Category Archives: Käsitöö

Üks laevuke läks merele, vol 2

Et mitte blogimisse jälle pikka vahet sisse jätta, näitan ruttu oma eelmises postituses lubatud “meistriteose” ette. 🙂

Nagu sügiseti tavaks, korraldatakse koolides-lasteaedades sügisandidest vastavaid näitusi, nii ka meie koolis. Eelmisel aastal valmis mehe ja lapse koostöös kurgist Kroku. Sel aastal oli mul aega jälle ise midagi valmis nikerdada.

Nagu iga kord, polnud ka nüüd ühtegi head ideed varnast võtta. Lõpuks hakkas küll midagi pähe tekkima – tegelikult üsna toredad ideed, aga kui hakkasin reaalselt ette kujutama nende valmistamist, arvasin, et hüppan siiski üle oma varju. Mõtlesin siis sõber Google’i appi võtta, et vaadata, mida toredat vastavateemalist teised inimesed teinud on. Natuke erinevate märksõnadega guugeldamist ja siis lõi mulle ette sellelt lehelt toreda laevukese. Hetkega oli selge, et tahan ka midagi taolist teha.

Kuna poest polnud ühtegi korralikus mõõdus suvikõrvitsat ega baklažaani võtta, valisin hoopis meloni. Hiljem selgus muidugi, et polnud siiski parim valik. 😦 Uuristasin koore tühjaks, lasin mehel kaalika aluseks kinnitada, grillvarras läks mastiks, kapsalehed purjedeks, võileivatikkudest ja kurgist tegin rooliratta ning tammetõrust ja redisest tuli tüürimees. Markusel lasin lipu valmistada ja guaššidega kapsalehtedest “mere” siniseks värvida. Tore laevuke tuli. 🙂

Melonist laevuke küljelt

Melonist laevuke tagant

Hommikul kahjuks ta enam nii ilus ei olnud. 😦 Kuna tegin selle suure vea, et ei viinud teda ööseks keldrisse, vaid jätsin esikusse välisukse juurde mõttega, et laev hommikul kiiruga maha ei jääks ning ehk on seal ka piisavalt jahe. Lootus läks paraku luhta, sest hommikuks oli laevuke oma purjed poolde masti “langetanud” ning meri polnud enam nii laineline, s.t kapsalehed olid üsna lössi vajunud ja melon oli veel pehmemaks muutunud. 😥 Kirusin enda rumalust päris korralikult, aga mida see enam aitab. Viisime siiski oma laevukese kooli.

Ma küll ei tea, kas viiendad klassid ka osalevad sellel näitusel, kuid uus idee on mul siiski juba olemas, kui seda peaks vaja minema, ning enam ma selliseid “vähesäilivaid” materjale kasutama ei hakka. 😕

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, miks pealkirjas on vol 2, siis vol 1 ilmus täpselt viis aastat tagasi, kui meisterdasime mehega ka ühe näituse jaoks paadi. Siis küll oli meil hoopis pooleli lasteaiaelu ning ka materjalid olid hoopis teised. 🙂

 

Advertisements

Finnley´s Hat

Selle suve tõenäoliselt kõige palavamal päeval sai mees lõpuks villase mütsi pähe ja pildi peale. 😀 Olime siis Haapsalus Valge Daami päevadel.

Minu kudumiste ajaloos pole veel sellist asja juhtunud, et teen mingi asja täiesti valmis ja siis harutan selle uuesti üles ning hakkan jälle otsast peale, kuid eks ükskord ole ikka esimene, ning selle mütsi juures see juhtuski. Kirjutasin oma täielikust fail´ist juba siin postituses. Aga kirjutan veel korra koos selgitustega üle.

Ühesõnaga alustasin elukaaslase mütsi kudumist juba veebruari keskel. Valisin Drops´ist väga ägeda mustri välja, tegin proovilapi ja nagu ikka – etteantud varda number ei klappinud minu kudumisega: ette olid nähtud nr. 3½, mina võtsin lõpuks lausa 4½.

