Isetehtud küünal

Me pole kuigi suured küünalde põletajad, kuigi küünlavalgus ja tuli mulle väga meeldivad (Draakon, s.t tuleloom ikkagi 😉 ). Põhiline küünlavalguse imetlemise aeg on meil ikka jõulupühade ajal. Ja sellest tekivad loomulikult küünalde jäägid, mida ma pole juba aegade algusest peale raatsinud ära visata. Juba üsna raske kotitäis on neid kogunenud. Ja juba mitu aastat võtan hoogu, et ise üks küünal neist jääkidest kokku sulatada. Sellekohane õpetuski mul juba ammu olemas. Täna võtsin siis asja lõpuks käsile. 🙂

Algmaterjal oli selline

Küünla algmaterjal

Ma ei tahtnud küünalt mingisse plastmassvormi valada, mis hiljem tuleb ümbert ära lõigata, vaid tahtsin klaasnõus põletatavat küünalt. Kõigepealt otsustasin kõige peenema pudi kokku sulatada ja siis suuremate tükkide kallale minna. Tahiks võtsin jämedama heegellõnga jupi, ühe otsa keerasin pliiatsi ümber, teise otsa kastsin siis hiljem sulavaha sisse ja kinnitasin plastiliiniga klaasnõu põhja. Sulatamispott oli selline.

Küünla sulatamispott

Pliidiplaadi katsin fooliumiga ja nupu keerasin 1,5-kuumusastme peale.

Mässamist jagus oma paariks tunniks, sest erinevate triipude vahel lasksin vahal taheneda ja siis kuumutasin järgmise värvi jagu vaha. Esialgselt arvatust kulus isegi rohkem küünlatükke, et potsikut täis saada.

Küünla esimene valamine

Küünla esimesed triibud

Lõpptulemus näeb välja selline. 🙂

Esimene isetehtud küünal

Küünal lähemalt

Küünla triibud

Tulemusega võib vist rahule jääda, vähemalt välimuse osas. 🙂 Kuna kohe ei raatsi küünlale tuld otsa panna, siis põlemise omaduste kohta ei oska esialgu midagi arvata. Kui millalgi see tähtis sündmus toimuma saab, eks siis annan teada. 😛

Homme siis vana aastat ära saatma! 🙂

 

 

 

Papa Valjala kihelkonna labakud

Papaks kutsume me elukaaslase isa. Laps hakkas teda niimoodi hüüdma ja loomulikult jäi see meilegi külge. 😀

Loosi tulemusena tegin mina talle seekord jõulukingi. Kuna ma olin juba varem välja mõelnud, mida ma ühele või teisele teeksin, oli nüüd vaid vaja muster välja valida. Papale tahtsin kududa ilusad labakindad nagu paar aastat tagasi L.-ile. Võtsin Kristi Jõeste blogi ette ja hakkasin ideid ammutama. Mulle hakkasid väga meeldima need meeste labakud.

Kuna Markuse kinnaste kudumisega jorutasin liiga kaua, läks lõpuks papa kinnaste kudumisega väga kiireks: alustasin umbes kaks nädalat tagasi, kuid kududa tuli salaja, et poiss ei näeks (Jõuluvana ju toob! 😉 ). Andsin endast küll parima, kuid ajaga kippus ikkagi kitsaks jääma. Kui lõpuks olin kolmel ööl mitu tundi kudumisele kõvasti pihta andnud, sain lõpuks kindad valmis. Lõpuks salaja pestud, kuivatatud ja pildistatud.

Ega selline tormamine mingit mõnu küll ei tekitanud. Tekkis mingi kudumise üleküllastus. Mulle meeldib ikka tasa ja targu ja mõnuga…

Kuid ühes asjas pean endale küll pai tegema: enne kuduma hakkamist tegin proovitöö, et mitte jälle suvaliselt kuduma hakata ning pärast raisata niigi kallist aega harutamisele.

Tulemuseks olid siis Valjala kihelkonna labakindad, kinnaste randmed on Mustjala omad.

Valjala kihelkonna labakud

Kinda ranne

Silmuseid oli varrastel 72, randme osas 60. Nüüd jääb vaid loota, et kindad ikka enam-vähem parajad said. Eks see täna õhtul juba paistab. 🙂

Lõngad: sinine, valge ja punane – Novita Nalle (75% villa, 25% polüamiidi), hall – G-B Jil (100% vill)

Vardad: 2,5.

Nüüd tuleb mul veel õele labakud kududa. Õigupoolest peaksid needki jõulukingiks minema, kuid ütlesin talle juba varakult, et saad need kätte millalgi hiljem… Nii umbes jaanide paiku… 😀

Ja ongi kohe käes aasta mõnusamaid aegu – jõulud.

MÕNUSAT PÜHADEAEGA JA KALLIST JÕULURAHU KÕIGILE!

EDIT: Kindad sobisid täpselt ja jäädi nendega väga rahule.

Uuendatud: 07.01.16

Howeara esimene õitsemine

Maikuu eelviimasel päeval sain imepisikeste õitega Howeara omanikuks. Istutasin ta kergkruusa, suvel oli õues, kasvatas uue võrse ja oktoobri keskel märkasin midagi õievarre taolist.

Esimene varreke, 16.10.15

Suur oli mu üllatus, kui paar nädalat hiljem oli võrsel juba kaks vart. 🙂

Nüüd kaks vart, 05.11.15

Väike pildiseeria varte ja õienuppude arengust.

15.11.15

Siit tulevad õied, 15.11.15

27.11.15

Õienupud, 27.11.15

07.12.15

Õienupud, 07.12.15

Esimesed õied lahti, 11.12.15

Vaade 1, 19.12.15

Vaade 2, 19.12.15

Vaade 3, 19.12.15

Vaade 4, 19.12.15

Ja tänane hilisõhtu.

Howeara hübriid, 23.12.15

9 lahtist õit, 3 nuppu, 23.12.15

Õied ühelt küljelt, 23.12.15

Õied teiselt küljelt, 23.12.15

Kui kõik õied on lõpuks lahti, teen veel pilti. Loodetavasti on pühadetralli vahel selleks ikka aega ja märkamist. 🙂

EDIT: Siin nüüd pildid 01. jaanuari seisuga. Kõik 12 õit on avanenud. 🙂

Edit: Kes otsib, see leiab. Kuid vahel võib leidmine olla ka ilma otsimata: nimelt leidsin täna kogemata oma Howeara’le lõpuks õige nime – Lava Burst. 🙂

Uuendatud: 08.03.16

Masdevallia õitseb

Märtsikuus orhideedenäituselt ostetud Masdevallia ‘Golden Tiger’ hakkas õitsema. 🙂 Esimesena lendas suvel uksest välja suvitama ja viimasena tuli tuppa tagasi, kui ööd olid juba üsna jahedad. Nüüdki istub kõige külmemas kütmata toas.

Esimene õis lahti, 15.11.15

15.11.15

02.12.15

Masdevallia õis, 02.12.15

13.12.15

 

Ökula-kindad

Kudusin pojale esimest korda labakindad. Sokke olen teinud talle juba mitu paari, kuid kinnaste osas on ta siiani pidanud leppima ainult poest ostetud Reimade-Lennede-Huppadega. Need on loomulikult väga head õues möllamiseks, kuid tahtsin, et tal oleks ka midagi “peenemat” kätte panemiseks näiteks linna minnes. Ühtlasi on need üldse esimesed laste kindad, mida kudusin. 🙂

Seekord ei hakanud kirikinnaste peale mõtlemagi. Otsisin mustrit, mis oleks lõbus ja lapsemeelne. Mulle hakkasid meeldima öökullid. 🙂 Kudusin nagu mustrilehel ette nähtud, ainult silmad tegin valge öökulli omad. Esialgu kudusin needki mustrilehe järgi, aga no sinised silmaümbrused ja valged silmad olid ikka creepy küll. 😀 Et mustrit jonksu saada, oli päris kõvasti kudumist ja harutamist, sest ega ma ju kavandit teha ei viitsinud (ei tea, millal ma end selles osas küll parandada kavatsen? 😡 ). 😳 Üritasin pildi pealt aru saada, kuidas kootud on. Nunnud ökulad tulid välja. 🙂 Lisasin kinda ülaossa lehti ning pöialdele ka natuke mustrit, et need õhukesed ei jääks.

Markuse öökullikindad

Öökullid selja poolt

Päkapikuga

Oleks tahtnud hoopis väljas pildistada. Kuid selliste ilmadega nagu praegu, võid õuepiltidega reklaamida pigem vihmavarju ja kummikuid, mitte talvekindaid. Toas jällegi pildistada on jube pime ja vilets. 😦

Lõngaks taas Titan Wool´i Winner (100% meriino), punane lõng kodustest varudest pärit akrüül (kuna ainult natuke oli vaja, siis ei hakanud villast ekstra ostma). Vardad nr 3.

Lõpetuseks tahan näidata oma viimast raamatuostu. Olen nüüd sellise raamatu uhke omanik. 400 lehekülge rahvuslikke kindamustreid ja juttu. 🙂

Kohe järgmised kindad tulevadki sellest raamatust. On juba alustatud, aga mega kiireks läheb küll selle kudumisega, sest need lähevad jõuluvana kingikotti ja pean neid salaja kuduma, et jõuluvana usku laps neid ei näeks. 😐

Edit: Kuigi väljas on korralikud soojakraadid, on laps korra oma kinnastega juba käia saanud. Paar pilti ka sel puhul.