Apelsini-vormikook

Öised tervitused! 🙂

Nüüd olen küpsetamisele vungi sisse saanud ja sellega seoses tuli täna ahjust apelsini-vormikook. Olen seda enne korra teinud juba aastaid tagasi ja mingi päev oma retseptivihikuid lapates jäi koogiretsept jälle ette ning suu hakkas vett jooksma.

Retsepti algallikat enam ei mäleta, sest olen selle kusagilt – tõenäoliselt mingist ajakirjast – juba ammu oma vihikusse maha kirjutanud. 😳 Kirjutan siis siia ka.

APELSINI-VORMIKOOK

2 muna; 1½ dl suhkrut (ma kasutasin Demerara suhkrut); 2 dl rõõska koort; 100 g sulatatud magedat võid; 1½ dl apelsinimarmelaadi; 1 tl riivitud apelsinikoort; 2 tl vanillisuhkrut; 1 tl jahvatatud kardemoni; 4½ dl jahu; 3 tl küpsetuspulbrit.

Määri umbes 1½ l mahutav toruga koogivorm (mul on silikoonist – super mugav!) pehme margariiniga ja riputa riivsaiaga üle. Vahusta toasoojad munad suhkruga tihedaks heledaks vahuks, sega juurde jahtunud või ning omavahel segatud rõõsk koor, apelsinikoor ja marmelaad. Lisa portsjonite kaupa kokkusegatud kuivad ained ja sega taignaks. Kalla taigen vormi ja küpseta 175 kraadi juures 50-60 minutit.

Küll tuli hea! Väljast krõbe, seest mõnusalt pehme. Kuna marmelaadis olid sukaaditükid sees, siis olid need ka mõnusalt tunda. Nämm! 🙂

Apelsini-vormikook

 

Väike istutustöö

Mässasin täna mitu tundi kolme orhi ümberistutamisega.

Oskasin oma kollaste õitega Dendrobium nobile juba teist korda maha ajada ja jälle tuli ta potist välja (esimene kord millalgi talvel, siis toppisin ta lihtsalt potti tagasi) 😦 . Ju lill ütles sellega, et võta juba minuga midagi ette. Substraat oligi juba üsna mullastunud. Panin ta number suuremasse potti – 15 cm. Juurtepusa oli päris vägev ja vana substraati andis alles nende vahelt ära nokkida.

Ühe soojaga istutasin oma Ämbliku ja Masdi ka ümber. Mõtlesin küll sellega venitada nende õitsemise lõpuni, kuid ei meeldinud mulle see, et neil olid läbipaistmatud potid ja substraadi olek ka teadmata. Ämbliku suurim bulb tundus pahaendeliselt kortsu kiskuvat, kuigi õied olid ilusad, ja hing ei olnud seega rahul.

Hea oli, et selle töö siiski ette võtsin. Ämblik istuski ei-tea-mis-“substraadis”: see meenutas kõige rohkem sellist mulda, mida saab männimetsast, sekka tublisti sammalt  😡 ja pott oli ka üsna väikseks jäänud.

Brassia substraat

Juured olid üsna ligased, loodan, et  siiski elujõulised. Esimest korda kasutasin Kekkilä substraati. Tükid on isegi suuremad kui DCM omal. Poti suuruseks sai 14 cm. Loodan, et lill jääb uue “koduga” rahule ja kosub kenasti. Eks paistab, kas õied jäävad alles või viskab maha. Kuid parem päästa taim kui säilitada õisi.

Ümberistutatud Brassia

Masdi istus puhtas turbasamblas nagu mingi raba- või sootaim. Seda oligi tegelikult oodata. No andis seda alles juurte ümbert lahti nokkida. Kuid juured olid ilusad ja rõõmsate aktiivsete otstega. 🙂 Poti suuruseks sai 12 cm endise 9 cm asemel, sest see oli ikka päris kitsas, ja kuna Masdevallia ei taha tihti torkimist, siis jätsin kasvuvaru ka. Kuna kodus ongi mul ainult Kekkilä suuretükiline substraat, sai Masdi ka selle sisse, kuigi ta tahaks vist peenematükilist.  Pealt katsin niiskuse hoidmiseks kergelt samblaga. Eks paistab, mida tema asjast arvab.

