Käsitööaasta 2023

Tere üle pika aja ja head selle aasta jätku! 😊

Täpselt samade sõnadega alustasin aastatagust kokkuvõtet ja enam-vähem võiksin kopi-pasteeti teha ka muu kohta, mille üle ma tegelikult uhkust küll ei tunne.😕

Eelmine aasta oli tegelikult tegude- ja sündmusterohke, kuid kahjuks mitte käsitöö vallas. Läbivaks teemaks ikka maja ehitus: nüüd on välisseinad püsti, katus peal, aknad ja verandauksed ees; hetkel ootame välis- ja garaažiukse saabumist, seda juba pikemat aega.🙄

Teine pere jaoks oluline sündmus oli Markuse põhikooli lõpp, kuid enne seda tuli välja valida koolid, kuhu edasi pürgida. Meie selles osas hulluks ei läinud: teste tegi ainult kaks korda – esimene riigigümnade jaoks (Perg, Tabasalu ja Torg) ning Lilleküla ja Kristiine Gümnaasiumite jaoks teine. Vestlustel käis Perg-is ja Lillekülas ning kuna mõlemasse oleks ka esimese hooga sisse saanud, siis rohkem ei hakanudki pingutama. Mugav elukas oleks eelistanud muidugi Lillekülla minna, aga suutsin ta ikkagi “surnuks rääkida” ja lõpuks sai valitud Perg. Juhhuuu! Ma pole sekunditki kahetsenud seda otsust (loodan, et Markus ka mitte 😀 ). Ülitore kool!😍 Õppimine läheb tal igatahes hästi ja ise tundub ka rahul olevat.

Kui sisseastumiste saaga sai läbi, oli aeg hakata vana kooli lõpetama. Kõik läks nii hästi, et meie poisu lõpetas kiitusega! Võite kaks korda arvata, kas olen ülimalt uhke emps või jah.🤩🥳 Üks pilt ka siia sellest tähtsast sündmusest.

Kolmas oluline sündmus oli ka, kuid mitte midagi rõõmustamist väärt: meie maailma kalleim, armsaim, toredaim ja südamlikuim notsu Black Jack läks üsna ootamatult 29. augustil notsude paradiisi.😭 Sellest ma siin rohkem kirjutama ei hakka, sest see teema on liiga valus ja jääb mind saatma tõenäoliselt veel pikka aega. Meeletu igatsus, kurbus, lõputud enesesüüdistused ja ahastus, mille tagajärjel tunnen end kümme aastat vanemana.😥

Nii, nüüd natuke ka käsitööjuttu! 😊 Aastataguse ajaga võrreldes tuli täpselt sama tulemus: 3 lõpetatud projekti.

Aasta tagasi samal ajal oli mul pooliku tööna varrastel õhem talvemüts, mis sai valmis veebruari alguses. Olen seda hoolega kandnud, väga mõnus, soe ja ilus mu meelest.😊

Tol ajal oli ootele pandud asjade nimekirjas poolik pitsiline boolero. Kuna märtsi eelviimasel päeval toimus üks pidulik üritus, kuhu ma kavatsesin sellega minna, võtsin peale mütsi valmimist heegeldamise jälle käsile. Edenes muidugi aeglaselt ja lõpetamisega läks päris kiireks, kuid õigel päeval kandsin boolerot juba uhkusega.😍 Rohkem pole kahjuks sellega kuhugi minna olnud, ent kuu aja pärast toimub jälle seesama üritus ning tõenäoliselt on ta siis mul jälle seljas.😄

Aasta viimaseks saavutuseks jäi kootud peapael. Ilus ja mõnus, kuid kanda olen saanud vist paar korda, kuna sügisel läks kiiresti külmaks.

Lõpetatud projektid näidatud, edasi poolikute tööde nimekirja kallale, mis on, nagu alati, omajagu pikk. 😎

Praegu tegemisel:

• suure kardina heegeldamine. Aasta tagasi oli ta ootele pandud asjade nimekirjas, kuid aeg-ajalt lisasin mõne rea ikkagi juurde. Sügisel, pärast suurema masenduse lõppu, võtsin kardina tõsiselt käsile, eesmärgiga ta lõpuks ikkagi valmis saada. Tempo on ikka aeglane, sest olen kodus sidunud käsitöö tegemise koolitööde edenemisega ning töö juures saab seda teha nagunii harva, ainult vaiksemate puhkepauside ajal. Tegelikult olen edenenud juba üsna kaugele. Olin vahepeal isegi kindel, et saan asuda viimase etapi – äärepitsi kallale, kuid enne võtsin õnneks korralikuma mõõtmise ette ja selgus, et loomulikult tuleb edasi jätkata.🙄 Eks siis jätkame!😊
• sinised sõrmikud. Aastaga olen jõudnud esimese kinda lõpetada ja teisest kindast on kootud osa randmest, mõni rida pärast esimest nööpauku. Võtan kudumise tõenäoliselt aktiivsemalt ette pärast kardina valmimist.

Ootele pandud, kavas millalgi jätkata:

• uue talvemantli juurde kindad. Sama nagu eelmisel aastal: pole kottigi kastist välja võtnud.
• Mammale labakindad. Sama jutt ja arvatavasti koon need lõpuks endale.
• kootud padjakatted jõuludeks. Ei jõudnud ka sel sügisel-talvel nende jätkamiseni.🙁
• kootud pitsiline õlasall. Selle jaoks võib varsti luua uue artikli “Täiesti unustuse hõlma jäänud projektid”. Kui oma tööde nimekirja ei vaataks, ei mäletakski, et mul on midagi sellist üldse pooleli.😣
• pitsiline heegeldatud suvepluus. Vot see on alles areng: seisis oma sada aastat “Pooleli jäänud, ootavad oma aega”-nimekirjas, kuid eelmisel suvel tuli mul korraga vastupandamatu kihk seda edasi heegeldada.😁 Ei mäleta, kas sain isegi ühe motiivi lõpetatud ja järgmist alustatud või hakkas jama juba esimese juures pihta, kuid sellest tuli välja mingi kausjas moodustis.🤨 Põhjuseks tõenäoliselt vale numbriga heegelnõel!

Viimasesse “Pooleli jäänud, ootavad oma aega”-kategooriasse on üksinda jäänud sitsima heegeldatud voodikate – endiselt arenguteta. 😊

Hetkeolukord üle vaadatud, võib eluga edasi minna. Sel aastal ma ei luba enam midagi, vähemalt käsitöö osas. On, nagu on, ja läheb, nagu läheb. Võtsin hoopis eesmärgiks end rohkem liigutama hakata.🤸‍♀️ Esimese nädala kohta igatahes linnuke kirjas!✔

Olge tublid, terved ja nautige imelist talve!😊

Kootud peapael

Sel kevadel käisid kõik peapaeltega, vähemalt selline tunne jäi küll. Mina ei käinud, kuna polnud ühtegi pähe panna. Üldse on mul elu jooksul olnud ainult üks kootud peapael, kui need kunagi mu pubekaeas jälle moes olid, kuid sel kevadel kõiki neid paelakandjaid vaadates tuli lõpuks ka endal vastupandamatu soov see endale kududa. Lisaks tekkis ka otsene vajadus selle järele, kui ilmad olid päris soojad, kuid tuulised, ning müts tundus üleliigne, samas tuule tõttu kõrvad külmetasid.

Võtsin jälle Dropsi mustrid ette ja kuna soov oli just see keeruga variant teha, siis otsisin sealsetest mustritest enda arvates kõige kenama välja.

Mõnus oli neid palmikuid keerutada üle pika aja. Midagi keerulist kudumise juures ei olnud. Aga kuna ajad olid ja on siiani kiired, seoses Markuse kooli lõpetamise ning igasugu sisseastumiskatsega, töö juures ka kogu aeg rutt taga, siis kudumine venis täiega. Ilmad olid samas täpselt sellised, et oleks saanud küll ja veel peapaelaga ringi käia, aga nagu kiuste istus see ikka poolikuna varrastel.

Aga iga asi saab lõpuks läbi, nii ka mu kudumine. Tulemusega olen päris rahul, kõrvad mõnusasti soojas, ilus näeb välja ka.😊Ainult otste õmbluse pärast saan enda kallal norida küll, seda on veel vaja õppida.

Alustasin kudumist 14.04.23, valmis sai lõpuks 07.06 ja pildile täna.

Muster: https://www.garnstudio.com/pattern.php?id=8660&cid=29

Lõng: Drops Karisma, värv nr 54. Pildil on see natuke liiga lillakas, tegelikult on pigem hallikaspruun. Toon sai valitud mu kahe kevad-sügisese villase mantli ning tumesinise jope järgi – peaks kõigiga hästi sobima. 🙂

Kaal: 54 grammi.

Vardad nr 3,5.