Asusin siis suure hurraaga kudumise kallale. Kudumise ajal ma mütsi mehele kordagi pähe ei proovinud, sest tahtsin hoida üllatusmomenti. Takkajärgi mõtlesin muidugi, et oleks võinud vähemalt peamõõdu võtta. Endale proovisin küll umbes poole kudumise ajal. Tundus kahtlaselt suur, kuid mõtlesin, et mehe pea on ehk suurem ja pole ehk häda midagi.

Aprilli lõpus sai müts lõpuks valmis, peitsin otsad ära, pesin mütsi ära ja andsin pidulikult üle. Ja siis tuli see pähe proovimine… 🙄 Pidime mõlemad lausa naerukrambid saama, sest see oli nii suur, et oleks Kalevipojale ehk paras olnud. 😎 Mees tõmbas mütsi lausa ninaotsani pähe.

Algul oli nalja palju, aga kui otsustasin, et harutan mütsi üles ja teen siiski uuesti, siis oli meel küll sama must kui müts. Seekord võtsin ettenähtust lausa number väiksemad vardad – 3½. Nüüd kudumise ajal mütsi endale pähe proovides sobis see mulle väga hästi, hiljem valmis müts mehele ka enam-vähem: laius oli hea, kuid pikkus tuli selline vahepealne – oleks võinud olla kas natuke lühem, et oleks täpselt peaga ära lõppenud, või pikem, et oleks lodumüts olnud. Proovisime nii ühte- kui teistpidi pähe, kuidas paremini passiks. Tulemusega võib siiski üsna rahule jääda, sest muster on tegelikult väga äge. 🙂

Nii palju muutsin kudumise ajal, et kuigi mustri põhiosas oli pärast kahandamist ette nähtud ainult parempidine kude, jätkasin siiski pärlkoega lõpuni välja. 🙂

Finnley´s Hat

Markus ronis ka pildi peale

Muster siis Drops Design´ist

Lõng: Drops Lima, must nr. 8903, kulus umbes poolteist tokki.

Vardad: ring- ja sukavardad nr. 3 ja 3½

Täna tuleb lõpuks sukelduda igasugustesse marjapõõsastesse. Ehk saab varsti siis moosidest-mahladest ka lugeda. 🙂

 

Blue Bayou nr. 2

 

Blue Bayou nr. 2

Lõpuks sain valmis järgmise Blue Bayou, mis oleks pidanud olema tegelikult nr. 1, sest selle kudumist alustasin juba eelmise aasta sügisel või veelgi varem. Vahepeal lükkasin tegemise kõrvale, kuna kiiremad ja olulisemad asjad tulid vahele. Peale ämma salli valmimist võtsin enda oma taas käsile. Seega kudusin teda veel praktiliselt pool aastat. 🙄 Selles postituses lasin vahepeal natuke nutuhala ka. Pärast harutamist jäi kudumine puhta venima, sest praktiliselt üldse polnud aega või võimalust rahulikult kududa. Nüüd puhkuse ajal tegin salliga kiire 1:0.

Mõeldud on ta minu villase k/s jakiga kandmiseks, sest sel on üsna avar V-kaelus. Siiani kandsin jakiga oma tumepunast pärlkoes salli, kuid sall kippus kaelas ära vajuma, säti kuidas tahes, kael oli ikka paljas. Lõpuks ühte Katariina blogi postitust lugedes ta kirjutas samasugusest jamast ja ta lahendas selle kolmnurkse salliga. Kus mu mõistus oli, et ma ise sellise lihtsa asja peale ei tulnud?! 😀 Mustri valimine oli üsna lihtne, lõnga valimine veel kergem, sest mõlemad sobivad minu arvates ülihästi jakiga kokku. 🙂

Võrreldes eelmise, ämmale kingitud salliga, on mõned erinevused. Esiteks loomulikult lõnga toon. Selle valisin praktiliselt üks-ühele jaki tooniga.