Ümberistutatud Masdevallia

Kui istutamistega ühele poole sain, olin väsinud nagu teoline. 😀

Väikese pekaanipähkliga kamaküpsised

Eile õhtul tulid ahjust kamaküpsised – tervislik ja magus üheskoos. Minul küll peal pähklite asemel mandlid, sest poes pähkliriiuli ees võttis pekaanipähklite paki hind suud maigutama.

Retsept pärit Aet Trisbergi raamatust ” Maitseelamused tervise heaks”. Tema blogis seda millegipärast üleval pole, seega kirjutan selle siia.

VÄIKESE PEKAANIPÄHKLIGA KAMAKÜPSISED 

2 plaaditäit

175 g võid; 50 g mandleid; 1 dl kamajahu; 3 dl täisteranisujahu; 1 muna; 1½ dl tumedat muscovado suhkrut; pekaanipähkleid

Sulata või ja purusta mandlid (ära päris jahuks jahvata, siis on mandlit küpsise sees tunda mõnusalt krõmpsuvana). Sega omavahel jahud, purustatud mandlid ja muscovado suhkur. Tume muscovado annab küpsetistele karamellise maitsenüansi. Lisa segatud kuivained järk-järgult sulatatud või hulka. Viimasena tainasse muna. Keera tainas toidukilesse ja hoia vähemalt  pool tundi külmkapis. Jahtunud tainas rulli 0,3-0,5 cm paksuseks ja vormi sellest meelepärased kujundid. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja vajuta igale küpsisele peale pekaanipähkel (või ka poolitatud mandel). Kui tahad läikivaid küpsiseid, määri neid enne ahju panemist munaga. Küpseta 200-kraadises ahjus 12 minutit.

Ostsin spetsiaalselt küpsiste tegemiseks isegi piparkoogivormid. Siiani on need majapidamisest puudunud, sest pole kordagi ise piparkooke teinud. Nüüd äkki jõuan jõulude ajal isegi nende küpsetamiseni. 😛

Mina olen üks nendest, kellele meeldib alati tühjaks saanud taignakaussi mõnuga puhtaks limpsida ja selle maitse järgi hinnata, kui hea küpsetis tõotab tulla. Nende küpsiste taina maitse aga oli üsna öka (või väku, nagu laps ütleb 😀 ): kama maitse käis tugevalt üle ja magusat polnud üldse tunda. “No neist tulevad nüüd küll mingid imelikud käkid,” oskasin esialgu mõtelda.  Peale külmkapiringi oli maitse natuke paljulubavam. Kui aga küpsised lõpuks ahjust tulid, oli maitse aga tõeliselt hea – tõesti karamelline ja mõnus. 😮 Isegi esimene ahjutäis, mis mul natuke kõrbema läks ( ), kõlbas vabalt süüa.

Kamaküpsised

Pilt on õhtul hilja kiiruga tehtud, pole seega suurem asi. 😳

Mustika-kohupiimakook

Varem polnud aega näidata, kuid mu naistepäev lõppes mustika-kohupiimakoogiga. 🙂

Retsept pärit siit. Tavalise jahu asemel kasutasin täisterajahu ja suhkruks Demerara suhkrut. Peale raputasin seda südamest, kuid mees ikka vingus, et mustikate maitse on suht tugev, uhas tavalist suhkrut veel otsa (hiljem kõlbas siiski ka ilma suhkrut lisamata). Mu meelest polnud häda midagi, hea mahlane kook oli ja mitte liiga magus. Laps ka kiitis. 🙂

