Shokolaadi-õunakook

Eile pidasime elukaaslase ja ta isa ühist sünnipäeva. Mina küpsetasin peo jaoks šokolaadi-õunakoogi. Võtsin retsepti jälle oma “Pereköögi kokaraamatust”, kuid Toidutares on see ka olemas.

Tuli täitsa hea kook, hästi šokolaadine. Kuid küpsemiseks kulus kõvasti kauem aega. Algul hoidsin vormi ahju põhjas, aga kui küpsetusaeg sai täis ja kook ikka täiesti lödi oli, tõstsin selle ülespoole. Ei teagi, kui kaua ta lõpuks ahjus oli, kuni lõpuks praktiliselt kärsahaisu juba tulema hakkas.

Teine häda oli see, et kui alles koogi ettevalmistusi tegin ja jõudsin taina kokkusegamiseni, tundus, et see tuleb vedelapoolne. Siis jätsin selle seisma ja hakkasin alles õuntega tegelema. Kui need kooritud-puhastatud-lõigutud sain, oli taigen mõnuga paisunud ja vedelast olekust polnud enam juttugi. Kui taigna vormi kallasin ja õunatükid peale ladusin, jäi tükke omajagu üle, sest  tükeldasin 4 õuna, kuid tainas oli juba üsna tihkeks ( ) paisunud ja õunatükid taignasse ei vajunud, nagu olin eeldanud, ning neid kuivalt koogi peale jätta ka ei tundunud hea mõte. Kuid seetõttu oli lõpuks õuna maitset üsna vähe tunda ja kook oli natuke kuivapoolne, nagu ka kommentaarides lugeda võis. Teine kord olen targem ja tegelen õuntega juba varem, et taigen nii paksuks ei jõuaks paisuda.

Kolmandaks oleks tahtnud koogi kõrvale jäätist saada, aga seda meil loomulikult polnud. 😀

Šokolaadi-õunakook

Veel tegin peole Mimoosisalatit. Päris ilusa välimusega tuli, nagu tort. 😛

Mimoosisalat

Tundmatu mini vol. 2

Tervitusi üle pika aja orhideeriigist! 😀

Pole tükk aega oma orhidest midagi rääkinud ega näidanud. Pole lihtsalt olnud, millega uhkustada. Kevadel ja suve algul olid mul nii kiired ajad, et vaesed lilled jäid puhta unarusse ning häbi tunnistada, et ka kohati kuivale. Ümber sain ma nad kõik istutatud, mis seda vajasid, ja tegin selle kohta ka hoolega märkmeid, kuid vaatepilt oli päris kole: lilled puhta närtsinud ja lehed kõrbenud. 😦 Juulis-augustis vedasin enamuse jälle õue suvitama ja tagasi tuppa said alles vist 01.10. Õnneks öökülma ei saanud ja kõik olid kenasti väljas kosunud ja karastunud. Nüüd mõned kasvatavad varsi ja pungi, seega on millalgi uusi uudiseid oodata. 🙂

Seekord tahan näidata ühte minikuukinga, mis saabus minu juurde tuttava kaudu maikuus õitetuna. Õigemini õied olid, kuid toomise käigus murdus õievars ära. Postitus selle kohta on siin.

No on see alles lill! Varsti peale ümberistutamist hakkas ta kõrvalharusid hoolega kasvatama ja pungi paisutama. Kuid siis tuli mul see kiire aeg peale ja lill jäi teistega koos kuivale. 😦 Osad pungad kuivasid ära, kuid paar õit suutis siiski lahti teha ja nägin umbkaudse välimuse ära.

Nüüd õitseb ta uuesti. Ja ikka samast varrest. 😛 Igast kohast, kust aga annab vart kasvatada, seda ta ka teeb. Nii tublit kuukinga pole mul olnudki, sest tavaliselt need mul ei harune. Õied on mini kohta üsna suured ja meenutavad mu ainukest suurte valgete õitega kuukinga, kuid õiekuju pole nii ümar, on rohkem täht.

Praegu on 5 õit lahti, paar tükki veel tulemas teiselt harult. Ja võib-olla kasvatab veel midagi juurde. 🙂

Valgete õitega kaunitar päikeses, 19.10.16

Teise nurga alt

Valgete õitega minikuuking, 19.10.16

Hämaras, 16.10.16

Uute uudisteni siis! 🙂

Marineeritud kõrvits

Blogis on jälle mõnenädalane vaikus olnud. Ei, ma pole laisaks muutunud või siin kirjutamisest loobunud. Tegemist on kõvasti rohkem kui ööpäevas ja nädalas tunde või päevi. Lihtsalt siin pole mu pidevast sahmerdamisest midagi näidata. Kodustest töödest või lapse kooliasjadest pilti ju ei hakka tegema ja mis neist poolikutest kudumitestki eksponeerida. Neid tuleb aina juurde, kuid valmis ei kipu midagi saama. 😳

Hoidiste hooaeg hakkab ka ühele poole saama. Eile sai selles osas tõenäoliselt jälle selleks aastaks finišijoon ületatud: kõrvits ronis lõpuks purki. Vaatasin blogi vanu postitusi ja ma pole kolm aastat kõrvitsast midagi teinud, kuigi need meil iga aasta kompostihunniku otsas laiutavad. Üle-eelmine aasta olin häbematult laisk ja lasin kõrvitsa lausa mädanema minna, sest lükkasin muudkui sellega tegelemist edasi. 😳 Eelmisel aastal ei võtnud kõrvitsat isegi plaani, et mitte üle-eelmise aasta “äpardust” korrata.

Sel aastal enam laisk ei olnud 😀 , kuid aega ka polnud, et teda kohe ette võtta. Seisis siis oma paar nädalat keldris. Õnneks ei juhtunud selle ajaga ta´ga midagi. Üleeile õhtul hakkis L. lõpuks pool kõrvitsat ära, sest mul polnud jälle aega. Ja eile õhtul läksid siis kuubikud koos marinaadiga purki.

Vaatasin, et oma kolme ja nelja aasta tagustes postitustes pole ma andnud ühtegi vihjet retsepti kohta. Selle olen iga kord võtnud Lia Virkuse ja Pille Endeni raamatust “Nutika perenaise kokaraamat”. Retsept ise järgmine:

MARINEERITUD KÕRVITS

2 kg puhastatud kõrvitsat

Marinaad: 1,2 l vett; 700 g suhkrut; 1-2 kaneelikoort; 12 tera nelki; 12 tera vürtsi; 6 sl 30% äädikat

Puhasta kõrvits ja lõika kuubikuteks. Vala peale külm vesi (või õunamahl) ning lase seista järgmise päevani, nii jäävad kõrvitsakuubikud hiljem krõmpsuvad. Pane potti marinaadiained ja lase keema tõusta. Lisa kõrvitsakuubikud ning keda, kuni need muutuvad läbipaistvaks, kuid on veel veidi krõmpsud. Pane kõrvits purkidesse, vala peale sõelutud kuum marinaad ja kaaneta kohe.

Kuna eelmisest kõrvitsateost on nii mitu aastat möödas, siis eile uurisin retsepti ja tundsin end päris totrana, sest ei suutnud kuidagi meenutada, kas tegingi varem täpselt retsepti järgi. Mees hakkis kõrvitsat 2,2 kg ja seda oli üle poole ämbritäie. :O Marinaadi kogus retseptis tundus väga väike kõrvitsalaariga võrreldes. Keetsin lõpuks marinaadi kahekordse koguse, nii mahtusid kõrvitsakuubikud ilusti potis hulpima, muidu oleksid osad küll tõenäoliselt kuivale jäänud. Keetsin neid päris kaua, kuid suuremad tükid ei olnud ikka nii pehmed, kui oleksid võinud olla. Tuli meelde, et viimane kord lasin kõrvitsa kogemata päris lödiks keeda. Seekord ei jäänud enam jokutama ja lasingi tükkidel krõmpsumaks jääda. Purgid said kuubikuid ääretasa täis ja kui marinaadi ka lisatud sain, siis muidugi selgus, et marinaadi jäi veel päris palju järele. Algul puudu, pärast üle. 😀 Kõrvitsapurke tuli kokku 5.

Marineeritud kõrvits, 2016

Pool kõrvitsat on veel alles. Ei teagi täpselt, mida sellega teha. Moosi ma enam ei üritagi teha, kuigi 3-4 aastat tagasi vaaritasin seda üsna mitut sorti. Pole siiski meie pere meele järele. Eks siis tuleb sellest midagi küpsetada või hoopis suppi teha. 🙂

Aga mida Bosse teeb? :D

Bosse-Potsunotsu, 27.09.16

Kas Bosse-Potsunotsut veel mäletate? Selline väike, hästi karvane ja armas karvapall. Polegi temast midagi kirjutanud.

Täna saab täpselt kaks kuud tal meie juures oldud. Millega ta siis päevade kaupa tegeleb? Ikka söömise, magamise, puuri täiskakamise, kisamise, pättuste, armas-olemise ja vist ka kasvamisega. 😀 Algusaegade raskused on nüüdseks ehk seljatatud, kus tuli üle saada notsu stressist, vähesest söömisest, puuri asukoha vahetamisest, karva väljalangemisest, üsna rohkest sügamisest ja minu ülemuretsemisest.

Mõningane närvilisus (või stress?) siiski lööb aeg-ajalt välja, kus nagu otsustatakse, et vot nüüd ma kardan oma puuri teist otsa, kus hein ja rohelise kraami pall asub, ning ei juleta sinna ligigi minna, nagu näeks seal tonte või vaime. Paar esimest korda pidin end hulluks muretsema, nüüd jätan ta rahule. Käin temaga jutustamas ja julgustamas, võtan vahepeal sülle ning kui väga vaja, tõstan aga söögikausse lähemale. Nendel päevadel kutsume teda Totu-Bosseks.

Puurist väljas tal ka väga ei meeldi käia jalutamas. Ega niisama lahti maja peale polegi teda lasknud, sest siis oleks ta tõenäoliselt hetkega kadunud kuhugi prakku või millegi alla, kust enam pärast kättegi ei saa. No on meil selline paras Segasummasuvila. Käib meil selle asemel üsna palju süleringidel, mis talle meeldib. Siis saab ohtralt paitamist ja kammimist.

Üks tobe mood on tal ka: kakanurka ja -kasti eriti ei tunnistata. Vahel harva mõni häda tehakse kasti, kuigi tõstan teda üsna tihti sinna, kuid enamasti laotatakse oma “kraam” mööda puuri igale poole laiali, mida mina siis kaks korda päevas kokku korjama pean. 😀 Loodan, et kui vanemaks saadakse, tuleb rohkem mõistust pähe ja saadakse aru, mida tähendab ühte nurka oma hädade tegemine.

Aga muidu on ta lõbus ja vallatu ruigam, kes on kõik kõvasti ümber oma väikese karvase käpa keeranud. Söögiisu on hea. Lemmikud on igasugune roheline kraam: lehtsalat, rohi, porgandi- ja võilillelehed, naat, petersell, till. Köögiviljadest pistetakse hea isuga porgandit, kurki, suvikõrvitsat, aeduba, maisi ja viimase sellenädalase üllatusena ka lõpuks paprikat, mida kahe kuu jooksul ei võetud suu sissegi. Magusamast kraamist süüakse hea meelega arbuusi, mustikaid, kiivit, banaani ja ühe vaarika on ka ära söönud siiani. Heinast süüakse hästi Vitapoli oma ja krõbinatest Dr.Sterni. Ja mida siiani tahetud pole, vähemalt viimase seisuga: köögiviljadest tomatit (!), kapsast, kaalikat, uba, herneid; magusamast õuna (!), erinevaid hapukaid marju, pirni, apelsini. Ploomi ja viinamarju nagu tahetakse ja ei taheta ka. Aga eks paljud asjad on meil veel proovimata.

Nii lahe on, kui enne söögi etteandmist, millele eelneb puuri koristamine, minnakse hirmus elevile. Kukutakse viiksuma ja ruigama, mis vahel kõlab lausa üle maja. Teiseks nimeks võiks talle lausa Viiks panna. Ja siis need mööda pruuri traavimised enne sööma hakkamist ja enne õhtust magamaminekut. Siis tormatakse ringi küll üht- ja teistpidi, nii et saepuru lendab, ise vaatab vahepeal, kas me ikka näeme. 😀 Kutsume neid rõõmuringideks. 😀 No on ikka armas ja vahva tegelane! ❤ Ööks laotan ta puurile suure lina peale, et tal julgem oleks, sest maja pole me talle enam tagasi pannud. Kuu aega tagasi korra proovisime, kuid siis kaoti kiiresti majja ja välja enam väga tulla ei tahetud. Muututi kohe aremaks tagasi. Seega maja kadus uuesti puurist.

Nüüd seisab ees aeg, kus kasvuhoone hakkab varsti tühjaks saama ning aiastki pole eriti enam midagi võtta. Tõenäoliselt tuleb mahetoitu pakkuvaid poode uurima ja külastama hakkama. Loodan, et neil on ikka nii puhas kraam müügil, mida võib sellise õrna organismiga elukale pakkuda, ilma et kartma peaks, et varsti tal sussid püsti on. 😕

Panen meie kallikesest mõned pildid siia ka. Polegi viitsinud ta nina all eriti fotokaga vehkida. Peab end selle koha pealt vist parandama hakkama. 😀

Bosse, 10.08.16

Bosse-Potsunotsu, 10.08.16

Bosse mehe süles, 10.08.16

Bosse Markuse süles, 27.09.16

Bosse külje pealt, 27.09.16

Bosse tagantpoolt, 27.09.16

Olge terved ja nautige sügist! 

 

Pohlamoos 2016

“Pohlade puhastamine on ikka eriti nõme ja aeganõudev töö, võrreldes korjamisega,” kirusin omaette marju nokkides. “Kes käskis neid nii palju kokku ahnitseda, kellele üldse neid nii palju vaja oli?” Ise käskis, kes muu. Ja mis teha, kui metsaalune lausa punas pohladest. Oleks šašlõkiämbrite asemel päris ämbrid kaasas olnud, oleks vist need ka täis korjanud, kui oleks aega olnud.

Nii oligi, et kui metsas sai käidud juba 18.09, siis mitme päeva töö tulemusena said marjad puhastatud alles 25.septembriks ja moosiks keedetud päev hiljem. Ime, et oli veel üldse midagi keeta, sest suure ajapuuduse ja aeganõudva nokkimise peale läks päris palju mammusid hukka. Kuid sellegipoolest jäi peale puhastamist neid järele lausa 1300 grammi.

Lisasin marjadele 4 dl vett ja keetsin, kuni marjad pehmed. Siis lisasin potti 650 g suhkrut ja keetsin, kuni vahtu tuli. Ja seda muudkui tuli ja tuli. Mul oli ka sel päeval üsna kiire ja see vahu kraapimine muutis mind juba päris närviliseks, kuid enam-vähem kõik sai kokku riisutud ja nüüd jääb loota, et moos säilib ka, sest pohlad olid juba üsna kahtlased. 😐 Moosi sain lausa 4½ purki. Mõnedele inimestele võib moosipurgi lausa jõulupakki pista. 🙂

Rootsi pohlamoos, 2016