Tag Archives: kudumine

Minu uhke tutimüts

Alguses oli mütsitutt ja siis tuli alles müts. 😀 Tegelikult oli alguses ka müts, mille juurde ostsin selle tuti, kuid praakisin mütsi kiiresti välja, sest uhke tuti kõrval tundus ta ikka väga kulunud ja väsinud moega. Seega tuli nüüd mõelda uue mütsi peale, kuhu see tutt sobiks. 😀

Ei saa ma üle ega ümber palmikutest, oma suurtest lemmikutest. Leidsin Novita mustrite seast uhke mütsimustri, kuid kahjuks oli see soomekeelne ja kuna selle keele oskus jätab mul kõvasti soovida (hahahaaa, ise tahan veel poolsoomlane olla 😀 ), siis lõpuks lükkasin mustri siiski kõrvale. Järgmiseks valisin välja Drops´i Milena väga ilusa mustri.

Kuna tahtsin, et müts tuleks hästi soe, aga eraldi voodriga jännata ei viitsinud, otsustasin kududa paksust lõngast ja võimalikult tihedalt. Lõngaks valisin Novita Sointu. Kuna lõng ei tundunud ikkagi piisavalt paks olevat, võtsin kõrvale jooksma veel Lana Gatto Perlata D’Australi. No nüüd oli lõnga paksust rohkem kui küllalt. Teine põhjus oli ka: Novita lõng oli üsna kollakas ja kuna tutt oli kõvasti valgem, siis lootsin, et valge lisalõng tõmbab kollasust vähemaks. Isegi tõmbas. 🙂

Proovilappi seekord tegema ei hakanud, sest vähemalt minu puhul pole sellest eriti kasu, kuna arvutan, mis ma arvutan, lõpuks suurused ikkagi ei klapi. Kuna lõng oli päris jäme, võtsingi nr 4 ja 5 vardad. Tegelikult oleks tahtnud isegi jämedamad vardad võtta, sest kudumine oli päris jäik. Käed hakkasid kiiresti valutama silmuste edasi sikutamisest. Hakkasin isegi mõtlema, et oleks pidanud mohäärisema lisalõnga võtma, mis oleks pehmem ja kohevam olnud. Samuti jäi arusaamatuks, millisel moel annab mütsi alustada 88 silmusega, et see hiljem pähe ka mahuks. Mul see igatahes ei õnnestunud. Üsna kiiresti tõmbasin vardad välja ja alustasin hoopis 100 silmusega.

Iga mõne rea tagant üritasin algusjärgus mütsihakatist endale pähe sättida, et aru saada, kas see hakkab mulle üldse pähe mahtuma. Ei oleks olnud kuigi tore, kui oled umbes pool mütsi suure vaevaga valmis saanud ja siis avastad, et uups, ikkagi kitsas ja vaja suuremate varrastega ikkagi otsast alustada.

Õnneks siiski kõik sujus tõrgeteta ja uuesti alustama ei pidanud. Ühe vea siiski tegin: nagu juhendis ette nähtud, hakkasin mütsi kahandama, kui kootud oli 21 cm. Kuna minu lõng oli jämedam kui juhendis, siis venis minu mütsi lõpp päris pikaks. Nüüd sain endale hoopis lodumütsi, mis tundub isegi ägedam variant. 😛 Pärast pesu muutus müts ka pehmemaks ja ei olnud enam kõva.

Seekord mängis Markus jälle piltnikku. Pildistamiseks sai valitud muidugi hallimast hallim päev, aga järgmine võimalus oleks olnud alles järgmisel nädalal.

