Category Archives: Käsitöö

Väike tagasivaade

Jälle on üks aasta minevikku saadetud ja enne edasiminekut vaatan korraks tagasi. Aga kõigepealt soovin kõigile lugejatele

RÕÕMSAMEELSET JA RAHULIKKU 2018. AASTAT! 🙂

Eelmisel aastal, vähemalt aasta teises pooles, olin blogimise osas laisk ja isegi väga. Käsitöö sai küll kõik ära näidatud, aga päris mitmed hoidised jäidki näitamata ja küpsetamisedki siiani kajastamata. Ai-ai-ai, nii pole üldse ilus! 😳 Loodetavasti saan vähemalt sel aastal oma laiskloomast jagu ja luban olla tublim. Jäägu see siis mu uusaastalubaduseks. 🙂

Loen nüüd oma möödunud aasta “käsitöötibud” kokku.

  • Jaanuaris vaevlesin lapse triibusokkidega. Päris toredad kukkusid välja. 🙂 
  • Veebruaris sai elukaaslase ema 70. Selleks puhuks kudusin talle suure villase õlasalli.
  • Järgmiseks heegeldasin endale kaarditasku. Väga praktiline! 
  • Seejärel valmis heegeldatud Öku. Ehib nüüd meie auto salongi. 
  • Edasi tuli tükk tühja maad, kuni suve lõpuks sain valmis järgmise õlasalli. 
  • Elukaaslane sai talveks sooja mütsi. 
  • Kooli sügisnäitusele meisterdasime lapsega laevukese. 🙂 
  • Ja aasta lõpetuseks sain valmis enda tutimütsi. 

Üle-eelmise aastaga võin igatahes rohkem rahule jääda. Aga kuna aastad pole vennad, siis eks paistab, mida käesoleval aastal mulle pakkuda on. Igatahes pooleli asju on kõvasti ja tuleb aina juurde. Andku keegi ainult rohkem aega nendega tegelemiseks. 🙄

Seniks aga rõõmsate jällenägemisteni!

 

 

 

P.S Kas keegi teab ilmavana postiaadressi? Tahaks talle isiklikult kirjutada ja küsida, millal ja kas üldse meile talve oodata on? o_O

Advertisements

Minu uhke tutimüts

Alguses oli mütsitutt ja siis tuli alles müts. 😀 Tegelikult oli alguses ka müts, mille juurde ostsin selle tuti, kuid praakisin mütsi kiiresti välja, sest uhke tuti kõrval tundus ta ikka väga kulunud ja väsinud moega. Seega tuli nüüd mõelda uue mütsi peale, kuhu see tutt sobiks. 😀

Ei saa ma üle ega ümber palmikutest, oma suurtest lemmikutest. Leidsin Novita mustrite seast uhke mütsimustri, kuid kahjuks oli see soomekeelne ja kuna selle keele oskus jätab mul kõvasti soovida (hahahaaa, ise tahan veel poolsoomlane olla 😀 ), siis lõpuks lükkasin mustri siiski kõrvale. Järgmiseks valisin välja Drops´i Milena väga ilusa mustri.

Kuna tahtsin, et müts tuleks hästi soe, aga eraldi voodriga jännata ei viitsinud, otsustasin kududa paksust lõngast ja võimalikult tihedalt. Lõngaks valisin Novita Sointu. Kuna lõng ei tundunud ikkagi piisavalt paks olevat, võtsin kõrvale jooksma veel Lana Gatto Perlata D’Australi. No nüüd oli lõnga paksust rohkem kui küllalt. Teine põhjus oli ka: Novita lõng oli üsna kollakas ja kuna tutt oli kõvasti valgem, siis lootsin, et valge lisalõng tõmbab kollasust vähemaks. Isegi tõmbas. 🙂

Proovilappi seekord tegema ei hakanud, sest vähemalt minu puhul pole sellest eriti kasu, kuna arvutan, mis ma arvutan, lõpuks suurused ikkagi ei klapi. Kuna lõng oli päris jäme, võtsingi nr 4 ja 5 vardad. Tegelikult oleks tahtnud isegi jämedamad vardad võtta, sest kudumine oli päris jäik. Käed hakkasid kiiresti valutama silmuste edasi sikutamisest. Hakkasin isegi mõtlema, et oleks pidanud mohäärisema lisalõnga võtma, mis oleks pehmem ja kohevam olnud. Samuti jäi arusaamatuks, millisel moel annab mütsi alustada 88 silmusega, et see hiljem pähe ka mahuks. Mul see igatahes ei õnnestunud. Üsna kiiresti tõmbasin vardad välja ja alustasin hoopis 100 silmusega.