Sall koos jakiga

Nüüd kudusin tavaliste teflonkattega varrastega, sest salli alustades polnudki mul teistsuguseid olemas. Seekord alustasin mustri kudumist, kui varrastel oli 250 silmust, mustriridu on kaks nagu eelmiselgi, kuid vahe on suurem.

Blue Bayou nr. 2 mustriosa

Ja lõpuks võib mõni küsida, miks selle salli alumine äär lainetab? Selle tegin meelega, sest kui sall hakkas valmis saama, tundus tal nagu midagi puudu olevat, mis särtsu juurde annaks, ja natuke satsiline äär on mu meelest selleks väga hea.

Blue Bayou nr. 2 alläär

Võin juba ette lubada, et kolmas sarnane Blue Bayou tuleb veel, kuid alles talveks. 😉 Kirjutan endale seepärast mõned andmed üles.

Pärast teise mustri kudumist võtsin taas libedamad vardad ja hakkasin silmuseid juurde kasvatama: iga kolme silmuse järel kudusin ühe õhksilmuse, enne ja pärast salli keskosa kahe silmuse järel õhksilmus. Järgmisel real kudusin õhksilmused parempidiste keerdsilmustena. Seejärel kudusin (vist) kolm korda edasi-tagasi tavaliselt ja eelviimasel real kasvatasin jälle, et lainetavat äärt saada: kaks silmust kudusin ja tegin õhksilmuse ja nii terve rea, kaasaarvatud ääred. Tagasireal kudusin õhksilmused tavaliselt parempidi. Kui hiljem augud kokku lugesin, sain 268 augukest, seega pidi viimasel real silmuseid olema 268 x 3 + 2 silmust = 806 silmust. 😮 Venivat mahakudumist loomulikult enam tegema ei hakanud, lokkis niigi. 🙂

Mina Blue Bayou nr. 2-ga

Muster endiselt pärit Drops Design´ist.

Lõngaks Drops Delight, toon nr. 02. Kulus 4 tokki. Viimaseid ridu kududes hoidsin lausa hinge kinni, et lõngatokk enne salli valmimist otsa ei saaks, sest eriti mage oleks veel viimasel real lõnga jätkama hakata. 🙄 Hinge kinnihoidmisest oli vist kasu, sest mõnemeetrine jupp jäi isegi alles. 😀

Vardad nr. 3,5. Alguses kudusin 80 cm pikkuste varrastega, kuid umbes poole pealt läksin juba meetristele üle, sest sall ei tahtnud enam kuidagi peale ära mahtuda. No ja lõpuridadel oleks veel pikemaid kasutanud, kui mul oleks neid olemas olnud.

Salli mõõtudeks kujunes 69 x 161 cm.

Elukaaslase mütsi sain ka juba valmis. Nüüd tuleb ta kuidagi ainult pildi peale meelitada, et siin ka näidata saaks. 🙂

Katastroofika

Muud nime ei oska ma panna sellele, mis toimub mul praegu käsitöös. 😡

Sain umbes nädal tagasi elukaaslase talvemütsi valmis. Kudusin seda muidugi nii, et kordagi pähe ei proovinud. Lõpetasin ära, peitsin otsad ära, proovisime pähe ja niiii suur kui veel võimalik. 😮 Otsad uuesti lahti ja harutasin kõik üles. 😡 Pole seda uuesti veel alustanud.

Ja hetk tagasi lõpetasin oma õlasalli harutamise. Olin sellega ka juba üsna lõpus, kui hakkasin uut mustriosa kuduma ja silmused korraga enam ei klappinud. Juba enne ei klappinud, kuid siis leidsin ühe vea, kuid harutama ei hakanud, lihtsalt tekitasin ühe silmuse juurde. Kuid nüüd jälle ei klappinud ja viga otsides leidsin mitukümmend rida tagasi ühe vardalt plehkupannud silmuse. Kuidas see mul enne märkamata jäi?! 😮 Ometi lugesin silmuseid mitu korda üle. Nüüd tuli harutamine juba ette võtta ja teha seda mitukümmend rida. Mitme nädala või kuu töö vastu taevast… 😡

Seega käsitööalaseid postitusi pole minult mõnda aega oodata. Lihtsalt nutta tahaks… 😥

Heegeldatud väike Öku

Heegeldatud väike Öku

Elukaaslane sai munadepühaks kingiks “tibu” – väikese heegeldatud öökullitibu. 😀 Tema on siis minu amigurumiheegeldus nr. 2. Õpetus võetud jälle Kristi Tulluse kodulehelt.