Minu talvine tutimüts

Milena lähedalt

Nüüd ootan pikisilmi, millal küll tuleb selline külm, et kõlbaks selle mütsi ja oma uue talvemantliga linna peale laiama minna. Nädalate kaupa olen käinud suusajope ja kummikutega, välja arvatud mõni üksik erand, sest selle hullu läga ja suurte tuultega pole mõtet paksemaid riideid pannagi. Paar-kolm nädalat tagasi ostsin endale hästi sooja talveparka, millega käia, kui väljas külma juba üle -10°. Ise nüüd naeran, et tõenäoliselt ei tule järgmise 50 aasta jooksul ühtegi nii külma päeva, kus ma saaksin parka kapist välja võtta, et sellega kuhugi minna. 😀

 

Advertisements

Finnley´s Hat

Selle suve tõenäoliselt kõige palavamal päeval sai mees lõpuks villase mütsi pähe ja pildi peale. 😀 Olime siis Haapsalus Valge Daami päevadel.

Minu kudumiste ajaloos pole veel sellist asja juhtunud, et teen mingi asja täiesti valmis ja siis harutan selle uuesti üles ning hakkan jälle otsast peale, kuid eks ükskord ole ikka esimene, ning selle mütsi juures see juhtuski. Kirjutasin oma täielikust fail´ist juba siin postituses. Aga kirjutan veel korra koos selgitustega üle.

Ühesõnaga alustasin elukaaslase mütsi kudumist juba veebruari keskel. Valisin Drops´ist väga ägeda mustri välja, tegin proovilapi ja nagu ikka – etteantud varda number ei klappinud minu kudumisega: ette olid nähtud nr. 3½, mina võtsin lõpuks lausa 4½.

Asusin siis suure hurraaga kudumise kallale. Kudumise ajal ma mütsi mehele kordagi pähe ei proovinud, sest tahtsin hoida üllatusmomenti. Takkajärgi mõtlesin muidugi, et oleks võinud vähemalt peamõõdu võtta. Endale proovisin küll umbes poole kudumise ajal. Tundus kahtlaselt suur, kuid mõtlesin, et mehe pea on ehk suurem ja pole ehk häda midagi.

Aprilli lõpus sai müts lõpuks valmis, peitsin otsad ära, pesin mütsi ära ja andsin pidulikult üle. Ja siis tuli see pähe proovimine… 🙄 Pidime mõlemad lausa naerukrambid saama, sest see oli nii suur, et oleks Kalevipojale ehk paras olnud. 😎 Mees tõmbas mütsi lausa ninaotsani pähe.

Algul oli nalja palju, aga kui otsustasin, et harutan mütsi üles ja teen siiski uuesti, siis oli meel küll sama must kui müts. Seekord võtsin ettenähtust lausa number väiksemad vardad – 3½. Nüüd kudumise ajal mütsi endale pähe proovides sobis see mulle väga hästi, hiljem valmis müts mehele ka enam-vähem: laius oli hea, kuid pikkus tuli selline vahepealne – oleks võinud olla kas natuke lühem, et oleks täpselt peaga ära lõppenud, või pikem, et oleks lodumüts olnud. Proovisime nii ühte- kui teistpidi pähe, kuidas paremini passiks. Tulemusega võib siiski üsna rahule jääda, sest muster on tegelikult väga äge. 🙂

Nii palju muutsin kudumise ajal, et kuigi mustri põhiosas oli pärast kahandamist ette nähtud ainult parempidine kude, jätkasin siiski pärlkoega lõpuni välja. 🙂

Finnley´s Hat

Markus ronis ka pildi peale

Muster siis Drops Design´ist

Lõng: Drops Lima, must nr. 8903, kulus umbes poolteist tokki.

Vardad: ring- ja sukavardad nr. 3 ja 3½

Täna tuleb lõpuks sukelduda igasugustesse marjapõõsastesse. Ehk saab varsti siis moosidest-mahladest ka lugeda. 🙂

 

Blue Bayou nr. 2

 

Blue Bayou nr. 2

Lõpuks sain valmis järgmise Blue Bayou, mis oleks pidanud olema tegelikult nr. 1, sest selle kudumist alustasin juba eelmise aasta sügisel või veelgi varem. Vahepeal lükkasin tegemise kõrvale, kuna kiiremad ja olulisemad asjad tulid vahele. Peale ämma salli valmimist võtsin enda oma taas käsile. Seega kudusin teda veel praktiliselt pool aastat. 🙄 Selles postituses lasin vahepeal natuke nutuhala ka. Pärast harutamist jäi kudumine puhta venima, sest praktiliselt üldse polnud aega või võimalust rahulikult kududa. Nüüd puhkuse ajal tegin salliga kiire 1:0.

Mõeldud on ta minu villase k/s jakiga kandmiseks, sest sel on üsna avar V-kaelus. Siiani kandsin jakiga oma tumepunast pärlkoes salli, kuid sall kippus kaelas ära vajuma, säti kuidas tahes, kael oli ikka paljas. Lõpuks ühte Katariina blogi postitust lugedes ta kirjutas samasugusest jamast ja ta lahendas selle kolmnurkse salliga. Kus mu mõistus oli, et ma ise sellise lihtsa asja peale ei tulnud?! 😀 Mustri valimine oli üsna lihtne, lõnga valimine veel kergem, sest mõlemad sobivad minu arvates ülihästi jakiga kokku. 🙂

Võrreldes eelmise, ämmale kingitud salliga, on mõned erinevused. Esiteks loomulikult lõnga toon. Selle valisin praktiliselt üks-ühele jaki tooniga.

Sall koos jakiga

Nüüd kudusin tavaliste teflonkattega varrastega, sest salli alustades polnudki mul teistsuguseid olemas. Seekord alustasin mustri kudumist, kui varrastel oli 250 silmust, mustriridu on kaks nagu eelmiselgi, kuid vahe on suurem.

Blue Bayou nr. 2 mustriosa

Ja lõpuks võib mõni küsida, miks selle salli alumine äär lainetab? Selle tegin meelega, sest kui sall hakkas valmis saama, tundus tal nagu midagi puudu olevat, mis särtsu juurde annaks, ja natuke satsiline äär on mu meelest selleks väga hea.

Blue Bayou nr. 2 alläär

Võin juba ette lubada, et kolmas sarnane Blue Bayou tuleb veel, kuid alles talveks. 😉 Kirjutan endale seepärast mõned andmed üles.

Pärast teise mustri kudumist võtsin taas libedamad vardad ja hakkasin silmuseid juurde kasvatama: iga kolme silmuse järel kudusin ühe õhksilmuse, enne ja pärast salli keskosa kahe silmuse järel õhksilmus. Järgmisel real kudusin õhksilmused parempidiste keerdsilmustena. Seejärel kudusin (vist) kolm korda edasi-tagasi tavaliselt ja eelviimasel real kasvatasin jälle, et lainetavat äärt saada: kaks silmust kudusin ja tegin õhksilmuse ja nii terve rea, kaasaarvatud ääred. Tagasireal kudusin õhksilmused tavaliselt parempidi. Kui hiljem augud kokku lugesin, sain 268 augukest, seega pidi viimasel real silmuseid olema 268 x 3 + 2 silmust = 806 silmust. 😮 Venivat mahakudumist loomulikult enam tegema ei hakanud, lokkis niigi. 🙂

Mina Blue Bayou nr. 2-ga

Muster endiselt pärit Drops Design´ist.

Lõngaks Drops Delight, toon nr. 02. Kulus 4 tokki. Viimaseid ridu kududes hoidsin lausa hinge kinni, et lõngatokk enne salli valmimist otsa ei saaks, sest eriti mage oleks veel viimasel real lõnga jätkama hakata. 🙄 Hinge kinnihoidmisest oli vist kasu, sest mõnemeetrine jupp jäi isegi alles. 😀

Vardad nr. 3,5. Alguses kudusin 80 cm pikkuste varrastega, kuid umbes poole pealt läksin juba meetristele üle, sest sall ei tahtnud enam kuidagi peale ära mahtuda. No ja lõpuridadel oleks veel pikemaid kasutanud, kui mul oleks neid olemas olnud.

Salli mõõtudeks kujunes 69 x 161 cm.

Elukaaslase mütsi sain ka juba valmis. Nüüd tuleb ta kuidagi ainult pildi peale meelitada, et siin ka näidata saaks. 🙂

Blue Bayou

Elukaaslase ema sai 70. Sellise tähtpäeva puhul tahtsime talle kinkida natuke suurema “ümbriku”. See oli vist juba eelmise suve lõpul-sügise alguses, kui hakkasin sellele mõtlema. Esialgseks plaaniks oli kududa pleed. Kuid see tundus liiga aeganõudev ja suur projekt olevat, sest kuude kaupa poleks mul olnud aega sellega tegeleda. Kuid siis jäin vaatama Drops´i lehelt villaseid õlasalle ning seepeale mõtlesin oma plaanid ümber. Jäi vaid valida muster. Vaatasin ja valisin ning jäin selle mustri juurde pidama, kuna sellest saaks kõige suurema salli. Tegelikult on mul enda jaoks juba varem sama mustriga sall alustatud, ootab nüüd kiiremas korras edasi kudumist.

Valisin loomulikult kudumiseks suurema variandi. Tellisin lõngad ja pärast lapse triibusokkide lõpetamist, tegin salliga algust. Lõng oli mõnus ning nautisin lausa iga silmuse kudumist, sest mõnus oli jälgida värvitoonide vaheldumist ja sall “paisus” üsna kiires tempos.

Kui varrastel oli juba mingi 270 silmust, hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest sall tundus juba päris suur, kuid silmuseid vaja veel ja veel kasvatada. Kui suur ta siis 310 silmuse juures veel on? Huvi pärast mõõtsin üle – oli juba kõvasti üle 50 cm kõrge. 😮 Kuhu jäi lubatud 33 sentimeetrit, kuigi mul vaja veel kõvasti juurde kududa? Pidin lausa pikali kukkuma, sest enamus minu kudumeid ju kipuvad pigem etteantud mõõtudest palju väiksemad jääma ja siis on kõva mõttetööd ja aretamist, et vajalikud mõõdud saada. Kuid mis nüüd siis toimub? Lõng sama, vardad õiges mõõdus… o_O Ainuke põhjus, mis pähe tuli, et kudusin Addi varrastega, mis ei ole tefloniga kaetud, vaid libedad, ja silmused kippusid tulema suuremad  kui tavaliselt.

Mida nüüd siis teha? Üles harutada sinnamaani, kus 250 silmusega hakkab mustriosa? Ei ahvatlenud, sest siis oleks pidanud ikkagi teatud maalt nagu otsast peale hakkama, et lõpuks sama suurus saavutada. Aega ka polnud laialt käes. Mõtlesin siis jätkata kuni 310-ni ja kohe kududa kaks mustriosa üksteise järel ning siis sall ära lõpetada.

Kudusin ja kudusin. Juba ammu ei märganud enam lõngavärvide vaheldumist, sest read olid jube pikad ja tüütud. Kui lõpuks mustrini jõudsin, oli kergendus suur. Kudusin mustrit ja uurisin samal ajal juhendit ning salli pilti, arvutasin ja arvutasin ning tundus väga kahtlane, et saan kohe kaks mustrit üksteise otsa kududa, sest silmuste arv mustrikorduses ei klapiks. Ning pildi peal tundus, et selles osas, kus on neli mustrikordust järjest tehtud, ei algagi järgmine kordus kohe pärast esimest õhksilmust, vaid suvalisest kohast. See variant mulle küll ei meeldinud. Arvestasin siis välja, et pean kuduma vahepeal 18 rida ripsi juurde, et saaksin mustrit jälle alustada rea algusest.

Kuna aeg kippus otsa saama, lõpuks läks juba ülikiireks ja sall oli ka juba üsna suurte mõõtmetega, siis otsustasingi kududa pärast ripsi veel ainult ühe mustrikorduse ning siis ära lõpetada. Nii ka tegin.