Ei kujuta ette, millal jälle siin midagi näidata saan. Pooleli on terve hunnik asju. Tegelikult peaks pingutama, et sügiseks oma (järjekordsed) sõrmikud valmis saaks, sest olen neid oodanud juba mitu aastat, kuid erilist motti pole, sest üks kinnas on peaaegu valmis, kuid teine on ka vaja valmis teha ja ma pole sellest üldse vaimustatud.😕

Kuid juba pooleteise nädala pärast on lõpupidu, enne vaja veel üks eksam teha. Sisseastumiskatsed on juba kuu tagasi edukalt sooritatud ja uus kool mitme seast välja valitud. Ma arvan, et sai väga hea valik tehtud.😍

Mõnusat varasuve jätku!

Candy Cane Lane -müts

Olen endale kudunud juba igasuguseid mütse, kuid siiani oli puudu õhem talvemüts, millega saaksin käia kuni -10 kraadini (edasi läheb käiku juba soojem parka ning paksem müts). Panin mütsi juba ammu tööde nimekirja, kuid selle kudumiseni ei jõudnud kuidagi. Lõpuks võtsin eelmisel sügisel asja käsile. Kui tavaliselt uut projekti alustades teen kohe algust ka uue postitusega, siis seekord ununes see millegipärast tegemata, seetõttu ma isegi ei mäleta täpset alustamise aega. Vaatasin nimekirja ajaloo järgi, loodetavasti on ka õige. 😊 Lisaks tuli millalgi vahele kolimise periood, millest oli juba juttu eelmises postituses, kus kudumine eriti ei edenenud.

Drops Design’ist mustrit otsides hakkas kohe see jõulumuster meeldima. Hakkas lausa nii väga, et panin nimekirja veel paar selle mustriga kampsunit. 😄

Kudumine läks alguses üle kivide ja kändude. Esiteks tegin juba mitmendat korda selle vea, et unustasin ära, et kuigi kasvu poolest olen üsna päkapikk, siis mütsi pean millegipärast tegema M/L-suurusega. Teiseks tekkis jama ridade alguse- ja lõpuühenduskohtadega: ei tahtnud kuidagi ühenduda, nõmedad augud jäid sisse. Ei tea, kas polnud piisavalt kaua mitmevärvilist mustrit kudunud ja enam ei osanud seda või oli asi selles mustris. Samuti ei tahtnud mustris olevad “linnukesed” välja paista, ju siis tirisin lõnga liiga tugevalt. Kui olin kudumisega juba teise mustrikorra juures, sain aru, et “toodan” totaalset jama ja tõmbasin vardad välja. Võtsin järgmise suuruse ning hakkasin vahetama esimestel ja viimastel silmustel lõngu teistmoodi ning “linnukesed” kudusin eriti lõdvalt. Edasi edenes kudumine probleemideta. Siiski tegin keset mütsi mustrisse ühe suure vea. Avastasin selle muidugi jupp maad hiljem, seetõttu ei viitsinud seda enam parandama hakata. Mind igatahes ei häiri ja see näitabki, et tegemist ikkagi käsitööga. 😊

Tutti mütsile ei teinud, kuna ilma selleta on palju mugavam vajadusel mütsile lisaks veel kapuuts pähe tirida ja mingi “muna” ei jää häirima.

Olen mütsiga vähemalt paar nädalat käinud ja tulemusega igati rahul. Näeb ilus välja ja peas ka täitsa soe, kuigi tuult ei pea, aga siis läheb kapuuts lisaks. ☺

Muster: https://www.garnstudio.com/pattern.php?id=9312&cid=29

Lõng: Drops Karisma, vardad nr 3 ja 3½. Müts kaalub 77 grammi.

Alustatud 14.09.22, sai lõpuks valmis 05.02.23 (enne seisis mõnda aega ja ootas, millal mul on aega varrastelt maha kududa, otsad peita ja ära pesta). Pildid tegime täna, 25.02. Ajasin Markuse ka uksest välja, sest muidu istutakse koolivaheajal ainult tagumikku arvuti taga laiaks. Kui hommikupoole oli ilm täitsa normaalne, siis lõuna paiku hakkas vaikselt lund sadama ja kui lõpuks pildistama minekuni jõudsime, keeras tuule ka üles ning pildid said juba korraliku tuisuga tehtud. 😁

Lõppu panen pildi meie pisikesest Rannamõisa kirikust, millest mööda minnes tegin paar klõpsu.

