Minu väikesed tegemised
3 kilo Keskturu maasikaid + 1800 grammi suhkrut + 1,5 dl vett = 10 purki “tahab-olla-maasikamoosi” 😀
Esimene kord siis elus maasikamoosi teha. Keetsin vist liiga vähe aega, seega tuli välja nagu maasikakompott. Loodetavasti ikka säilib korralikult.
Nüüd oli aega uurida ka teiste moosivaaritajate käest, kuidas nemad seda moosi teevad, siis saan neilt edaspidi šnitti võtta. Järgmine kord kukub ehk moositegu paremini välja. 🙂
Seda lille hakkasin endale himustama vist siis, kui avastasin Pereklubis selle lille kohta oma teema. Tundus väga põnev. Eelmisel aastal ostsin esimest korda Hortesest mugula (kirjutasin sellest siin). Ei läinud kasvama, hallitas ära. Tegin juba vea mugulat valides. Ma isegi ei vaadanud, mis olukorras see on, vaid võtsin esimese ettejuhtuva. Kui nüüd takkajärgi meenutan, siis oli juba algusest peale surnud välimusega, s.t ei ühtegi punnikest küljes, pisike kribal ja üsna tohletanud). Läks kiiresti teise ilma. Olin nii pettunud, et mõtlesin, et rohkem ei proovi ka. Kui aga kevadel nägin jälle mugulaid Prismas müügil, tuli suur vaimustus uuesti peale.
Seekord valisin mugulat väga hoolega: ikka suure, tugeva ja juba kasvudega küljes. Panin kodus turbamulda, poti läbimõõduks sai vist 14 cm. Tükk aega ei julgenud kastekannuga üldse ligineda, ainult pritsisin aeg-ajalt. Kui esimene kasvuke mulla seest välja ilmus (mitu nädalat võttis aega 🙄 ), alles siis hakkasin kastma kergelt happelise veega.
Kui juba kasvama hakkas, siis oli kasvutempo megakiire: taim venis lausa tundidega pikemaks. Väga huvitav oli iga lehe arengut eraldi jälgida. Millalgi juuni esimeses pooles vaatasin, et üks “rullike”, mis taime seest jälle välja paistma hakkab, pole enam roheline, vaid tumedam. Algul mõtlesin, et silmad petavad mind, kuid järgmine päev oli see juba rohkem näha, ja oligi tumedat värvi. Jessss, esimene õis! 🙂 Olin endaga megarahul, et hakkama sain. Esimesed pildid siis pungafaasis tehtud.
Kalla õienupp, 18.06.13
Järgmisel päeval oli varreke veel pikem.
Kalla, 19.06.13
Ja nüüd on õis juba mitu päeva lahti olnud. Tasus ikka uuesti proovida! 🙂
Must kalla täies ilus, 23.06.13
Lähemalt
Musta kalla õis
Loodan, et see õis ei jää viimaseks. Täpne nimetus peaks tal olema Zantedeschia elliottiana, mis kirjanduse järgi peaks soodsatel tingimustel kasvama 30-45 cm kõrguseks. Minu omal aga venitab välja praeguse seisuga 64 cm, kusjuures ma pole teda isegi veel väetanud. Ei tea, mis ta siis veel teeks? Pott igatahes on väikeseks jäänud.
Natuke kardan, kuidas ma ta ületalve peetud saan. Aga sinna veel aega on, ei tasu ette muretseda. Kui sellega hästi läheb, siis järgmisel kevadel muretsen kindlasti veel ühe mugula juurde, siis juba heledamat tooni. 🙂
Kirjutasin aprillikuus siin postituses, et kavatsen kõik oma kuukingad kergkruusa ümber “kolida”. Eile sain selle tööga lõpuks ühele poole. 🙂
Mässamist oli kõvasti. Kõigepealt tuli lilled pottidest vana substraadi seest kätte saada. Osadel olid juured nii võimsaks kasvanud, et need olid juba poti alt aukudest end igatepidi välja pressinud. Mõnda potti pidin alt “hakkima”, et saaksin juured aukudest tagasi tõmmata, ja ühe poti pidin lausa lõhki lõikama, muidu lille kätte ei saanud. Vaatasin hoolega lilled üle. Kuivanud või mädad juured eemaldasin ja raputasin otsad kaneeliga üle.
Järgmise sammuna lasin mehel puurida suurematele pottidele õhutusaugud külgedesse, väiksematele uuristasin need ise kuumaks aetud peenikeste metallist grillvarrastega.
Siis pesin ja leotasin kruusa. Kuus lille said “Matogardi” peenikesse kergkruusa, üks läks Koduextrast ostetud jämedasse kruusa. “Matogardi” oma tuli kaua-kaua pesta, enne kui puhtaks sain, Koduextra oma jälle pikalt leotada. See oli vist Orhideefoorum, kust lugesin, et Annela, kelle blogist ma selle idee üldse sain, leotab oma kruusa lausa mitu päeva. Nii pikka kannatust ja aega mul loomulikult polnud. Kui kruusatükid enam õhumulle välja ei ajanud, läks kasutusse.