Sall sai valmis lausa viimasel sekundil: üks päev enne pidu, s.t eile, sai lõpetatud viimased read, otsad peidetud ja pestud. Peopäeva hommikul, s.t täna, jalutasin mere äärde pildistama. Õnneks oli kõigi pildistajate jumal minuga, sest terve ilm oli heledat päikesepaistet täis, mitte nagu päev varem, kus enam hallim ja udusem olla vist ei saagi. 🙂

Selline see sall ja pildid siis said. Tuli küll väiksemate mõõtudega, kui oleks soovinud, kuid juubilar jäi kingitusega väga rahule. Huvitav kokkusattumus oli see, et tal oli kaelas täpselt samasuguste värvidega kee, sobis salliga ideaalselt. 🙂

Blue Bayou

Blue Bayou

Värvide vaheldumine

Värvide vaheldumine

Mustriosa

Mustriosa

Blue Bayou keskkoht

Süda ei lubanud kuidagimoodi salli mingisse tavalisse kingikotti toppida, selle asemel ostsin hoopis kunstitarvete poest toredad karbipooled. Värvid sai ise kokku sobitada ja karp tuli pärast ise kokku voltida. Väike kaunistus peale ja polnudki rohkem vaja. 🙂

Selline see kingitus sai

Selline see kingitus sai

Natuke andmeid ka:

Salli mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 144 cm.

Lõng: Drops Delight (beež-hall-roosa nr. 05), kulus pea 4 tokki.

Vardad: 3,5/100 cm. No ma ei tea, õpetuses oleksid pidanud vardad olema ainult 80 cm pikad, võtsin kohe meetrised, kuid isegi need jäid lõpus lühikesed. Kui oleksin salli õiges mõõdus teinud, oleks pidanud lõpuks veel pikemad vardad muretsema ja võib-olla isegi korduvalt… Viimasel real oli mul 402 silmust varrastel. 🙂

Lõpetuseks panen siia veel paar pilti, mida mere ääres tegin. Oleks tahtnud päris mere äärde ronida, kuid kahjuks trepp oli paksult jääs ning polnud tahtmist oma luude-kontidega riskima hakata.

Merevaade, 18.02.17

Natuke Rannamõisa pankrannikut

Tänud neile, kes viitsisid mu romaani läbi lugeda! 😀

Allkiri

Markuse triibusokid

Lapsele oli hädasti vaja uusi sokke, sest vanad olid juba päris lootusetult väikesed, kuidagimoodi venitas siiski veel jalga. Tegelikult alustasin nende kudumist juba sügisel. Esimese soki säärt kudusin oma tavalises teotempos korduvate harutamistega ja siis tulid kiiremad tegemised vahele. Uuesti võtsin nad käsile pärast jõule. Kuna sokke oli juba hädasti vaja, arendasin nüüd päris ahvikiirust ja ülejäänud poolteist sokki sai praktiliselt mõne vaba päevaga valmis.

Seekord tahtsin proovida neid kirjusid sokilõngu, mis ise mustri moodustavad. Läksin poodi, kuid selge mõistuse jätsin vist poeukse taha. Ei maksa ikka poest kõige soodsamat varianti valida. Värvid olid ilusad ja silma järgi tundus lõnga jämedus paras just õhemale sokile.

Kuduma hakkasin nr 2½-varrastega nagu tavaliselt. Siis tekkis esimene mõttekoht: mitu silmust vardale luua? Kuna lõng osutus siiski päris peenikeseks, tundus 48 silmust kahtlaselt vähevõitu, kuid 54 jälle liiga palju. Jäin esialgu siiski 48 juurde. Järgmine mõttekoht: kas sääreosa kududa soonikuga või parempidi koes? Esialgu otsustasin 2:2 sooniku kasuks.

Kudusin umbes 7 rida ära, siis sain säärejuppi juba lapsele jalga proovida. Jalg läks õnneks läbi. Kuid terve sääreosa soonikuga kududa ei tundunud enam ilus, sest oleks tõenäoliselt varsti koledaks veninud, seega otsustasin jätkata parempidise koega. Ja siis ei tundunud see 2:2 algus ka enam õige, seega tõmbasin vardad välja ja alustasin 1:1 soonikuga.