Väga loodan, et rohkem ei tule nii pikka pausi postitustesse. Juba eelmisel suvel alustasin ühe boolero heegeldamist. Siis oli see rohkem augutäiteks, kuid nüüd märtsis on minek ühele pidulikule üritusele ja avastasin, et see boolero sobiks tõenäoliselt päris hästi mu kleidi juurde, seega nüüd on üsna kiire selle valmimisega.😀 Kui saan selle õigeks ajaks valmis, on millalgi ka uut postitust oodata. 

Järgmise korrani!☺

 

Käsitööaasta 2022

Tere üle pika aja ja head selle aasta jätku! 😊

Vahepeal on aastanumber muutunud, seega tuleks eelmise aasta tulemustele jälle otsa vaadata. Nii lühikest aasta kokkuvõtet pole tükk aega teinud, ainult 2018. aasta oma oli veel lühem, kus aasta otsa kudusin ainult mehele salli. 😁 Aasta alguses lubasin endale, et olen tubli, teen (loodetavasti) palju käsitööd ning jõuan üht-teist ka valmis ja oma tööde nimekirjaga edasi. Kuni sügiseni oligi kõva hoog sees, kuid siis tuli täielik soss ja pidur vajutati lõpuni põhja – põhjuseks vanast majast välja kolimine, selle kuni raamistikuni tühjaks tegemine, lõpuks lammutamine, ajutisse majakesse sisse kolimine, õues ehitusprahimägede sorteerimine ja uue maja ehituse algus. Elu ja asjade sisseseadmine kestab siiani. Septembrist kuni detsembrini oli ikka väga hull periood, mille kordumist küll enam ei soovi. Kaks kuud ei võtnud kordagi käsitööd kättegi, vist novembri lõpust – detsembri algusest hakkasin jälle vaikselt nokitsema.

Nüüd siis eelmise aasta tegemiste juurde.

Veebruaris sai elukaaslase ema 75. Kudusin talle kingituseks soojad sõrmikud. Eelmise aasta kokkuvõtte tegemise ajal olid nad alles pooleli. Polegi küsinud, kas ta neid kandnud üldse on. 🙂

Kuna meil on talviti töö juures üsna külm, sest meie “vaateaken” on suure klaaspinnaga ja üsna soojustamata putka, siis on mu käed seal alailma jääs. Selle vastu kudusin endale eelmisel kevadel poolsõrmikud. Sain need valmis alles märtsi lõpus, kui oli juba soe, seega jäid nad seda talve ootama. Nüüd võin öelda, et olen saanud neid päris palju “testida”, sest vahepeal suure külmaga oli meil töö juures puhketoas lausa +7° ja töötoas +13°. Normaalne või mis! 😏 Ajasin aga oma poolsõrmikud kätte ja katsugu keegi selliste kraadide juures midagi kobiseda. 😎 No täitsa teine olemine oli kohe, seega said täitsa õiged asjad kootud. 👍

Ja eelmisel aastal sai lõpuks valmis mu suvine boolero, mille alustamise aastatki ma enam ei mäleta. Tema kuulub jälle kategooriasse “Minu tippsaavutused”, sest esiteks see, et ma ta üldse lõpuks valmis pusisin mitme aasta seismise järel, on juba omaette saavutus ning boolero välimus on ka mu meelest päris uhke. 😊 Kahjuks pole veel olnud võimalust temaga kusagil uhkeldada. Eelmise aasta kokkuvõttes kuulus ta nimekirjas “Ootele pandud”-kategooriasse, seega seal nimekirjas on vähemalt mingi muutus toimunud. 😃

Nii lühike see eelmise aasta tulemus siis sai. Nüüd veel pooleli olevate asjade nimekiri, mille kohta tegin eelmisel aastal esimest korda kokkuvõtte. 😊

Praegu tegemisel: õhem talvemüts. Sellega ei tohiks väga kaua enam minna, sest olen juba kokkuvõtmisridade juures. Kuna müts oleks võinud tegelikult juba ammu valmis olla ning kasutuses, siis tegelengi praegu ainult selle kudumisega, kuid tempo on siiski päris aeglane. 😕

Ootele pandud, kavas millalgi nendega jätkata:

• uue talvemantli juurde labakindad. Pole kordagi nende kottigi kastist välja kaevanud.
• Mammale labakindad. Sama lugu nagu eelmistega.
• suure kardina heegeldamine. Sai vist mõni rida siiski tehtud. Kuna enam pole seda majagi, mille akna ette oleks kardin pidanud minema, siis sellistes hiigelmõõtudes see kindlasti enam ei tule, nagu algul oli plaanis. Kavatsen heegeldamisega siiski jätkata, et ta lõpuks köögiakna ette riputada, seega võtan selle tõenäoliselt varsti käsile.
• kootud padjakatted jõuludeks. Kuna jõuluperioodil tegelesin ainult mütsi kudumisega, jäid sel aastal padjakatted vahele.
• sinised sõrmikud. Esimesest kindast on jäänud veel teha pöial. Kevadeks võiksid ikkagi valmis saada.
• heegeldatud boolero. Sellega alustasin pärast eelmise boolero valmimist. Esimene kehapool on praktiliselt valmis. Ei mäletanudki, et ma sellega juba nii kaugele jõudsin.
• kootud pitsiline õlasall. Kavatsesin salli kududa oma kallile töökaaslasele algul juubeliks, kuid selle tähtaja lasin loomulikult üle, kuna alustasin kudumisega liiga hilja. Järgmiseks tähtajaks võtsin jõulud, kuid siis tuli peale kolimine ja muu sellele järgnev ning kudumise võisin ära unustada. Kui kahe kuu pärast hakkasin jälle käsitöö vastu huvi tundma, siis sain aru, et ei tule sellest jõulusalli plaanist enam midagi välja ja kuna ühtegi muud tähtpäeva pole lähemal ajal tulemas, siis toppisin salli kasti paremaid aegu ootama. Tõenäoliselt teen selle kunagi hoopis enda jaoks valmis. Praeguseks on kootud 28cm, aga plaan on kududa enam-vähem nii pikaks, kui lõngast jagub.

Viimaseks kategooriaks on “Pooleli juba väga kaua aega ning ootavad veel edasi”… No siin pole mingeid muudatusi: midagi ei ole juurde tulnud ega ka vähemaks läinud. Võite vaadata eelmise aasta kokkuvõtet! 😁

Saidki tibud üle loetud. Uus (käsitöö)aasta on jälle käes ja eks siingi on omad ootused ja lootused. Ootan, et see kevad saaks ruttu läbi, sest mu “väike lapsuke” hakkab sel aastal põhikooli lõpetama, kuid enne pidulikku finaali tuleb üle elada uude kooli saamise katsed. Vot selle peavalu ja närvikulu jätaks parem vahele!😬 Aga selle jama alguseni on õnneks veel paar kuud aega.😃 Loomulikult loodan, et ta katsed läheksid hästi ja saaks kuhugi normaalsesse kooli sisse ning edaspidi seal hästi hakkama. Ja et lõpueksamid oleksid edukad… Ning endale soovin loomulikult saavutusterohkemat käsitööaastat! Kuid suuri lootusi siiski sellele ei pane… Aga eks siis aasta pärast ole näha, kui palju või vähe neid saavutusi tuli.😊

Järgmise korrani! Püsige terved! 😊

Akropolis

Üks pikaaegne projekt sai lõpuks valmis. 👍

Selle boolero kudumisel puudub eelnev ajalugu, sest kui tavaliselt hakkan juba varakult siia märkmeid tegema, siis selle kohta pole ridagi. Ma isegi ei tea/mäleta, mis aastal ma kudumisega alustasin. Mustrilehe olen välja printinud 2016 a, seega juba viis aastat tagasi. Mäletan, et esimese korraga kudusin seljaosa kuhugi maale, siis järgmisel aastal sain parema varruka valmis ja siis jäi asi seisma… aastateks. Eelmisel suvel tuli korraga hull tuhin uuesti peale, kuid enne pidin muud kiiremad asjad valmis saama. Boolero sain käsile võtta 25.07.2021.

Kui olin lõpuks aru saanud, kuhu ma oma järjega jäänud olen, tuli edasi kohe error: nimelt pidin nüüd hakkama vasakut varrukat kuduma ja selleks tuli heegeldatud kett üles harutada ning sealt silmused vardale võtma. Ei teagi, kas olin kohe töö alguses esimese poole silmused ketilt valest kohast üles korjanud või tegin nüüd ketti harutades mingi vea, kuid õigeid silmuseid ei näinud ma kusagil, ainult mingi ebamäärane sodi-podi, kust üritasin silmuseid tekitada. Sain nad siiski mõningase pusimisega vardale ja kudumine võis jälle alata. Kui edaspidi mingi arusaamatus tuli mustri osas, oli nüüd hea teise varruka pealt spikerdada. 😀

