Kevad tuleb tantsusammul

Ma ei ole ühelgi aastal nii väga talve oodanud kui seekord. Jaanuaris ta tuli, kestis mõne nädala ja läinud jälle oligi. Kuid igatsus jäi. Õnneks veebruari lõpus tuli täitsa arvestatav lumi tagasi ja sai jälle talverõõme nautida. Millegipärast selle suure ootuse juures ei märganudki, et ootamatult oli kätte jõudnud märts – esimene kevadekuu. Esimene kord, kus kevadest oli täitsa ükskõik, olin täiesti talvelainel. Kui aga koolis sai suusaveerand läbi, ma nagu ärkasin, et päris kevad ju kohe käes. Ja ta tuligi, mitte vaikselt hiilides, vaid hoopis mõnusa sooja ja suure sulaga. Ööd küll olid veel külmad, kuid päeval oli juba nii soe, et ei osanud midagi selgagi panna.

Kui eelmisel aastal kraapisin oma peenra lehehunniku alt välja juba naistepäeva paiku, siis sel aastal oli ju pikalt päris külm ja peenar oli üsna ununenud. Kui lõpuks võis loota, et öised krõbedad külmad on ehk läbi, võtsin ka oma peenra ette – nii umbes nädal tagasi. Vägevad kasvud vaatasid vastu. Pildid jäid samal päeval tegemata ning järgmisel päeval polnud enam viitsimist. Kuna järgnevatel päevadel on päike täiega kütnud, on nagu nõiaväel esimesed õitsejad peenrasse tekkinud. Iga päev on nüüd midagi uut oodata.

Esimesed lumikellukesed on juba mitu päeva lahti olnud, esimesed krookused lõid end eile valla.

Esimesed krookused, 28.03.16

Täna oli neid juba rohkem.

29.03.16

Ei väsi neid imetlemast! 🙂

Järgmiseks jäin üllatunult vaatama lumikellukesi oma peenras: kahe taime asemel oli neid nüüd mitu korda rohkem, kusjuures vanadest täiesti eraldi. 😮 Väga lahe! 😀

Lumikellukesed, 29.03.16

Järgmiseks avastasin õitsevad võrkiirised. Üldse ei tulnud meelde, et need ka olemas on. 😳 Praegu on 2-3 õitsevat taime, teised alles paisutavad pungi.

Võrkiiris ‘Harmony’, 29.03.16

Avanev võrkiiris

Üldse vaatan oma peenart nagu mingit õnnetut vaeslast. Eelmisel suvel käis mingist hetkest nagu krõks läbi ja igasugune tegutsemishuvi oli kadunud, mis ei tulnudki enam tagasi. 😦 Enne seda olid mul veel igasugused plaanid, mida oma peenras muuta, kuid sinna nad siis jäid. Loodetavasti see aasta tuleb ikka edumeelsem. Praegu oleksin küll nagu uue hingamise saanud, nagu oleks karuna talveunest ärganud. 😀

Järgmisteks päevadeks lubab juba vihma. Võiks tulla küll, et viimanegi lumi ära sulaks, talvemustus maha pestud saaks. Varsti hakkab siis rohi haljendama, puudel-põõsastel pungad lehtedeks paisuma ja aias igasugused lilled õitsema. On, mida oodata! 🙂

 

 

Ämbliku esimene õitsemine

Lõpuks ometi avas mu kõige suurem venivillem oma õied. 🙂 Saadud eelmise aasta naistepäevaks. Postitus selle kohta siin. Pärast ümberistutamist ja õitsemist taim tükk aega kosus ning tõenäoliselt seetõttu polnud uuest võrsest tükk aega mingit märki. Lasin tal rahulikult olla. Lõpuks uus kasv hakkaski paistma. Seda kasvatati hoole ja armastusega kaua-kaua. Suve veetis ta õues. Õievart polnud sügisel ikka kusagilt tulemas. Mõtlesin väikse muigega, et saab näha, kaua ta jonnib. 😛 Lõpuks jaanuaris-veebruaris hakkas ka õievars lehtede vahelt paistma.

24.02.16

Õienuppude kasvatamisega polnud tal samuti kuhugi kiiret, ikka tasa ja targu. Kui aga juba õite avamiseks läks, siis käis see imekiiresti. Eks päikselised ilmad ka andsid oma osa.

Siin need seitse kaunist ämblikku nüüd on. 🙂

Esimene Brassia õis avaneb, 26.03.16

Ühel pool 3 õit, 29.03.16

Brassia ‘Tessa’ 7 õit, 29.03.16

Herilasepesa müts

Lapsel on mitu talvemütsi, kuid kõik on kas kõrvaklappidega, liiga paksud või liiga õhukesed, kuid ei ühtegi, millega kannataks mõne miinuskraadiga käia. Otsustasin talle ka ühe korraliku tutimütsi kududa. Mulle soovitati herilasepesa mütsi proovida, et hea lihtne kududa, kiirelt saab valmis ja soe pealekauba. Inga on oma blogis neid päris mitu näidanud, tema korraldas ka Mustrimaailmas selle mütsi kooskudumise. Sellega ma küll ei liitunud, kuid õpetuse sain sealt.

Lõng, mida õpetuses kasutati, oli ikka päris paks – Drops Eskimo ja vardad oleksid pidanud olema nr. 6½. Kuna mina väga paksu mütsi ei soovinud, võtsin lõngaks Drops Alaska (nr 15 kuninglik sinine) ja kõrvale siis jooksma Delight´i (09 türkiis/lilla) nagu ette nähtud. Varrasteks said ringvardad nr. 5 ja lõpetamiseks sama nr sukavardad. Pole elu sees nii jämedate varrastega kudunud. Tunne oli, nagu kooks söögipulkade või pliiatsitega. 😀

Mõtlesin oma esialgses lihtsameelsuses, et kuna Alaska pole Eskimost kuigi palju peenem, vardad erinevad ainult poolteist numbrit ja koon lapsele, mitte täiskasvanule, siis saan ehk samasuguste silmuste arvuga hakkama. Pole vist kuigi palju kujutlusvõimet vaja, et aru saada, kui väga ma eksisin. 😀 Juba silmuseid ringiks ühendades vaatasin, et ring jääb jube väike. Paar rida punnitasin siiski valmis kududa, kui vardad välja tõmbasin. Järgmiseks alustasin 72 silmaga. Ei tulnud nagu mingit erilist vahet. Jälle vardad välja peale paari rea kudumist! Siis mõtlesin tõsiselt, et kas ma viitsin proovilappi teha või mitte. No ei viitsinud. Lõpuks lõin varrastele 88 silma.

Kui mässasin õige silmuste arvu leidmisega, siis paar korda proovisin seda topeltsooniku varianti ka, kuid lõpuks kudusin ikkagi tavalise 1:1 sooniku. Viga! 😡

Kui jõudsin rullide kudumiseni, siis arvasin, et ehk piisab mulgi enne kahandama hakkamist kolme rulli kudumisest. Olin juba mitme rulli vahepeal silmuseid kõvasti kokku võtnud, kui lõpuks mütsi poisile pähe proovisin. Eriti tobe nägi välja – nagu barett oleks peas. 🙄 Harutasin kuni kahandamise alguseni üles, kudusin kaks rulli juurde ning hakkasin siis alles kokku võtma. Hiljem selgus, et ühest lisarullist oleks piisanud.

Tutti sain ka kaks korda teha. Esimene tuli liiga väike ja tihe (6 cm läbimõõduga), teine juba ilus paras (8 cm).

Kui müts oli valmis ja pestud, panin selle lapsele pähe ja oleks tahtnud kas kõva häälega naerda või nutta: müts oli juba kudumise ajal kahtlaselt avar, kuid tundus, et pesuga venis veel suuremaks. 😮 Kuna sooniku olin ühekordse teinud, siis see ei hoidnud üldse, nagu poleks olemaski. Müts vajus täiega ninale ning kaelale. 😥 Õudukas!

Mida nüüd teha, kas harutada kogu kupatus üles ja otsast peale hakata (eiiiiii!) või proovida kuidagi harutamata müts väiksemaks saada, näiteks seda väiksemaks pesta kuuma veega (peaks ju siis kokku tõmbama?). Korra isegi solgutasin mütsi uuesti üsna kuumast veest läbi, kuid see muidugi ei mõjunud. Esialgu rohkem ei proovinud.

Järgmisel päeval mõtlesin edasi ja tulin mõttele, et kuna soonik sai täielik luru, siis ehk parandab asja, kui koon sellele teise kihi sissepoole juurde. Täna korjasingi siis alumisest äärest silmused jälle varrastele ja kudusin nii palju keerdsilmustega soonikut, kui lõngast veel jagus, sest see oli päris otsakorral. 4-5 rida kuidagi venitas välja. See otsus päästiski mütsi, sest kuigi ta kipub ikka vahepeal silmile vajuma, hoiab ta vähemalt pea ümber. Proovikandminegi juba tehtud! 🙂

Klõpsutasin hunniku pilte ka. 🙂

Markuse herilasepesa müts

 

 

 

Markus kissitab

Järgmiseks tuleb sama müts õele, kuid nüüd loodetavasti ilma tobedate vigadeta. 😳

Kahest komponendist shokolaadikook

Jälle läks šokolaadiga mäkerdamiseks, sest oli ju vaja nii lihtsalt valmiv kook ise ära proovida. 😀 Retsept pärit Ragne blogist. Esialgu mõtlesin küll, et riiviks näiteks sidrunikoort ka taignasse sisse, kuid jäid siiski ainult šokolaad ja munad. Kasutasin tumedat šokolaadi, kuid järgmine kord võtaks vist piimaka, sest kook jäi üsna mõrkjas. 20-se läbimõõduga koogivormi mul majapidamises pole, kasutasin 22cm-st. Hoidsin ahjus 25 minutit, kuid oleks võinud isegi vähem, sest kook sai tänu suuremale vormile õhem ja küpses liiga üle. Jäätise või piimaga käras süüa küll. 🙂

Kahest komponendist šokolaadikook

Selleaastane orhideenäitus Tallinna Botaanikaaias

Minu jaoks siis arvult juba kolmas. Kuigi pidasime sõbrannaga plaani sel aastal näitust kaema minna hoopis Tartusse, siis teatavasti inimene plaanib, Jumal juhib. Ei tulnud midagi asjast välja: sõbrants tööl, meil teater ja muud tegemised ning järgmisel nädalavahetusel mõlemad tööl. Ehk siis järgmine aasta.

Sel korral käisin näitusel üksi, kuna sõbrants oli tööl ning poleks nagunii Tallinna näituse vastu huvi tundnud ning õdegi ei viitsinud tulla. Polnud probleemi, oligi mõnusam: ei pidanud kellegi järel jooksma ja sain ise oma aega planeerida. Kuupäevaks oli 05.03.

Rahvast oli murdu nagu iga kord. Jõudsin üsna varsti peale 11 kohale ja saba oli päris pikk uksest välja. Sain selle ära seistud, läksin kohe jälle müügisaali, et kohe ostud ära teha.

Seekord oli plaanis kas Oncidium ‘Twinkle’, mingi Masdevallia või siis Tibu – on üks kollaste õitega madal orhideeline, mille liiginimegi ei tea. Olen seda iga kord vaadanud, kuid ostmiseni pole veel jõudnud. Samas otsustasin, et kui on nii Twinkle kui mulle meeldiv Masdi olemas, võtan mõlemad, sest mina küll ei suuda ühte teisele eelistada. Ja nii läkski. 😀 Twinkle´it oleksin soovinud küll kollast värvi, aga sel aastal seda varianti polnud, jäi siis valge. Osadel õitel on kerge lillakas toon juures. Ja Masdevalliate juurde jõudes jäi pilk kohe peale erkpunastel oranžikalt kumavatel õitel. Nii äge! 🙂

Kuna ma, nagu ikka, tükk aega pidin sobivaid taimi välja valima, jõudis kassasaba üüratuks venida. Oleksin kiiremini otsustanud, oleks saba mõnekümne inimesega piirdunud. Seisin siis soomlaste ja lätlaste vahel ning vahtisin teisi inimesi. Huvitav ju vaadata, mida ja kui palju keegi kaasa krabab. Jätkuvalt ei saa nendest aru, kes tulevad näitusele kuukingi ostma. Ja teine äärmus, kes lausa sülega haaravad erinevaid taimi. Loodan südamest, et nad nende kõigi eest ikka hoolitseda oskavad. Ikka ja jälle olen kuulnud, et ahh, mul ei läinud jälle õnneks, ostan aga uued. Vaesed lilled! 😦

Saba venis alguses ikka täiega aeglaselt, no üldse ei liikunud. Hakkasin juba arvama, et müügisaal jääbki kogu mu näituseks. Pikapeale läks tempo siiski kiiremaks. Suure seismise peale õnneks paha ka ei hakanud nagu möödunud aastal, sest saal oli jahedam ja õhku rohkem. Sain oma ostud tehtud, näituse vaatasin üle ning päris palju pilte ka klõpsisin.

Õnneks koju sain üsna kiiresti, ei pidanud väljas kaua passima ning lilli külmetama, kuigi nad olid mul korralikult paberi, mitme koti ja villase räti sisse pakitud. Õnneks taimed jäid kenasti terveks. 🙂

Samal õhtul polnud rohkem nendega aega tegeleda, võtsin järgmine päev ette. Kõigepealt tuvastasin, mis tegelane mu uus Masdi on, sest loomulikult sildil oli ainult Masdevallia kirjutatud. Peaks päris kindlasti Masdevallia ignea olema. Siis tõstsin tegelase potist välja. Pott oli loomulikult jumala väike. Potis kolm taime, juuri meeletult ja need omavahel totaalselt sõlmes. Poti sisuks oli turbasammal, mida oli võimatu juurte vahelt kätte saada. Parima meelega oleksin taimed tahtnud üksteise küljest ära lahutada, kuid kokku ühte potti istutada. Nägin ikka korralikult vaeva sambla nokkimise ja juurte harutamisega, tegin lillele päris palju haiget, kuid taimi ikkagi üksteise küljest lahti ei saanud. Panin 14 cm potti, kuigi oleks tahtnud natuke veel sügavamat, kuid mitte laiemat potti. Kuidagi ikka ära mahtus. Peale panin sama sammalt, milles ta juba oli, sest endal sammalt kodus pole ning ei tundunud sel ka midagi viga olevat. Nüüd tuleb natuke aega küüsi närida, kas minupoolne juurte retsimine tekitas mingit kahju või mitte.

Oncidiumiga läks istutamine kiirelt. Pott oli muidugi väike, lisaks oli tal veel tavalise poti sees võrkpott ja substraati praktiliselt mitte. Kuid juured olid väga ilusad ja jäigi ainult suuremasse potti panemise vaev. 🙂

Näitan oma uued iludused siis ette ka. 🙂

Kõigepealt Oncidium ‘Twinkle’, minu nunnuke. 🙂

Ja teiseks Masdevallia ignea. Õie värv on kahel esimesel õige, lähipildil kumab liiga palju oranži välgu tõttu. Super ilus!

Selline see näitus siis oli seekord. Võin näituse pilte ka jagada, kui kirjutate mulle. Järgmisel aastal üritaks siiski Tartus ära käia. 🙂