Kuna Sipsiku kallal nokitsemisest on möödas juba kolmveerand aastat, siis olid kõik töövõtted jõudnud täitsa meelest minna ja üleüldse oli mul alguses selline segadus kõigega, isegi silmuste lugemisega, nagu poleks ma kunagi üldse midagi heegeldanud. 😳 Sain ikka mõnuga otsast alustada ja ajusid ragistada, et mida ma küll valesti teen… Kui siis lõpuks otsa kätte sain, hakkas töö juba üsna ludinal sujuma. Teine raske moment oli tiibade kallal nokitsemine, sest need ei tahtnud ka algul kuidagi klappida. Kui need ka said kuidagimoodi valmis meisterdatud, oli veel viimaseks küsimuseks, kuidas need vallatud tutid viisakad sõlmed saaksid, kuid pärast mõningast pusimist olid needki olemas. 🙂 Kokku õmmeldes panin talle külge ka väikese riputusaasa, et saaks ta näiteks autosse riputada. 😛 Ja valmis see nunnuke oligi! ❤

Öku vaatab ühele poole

Öku vaatab teisele poole

Pildi peal võib ta jätta petliku mulje, et on üsna suur öökull, kuid tegelikult on ta ikka päris väike – ilma tuttideta kõigest 5 cm ja tuttidega 7 cm pikk. 🙂

Heegellõng: Drops Muskat.

Heegelnõel: nr 2,75. Esimest korda proovisin Clover´i heegelnõela. Ülimõnus ja mugav on sellega ikka nikerdada. 🙂

Heegeldatud kaarditasku

Viimasel ajal ei jõua ma kuidagi siia uusi postitusi tegema, kuigi materjali oleks. Kogu aeg on nii kiire-kiire ja lõppu sel ei tundu tulevat. 😕 Õnneks nädala pärast on puhkus algamas, loodan siis oma asjadega natuke järje peale saada.

Juba rohkem kui kümme aastat üritan oma panga- ja kliendikaarte rahakoti vahele mitte panna, sest kaks väikese vahega kotijooksu on mind selles osas väga tundlikuks teinud. Topin kõikvõimalikud kaardid kaarditaskusse ja selle omakorda üleriiete taskusse. Suvel see kahjuks ei õnnestu, sest siis saab enamasti ilma suuremate vattideta hakkama, ning väikestesse taskutesse ei taha ta eriti mahtuda.

Esimene kaarditasku, mille ostsin, oli nahast ja läbipaistvate taskutega. Mahutas kõik mu kaardid ära, kuid tänu sellele oli ta paks nagu põrsas. Lõpuks läksin väiksema mahutavusega variandi peale üle, kuid see polnud enam nahast ja kippus kiiresti lagunema.

Kui nüüd järjekordne kaarditasku otsad andis, tulin mõttele uus hoopis ise heegeldada. Saan esiteks palju soodsamalt läbi ja loodetavasti peab see ka paremini vastu. 🙂

Tasku “disainisin” ise, mustri leidsin Pinteresti avarustest. Selle valimine oligi üldse kõige keerulisem kogu tegemise juures, sest enamus mustreid olid liiga suured. Sain seetõttu üsna mitu korda heegeldamist alustada ja jälle harutada.

