Kõik, mis paha, jäägu maha
vana aasta selja taha.
Uus see tulgu, helgem olgu,
õnne, rõõmu jagama!
TULGU SEE AASTA MEILE KÕIGILE PAREM JA RÕÕMSAM!
On jälle kokkuvõtete tegemise aeg.
Kogu maailmale jääb loomulikult möödunud 2020. aasta meelde eelkõige “koroona-aastana”. Ei jäänud ka meie elu sellest puutumata: minu töö juures suured koondamised, enda vähenenud töökoormus, lapsel kevadine 2,5-kuune distantsõpe, mis jätkus pärast oktoobri koolivaheaega. Pidevast maskikandmisest väljaspool kodu ja muudest piirangutest ei hakka rääkimagi. Õnneks oleme siiani terved püsinud (nüüd tuleb küll kolm korda üle vasaku õla sülitada…).
Enne koroonamöllu algust lahkus meie kallis Bossekene, kuid juba 5 päeva hiljem kolis sisse Black Jack. Maikuus alustas L. suuremat sorti ehitamisega, millest tuleb meie uus ajutine elupaik. Kui see (loodetavasti) juunikuuks valmis saab, siis järgmiseks ootab ees vanast pesast väljakolimine, suur lammutamine ja edasi algab meie “eluprojekt” – uue maja ehitus, mille lõppaega ei tea küll keegi.
Kui aasta 2019 oli mul käsitöö osas praktiliselt “väljasurnud” – midagi ei edenenud ja korra tuli isegi mõte, et jätaks selle nokitsemise üldse sinnapaika, siis eelmisel aastal oli nagu taasärkamine. 2020 oli täielik mütsiaasta: valmis lausa viis mütsi.
- Jaanuaris sai lõpuks valmis juba 2017. aastal alustatud järjekordne Blue Bayou. Olen tulemusega väga rahul.
- Kudusin endale mõnusast meriinost õhemapoolse k/s mütsi.
- Järgmiseks kudusin suuremaks lapse triibumütsi. Väga vahva tulemus sai. 🙂
- Kolmas müts sel aastal oli minu erksavärviline puuvillane triibik.
- Siis valmistusin eriti külmaks talveks, kududes Markusele eriti paksu talvemütsi.
- Viimaseks mütsiks jäi Markuse õues-trööpamise-müts, kuid see kukkus nii äge välja, et nüüd käib sellega igal pool mujal kui koduõues.
- Viimaseks “saavutuseks” olid minu “Ookeanid”.
Selline see eelmine 2020. aasta sai. Nüüd uus aasta ja uued tegemised ning aasta pärast saab jälle endale aru anda, kuidas kõik välja kukkus.
Ticutacu 