Mustika-kohupiimakook

Seest ka näha

Naistepäeva lill

Kas te olete näinud kitse inimese nahas, kes seisab mitme heinakuhja vahel ja ei suuda kuidagi valida? Kui ei ole, siis oleksite te pidanud koos minuga tulema 6. märtsil Rocca-al-Mare Prismasse ja seda nalja pealt vaatama. 😀 Või kas teiega on juhtunud midagi sellist, et valite poest välja mingi asja, mille tahate järgmine kord kindlasti ära osta, kuid siis poodi uuesti minnes väljute sealt samalaadse, kuid hoopis teistsuguse välimusega asjaga? No minuga jälle juhtus. Väike eellugu ka, enne kui asja tuumani jõuan. 🙂

2. märtsil oli harilik toiduvarude täiendamine Rocca Prismas. Nagu alati poodi sisenedes oli esimene käik lilledesse. Seal hakkas mulle silma üks toreda välimusega kambrialine: pruuni-valgekirju ja hästi lokiline. Imetlesin ja imetlesin, kuid osta siiski ei kavatsenud, sest orhideenäitus ju kohe tulemas. Kuid lille imetlemise ajal hakkas L. rääkima naistepäevast, mis varsti tulemas. Mu nägu oli üsna selline 😮 , sest tavaliselt ei arva ta nimetatud tähtpäevast midagi või siis, et see ju venelaste püha. Tuletasin talle seda naljaga meelde, kuid siis sain vastuseks, et lilli võib ju ikka vahel tuua. 🙂 Ja lubas mul siis need ise välja valida. Juba teadsin, milline see olema saab – seesama kambria.

Reedel siis uuele poetretile minnes ja lõpuks Prismasse jõudes oligi esimene tee jälle lilledesse. Minu kambria oli ilusti alles. Kuna aga enne Prismat oli eelnenud vähemalt tunniajane nutitelefoni valimine erinevates telefone müüvates poodides ja ma ikka ei suutnud otsustada, sest aju juba tossas otsas, siis järgnes mu otsustusvõimetus ka Prismasse. 🙄 Vaatasin siis oma kambrialist ja hakkas jälle peale: on ikka ilus küll, aga ei tea, kas ma seda ikka tahan; vaatame, mida siin veel pakutakse, äkki on midagi veel huvitavat… Lõpuks seisingi nagu kits nelja erineva lille vahel ning muudkui valisin ja mõtlesin, mõtlesin ja valisin. Ja mõttetalgute tulemusena rändas lõpuks kärusse hoopis Brassia hübriid, sest ta tundus nii huvitav ja õienupud olid veel kinnised ning esimese hooga ma ei saanud isegi aru, kellega tegu. Õienupud meenutasid kõige rohkem oakaunu. 😀  Kõige kobedamate bulbidega oli ta ka.

Eile oli küll vahepeal tunne, nagu kambria hüüaks mind kurvalt sealt Prismast, et miks sa mind ei tahtnud 😦 , kuid lohutan end sellega, et ta bulbid tundusid natuke väikesevõitu ja hädised olevat, seega lõpuks oleksin ma ta võib-olla hoopis lilledemaale osanud saata. Nüüd aga imetlen oma Brassia´t ja olen väga rahul. Imetlege teie ka. 🙂

06.03.15

Õienupud

Esimene avaneb

Bratonia ‘Tessa’

Bratonia õed

Täna tuhnisin natuke internetis ja sain vist oma lillele nime ka: Bratonia (mõned küll nimetavad Miltassia´ks) ‘Tessa’. Päris täpseid esivanemaid ei tea, kuid peaksid olema Brassia ja Miltonia.

Pean ta varsti kindlasti ümber istutama, sest poti sisu tundub üsna kahtlane. Praegu jätan ta veel rahule, sest taim tunneb end vist hästi. Kastmisega üritan ettevaatlik olla, sest pott on läbipaistmatu.

Selline oli siis lugu minu naistepäeva lillega.

Ilusat naistepäeva teilegi! 

