Lapsele oli hädasti vaja uusi sokke, sest vanad olid juba päris lootusetult väikesed, kuidagimoodi venitas siiski veel jalga. Tegelikult alustasin nende kudumist juba sügisel. Esimese soki säärt kudusin oma tavalises teotempos korduvate harutamistega ja siis tulid kiiremad tegemised vahele. Uuesti võtsin nad käsile pärast jõule. Kuna sokke oli juba hädasti vaja, arendasin nüüd päris ahvikiirust ja ülejäänud poolteist sokki sai praktiliselt mõne vaba päevaga valmis.
Seekord tahtsin proovida neid kirjusid sokilõngu, mis ise mustri moodustavad. Läksin poodi, kuid selge mõistuse jätsin vist poeukse taha. Ei maksa ikka poest kõige soodsamat varianti valida. Värvid olid ilusad ja silma järgi tundus lõnga jämedus paras just õhemale sokile.
Kuduma hakkasin nr 2½-varrastega nagu tavaliselt. Siis tekkis esimene mõttekoht: mitu silmust vardale luua? Kuna lõng osutus siiski päris peenikeseks, tundus 48 silmust kahtlaselt vähevõitu, kuid 54 jälle liiga palju. Jäin esialgu siiski 48 juurde. Järgmine mõttekoht: kas sääreosa kududa soonikuga või parempidi koes? Esialgu otsustasin 2:2 sooniku kasuks.
Kudusin umbes 7 rida ära, siis sain säärejuppi juba lapsele jalga proovida. Jalg läks õnneks läbi. Kuid terve sääreosa soonikuga kududa ei tundunud enam ilus, sest oleks tõenäoliselt varsti koledaks veninud, seega otsustasin jätkata parempidise koega. Ja siis ei tundunud see 2:2 algus ka enam õige, seega tõmbasin vardad välja ja alustasin 1:1 soonikuga.
Kudusin jälle 7 rida ära ja läksin üle parempidisele koele. Juba enne tundus, et vardad on selle lõnga kohta liiga jämedad, sest kude jäi kuidagi jube lõtv, kuigi ma koon tugevalt, ja kui sokki veel venitada, siis tundus see suisa läbi paistvat. Sain mõned read peale soonikut tehtud, kui tõmbasin uuesti vardad välja ja alustasin nr 2-ga (esimene kord üldse nii peenikesi vardaid kasutada 🙂 ), kuid nüüd lõin silmuseid juba 56. Kohe palju parem tulemus! 🙂
Kudusin 8 rida soonikus ja edasi parempidi. Kanda sain ka mitu korda uuesti kududa, sest esimene kord ei olnud meeles, mismoodi jagada õigesti silmuseid, et poolpantentkude õigesti jookseks (tegin 9/10/9). Järgmine kord sain jagamise õigeks (10/8/10), kuid siis jätsin talla alla liiga vähe silmuseid ja soki alla jäi nagu kõrge konts. Kolmas kord (8/12/8) tuli juba normaalne kand.
Tavaliselt olen pärast kanda hakanud edasi kuduma tavalist parempidist kudet, kuid antud lõng tundus nii peenike, et otsustasin talla ka tugevama kududa, seega sai kogu tallaosa poolpatentkoe, kuid selle tulemusena on talla all kitsamad triibud ja pealpool laiemad.
Kui sain esimese soki valmis, oli tokis lõnga veel kõvasti järel, seetõttu jätkasin samaga. Tekkis isegi lootus, et äkki teise soki triibud hakkavad samamoodi jooksma. Algul jooksidki, kuid üsna varsti olid värvid ikkagi segamini ja nüüd on muster sokkidel erinev nagu siga ja kägu. 😀 Kuid harutada ei tahtnud ja mingit hullu kerimist teha, et saaks värvid õieti minema. Väga vähe jäi puudu, et oleksin üldse ühe tokiga hakkama saanud – alles varbaosa kahanduse poolepeal tuli lõnga jätkata.
Kui sokid valmis sain, ei olnud ma esialgu nendega kuigivõrd rahul: imeliku kujuga, üks ühte ja teine teist nägu. Kui aga laps need jalga ajas, tundusid täitsa oki-doki. Ja mis põhiline – laps oli ülirahul ning kiitis, et sa ikka oskad ilusaid asju teha. 😀 Nüüd vaatan isegi, et päris kobedad said. 😛
Markuse kirju lõngaga sokid
Sokkide poolpatendiga tallad
Kannad ka näha
Lõng: Lana Gatto Socks
Vardad: nr 2
Ticutacu 