Vaarikamoos

Palav on ja hingata pole midagi ning vihma ja sellega tulevat värskendust ei paista kusagilt tulevat. 🙄 Ja seetõttu ei taha ning ei jaksa midagi teha, võib-olla on osaliselt süüdi selles ka nädalatagune op. Isegi blogisse pole viitsinud midagi lisada, kuigi pildimaterjali muudkui koguneb ja koguneb. 😳

Pühapäeval võtsin end nii palju kokku, et korjasin kilo vaarikaid ning tegin neist moosi. Eelmisel aastal tegi seda elukaaslane, sest ise rabelesin tööl ja korjatud marjad oleks muidu hukka läinud. Tuli päris hea, kuigi suhkrut oleks võinud rohkem olla. 🙂 Mina suhkruga ei koonerdanud ja lisasin seda 600 grammi kilo kohta, nagu ikka. Moosipurke sai kokku kolm.

Kolm purki vaarikamoosi

Kui õhtul ilma tõttu kannatab, tuleb veel marju korjata, sest neid valmib selle kuumaga nagu seeni pärast vihma. Ja tikrid juba pudenevad. 😦

Edit: Eile lisandus veel kolm purki moosi. Ehk õnnestub laupäeval veel marju korjata.

Uuendatud: 01.08.14

 

Kaitstud: Diagnoos

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Heegeldatud kott

Paar aastat tagasi heegeldasin endale koti. Nüüd tegin õele samasuguse, küll väikeste “variatsioonidega”: heegeldasin ühevärvilise, tutti külge ei teinud ja truki asemel panin kinniseks nööbi, nööpauguks heegeldasin sama lõngaga aasa. Tulemus meeldib mulle isegi rohkem kui enda oma. 😀

Mina õe kotiga

Kott lähemalt

Koti reljeefne muster

Ülemise pildi autoriks on minu kohe seitsmene päkapikk. 😛

Lõngaks jälle Titan Wool Egitto (100% egiptuse puuvill), heegelnõel nr. 3.

Mustikamoos

Käes on jälle mustikaaeg ning eile õhtul seadsime perega sammud, õigemini rattad, metsa poole. Mustikamets asub meist umbes 10 minuti rattasõidu kaugusel. Oleme ikka igal suvel ühe tiiru sinna teinud ja mustikaid sealt kaasa toonud. Eile ka peale umbes pooleteisetunnist küürutamist olid kõigil seljad haiged, suud ja käed mustikatest sinised ning 1,6 kilo marju šašlõkiämbritesse ja karpidesse korjatud.

Eelnevad aastad oleme marjad ainult sügavkülma pannud ja siis neist midagi küpsetanud või magustoiduks teinud. Kuid sel korral tahtis L. mustikamoosi saada. Sündigu tema tahtmine. 🙂

Keetsin siis täiesti tavalisel moel. Mustikad puhastasin ära, pesin läbi, panin kihiti suhkruga potti, natuke vett ka põhja ja keetsin, kuni vahtu enam ei tulnud, ning edasi moos purki ja kaaned peale. Suhkrut panin seekord natuke vähem – 500 grammi kilo kohta, seega marju 1,6 kg ja suhkrut 800 g, et moos väga magus ei tuleks ja marjamaitse rohkem esile pääseks. Kokku tuli kuus väikest purgitäit. Saia peal oli pärast uskumatult hea. Sellest saab vist üks meie pere lemmikmoos. 🙂

Peenras paar uuendust

Siin postituses vingusin oma selja pärast ja lubasin varsti näidata, mida ma peenras tegin. Nüüd siis näitan ka. 😛

Viimati nägi ta blogis välja selline

Peenar 20.06.14

Aga mida rohkem ma seda üldpilti vaatasin, seda vähem see mulle meeldis. 😡 Vaja oli midagi muuta. Plaan küpses peas kiiresti ja ellu viisin ka ruttu. 🙂

Alustasin 02.07 Sesoonis käimisega.  Saak oli selline

Sesooni saak, 02.07.14

Lisaks taimedele sain sealt tõelise hea tuju laksu. 🙂

Ja edasi kaevama. Kohutavalt raske töö oli. 🙄 Asume ju paekaldal ja kui labidat tahta maasse suruda, siis pool lehte läheb sisse ja edasi käib kõlks – paas on vastas. 😡 Aga sellisesse sügavusse ei istuta ju midagi. Murumätta sonkimine oli köömes, põhivaev kulus paelahmakate väljakangutamisele. Kõige suurem latakas oli 29*34 cm suur (kõige laiematest külgedest mõõdetuna) ja kaalus oma 5-6 kilo. 😮 Ime, et labidas vastu pidas! Minu selg eriti ei pidanud. Pärast oli ikka päris kange ja valus. 😦 Suuremad lahmakad tassisin ühe värava juurde, kus oleme sellistest tükkidest teed moodustanud, muidu kipub seal poriseks.  Väikse pudi vedas poiss oma käruga minema.

Kui kaevatud sai, siis istutama. Ja kui istutatud ka sai, siis mees appi äärt sättima. Võttis selle töö lausa kapitaalselt ette: tegi päris uue. 5+ töö mu meelest! 🙂

Ja nüüd näeb peenar välja selline 🙂

Peenar, 08.07.14

Uus osa näeb siis välja selline

Peenra pikendus

Teisest küljest

Uus ääris tagantpoolt vaadatuna näeb välja selline

Uus peenra ääris

Mees kinnitas äärise lipid liistu külge ja nüüd oleks see nagu väike aiake. 🙂

Ja uued taimed, mis peenrasse said:

Lavendel e. Lavandula

Hemerocallis ‘Dragon Lore’

Pildi järgi peaks ta tulema selline. Kõige suurem nupp juba võtab vaikselt tooni.

Sarvkannike e. Viola cornuta

Tema kolis Külalise kõrvale vanasse ossa.

Peenras on veel päris palju ruumi, seega mõned taimed tulevad veel, mõtted on juba olemas. Ja sügise poole tuleb peenra vanasse ossa veel muudatusi. Aga neist räägin siis, kui tehtud saab. Kana ka enne muneb ja siis alles kaagutab. 😀

 

Plaaniväline õitsemine

Mu roosa Dendrobium nobile ‘Star Class’ otsustas mingit nalja teha ja keset suve paar õit valmis punnitada. 😀 Millal nupud külge tekkisid, ei teagi, kui korraga avastasin, olid juba päris suured.

Dendrobium nobile 2 õit, 11.07.14

Päikeses

Dendrobium nobile ‘Star Class’, 11.07.14

Talvel, pärast puhkeperioodi, loodan ikka korralikku õitsemist ka näha. 🙂 Aga muidu on ta tublike: kasvatab kolme uut võrset, kõige suurem on juba üsna võimas. 🙂

Midagi vana, midagi uut

Kuigi nüüd on paar päeva ilusad päikesepaistelised ilmad olnud, saab isegi mu punane ratsuritäht aru, et siiani on see suvi nõme olnud. Muidu ikka talvine õitseja otsustas oma õied lõpuks juulis lahti lüüa. 😀

Ratsuritäht/Hippeastrum, 03.07.14

Tuleb tal kaks õit.

Tulemas 2 õit

Viimati õitses vist kolm aastat tagasi, kui eelmisi pilte vaadata. Ja see aasta sain ta õitsema ka kogemata. Nimelt talvitusid mu ratsuritähed novembri algusest saati jahedas esikus ümberpööratud lillepoti all. Teised sibulad tõstsin märtsi alguses toaaknale valguse kätte, kuna õievarsi ei paistnud kusagilt tulevat, selle jätsin esialgu veel esikusse. Kui mõne aja pärast teda siis uuesti uurisin, avastasin, et vist on mingi õievarre sarnane asjandus moodustuma hakanud lehtede asemel. 😮 Jätsin ta siis edasi sinna. Vars edenes küll jube aeglaselt, kuid lõpuks sain ta tuppa päikese kätte panna ja eile siis avanes esimene õis. 🙂

Mõtlen, kas õitsema minekus mängis rolli see, et esimest korda olid nad talvel esikus (tavaliselt mitte nii jahedas sahvris) või siis see, et andsin tavalisest pikema puhkuse talle. Igatahes nüüd kordan sügisel/talvel seda eksperimenti: enne esikust ära ei võta kui õievars küljes, mingu aega kasvõi suveni. 😛

Tahan veel näidata ühte uut/vana lemmikut – pelargooni. Lapsepõlves olid nad ühed põhilised lilled kodus, mida aknalaual kasvatada. Hiljem eraldi elama asudes jäid nad unustusehõlma, kuni nüüd korraga tuli uus vaimustus peale. 🙂

Esimese varrepistiku sain sõbranna käest, kuid see on veel titt ja alles mõtleb õitsemise peale. Eile aga ostsin endale sellise kaunitari

Pelargoon/Pelargonium

Õied on sellised

Pelargooni õied

Teisest küljest

Aru ma ei saa, kas ta on viirpelargoon või mitte, sest lehtedel viirgu ei ole (veel?) ja iseloomulikku lõhna pole ka eriti tunda.

Teiseks ma ei saa aru, miks pelargoone viimasel ajal aialilledena propageeritakse? Mu noorusajal ilutsesid nad küll ainult tubades aknalaudadel. Ja nüüd kavatsen ma nad ka toaasukateks jätta. 🙂

Ja kolmandaks tahan vinguda oma seljavalu üle. Sai eile õhtul kõvasti oma peenra kallal mütatud. Aga mida ma seal tegin, näete alles mõne aja pärast. 😛

Edit: Lisan ka pildi, kus ratsuritähe mõlemad õied on lahti. Tehtud läbi akna, sest ei viitsinud teda teiste taimede vahelt välja kangutama hakata.

Ratsuritäht, 08.07.14

Ühele väikesele tibile

Mu heal sõbrannal sündis 3. mail väike tütar. :)Esimest korda tahtsin katsikukingituseks midagi ise valmis teha.

Esimeseks valikuks said papud. Sõbrannaga konsulteerides ta arvas, et need võiksid olla saapakeste moodi ja soojad, mida saab ka talvel väljas kasutada, mitte ainult iluasjad. Tegin siis sellised, nagu soovis. 🙂 Õpetus pärit siit.

Papud on jälle sarjast “Minu esimesed”. 😀 Ja esimest korda on õpetus võõrkeelne. Algul seda uurides ei saanud ma üldse asjale pihta. Hakkasin juba uut õpetust otsima, kuid otsustasin siiski proovida, et äkki ikkagi saan hakkama. Suureks abiks oli Drops Design´i sõnastik, millega asi hakkas vaikselt lõpuks “lahti hargnema”. Kui juba algus oli tehtud ning loogikale pihta sain, läks edasi juba ludinal, ei midagi keerulist. 🙂

Kuna talvel on laps juba pooleaastane, tegin papud suuremad, s.t talda tegin neli rida, silmuseid tuli rohkem ja hiljem kahandasin neid oma äranägemise järgi. Tulid päris saapakeste moodi välja küll. 😛

Kuna saapakesed on tehtud pehmest lõngast ja modelli mul ka käepärast polnud, toppisin need vormi hoidmiseks paberit täis.

Beebi papud

Papud eest

Papude äär

Lilleline nööp

Papud käivad lahti

Lõngaks oli G.F Knitting Baby Soft Stampato (100% meriinovill), heegelnõel nr. 4.

Teiseks otsustasin kududa talle sokid ja mitte tavalised, vaid pitsilised, et aga ilusam oleks. 🙂 Polegi pitsilisi siiani teinud, seega tuli juhend leida.

Õpetus pärit siit. Kõik oli ilus ja selge, kuni kudumine kannani jõudis, siis tundus, et varraste numbrid kusagilt maalt ei klapi ja kannalaka ridu jääb ka väheseks. Eks tegin siis juhendi endale sobivaks. 😛

Tulemus sai imearmas. ❤

Beebi sokid

Soki muster

Soki äär

Sokid on samuti sobivad natuke hilisemaks kandmiseks, mitte päris vastsündinule. 🙂 Lõngaks Titan Wool Baby Unito (70% meriinovill, 30% dralon), vardad 3,5.

Papud ja sokid koos

Beebi papud ja sokid

Ja kogu kingitus on selline

Kingitus

Külla pole siiski veel jõudnud, kuna üks haige ja teine haige ja kolmas… Seega loodan, et sõbranna mu blogisse ei piilu. 😎