Siis läks istutamiseks. Poti põhja läksid kõigepealt penoplasti tükid, selle peale kiht Koduextra kruusa (kui mul see lõpuks ostetud sai, varem istutatutele ei kasutanud!), siis lill potti ja lõpuks igale poole kruusa. Kastsin alles mõned päevad hiljem.
Kõik läks muidu üsna hästi, kui mõned murdunud värsked juureotsad välja arvata. Õnnetumalt läks valge väikeste õitega kuukingaga, millel oskasin ühe õievarre – ja muidugi kõige uhkema – ära murda (on need tal nii peenikesed ja õrnakesed) 😥 Kruttisin küll talle kõvasti teipi ümber varre, aga arvata võib, et see enam õisi ei päästa. 😦 Natuke kahtlen, kas ma selle lille, mille ma tervenisti Koduextra kruusa istutasin, jätan sellesse, sest leotades imes ta end vett nii täis, et tükid muutusid väga raskeks. Kardan, et see raskus lömastab lille juured või siis juured ei jaksa end kruusast mööda pressida. Kastes jälle tundub, et kruus ei ole piisavalt niiske ja imeb hoopis lille juurtest niiskuse välja. Võib-olla selle ärahoidmiseks Annela leotabki oma kruusa nii pikalt. Takkapihta märjana ta lõhnab üsna tugevalt ja ebameeldivalt. Natuke veel jälgin olukorda ja kui asi ikka jama, istutan lille ümber peenikesse kruusa. Need lilled, mis juba eelmisel-üle-eelmisel nädalal said peenikesse kruusa pandud, tunnevad end küll hästi. 🙂
Lõpetuseks näitan paari pilti oma aknalauast ka (istutamist jäädvustama ei hakanud):
Kuukingade aknalaud, juuni 2013
Kõik kuukingad on kergkruusas
Minu aknalauad on paaripäevase vahega juurde saanud paar iludust.
Esiteks lubage esitleda bugenvillea ‘Vera Deep Purple’. Tema otsa “komistasin” 03.06 puhtjuhuslikult kaubamajas asuvast Selveri Gurmeest mööda minnes. Sealt mööda jalutades meeldib mulle alati vaadata, mis lilli nad jälle müüki toonud on. Seekord hakkasid silma ühed imearmsad üsna väikesed tumeroosade õiesülemitega lilled. Vaja oli minna kohe tšekkama, et millega tegu. Nii pisikesi bugenvilleaid polnud ma näinudki. Üks sai kohe minu omaks. 🙂 Vot selline
Bugenvillea ‘Vera Deep Purple’
Bugenvillea õiesülem
Tegelikkuses on õied palju kärtsumad lillakasroosad.
Kodus hakkasin siis uurima, et mida ta endast kujutab ja millised on ta nõudmised. Tuleb välja, et polegi väga kergesti kasvatatav tegelane. Loodan siiski temaga sügavamat ja pikaajalisemat tutvust sobitada.
Teiseks uueks tulnukaks on nimetu veenuskinga e. Paphiopedilum´i hübriid. Tema sai soetatud 05.06 Mustamäe Haigla lillepoest. Läksin sinna täitsa sihilikult pärast arsti juures käimist, sest olin selle poe kohta Orhideefoorumist palju kiidulaulu lugenud, ja muidu ma sinna kanti kunagi ei satu.
Pisike poeke oli ja esimesel silmapilgul ei hakanud nagu midagi erilist silma. Mõtlesin juba, et ei tea, kas seal majas peaks siis veel mõni lillepood olema, aga siis märkasin nende aknalauda, kus olid reas äraõitsenud orhideelised, ja need polnud üldse nii tavalised, kui muidu poodides müüakse. Siis venis mul suu kõrvuni pähe. 😀
Kuna mul oli plaanis mingi pisemat sorti taim koju viia, siis liikidesse ma esialgu üldse ei süübinud, vaid ainult suurustesse. Jäi silma väike kirjuleheline veenusking. Uurisin seda, nina praktiliselt vastu potti. Siis küsis müüja, et ehk on mul abi vaja, et sel juhul ta kutsub Kristi, kes teab kõike oma lilledest. Ja tuligi üks kena naisterahvas. Temaga konsulteerides tuli jutu sees välja, et ta on üks orhideefoorumlastest. Nime järgi teadsin teda kohe nagu vana tuttavat, mis sest, et ma pole foorumis isegi liige. 😀 Üllatus ja rõõm oli igatahes suur. 🙂
Lõpuks lahkusin poest veenuskinga nimetu hübriidiga, sest sellega pidi olema lihtsam hakkama saada. Ja välja ei näe ta sugugi nii väike, kui ma esialgu kavatsesin. 😀 Pilti pole esialgu mõtet näidata, sest mis neist lehtedest ikka imetleda. Loodan muidugi väga kunagi ka õisi näha.
Kuid kuu aja pärast on mul jälle vaja Mustamäe haiglasse arsti juurde minna ning siis sean uuesti sammud sinna poodi. Meeldima hakkas! 😉
Ticutacu 