Kuna tahtsin, et tasku tuleks võimalikult õhuke, et ei võtaks jälle palju ruumi, siis mingeid lisavidinaid ei kavatsenud talle külge tekitada. Aga et kotike igav ei tuleks, ostsin ilusates kevadtoonides kirju peenikese heegellõnga. Kahjuks heegeldades selgus, et värvivahetus on lõngal kohati väga pikk, seetõttu üks külg tuli üsna kirju, kuid teine praktiliselt ühevärviline. :/

Kaarditasku ja lõng

Kaarditasku värviline pool

Kaarditasku lilla pool

Kaarditasku muster

Luku valimine oli ka üsna keeruline, sest koti küljed on täiesti erinevat tooni, nagu siga ja kägu, eks sa proovi siis sobiv variant leida. 😀 Mõtlesin isegi, et ostan rohelise ja roosa luku ning üritan kaks poolt kokku panna, kuid väikese kaalumise järel otsustasin sellega mitte riskida, sest kui ei õnnestu, olen ikka ilma lukuta. Jäin siis roosa luku juurde, kuna seda värvi oli mõlemal küljel. Poest välja minnes jäi siiski sees kripeldama, kas oli ikka õige otsus. Mõtlesin ja mõtlesin, kuid paremat varianti ikkagi välja ei mõelnud, seega otsa poe poole tagasi ei keeranud. Luku ostsin 10 cm pikkuse, tundus täpselt paras, kui aga seda taskule õmblema hakkasin, tundus ikkagi pikavõitu, 9 cm oleks parem olnud. Päris kõvasti pidin nikerdama, et otsi ära mahutada.

Kaarditasku lukk

Nagu tasku valmis sain, läks ka kohe kasutusse, polnud isegi aega läbi pesta. Jäin täitsa rahule. Mahutab palju ja tasku ei jää punni. Isegi luku värv hakkas meeldima ja sobima. 😀 Kuna lukk sai pikavõitu ja on üsna puntras, muudab see ka kaarditasku ava väiksemaks, seega pean kaarte väikse nõksuga sisse panema, kuid see-eest ei kuku need nüüd sealt lihtsalt välja, kui kogu kupatus maha peaks lendama ja lukk on lahti jäänud. 🙂

Heegellõng: Alize Miss Batik

Heegelnõel: nr 1,5

Blue Bayou

Elukaaslase ema sai 70. Sellise tähtpäeva puhul tahtsime talle kinkida natuke suurema “ümbriku”. See oli vist juba eelmise suve lõpul-sügise alguses, kui hakkasin sellele mõtlema. Esialgseks plaaniks oli kududa pleed. Kuid see tundus liiga aeganõudev ja suur projekt olevat, sest kuude kaupa poleks mul olnud aega sellega tegeleda. Kuid siis jäin vaatama Drops´i lehelt villaseid õlasalle ning seepeale mõtlesin oma plaanid ümber. Jäi vaid valida muster. Vaatasin ja valisin ning jäin selle mustri juurde pidama, kuna sellest saaks kõige suurema salli. Tegelikult on mul enda jaoks juba varem sama mustriga sall alustatud, ootab nüüd kiiremas korras edasi kudumist.

Valisin loomulikult kudumiseks suurema variandi. Tellisin lõngad ja pärast lapse triibusokkide lõpetamist, tegin salliga algust. Lõng oli mõnus ning nautisin lausa iga silmuse kudumist, sest mõnus oli jälgida värvitoonide vaheldumist ja sall “paisus” üsna kiires tempos.

Kui varrastel oli juba mingi 270 silmust, hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest sall tundus juba päris suur, kuid silmuseid vaja veel ja veel kasvatada. Kui suur ta siis 310 silmuse juures veel on? Huvi pärast mõõtsin üle – oli juba kõvasti üle 50 cm kõrge. 😮 Kuhu jäi lubatud 33 sentimeetrit, kuigi mul vaja veel kõvasti juurde kududa? Pidin lausa pikali kukkuma, sest enamus minu kudumeid ju kipuvad pigem etteantud mõõtudest palju väiksemad jääma ja siis on kõva mõttetööd ja aretamist, et vajalikud mõõdud saada. Kuid mis nüüd siis toimub? Lõng sama, vardad õiges mõõdus… o_O Ainuke põhjus, mis pähe tuli, et kudusin Addi varrastega, mis ei ole tefloniga kaetud, vaid libedad, ja silmused kippusid tulema suuremad  kui tavaliselt.

