljem pähe ka mahuks. Mul see igatahes ei õnnestunud. Üsna kiiresti tõmbasin vardad välja ja alustasin hoopis 100 silmusega.

Iga mõne rea tagant üritasin algusjärgus mütsihakatist endale pähe sättida, et aru saada, kas see hakkab mulle üldse pähe mahtuma. Ei oleks olnud kuigi tore, kui oled umbes pool mütsi suure vaevaga valmis saanud ja siis avastad, et uups, ikkagi kitsas ja vaja suuremate varrastega ikkagi otsast alustada.

Õnneks siiski kõik sujus tõrgeteta ja uuesti alustama ei pidanud. Ühe vea siiski tegin: nagu juhendis ette nähtud, hakkasin mütsi kahandama, kui kootud oli 21 cm. Kuna minu lõng oli jämedam kui juhendis, siis venis minu mütsi lõpp päris pikaks. Nüüd sain endale hoopis lodumütsi, mis tundub isegi ägedam variant. 😛 Pärast pesu muutus müts ka pehmemaks ja ei olnud enam kõva.

Seekord mängis Markus jälle piltnikku. Pildistamiseks sai valitud muidugi hallimast hallim päev, aga järgmine võimalus oleks olnud alles järgmisel nädalal.

Minu talvine tutimüts

Milena lähedalt

Nüüd ootan pikisilmi, millal küll tuleb selline külm, et kõlbaks selle mütsi ja oma uue talvemantliga linna peale laiama minna. Nädalate kaupa olen käinud suusajope ja kummikutega, välja arvatud mõni üksik erand, sest selle hullu läga ja suurte tuultega pole mõtet paksemaid riideid pannagi. Paar-kolm nädalat tagasi ostsin endale hästi sooja talveparka, millega käia, kui väljas külma juba üle -10°. Ise nüüd naeran, et tõenäoliselt ei tule järgmise 50 aasta jooksul ühtegi nii külma päeva, kus ma saaksin parka kapist välja võtta, et sellega kuhugi minna. 😀