Sain ka teise varruka kootud ja boolero kokku õmmeldud ning nüüd tuli hakata äärepitsi heegeldama. Lõnga oli praktiliselt terve tokk veel järel. Mõtlesin, et tulen selle kogusega vabalt välja ning jääb veel ülegi. Mõtle veel! 🙄 Olin kehaosa äärise heegeldamisega jõudnud poole peale, kui tundus juba kahtlane, et lõngast jagub, varrukateni polnud veel jõudnudki. Vaatasin seda äärist ja hakkasin kahtlema, kas see mulle üldse selga lähebki, sest kootud osa venis mõnuga, kuid heegeldist juba ei venita ning see tundus ilma selga proovimatagi hästi pingul olevat. Proovisin selga ja oligi hästi ümber, õlgade ümber oli ääris lausa kokku pressitud, ei mingit ilu ega efekti. Esimese hooga mõtlesin, et läheb ju kuidagi selga ja ei viitsi enam ümber tegema hakata, kuid pikema arutlemise peale otsustasin ikkagi äärise uuesti heegeldada, sest olen selle booleroga juba omajagu vaeva näinud ja kui sobib hästi selga, peaks tulemus olema megailus. Kuna nagunii oli kätte jõudnud juba september, ei olnud mul selle valmimisega enam kuhugi kiiret, seega aega talv otsa seda uuesti heegeldada.

Nüüd oli muidugi juba täiesti selge, et lõngaga ma enam välja ei tule. Kuna ostsin selle juba kuus aastat tagasi, kuid lõngade valik muutub väga kiiresti – vanad kaovad müügilt ja uued tulevad asemele, tekkis küsimus, kas mul on üldse lootust seda veel kusagilt juurde saada. Natuke guugeldamist ja selgus, et vähemalt Pulloveris on õige lõng täitsa olemas. Võtsin igaks juhuks lausa kaks tokki. 😀

Uuesti heegeldama asudes tegin nüüd silmuseid nii palju, et äär lausa lokkis. 😁 Varrukate pitsääred tulid samuti mõnusalt kaharad. 😊 Selga proovides ei kiskunud enam kusagilt midagi, seega harutamine ja uuesti heegeldamine tasus end igati ära.

Võtsin uuesti käsile 18.01.2022, valmis sai lõpuks 12.06 ning pildile 18.07.

Lõng: Alize Bahar (värv 143). Boolero kaalub 283 grammi.

Pikad vardad nr 3, heegelnõel nr. 2,75.

Muster nagu ikka Drops Designist

Mõnusat suve jätku kõigile! 🌞

Catch a Rainbow poolsõrmikutena

Elu on juba kaks kuud olnud lausa hullumeelselt kiire nii tööl kui kodus, seega pole tükk aega siia midagi postitanud. Tegelikult pole käsitöögi jaoks eriti aega olnud, kuid tasapisi siiski nokitsen. 🙂

Ma töötan vaateaknal ja seda sõna otseses mõttes, sest meie kontori asemel olid kunagi kaubamaja vaateaknad. 😁 Niisiis on seal kõvasti klaaspinda ja seetõttu talviti päris külm, eriti kui nädalavahetuseks küte välja jätta (vana maja ja ennegi asjad kärssama läinud). Kui siis istud tööpäeva hommikul selles “keldris” arvuti taha, on käed lühikese ajaga külmast jääs ja kanged. Eks katsu siis tööd teha! 😕 Kuna talv otsa sai niimoodi käsi külmetatud, siis otsustasin pideva käte radikal soojendamise asemel tõmmata kätte kootud sõrmitud, kuid enne tuli need loomulikult valmis saada.

Valiku tegemisel sai määravaks see, et töötan arvutiga ja sõrmed on pidevas liikumises. Seega randmesoojendajad jäid kohe valikust välja, sest need poleks tõenäoliselt üldse käes püsinud. Teine variant oligi juba poolsõrmikud.

Mustri valisin jälle Drops Design’ist – Catch a Rainbow – lihtne parempidine kude, efektiks värviüleminekutega lõng ning tore nööpidega randmeosa. Sõrmed tuli loomulikult poolikuks jätta: kudusin 4 parempidist rida, siis 3 soonikurida ning mahakudumisrea. Tõenäoliselt oleksin pidanud soonikurea asemel kuduma kas ripsi või lõpurea tegema palju lõdvemalt, sest sõrmede ülaosa on päris tihkelt ümber, kinnaste kätte panemine ning nende ära kiskumine on päris korralik ettevõtmine, kuid õnneks käes olles ei pitsita siiski midagi ning näpud liiguvad vabalt. 🙂

Nööbijahti õnneks poes korraldama ei pidanud, kaevasin põhjalikult oma nööbikasti läbi ning leidsingi sobivad. 🙂 Ja lõngki on kodustest varudest: jäi kunagisest õlasalli kudumisest üle, seega oli 0-kuluga projekt. 👍

Lõng: Drops Delight, värv 03 (sobib väga hästi töövormiga 😀 ).

Kindad kaaluvad koos nööpidega kõigest 37 grammi.

Vardad: 2,5

Alustasin kudumist 30.01, lõpetasin 27.03, pildile said lõpuks 15.05. 😀

Eks paistab, kas järgmisel talvel neid sõrmituid reaalselt vaja ka läheb, aga nüüd on nad vähemalt olemas. 🙂

Midnight Boheme Gloves

Elukaaslase ema, keda me kutsume mammaks, saab täna 75. ❤ Kui ma suvel kudusin endale sõrmikuid, oli ta nendest väga huvitatud, seega otsustasin talle juubeliks kinkida lisaks tavapärasele ümbrikule omakootud sõrmikud. 

Drops Design’ist mustrit tuulates jäin lõpuks selle peale pidama. Kudumise kohta polegi midagi erilist kirjutada. Kuna lõng oli üsna jäme, võrreldes minu sõrmikutega, siis edenes kudumine väga hästi, kui mul oli aega ja võimalust sellega vahepeal tegeleda. Harutama ei pidanud vist praktiliselt kordagi. Eks nende sõrmedega oli pusimist ja paremini saab alati, kuid lõpptulemusega võib üsna rahule jääda. Mõnusalt pehmed ja soojad said. Mamma oli igatahes kinnaste üle rõõmus.  Suurim rõõm oleks, kui ta neid kandma ka hakkaks. 😊

Alustasin kudumist 04.12, lõpetasin 29.01.

Lõng: Drops Merino Extra Fine. Kindad kaaluvad 74 grammi.

Vardad: 3 ja 3½

Mina tunnen igatahes juba õhus natuke kevadet… 😊

Layers of Winter

Kaelus on minu arvates palju mõnusam ja mugavam kui sall: ei pea teda ümber kaela kruttima, kael ei jää kunagi paljaks (mitte nagu poomisnööri meenutavate sallidega), ei teki kägistamistunnet…

Markusele oligi jälle uut õhemat kaelust vaja, mida sügisel ja kevadel külmemate ilmadega kanda. Senimaani olen neid poest ostnud ja talviseid ise kudunud, kuid nüüd otsustasin ka õhema ise valmis nikerdada.

Eelmine talvine kaelus sai kootud ümmarguse õlaosaga, mis ei jäänud üldse hästi istuma, seega nüüd kavatsesin kududa kandilise. Õpetust ei tulnud õnneks kuigi kaua otsida, leidsin selle jälle Dropsist ja imede ime – meeste osast. 😀 Tellisin halli värvi lõnga, kuid sain aru, et sedasi jääks kaelus küll jube ilmetu, seega kaevusin oma lõngajääkide kasti ja tõmbasin sealt välja tumelilla. Kohe palju ilmekam tulemus! 🙂

Väga mõnus kudumine oli, eriti juurde kasvatamiste osa. Kuna ma pole siiani ühtegi kampsunit veel kudunud, siis selle kaelusega sain eelmaitse suhu küll. 🙂  Kuna see lõige tundub nii mõnus, siis tõenäoliselt tuleb ka uus talvekaelus (kui selle järele millalgi vajadus tekib) samasugune, ainult kaks korda kõrgema soonikuga, et seda saaks kahekorra keerata, et oleks soojem.

Kudumiseks väga palju aega ei kulunudki (minu kohta): alustasin 25.09, lõpetasin 28.11, pildid tulid juba suure lume ja külmaga.

Lõngad: hall – Lana Gatto Misina. Ostsin seda lausa neli tükki, aga kulus seda ainult üks kera. Lilla – Drops Lima, kodustest jääkidest pärit, kulus umbes üks tokk.

Kaal: 110 grammi.

Vardad: 4 ja 4 ½, nii 40 kui 60cm.

Täna oli lausa super talveilm: üle kümne kraadi külma, praktiliselt tuulevaikus, päike säras… Loomulikult marssisin aeda kaelust pildistama ning tegin ka mõned aiapildid.

Kahjuks homseks lubab juba hoopis vastupidist ilma: kraadid nulli ligi, metsik tuul, taevast ähvardab kõike tulla: lund, lörtsi ja isegi jäävihma, mis on päris õudne ja liiklemiseks vägagi ohtlik. Seega tahaks tänase kohta õhata: “Oh, kaunis hetk, sa viibi veel…”

Pink Passion

Armsal töökaaslasel Epul ei olnud õhukest k/s mütsi. Käis talvise mütsiga ringi ja ütles, et palav on. Pakkusin talle mütsi tegemisel varmalt abikätt , millega ta ka nõus oli. 

Valisime koos mustri välja, selleks sai Drops’i Pink Passion ja siis läks lõnga tellimiseks. Teen praegu küll tasuta reklaami, kuid tahan kiita “Must ja roosa” e-poodi. FB käsitöögrupis kiideti taevani nende tegutsemise kiirust, seega tellisin prooviks lõngad seekord sealt. 24 tunniga oli pakk pakiautomaadis. 😮 Ristisin nad lausa kiirreageerimisrühmaks. 😀

Alustasin kudumisega 04.11 ja lõpetasin 20.11. Polegi vist enne nii kiiret kudumist teinud, arvestades, et iga päev ei õnnestunud üldse vardaid kätte võtta. Kuna muster oli väga lihtne, harutada polnud praktiliselt midagi vaja, siis läkski töö ludinal. Tundub, et Epuke jäi mütsiga rahule, sest olen tal seda juba peaski näinud. 🙂

Lõng: Drops Cotton Merino, kulus natuke rohkem kui kera, kahjuks unustasin enne üle andmist kaaluda. Värv on tegelikult helebeež, mitte hall. Võib ütelda, et mustriga kudumiseks sobib see lõng palju paremini, ei jää selline lörts kui ainult parempidi koega kududes.

Vardad: nr 3 ja 3½.

Mõnusat advendiaja algust! 

Pilt pärit: https://www.facebook.com/tallinna.saksa.kultuuriinstituut/photos/sch%C3%B6nen-1-advent/2389681437753720/

Pruunile mütsile soonik

Kui tervet mütsi kududa ei jõua, koo pool, aga tee seda hästi… 😀

Teen sellele mütsile juba teist “iluoppi”. Sain ta hulk aastaid tagasi ühelt tuttavalt, siis ta nägi välja selline

2015. aastal tegin esimese “tuunimise”, mille järel nägi ta välja selline

Müts on väga mõnus ja olen seda usinalt kandnud, kuid viimasel ajal hakkas üha rohkem närvidele käima mütsi ääres olev heegeldatud lillerida: on küll ilus, kuid mustris olevate aukude tõttu erilist sooja küll ei anna ja seega oli kohati tunne, et kõrvad on täiesti paljad. Otsustasin selle riba asemele kududa korraliku sooniku.

Sooniku kudumine on üks lihtsamaid asju üldse, paras peavalu oli hoopis selle riba mütsi küljest lahti saamine. Uurisin, mis ma uurisin, kuid ei saanudki sotti, kuidas see mütsi külge kinnitatud oli – tõenäoliselt otse selle külge heegeldatud. Lõin lõpuks riba äärest käärid sisse ja vaatasin, kas hakkab kusagilt otsast hargnema. Tuhkagi! Lõpuks lõikasin kogu riba lihtsalt ära ja lootsin, et saan kuidagimoodi ikkagi silmused vardale tekitada, ilma et kogu müts üles hargneks. Silmade vardale korjamisega polnud õnneks siiski erilist probleemi ja mingist kohast sain isegi lõpuks lõngaotsa jooksma. Kui need said korralikult vardale, lugesin nad ka üle – 128. Otsustasin 1×1 sooniku kasuks ja kudusin päris laia ääre.

Olen mütsi nüüd paar korda kandnud ja hoopis teine tera: kusagilt ei vuhise tuul sisse ja kõrvad on mõnusalt soojas. 🙂 Loodetavasti rohkem ei muuda ma selle mütsi juures enam midagi ja kannan seda, kuni augud sees. 😀

Lõng: Mondial Merino Sport

Vardad: nr 2,5 ja 40 cm pikad

Alustasin 24.09, lõpetasin 17.10, pildile sai 26.10. Selleks tuli lausa Raplasse sõita ja jõe ääres koht sisse võtta. 😀 No tegelikult oli Raplas käigul ikka muu eesmärk, kuid fotoka võtsin küll spetsiaalselt kaasa ja pildistamiskohta otsisime ka. Sealne jõe äär on ikka nii ilusaks muudetud! Lisaks korraldasime meie endi “pardiralli”, kui hetkega kihutas igast suunast mitukümmend sinikaelalist kohale, Markus luges üle ja sai neid kokku lausa 35. 😀

Panengi lõpetuseks hunniku seal tehtud pilte. 🙂

• 

• 

• 

• 

•