Iga mõne rea tagant üritasin algusjärgus mütsihakatist endale pähe sättida, et aru saada, kas see hakkab mulle üldse pähe mahtuma. Ei oleks olnud kuigi tore, kui oled umbes pool mütsi suure vaevaga valmis saanud ja siis avastad, et uups, ikkagi kitsas ja vaja suuremate varrastega ikkagi otsast alustada.

Õnneks siiski kõik sujus tõrgeteta ja uuesti alustama ei pidanud. Ühe vea siiski tegin: nagu juhendis ette nähtud, hakkasin mütsi kahandama, kui kootud oli 21 cm. Kuna minu lõng oli jämedam kui juhendis, siis venis minu mütsi lõpp päris pikaks. Nüüd sain endale hoopis lodumütsi, mis tundub isegi ägedam variant. 😛 Pärast pesu muutus müts ka pehmemaks ja ei olnud enam kõva.

Seekord mängis Markus jälle piltnikku. Pildistamiseks sai valitud muidugi hallimast hallim päev, aga järgmine võimalus oleks olnud alles järgmisel nädalal.

Minu talvine tutimüts

Milena lähedalt

Nüüd ootan pikisilmi, millal küll tuleb selline külm, et kõlbaks selle mütsi ja oma uue talvemantliga linna peale laiama minna. Nädalate kaupa olen käinud suusajope ja kummikutega, välja arvatud mõni üksik erand, sest selle hullu läga ja suurte tuultega pole mõtet paksemaid riideid pannagi. Paar-kolm nädalat tagasi ostsin endale hästi sooja talveparka, millega käia, kui väljas külma juba üle -10°. Ise nüüd naeran, et tõenäoliselt ei tule järgmise 50 aasta jooksul ühtegi nii külma päeva, kus ma saaksin parka kapist välja võtta, et sellega kuhugi minna. 😀

 

Üks laevuke läks merele, vol 2

Et mitte blogimisse jälle pikka vahet sisse jätta, näitan ruttu oma eelmises postituses lubatud “meistriteose” ette. 🙂

Nagu sügiseti tavaks, korraldatakse koolides-lasteaedades sügisandidest vastavaid näitusi, nii ka meie koolis. Eelmisel aastal valmis mehe ja lapse koostöös kurgist Kroku. Sel aastal oli mul aega jälle ise midagi valmis nikerdada.

Nagu iga kord, polnud ka nüüd ühtegi head ideed varnast võtta. Lõpuks hakkas küll midagi pähe tekkima – tegelikult üsna toredad ideed, aga kui hakkasin reaalselt ette kujutama nende valmistamist, arvasin, et hüppan siiski üle oma varju. Mõtlesin siis sõber Google’i appi võtta, et vaadata, mida toredat vastavateemalist teised inimesed teinud on. Natuke erinevate märksõnadega guugeldamist ja siis lõi mulle ette sellelt lehelt toreda laevukese. Hetkega oli selge, et tahan ka midagi taolist teha.

