High Society – sõrmkindad

Aastal 2012 kudusin omale senini esimesed sõrmikud. Kuna nende nikerdamine oli tõeline valu ja vaev ning lõpptulemusega ei jäänud ma eriti rahule, siis lubasin, et edaspidi ei kavatse ma enam ühtegi sõrmikut kududa. Oma lubadusest suutsin lausa 8 aastat kinni pidada, kuid millalgi eelmisel aastal hakkas tekkima vaikselt huvi uuesti katsetada nende kudumist ning lõpuks ka reaalne vajadus uute sõrmikute järele.

Mustri ja õpetuse valisin Drops Design’ist, kuid randmeosa tahtsin teha omamoodi – eestipärase lisandiga. Algus läks üle kivide ja kändude, ikka üks samm edasi ja kaks tagasi, rohkem harutamist kui kudumist. Esmalt lõin üles nr 2,5 varrastega 84 silmust. Sain paar rida kootud, kui vaatasin, et ranne tuleb lausa megalai. Harutasin üles. Järgmiseks alustasin 70 silmaga. Tulemus juba parem, kuid ikka lai. Jälle vardad välja ja järgmiseks üritus nr 2 varrastega. Nüüd oli laius hea.

Kuigi alguses õpetust lugedes tundus kõik nagu ikka üsna keeruline, kuid ma ei muretsenud eriti. Ja tegelikult läkski edaspidine kudumine päris ludinal. Võtsin kudumist nagu kaardi järgi orienteerumist – ühest punktist teise ja vaatan, kuhu kohale jõuan. 🙂 Ma ei pidanud vist kordagi midagi harutama ja mis põhiline – mul ei hakanud kordagi igav. Minu puhul on täiesti tavaline, et saan ühe soki või kinda valmis ja edasi on pidur peal, sest tundub täiesti igav teist korda täpselt sama teed läbida. Kuid seekord oli isegi teise kinda kudumine põnev, et kas saan vastupidise “teekonnaga” hakkama. Ei mingit muret! Lõpuks olin oma sõrmikute teekonnaga õnnelikus finišis. 😀 Ja mis on kõige tähtsam, et ma enam ei vihka ega karda sõrmikute kudumist! Mul on plaanis juba vähemalt kahe uue paari kudumine.

Tulemusega olen päris rahul. Mõned vead siiski on. Randmeosaga pingutasin natuke üle: oleks pidanud piirduma ainult mustriosaga ja soonikuosa oleks võinud üldse välja jätta, sest randmeosa on nüüd jube pikk. Sellest sain muidugi aru alles siis, kui olin kudumisega juba sõrmede juures ja sain kinnast kätte proovides alles reaalselt aru, millised need välja nägema hakkavad. Teiseks said osad sõrmed ka liiga pikad, sest tegin pikkuse mõningase varuga, et ka pikemad küüned mahuksid ära. 😛 Kuid kindad on käes mõnusad ja mugavad ning näevad mu meelest head välja. Punane on piltidel kõige õigem randmemustri pildil, teistel on jäänud natuke roosavõitu.

Käeselja muster

Alustasin pusimist 14.12.2020. Jaanuari alguses tuli pea paarikuine vahe kudumisse sisse, sest kudusin Jackile pesaümbrist. Esimene sõrmik sai valmis 17.04 ja teine 12.06.

Lõngad: punane – Drops Alpaca, kulus täpselt üks tokk; valge – BBB Filaty Record (100% meriino); tumehall – Titan Wool Winner (100% meriino). Valge ja hall on kodustest jääkidest.

Vardad nr 2

Kindad kaaluvad kokku 61 grammi.

Tegelikult ei ole ma sugugi niisama passinud, nagu blogis valitseva vaikuse järgi võiks arvata. Paar asja ootavad pildistamise taga ning ühe mütsi, mis oli täitsa valmis, harutasin siiski üles ja koon selle otsast peale uuesti. Millalgi jõuan oma piltidega ka siia. Kannatust, palun! 🙂

Ilusat suve kõigile!