Kudusin jälle 7 rida ära ja läksin üle parempidisele koele. Juba enne tundus, et vardad on selle lõnga kohta liiga jämedad, sest kude jäi kuidagi jube lõtv, kuigi ma koon tugevalt, ja kui sokki veel venitada, siis tundus see suisa läbi paistvat. Sain mõned read peale soonikut tehtud, kui tõmbasin uuesti vardad välja ja alustasin nr 2-ga (esimene kord üldse nii peenikesi vardaid kasutada 🙂 ), kuid nüüd lõin silmuseid juba 56. Kohe palju parem tulemus! 🙂

Kudusin 8 rida soonikus ja edasi parempidi. Kanda sain ka mitu korda uuesti kududa, sest esimene kord ei olnud meeles, mismoodi jagada õigesti silmuseid, et poolpantentkude õigesti jookseks (tegin 9/10/9). Järgmine kord sain jagamise õigeks (10/8/10), kuid siis jätsin talla alla liiga vähe silmuseid ja soki alla jäi nagu kõrge konts. Kolmas kord (8/12/8) tuli juba normaalne kand.

Tavaliselt olen pärast kanda hakanud edasi kuduma tavalist parempidist kudet, kuid antud lõng tundus nii peenike, et otsustasin talla ka tugevama kududa, seega sai kogu tallaosa poolpatentkoe, kuid selle tulemusena on talla all kitsamad triibud ja pealpool laiemad.

Kui sain esimese soki valmis, oli tokis lõnga veel kõvasti järel, seetõttu jätkasin samaga. Tekkis isegi lootus, et äkki teise soki triibud hakkavad samamoodi jooksma. Algul jooksidki, kuid üsna varsti olid värvid ikkagi segamini ja nüüd on muster sokkidel erinev nagu siga ja kägu. 😀 Kuid harutada ei tahtnud ja mingit hullu kerimist teha, et saaks värvid õieti minema. Väga vähe jäi puudu, et oleksin üldse ühe tokiga hakkama saanud – alles varbaosa kahanduse poolepeal tuli lõnga jätkata.

Kui sokid valmis sain, ei olnud ma esialgu nendega kuigivõrd rahul: imeliku kujuga, üks ühte ja teine teist nägu. Kui aga laps need jalga ajas, tundusid täitsa oki-doki. Ja mis põhiline – laps oli ülirahul ning kiitis, et sa ikka oskad ilusaid asju teha. 😀 Nüüd vaatan isegi, et päris kobedad said. 😛

Markuse kirju lõngaga sokid

Markuse kirju lõngaga sokid

Markuse triibulised sokid

Sokkide poolpatendiga tallad

Sokkide poolpatendiga tallad

Kannad ka näha

Kannad ka näha

Lõng: Lana Gatto Socks

Vardad: nr 2

Allkiri

Pitsilised palmikutega sokid

Jõulutervitused ka siitpoolt! 

Kibekiired pühade ettevalmistused ja jõululaupäev on siis selleks korraks selja taga ja võib taas kergemalt hingata. 🙂 Eilne õhtu möödus jälle mehe lähedaste ja minu õe seltsis. Loomulikult käis ka jõuluvana, õigemini seekord jäeti ainult kott ukse taha, vana oli ise edasi läinud. Kotis olid muude kingituste seas ka ühed sokid, mille ma kudusin M.-le, elukaaslase õele.

Sokid on seekord pitsilised ja palmikutega. Muster on jälle võetud Drops Design´i lehelt. Nimeks on neil Heavenly Blue, kuid mu kootud sokkide värv ja nimi ei lähe küll kokku, pigem siis Heavenly Beige. 😀

Minu andmetel oli M.-i jalanumber 38, seega M-suurus. Tegin jälle proovilapi, kuid nagu ikka, oli minu kootud kude palju tihedam, seega oleks pidanud võtma lausa 1-2 numbrit suuremad vardad. Kuna lõng oli isegi suhteliselt peenike ja vardad 2½, siis veel jämedamaid vardaid ei kavatsenud võtta, et muster väga hõre ei jääks (nagu pitssall 😛 ). Seega mõtlesin kaval olla ja kududa samade varrastega L-suurust, kuid sääre ja jalalaba pikkuse osas jääda ikka M-suuruse juurde.