Kuna poest polnud ühtegi korralikus mõõdus suvikõrvitsat ega baklažaani võtta, valisin hoopis meloni. Hiljem selgus muidugi, et polnud siiski parim valik. 😦 Uuristasin koore tühjaks, lasin mehel kaalika aluseks kinnitada, grillvarras läks mastiks, kapsalehed purjedeks, võileivatikkudest ja kurgist tegin rooliratta ning tammetõrust ja redisest tuli tüürimees. Markusel lasin lipu valmistada ja guaššidega kapsalehtedest “mere” siniseks värvida. Tore laevuke tuli. 🙂

Melonist laevuke küljelt

Melonist laevuke tagant

Hommikul kahjuks ta enam nii ilus ei olnud. 😦 Kuna tegin selle suure vea, et ei viinud teda ööseks keldrisse, vaid jätsin esikusse välisukse juurde mõttega, et laev hommikul kiiruga maha ei jääks ning ehk on seal ka piisavalt jahe. Lootus läks paraku luhta, sest hommikuks oli laevuke oma purjed poolde masti “langetanud” ning meri polnud enam nii laineline, s.t kapsalehed olid üsna lössi vajunud ja melon oli veel pehmemaks muutunud. 😥 Kirusin enda rumalust päris korralikult, aga mida see enam aitab. Viisime siiski oma laevukese kooli.

Ma küll ei tea, kas viiendad klassid ka osalevad sellel näitusel, kuid uus idee on mul siiski juba olemas, kui seda peaks vaja minema, ning enam ma selliseid “vähesäilivaid” materjale kasutama ei hakka. 😕

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, miks pealkirjas on vol 2, siis vol 1 ilmus täpselt viis aastat tagasi, kui meisterdasime mehega ka ühe näituse jaoks paadi. Siis küll oli meil hoopis pooleli lasteaiaelu ning ka materjalid olid hoopis teised. 🙂

 

Finnley´s Hat

Selle suve tõenäoliselt kõige palavamal päeval sai mees lõpuks villase mütsi pähe ja pildi peale. 😀 Olime siis Haapsalus Valge Daami päevadel.

Minu kudumiste ajaloos pole veel sellist asja juhtunud, et teen mingi asja täiesti valmis ja siis harutan selle uuesti üles ning hakkan jälle otsast peale, kuid eks ükskord ole ikka esimene, ning selle mütsi juures see juhtuski. Kirjutasin oma täielikust fail´ist juba siin postituses. Aga kirjutan veel korra koos selgitustega üle.

Ühesõnaga alustasin elukaaslase mütsi kudumist juba veebruari keskel. Valisin Drops´ist väga ägeda mustri välja, tegin proovilapi ja nagu ikka – etteantud varda number ei klappinud minu kudumisega: ette olid nähtud nr. 3½, mina võtsin lõpuks lausa 4½.

Asusin siis suure hurraaga kudumise kallale. Kudumise ajal ma mütsi mehele kordagi pähe ei proovinud, sest tahtsin hoida üllatusmomenti. Takkajärgi mõtlesin muidugi, et oleks võinud vähemalt peamõõdu võtta. Endale proovisin küll umbes poole kudumise ajal. Tundus kahtlaselt suur, kuid mõtlesin, et mehe pea on ehk suurem ja pole ehk häda midagi.

Aprilli lõpus sai müts lõpuks valmis, peitsin otsad ära, pesin mütsi ära ja andsin pidulikult üle. Ja siis tuli see pähe proovimine… 🙄 Pidime mõlemad lausa naerukrambid saama, sest see oli nii suur, et oleks Kalevipojale ehk paras olnud. 😎 Mees tõmbas mütsi lausa ninaotsani pähe.

Algul oli nalja palju, aga kui otsustasin, et harutan mütsi üles ja teen siiski uuesti, siis oli meel küll sama must kui müts. Seekord võtsin ettenähtust lausa number väiksemad vardad – 3½. Nüüd kudumise ajal mütsi endale pähe proovides sobis see mulle väga hästi, hiljem valmis müts mehele ka enam-vähem: laius oli hea, kuid pikkus tuli selline vahepealne – oleks võinud olla kas natuke lühem, et oleks täpselt peaga ära lõppenud, või pikem, et oleks lodumüts olnud. Proovisime nii ühte- kui teistpidi pähe, kuidas paremini passiks. Tulemusega võib siiski üsna rahule jääda, sest muster on tegelikult väga äge. 🙂

Nii palju muutsin kudumise ajal, et kuigi mustri põhiosas oli pärast kahandamist ette nähtud ainult parempidine kude, jätkasin siiski pärlkoega lõpuni välja. 🙂

Finnley´s Hat

Markus ronis ka pildi peale

Muster siis Drops Design´ist

Lõng: Drops Lima, must nr. 8903, kulus umbes poolteist tokki.

