Kui poest sobivat kübarat või mütsi ei leia, tuleb ikka ise teha. 🙂 Soov oli saada peakate, mis kaitseks suvel pead lagipähe paistva päikese ja kuuma eest. Palju heegeldatakse peenest niidist pitsilisi imeilusaid kübaraid, kuid parafraseerides Kivisaart Sky Plus’ist, kuhu ma sellisega minema hakkaksin? Tahtsin midagi lihtsat, millele siis võiks midagi kaunistuseks lisada. Võtsin igaks juhuks jälle Drops’i mustrid ette ja sealt leidsingi endale sobiva.
Tegelikult mõned aastad tagasi ostsin poest sarnase stiiliga puuvillase mütsi, kuid see oli kahekordsest kangast õmmeldud ja seetõttu jäi palava suve jaoks liiga paksuks, natuke kitsavõitu tundus ka. Üritasin seda mõned korrad siiski kanda, kuid lõpuks jäi ikkagi kappi vedelema. Siis aga leidsin sellele ideaalse kasutuse – saunamüts. 😀 See selleks!
Heegeldamise algus läks täiega üle kivide ja kändude: lõng vastikult paks ja haruline, s.t ilma igasuguse keeruta, heegelnõel tundus jämeda jurakana ja ei tahtnud kuidagi kõiki niite kaasa vedada, mistõttu tegin iga silmust vähemalt kaks korda, silmustest ei saanud selles sasipuntras enam üldse aru. Hakkasin enda heegeldamisoskuses juba täiega kahtlema, sest jumala lihtne muster peaks olema, aga välja tuleb mingi käkerdis. 
Alates kolmandast reast hakkas asi siiski edenema.
Algusraskustele vaatamata oligi edasi väga lihtne heegeldamine, nagu ma arvasin. Kahtlesin ainult, kas teha väiksem või suurem suurus. Kuna heegeldan ja koon tugeva käega ning millegipärast mütse pähe proovides sobivad pigem suuremad suurused (kuigi ise olen ainult 161 cm pikk ja pole mingi kõrvitsapea 😀 ), siis jäin L-suuruse juurde.
Kui suurusega panin täppi, siis sügavuse osas küll mitte (mul kõrge otsaesine, seega piklikum peakuju). Juba pärast võrguosa hakkasin mütsi iga mõne rea järel pähe proovima, et kuidas suurus tundub. Võrdlesin aga pildiga ja lootsin, et venitab ikka õige pikkuse välja. Tuhkagi! Kui olin eelviimase rea juures, sain aru, et ei tule siit mingit üleskeeratava äärega kübara moodi mütsi, vaid see ulatuks heal juhul ainult kulmudeni ja sellist lotut ma endale elu sees pähe ei paneks. 😀 Harutasin kuni 21. reani üles ja lisasin pärast iga kasvatusrida ühe tavalise rea juurde.
Kui lõpuks suurusega võis rahule jääda, vaatasin, et värv ei sobi mu meelest üldse. Kui hakkasin lõnga tellima, oli mul silme ees looduslik valge, et sobib iga teise värviga kokku, kuid värvivalikus seda kahjuks ei olnud. Valisin siis vanilli, mis minu ettekujutuses oli umbes sarnane toon (täielik lollpea, noh! 🙄 ). Ekraanilt vaatas küll vastu soe kollane, kuid lootsin, et äkki arvutiekraan ka muudab natuke värvi. Aga vot ei muutnud, oli siiski täiesti kollane. Egas midagi, ilus värv ikka, lohutasin ennast. Kui lõpuks heegeldamine hakkas lõpusirgele jõudma ja tööd pähe proovisin, tõmbas nina ikka vingu küll, sest ilusamaks see mind küll ei teinud, pigem nagu oleksin kollatõves. Otsustasin kohe, et selle tooniga tuleb pärast midagi ette võtta, kas proovida saada heledamaks või hoopis värvida muud tooni.
Mitme päeva netis surfamise järel otsustasin katsetada esialgu esimest varianti. Ostsin poest Mayeri Liilia väikese paki valgendit. Kuna pole kunagi midagi sellist pidanud tegema, otsustasin esialgu olla ettevaatlik. Panin kaussi umbes 60-kraadise vee ja umbes supilusikatäiega pulbrit. Leotasin mütsi selles 20 minutit. Tulemus – muffigi, ikka sama kollane! 😀 Kuna see kollane ajas mind ikka üsna närvi, mõtlesin, et kaotada pole suurt midagi – ainult sellist värvi müts, mida nagunii kanda ei tahaks, siis olin järgmise ürituse juures julgem. Ajasin vee keema ja pulbrit lisasin ka juba julgemalt. Mõtlesin, et kui nüüd ka midagi ei muutu, siis läheb käiku variant 2. Viskasin mütsi sisse ja läksin 15 minuti pärast vaatama, mis toimub. 😳 – sellise näoga vaatasin oma mütsi. Värv oli praktiliselt kadunud, ainult kergelt kollane toon veel oli juures. Lausa uskumatu! Megaõnnelik olin. 🙂 Õnneks sel pulbril kloori vist hulgas pole, pigem oli hapukas lõhn, muidu oleks pärast olnud üpris keeruline seda haisu küljest ära saada.
Mütsi värviga võis nüüd rahule jääda, kuid müts nägi siiski mu peas välja igav ja ei andnud mulle midagi juurde. Nägin sellega nagu mingi sorakas välja. Vaja oli mingit effekti juurde lisada, kuid mis see olla võiks, polnud algul mingit ettekujutust. Kunstlilled? Pael? Pits? Pross? Kõige rohkem oleks meeldinud esimene variant. Kevadel, kui poed jälle lahti tehti, hakkasin otsima sobivaid lilli, kuid ikkagi ei tundunud see mõte kõige õigem olevat. Proovisin mitmeid kordi mütsi peegli ees pähe ja kujutasin erinevaid variante ette. Lõpuks maikuus oleksin saanud nagu ilmutuse, et tuleb laiemat sorti organzapael, millest saab koheva lehvi teha. Marssisin Karnaluksi ja valisin ühe üsna tagasihoidliku paela välja, kuigi riiulid olid lillelisi ja veel lillelisemaid täis. Kui sain selle lõpuks mütsi külge õmmeldud ja hunniku lehve tehtud, olin tulemusega ülirahul. Parim mu meelest! 😀
Alustasin heegeldamist 29.07.2020, lõpetasin 30.09.2020, lõplikult valmis 24.05.2021. Müts sai “sisse õnnistatud” ja ühtlasi ka pildistatud 30-kraadise kuumaga, kui käisime täna Megastaril minu sünnipäeva tähistamas. Arvasin küll, et kuna heegellõng oli üsna jäme ja kübar ei ole õhkõrn, siis kindlasti on sellega ikkagi palav, kuid minu imestuseks kaitses ta väga hästi kuuma ja päikese eest. Ja selleks see kübar ju heegeldatud saigi! 🙂
Lõng: Drops Paris, kulus üle kahe toki. Müts kaalub ilma kaunistusteta 120 grammi.
Heegelnõel nr 3½.
Ticutacu 