Edit: Nüüd on lillel kõik seitse õit lahti. 🙂

Bratonia 7 õit

 

Orhideenäitus Tallinna Botaanikaaias

Käidud-nähtud! Lõpuks! Pool aastat ootasin hullu moodi seda sündmust. Seekord õnnestus minna kohe avanädalavahetusel.Üritasime õe ja sõbrannaga jälle vara kohale jõuda, kuid minu nõmeda marsa pärast, mis sõitis varem minema kui sõiduplaanis ette nähtud, nihkus minek natuke hilisemaks.

Bussist maha saades spurtisime õega mutikestest mööda ning nähes, et botaaia poole suundub ka suur ekskursioonibussitäis rahvast, lisasime veelgi kiirust. Piletisabas meie ees oli õnneks ainult 2-3 inimest, kuid see-eest müügisaal, kuhu järgmiseks suundusime, oli paksult rahvast täis. Kuidas mahub ühte saali nii metsikult palju rahvast ja lilli?! 😮

Seekord minul lille valimisega väga suurt muret polnud, sest tulin masdevallia järele ja selle ma ka sain. Küsimus oli ainult värvis, isegi mitte suuruses – võimalikult väike pidi olema. Algul valisin lillade õitega taime, kuid siis tuli mõistus koju: enamus mu orhideelistest juba on lillad! Siis valisin kollased punaste triipudega õied.

Õde valis ka oma lille välja ja asusime kassasappa. No see oli lausa üüüüüüüü-ra-tuuuuuuuuuuu! Hullem veel kui eelmine aasta ja venis lausa kolm korda aeglasemalt. 😡 Mul oli nendest kolmest kassas rabelevast naisest südamest kahju, sest rahvas oli vist hulluks läinud: lilli võeti lausa sülega. Tõsiselt tekib küsimus, kas neist vähemalt pooledki teavad, kuidas oma väljavalituid edasi peab hooldama? Kas aasta pärast neil vähemalt mõnigi taim veel elus on või on enamus juba prügimäele rännanud? 😦 Kassani jõudmiseks kulus küll oma tund aega. 😡 Saal oli nii umbne, et kui olime juba praktiliselt kassa ette jõudnud, tundsin, et kui ma kohe juua ei saa, siis rändab mu “pilt lihtsalt taskusse”. Õnneks õel oli veepudel kaasas, seega “pilt” jäi alles. Selle ajaga, mil meie õega maksmist ootasime, tegi sõbranna näitusesaalidele vist kaks tiiru peale (tema ei ostnud seekord midagi).

Kui lõpuks näituse vaatamiseni jõudsime, olime mõlemad nii sossud ja väsinud, et polnudki enam viitsimist näitusesse eriti sügavalt süveneda sest juba müügisaalis passides saime orhideesid mõnuga vahtida iga nurga pealt.. Kappasime saalid umbes 20-30 minutiga läbi. Pilte tegin ka, aga vähe, sest eelmisel korral pildistasin praktiliselt kõik näitusel olevad eksemplarid ära ja ega valik polnud muutunud. Pilte näeb siit, kuid album on privaatne, ja kes soovib pilte näha, kirjutagu mulle ticutacu@hot.ee, pereklubikad võivad jälle privada. 🙂

Minu orhideenäituse saak on siis selline. 🙂

Masdevallia hübriid

Masdevallia õis

Masdevallia õis välguga

Koos õitega on taim 16-17 cm kõrge, seega väike. Õie suurus on 2×5½ cm. 🙂 Kui ma nägin oma orhideeraamatus esimest korda masdevallia õiest hiiglaslikku pilti, siis tekkiski mul ettekujutus, et kogu taim on nii umbes tsümbiidiumi mastaapides. 😀 Kui aga eelmisel aastal nägin neid näitusel lõpuks oma silmaga, vaatasin, et wow, nii pisike! 😮

Järgmisel aastal siis loodetavasti jälle näitusele! 🙂

Edit: Sain tõenäoliselt oma Masdie´le nime ka – ‘Golden Tiger’.

Uuendatud 11.03.15