Vardad: ring- ja sukavardad nr. 3 ja 3½

Täna tuleb lõpuks sukelduda igasugustesse marjapõõsastesse. Ehk saab varsti siis moosidest-mahladest ka lugeda. 🙂

 

Blue Bayou nr. 2

 

Blue Bayou nr. 2

Lõpuks sain valmis järgmise Blue Bayou, mis oleks pidanud olema tegelikult nr. 1, sest selle kudumist alustasin juba eelmise aasta sügisel või veelgi varem. Vahepeal lükkasin tegemise kõrvale, kuna kiiremad ja olulisemad asjad tulid vahele. Peale ämma salli valmimist võtsin enda oma taas käsile. Seega kudusin teda veel praktiliselt pool aastat. 🙄 Selles postituses lasin vahepeal natuke nutuhala ka. Pärast harutamist jäi kudumine puhta venima, sest praktiliselt üldse polnud aega või võimalust rahulikult kududa. Nüüd puhkuse ajal tegin salliga kiire 1:0.

Mõeldud on ta minu villase k/s jakiga kandmiseks, sest sel on üsna avar V-kaelus. Siiani kandsin jakiga oma tumepunast pärlkoes salli, kuid sall kippus kaelas ära vajuma, säti kuidas tahes, kael oli ikka paljas. Lõpuks ühte Katariina blogi postitust lugedes ta kirjutas samasugusest jamast ja ta lahendas selle kolmnurkse salliga. Kus mu mõistus oli, et ma ise sellise lihtsa asja peale ei tulnud?! 😀 Mustri valimine oli üsna lihtne, lõnga valimine veel kergem, sest mõlemad sobivad minu arvates ülihästi jakiga kokku. 🙂

Võrreldes eelmise, ämmale kingitud salliga, on mõned erinevused. Esiteks loomulikult lõnga toon. Selle valisin praktiliselt üks-ühele jaki tooniga.

Sall koos jakiga

Nüüd kudusin tavaliste teflonkattega varrastega, sest salli alustades polnudki mul teistsuguseid olemas. Seekord alustasin mustri kudumist, kui varrastel oli 250 silmust, mustriridu on kaks nagu eelmiselgi, kuid vahe on suurem.

Blue Bayou nr. 2 mustriosa

Ja lõpuks võib mõni küsida, miks selle salli alumine äär lainetab? Selle tegin meelega, sest kui sall hakkas valmis saama, tundus tal nagu midagi puudu olevat, mis särtsu juurde annaks, ja natuke satsiline äär on mu meelest selleks väga hea.

Blue Bayou nr. 2 alläär

Võin juba ette lubada, et kolmas sarnane Blue Bayou tuleb veel, kuid alles talveks. 😉 Kirjutan endale seepärast mõned andmed üles.

Pärast teise mustri kudumist võtsin taas libedamad vardad ja hakkasin silmuseid juurde kasvatama: iga kolme silmuse järel kudusin ühe õhksilmuse, enne ja pärast salli keskosa kahe silmuse järel õhksilmus. Järgmisel real kudusin õhksilmused parempidiste keerdsilmustena. Seejärel kudusin (vist) kolm korda edasi-tagasi tavaliselt ja eelviimasel real kasvatasin jälle, et lainetavat äärt saada: kaks silmust kudusin ja tegin õhksilmuse ja nii terve rea, kaasaarvatud ääred. Tagasireal kudusin õhksilmused tavaliselt parempidi. Kui hiljem augud kokku lugesin, sain 268 augukest, seega pidi viimasel real silmuseid olema 268 x 3 + 2 silmust = 806 silmust. 😮 Venivat mahakudumist loomulikult enam tegema ei hakanud, lokkis niigi. 🙂

Mina Blue Bayou nr. 2-ga

Muster endiselt pärit Drops Design´ist.

Lõngaks Drops Delight, toon nr. 02. Kulus 4 tokki. Viimaseid ridu kududes hoidsin lausa hinge kinni, et lõngatokk enne salli valmimist otsa ei saaks, sest eriti mage oleks veel viimasel real lõnga jätkama hakata. 🙄 Hinge kinnihoidmisest oli vist kasu, sest mõnemeetrine jupp jäi isegi alles. 😀

Vardad nr. 3,5. Alguses kudusin 80 cm pikkuste varrastega, kuid umbes poole pealt läksin juba meetristele üle, sest sall ei tahtnud enam kuidagi peale ära mahtuda. No ja lõpuridadel oleks veel pikemaid kasutanud, kui mul oleks neid olemas olnud.

Salli mõõtudeks kujunes 69 x 161 cm.

Elukaaslase mütsi sain ka juba valmis. Nüüd tuleb ta kuidagi ainult pildi peale meelitada, et siin ka näidata saaks. 🙂

Katastroofika

Muud nime ei oska ma panna sellele, mis toimub mul praegu käsitöös. 😡

Sain umbes nädal tagasi elukaaslase talvemütsi valmis. Kudusin seda muidugi nii, et kordagi pähe ei proovinud. Lõpetasin ära, peitsin otsad ära, proovisime pähe ja niiii suur kui veel võimalik. 😮 Otsad uuesti lahti ja harutasin kõik üles. 😡 Pole seda uuesti veel alustanud.

Ja hetk tagasi lõpetasin oma õlasalli harutamise. Olin sellega ka juba üsna lõpus, kui hakkasin uut mustriosa kuduma ja silmused korraga enam ei klappinud. Juba enne ei klappinud, kuid siis leidsin ühe vea, kuid harutama ei hakanud, lihtsalt tekitasin ühe silmuse juurde. Kuid nüüd jälle ei klappinud ja viga otsides leidsin mitukümmend rida tagasi ühe vardalt plehkupannud silmuse. Kuidas see mul enne märkamata jäi?! 😮 Ometi lugesin silmuseid mitu korda üle. Nüüd tuli harutamine juba ette võtta ja teha seda mitukümmend rida. Mitme nädala või kuu töö vastu taevast… 😡

Seega käsitööalaseid postitusi pole minult mõnda aega oodata. Lihtsalt nutta tahaks… 😥

Heegeldatud väike Öku

Heegeldatud väike Öku

Elukaaslane sai munadepühaks kingiks “tibu” – väikese heegeldatud öökullitibu. 😀 Tema on siis minu amigurumiheegeldus nr. 2. Õpetus võetud jälle Kristi Tulluse kodulehelt.

Kuna Sipsiku kallal nokitsemisest on möödas juba kolmveerand aastat, siis olid kõik töövõtted jõudnud täitsa meelest minna ja üleüldse oli mul alguses selline segadus kõigega, isegi silmuste lugemisega, nagu poleks ma kunagi üldse midagi heegeldanud. 😳 Sain ikka mõnuga otsast alustada ja ajusid ragistada, et mida ma küll valesti teen… Kui siis lõpuks otsa kätte sain, hakkas töö juba üsna ludinal sujuma. Teine raske moment oli tiibade kallal nokitsemine, sest need ei tahtnud ka algul kuidagi klappida. Kui need ka said kuidagimoodi valmis meisterdatud, oli veel viimaseks küsimuseks, kuidas need vallatud tutid viisakad sõlmed saaksid, kuid pärast mõningast pusimist olid needki olemas. 🙂 Kokku õmmeldes panin talle külge ka väikese riputusaasa, et saaks ta näiteks autosse riputada. 😛 Ja valmis see nunnuke oligi! ❤

Öku vaatab ühele poole

Öku vaatab teisele poole

Pildi peal võib ta jätta petliku mulje, et on üsna suur öökull, kuid tegelikult on ta ikka päris väike – ilma tuttideta kõigest 5 cm ja tuttidega 7 cm pikk. 🙂

Heegellõng: Drops Muskat.

Heegelnõel: nr 2,75. Esimest korda proovisin Clover´i heegelnõela. Ülimõnus ja mugav on sellega ikka nikerdada. 🙂

%d bloggers like this: