Mässasin täna mitu tundi kolme orhi ümberistutamisega.
Oskasin oma kollaste õitega Dendrobium nobile juba teist korda maha ajada ja jälle tuli ta potist välja (esimene kord millalgi talvel, siis toppisin ta lihtsalt potti tagasi) 😦 . Ju lill ütles sellega, et võta juba minuga midagi ette. Substraat oligi juba üsna mullastunud. Panin ta number suuremasse potti – 15 cm. Juurtepusa oli päris vägev ja vana substraati andis alles nende vahelt ära nokkida.
Ühe soojaga istutasin oma Ämbliku ja Masdi ka ümber. Mõtlesin küll sellega venitada nende õitsemise lõpuni, kuid ei meeldinud mulle see, et neil olid läbipaistmatud potid ja substraadi olek ka teadmata. Ämbliku suurim bulb tundus pahaendeliselt kortsu kiskuvat, kuigi õied olid ilusad, ja hing ei olnud seega rahul.
Hea oli, et selle töö siiski ette võtsin. Ämblik istuski ei-tea-mis-“substraadis”: see meenutas kõige rohkem sellist mulda, mida saab männimetsast, sekka tublisti sammalt 😡 ja pott oli ka üsna väikseks jäänud.
Juured olid üsna ligased, loodan, et siiski elujõulised. Esimest korda kasutasin Kekkilä substraati. Tükid on isegi suuremad kui DCM omal. Poti suuruseks sai 14 cm. Loodan, et lill jääb uue “koduga” rahule ja kosub kenasti. Eks paistab, kas õied jäävad alles või viskab maha. Kuid parem päästa taim kui säilitada õisi.
Masdi istus puhtas turbasamblas nagu mingi raba- või sootaim. Seda oligi tegelikult oodata. No andis seda alles juurte ümbert lahti nokkida. Kuid juured olid ilusad ja rõõmsate aktiivsete otstega. 🙂 Poti suuruseks sai 12 cm endise 9 cm asemel, sest see oli ikka päris kitsas, ja kuna Masdevallia ei taha tihti torkimist, siis jätsin kasvuvaru ka. Kuna kodus ongi mul ainult Kekkilä suuretükiline substraat, sai Masdi ka selle sisse, kuigi ta tahaks vist peenematükilist. Pealt katsin niiskuse hoidmiseks kergelt samblaga. Eks paistab, mida tema asjast arvab.
Kui istutamistega ühele poole sain, olin väsinud nagu teoline. 😀