Kui ma otsisin sokkide jaoks mustrit ja käesoleva välja valisin, hakkasin juhendit lugema ja see tundus ikka päris keeruline olevat. Kuid olen juba harjunud, et Dropsi mustrite puhul on see mul igakordne jama, samas on see alati sujuvalt lahenenud, ja pärast ei saagi aru, milles üldse probleem oli. 😀 Ja nii läks ka seekord. Hakkasin aga otsast pusima. Vahepeal natuke mõttetööd, pildi uurimist, harutamist, sest alailma tahtsid teatud kohtades õhksilmused ära ununeda, ja lõpus hullu kiirustamist ning olidki lõpuks sokid valmis. Väga ilusad mu meelest, kui soolikakuju välja jätta, aga see tuli lihtsalt tihedast kudumisest ja palmikutest, mis tõmbas sokid veel kitsamaks, kuid tegelikult venis kude korralikult. Jalga sobisid hästi, kuigi labaosa jäi pikavõitu, sest nagu selgus on M.-i jalg siiski 37, kuid kokkuvõttes jäi uus omanik sokkidega rahule. 🙂

Pildid on tehtud öösel lambivalgel, seega on valgustus kohati jama ja pildid natuke udused. Tegelikult on viimasel ajal ka päeva ajal nii hämar ja udune, et tõenäoliselt poleks ma isegi keset päeva paremaid fotosid välja võlunud. 😕

Heavenly Blue-sokid

Heavenly Blue-sokid

mooni-sokid-lahemalt

Muster lähemalt

Muster lähemalt

Lõng: Drops Fabel (beež, nr. 101)

Sukavardad: 2,5

Mõnusat jõuluaja jätku teile kõigile! 

Allkiri

Ice Age nr. 2

Foorumisõber sai ka omale mütsi. Muster endiselt Drops Design´ist. Kuna nüüd sai kootud teisest lõngast, on ka mütsi olemus natuke teistsugune.

Olen tulemuses natuke pettunud, sest ootasin natuke paksemat mütsi. Kududes tundus, et tuleb igati paks ja kohev müts, kui aga mütsi ära pesin, pidin lausa kreepsud saama: müts õhuke ja luru. Õnneks pärast täielikku kuivamist tuli mõningane tugevus tagasi, kuid ikkagi jäi mu meelest õhukesevõitu. 😦 Ei teagi, mida valesti tegin, kas kudusin liiga jämedate varrastega, pesin liiga intensiivselt või ei sobinud pesuvahend – Woolite Perla (viimase osas parandasin end kohe, sest lõpuks leidsin, et Prismas on ka olemas päris õige villašampoon 🙂 ) Või pidigi müts selline tulema? Kuna plaanin mehele samast lõngast talvemütsi kududa, võtan siiski tõenäoliselt mingi muu lõnga kõrvale jooksma.

Markus oli nõus pildistamisel modelli mängima ja tema kiitis igatahes, et mõnus müts on ja ei tahtnud seda enam peast äragi võtta. 😀 Talle oli müts muidugi natuke suur. 🙂

Ice Age nr. 2 Markuse peas

Ice Age nr. 2 Markuse peas

Diana talvemüts

Ice Age nr. 2 ühelt poolt

Ice Age nr. 2 teiselt poolt

Lõng: DROPS Lima, värv nr. 0519 tumehall

Vardad nr. 4,5.

Ja veel. Eile sain ühe väga halva uudise, mis pöörab mu elu tõenäoliselt pea peale. Seega ei tea, mis sorti postitusi ja kui tihti siin edaspidi nägema hakkab. 😦

Allkiri

 

%d bloggers like this: