Kroku

Kroku

Viisin natuke aega tagasi kooli näitusele sellise eluka – Kroku.

Seekord on selle šedöövri autoriteks L. ja Markus, viimane küll taustajõuna. Kuna mina olin terve nädalavahetuse tööl ja esmaspäevaks oli vaja sügisnäituse jaoks midagi valmis meisterdada, ütlesin, et olgu tehtud ja saage kordki ise hakkama, sest siiani olen mina pidanud selliste asjadega mässama. Saidki ja väga hästi mu meelest. 🙂

Kroku ühelt poolt

Kroku teiselt poolt

Pildid tulid kahjuks natuke udused. 😦

Ice Age

Minu poolest võib talv kasvõi kohe tulla, sest lõpuks ometi sain endale korraliku talvemütsi, voodriga ja puha. 🙂 Kogu aeg oli mul probleem, et nagu kraadid alla miinus kümne kukkusid, polnud enam midagi pähe panna. Sahtlis mütse omajagu, kuid ükski ei sobinud mingil põhjusel: küll valet värvi või hõredalt kootud poekraam ja iga tuuleiil puhus kõrvust läbi või niisama õhukesed ja tutiga ning seetõttu ei saa kapuutsigi pähe panna. Seega oli korralikku voodriga ja õiges toonis ning soovitatavalt ilma tutita mütsi vaja.

Kudumise võtsin ette vist juba hilistalvel või varakevadel. Muster sai jälle Drops Design´ist valitud, voodri aretasin ise juurde. Mütsi kudumises vist mingeid probleeme polnudki, vähemalt ei mäleta küll. Mõnus muster, mõnus lõng… Kui aga selle valmis sain, jäi asi mõneks ajaks kõrvale, sest suvised tegemised pressisid peale ja voodri kudumisest ei tahtnud mõeldagi.

Suve lõpu poole sai siiski müts jälle ette võetud. Tükk aega mõtlesin, mismoodi voodrit teha, mis koega, et normaalne jääks, sest müts ju palmikutega ja tõmbas nagu lõõts kokku. Soonik? Pärlkude? Tavaline parempidine? Ja lõpuks milline silmuste arv? Jäin lõpuks ikka parempidise koe juurde. Silmuste arvutamiseks kudusin proovilapi ja arvutasin vajaminevad silmad – sain tulemuseks 200. 😮 See arv tundus lausa üüratu ja jube kahtlane juba alguses, kuid lõin siiski silmused varrastele. Nagu kampsunit oleks kuduma hakanud, seega ruttu vardad jälle välja. Järgmiseks otsustasin 180-ga katsetada. Kudusin umbes 5cm valmis, proovisin pähe ja täiega lötakas. Vardad uuesti välja ja nüüd alustasin 160 silmusega. Kui jälle tööd proovisin, tundus silmuste arv sobivat.

Peenikese lõnga ja varrastega andis ikka kududa. Lisaks oli lõngaga see häda, et kui mõni silmus lasi varda pealt jalga, kukkusid silmused kohe maha jooksma ja andis neid siis alles kinni püüda. 😡 Samuti tegi muret küsimus, kuidas vooder mütsiga kokku klapib, sest parempidises koes vooder oli pealtnäha palmikutega mütsist palju laiem. Kuna aga müts venis korralikult, pidid kokkuvõttes klappima.

Vahepeal mõlgutasin ka mõtteid, kuidas voodriosa lõpetada. Kuna müts oli järsu lõpetamisega, tahtsin sama ka voodriga teha. Otsustasin igal vardal keskmised kaks ja viimased kaks silmust parempidi kokku kududa – kokku 8 silmust – ja nii igal real.

Kui lõpuks vooder sai lõpetatud ja mütsi külge õmmeldud (sama lõngaga, sest vetrus hästi ja äär jäi lõpuks korralikult veniv), klappis kõik ja täitsa okidoki müts tuli. 🙂 Loodetavasti soe ikka ka…

Siin nüüd mütsist mõned pildid, osade autor 9a Markus. 🙂

Minu talvemüts

Mütsi ja jopega

Talvemüts Ice Age

Mütsi vooder

Lõngad: müts – Lana Gatto Misina – fuksiaroosa, kulus umbes 1,5 tokki; vooder – Lana Gatto Perlata D’Australia – fuksia, sain ühe tokiga hakkama.

Vardad: müts – lühikesed ring- ja sukavardad nr. 4½; vooder – lühikesed ring- ja sukavardad nr. 2½.

Edit: Meil on juba kaks päeva möllanud kõva lumetorm ja külma ka üle -10°. Ilma selle mütsita ei kujutaks praegu uksest väljaminekut ettegi. Väga soe ja mõnus on, eriti, kui kapuutsi ka veel pähe tõmmata saab. 

Uuendatud: 05.01.17

Arooniasiirup 2016

Jälle see iga-aastane arooniasiirup! 😀 No ei saa selle tegemisest üle ega ümber, sest see on lihtsalt nii hea. 🙂 Kuigi eelmisest aastast on veel siirupipurke järel, keetsin seda ikkagi juurde.

Arooniad sain jälle ühistu tuttava käest, kel suur hekk seda, aga ise ei tee nendega midagi. Kuna moosi polnud seekord kavas teha ja ei tahtnud eelmise aasta siirupihullust uuesti korrata, korjasin marju natuke rohkem kui üle poole ämbritäie.

Pärast puhastamist sain koguseks 2½ kg. Kirsileheraksus sai ka jälle käidud, kuigi ütlesin mehele, et võib ju ka mustasõstralehti panna. Marjad panin siis koos sidrunhappe ja lehtedega kihiti ämbrisse, iga marjakihi vahele terve pakk hapet ja kiht lehti. Kui kõik kihid ämbris, lisasin 3,4 l (2 kannutäit) keevat vett. Kuigi õpetuses oli sama koguse marjade kohta 4 liitrit vett, tundus seda paljuvõitu ja panin vähem. Tulebki kangem siirup. 🙂 Lasin peaaegu ööpäeva seista ja kurnasin kogu laari ära. Selle tulemuseks 2,9 liitrit “eelsiirupit”, millele lisasin 3 kg suhkrut. Ajasin selle keema (enne pidasin mehega hullu lahingu maha teemal, kas üks suur pott (mina) või kaks väikest (mees), kuid üks pliidiplaat 👿 , mille mina lõpuks võitsin 😛 ), riisusin vähese vahu ära ja oligi valmis. Ei mingit eelmise aasta jama. 😀

Sel aastal sain siis 11 ja 2/3 purki siirupit. 🙂

Arooniasiirup kirsilehtedega, 2016

Kui hästi läheb, siis tuleb täna või homme veel üks postitus. 😉

Seniks nägudeni!