Mida nüüd siis teha? Üles harutada sinnamaani, kus 250 silmusega hakkab mustriosa? Ei ahvatlenud, sest siis oleks pidanud ikkagi teatud maalt nagu otsast peale hakkama, et lõpuks sama suurus saavutada. Aega ka polnud laialt käes. Mõtlesin siis jätkata kuni 310-ni ja kohe kududa kaks mustriosa üksteise järel ning siis sall ära lõpetada.

Kudusin ja kudusin. Juba ammu ei märganud enam lõngavärvide vaheldumist, sest read olid jube pikad ja tüütud. Kui lõpuks mustrini jõudsin, oli kergendus suur. Kudusin mustrit ja uurisin samal ajal juhendit ning salli pilti, arvutasin ja arvutasin ning tundus väga kahtlane, et saan kohe kaks mustrit üksteise otsa kududa, sest silmuste arv mustrikorduses ei klapiks. Ning pildi peal tundus, et selles osas, kus on neli mustrikordust järjest tehtud, ei algagi järgmine kordus kohe pärast esimest õhksilmust, vaid suvalisest kohast. See variant mulle küll ei meeldinud. Arvestasin siis välja, et pean kuduma vahepeal 18 rida ripsi juurde, et saaksin mustrit jälle alustada rea algusest.

Kuna aeg kippus otsa saama, lõpuks läks juba ülikiireks ja sall oli ka juba üsna suurte mõõtmetega, siis otsustasingi kududa pärast ripsi veel ainult ühe mustrikorduse ning siis ära lõpetada. Nii ka tegin.

Sall sai valmis lausa viimasel sekundil: üks päev enne pidu, s.t eile, sai lõpetatud viimased read, otsad peidetud ja pestud. Peopäeva hommikul, s.t täna, jalutasin mere äärde pildistama. Õnneks oli kõigi pildistajate jumal minuga, sest terve ilm oli heledat päikesepaistet täis, mitte nagu päev varem, kus enam hallim ja udusem olla vist ei saagi. 🙂

Selline see sall ja pildid siis said. Tuli küll väiksemate mõõtudega, kui oleks soovinud, kuid juubilar jäi kingitusega väga rahule. Huvitav kokkusattumus oli see, et tal oli kaelas täpselt samasuguste värvidega kee, sobis salliga ideaalselt. 🙂

Blue Bayou

Blue Bayou

Värvide vaheldumine

Värvide vaheldumine

Mustriosa

Mustriosa

Blue Bayou keskkoht

Süda ei lubanud kuidagimoodi salli mingisse tavalisse kingikotti toppida, selle asemel ostsin hoopis kunstitarvete poest toredad karbipooled. Värvid sai ise kokku sobitada ja karp tuli pärast ise kokku voltida. Väike kaunistus peale ja polnudki rohkem vaja. 🙂

Selline see kingitus sai

Selline see kingitus sai

Natuke andmeid ka:

Salli mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 144 cm.

Lõng: Drops Delight (beež-hall-roosa nr. 05), kulus pea 4 tokki.

Vardad: 3,5/100 cm. No ma ei tea, õpetuses oleksid pidanud vardad olema ainult 80 cm pikad, võtsin kohe meetrised, kuid isegi need jäid lõpus lühikesed. Kui oleksin salli õiges mõõdus teinud, oleks pidanud lõpuks veel pikemad vardad muretsema ja võib-olla isegi korduvalt… Viimasel real oli mul 402 silmust varrastel. 🙂

Lõpetuseks panen siia veel paar pilti, mida mere ääres tegin. Oleks tahtnud päris mere äärde ronida, kuid kahjuks trepp oli paksult jääs ning polnud tahtmist oma luude-kontidega riskima hakata.

Merevaade, 18.02.17

Natuke Rannamõisa pankrannikut

Tänud neile, kes viitsisid mu romaani läbi lugeda! 😀

Allkiri

%d bloggers like this: