Sildiarhiiv: lemmikloom

Et notsul oleks soe

Jack oma pesas

Siit postitusest ei tasu mingit erilist ilu otsida, sest tegemist puht praktilise asjaga. 🙂

Jõulud olid juba ammu möödas ja kohe käes kolmekuningapäev, kuid mina mõtlesin ikka veel, mida oma karvasele nunnule jõuludeks kinkida. Kõik vajalik on tal nagu olemas kui kaaslane välja arvata, kuid seda ei saa kahjuks ruumipuuduse tõttu talle lubada. Ja korraga tuli idee: koon talle villase “magamiskoti”, mida saab talle lebopessa või kiike külje alla panna (või kuhu ta saab tahtmise korral isegi sisse pugeda), et oleks mõnus ja soe, sest see talv on end üsna madalate temperatuuridega näidanud ja elamine on seetõttu päris jahe. Kuna kudumise ajal täitus Jackil ka esimene aasta meie juures, ei hakanud eraldi kingitust selleks puhuks enam tegema, sai “kaks ühe hoobiga”.

Jacki pesa ülaltvaates

Jacki pesa ülaltvaates

Ümbriskoti pealmise osa kudusin tihedas parempidi koes, ülemisse ja alumisse äärde kudusin kuus rida ripsi. Alumisse poolde, mis läheb vastu puuri põrandat, õmblesin (käsitsi, sest masinat mul kahjuks pole) fliisi moodi kanga. Kangaääred õmblesin ka käsitsi üle, et hargnema ei hakkaks.

Pesaümbris

Pesaümbris

Kootud osa valmis-, kuid pesemata kujul oli 28×54 cm.

Ümbris koos kangaga

Ümbris koos kangaga

Sain natuke lõngajääke vähemaks: otsa said üks poolik pruun ja kaks poolikut kirjut tokki Steinbach Wolle Supersport. Tegelikult oleks võinud kootud osa laiemgi olla, kuid sobivat tooni lõngajääki enam polnud ja ostma ka selle jupikese pärast ei hakanud.

Jack puges peitu

Jack puges peitu

Vardad võtsin nr 2½, kuigi lõng oli üsna jäme, et saaks hästi tiheda koe. Kudumisega alustasin 06.01, pesa sai valmis 21.02.

Jack peidus

Jack peidus

Loodan, et Jackile hakkab pesa meeldima ning tal on seal mõnus ja soe. 🙂

Allkiri

Mälestusi Bossest

Bosse sünnipäevalillega

BOSSE-POTSUNOTSU 12.06.2016-26.01.2020

Pea kuu tagasi, 26.01 möödus juba aasta meie kalli Bossekese surmast. Vahetult pärast ta lahkumist hakkasin temast mälestusi üles kirjutama, kuid need on siiani jäänud avaldamata. Lisasin nüüd pildid juurde ja jutt tuleb enam-vähem muutmata kujul, nagu ta kunagi kirja sai.

Meie kallis Bossekene lahkus meie juurest vikerkaare taha, olles elanud 3a7k2n. Sündis pühapäeval ja lahkus pühapäeval. Tundub mingi taevaliku märgina. Samuti tundub tähenduslik, et nii sünni- kui surmaajas esinevad numbrid 1, 2, 6 ja 0, kui neil kohti vahetada. Meie juures jõudis ta olla napilt alla 3 aasta 6 kuu.

Tema kurvast lõpust ma ei hakka enam kirjutama, tegin seda juba FB-s. Samuti ei taha tagasi mõelda viimasele poolteisele kuule, kui ta juba haige oli. Tahan hoopis siia panna kirja nii palju toredaid mälestusi temast, kui vähegi meelde tuleb. Inimese mälu on ju üsna lühike, seega mis silmist, see meelest, aga seda ma ei taha lasta juhtuda, et meie kallikesest mälestusi ei jääks.

Kas saab temast veel armsamat looma olla? Ega vist. Armas oldi kohe esimesest hetkest peale, kui teda Haabersti Bosse loomapoes nägime. Kükitas oma mõõtudelt kaks korda suurema vennaga ühes puuris, Bosse nurgas, ja iga kord, kui vend läheneda üritas, tehti teisele kiiresti “tut-tut-tut…”-UFO häält. Ise oli nii pisike päkats, aga nii söakas! Juba sellepärast hakkas ta mulle meeldima. Saigi see päkapikk koju toodud. Kuna ma väga täpselt neid esimesi päevi enam ei mäleta, siis postitus selle kohta on siin.

Esimene nädal aega elas ta Markuse toas. Kuid poisile tekkis päris hull heinanohu ja Bossegi tundis end seal õnnetu ja üksikuna, sest seltskond oli rohkem suures toas. Siis otsustasin ta elamise suurde tuppa kolida, kuigi ei kujutanud hästi ette, kuhu ja kuidas, sest meie suur tuba oleks mõnes tavaelamises ikka üsna väike. L. arvas, et parem oleks ta puur hoopis suure toa kõrvale väiksesse “kolituppa” kapi peale panna. Isegi ei tea, miks mulle see idee alguses üldse ei meeldinud, kuid teoks me selle siiski vaidlemise tulemusena tegime ja see osutus ideaalseks kohaks: kogu aeg meil silma all, samas omaette. Sinna tuppa saades muutus Bosse lausa hetkega teiseks loomaks. Mäletan, kui puur sai lõpuks paika ja tema puuri lastud, kus kukuti ringi vudima ja uudistama ning kohe oli näha, et talle see koht meeldis. 🙂

Seda UFO “Tut-tut-tut…”-i kuulsime edaspidigi, kui mingi hääl talle ei meeldinud, näiteks võtmete kõlina peale. See oli nii naljakas, nagu oleks väike vanamees omaette porisenud, seepärast mõnikord kiusasime teda nende võtmetega “kontrolli” mõttes, et uuesti seda naljakat porinat kuulda. Kui ta tahtis välja näidata oma head tuju või rõõmu, siis põrises nagu õmblusmasin või nurruv kass. Kutsusimegi teda siis Õmblusmasinaks. Kui aga nälg oli majas või oli vaja meie tähelepanu võita, siis tõmmati selline vile üles, et terve maja kajas. Kui ma õhtuti hilja töölt koju tulin ja juba esikus teda hüüdsin, hakkas vile või niuks-niuks pihta ja hull puuriukse logistamine, mis sai tähendada ainult “Süüa!”

Bosse oli rosettmerisiga ja tal oli nii mõnus siidine pööristega kasukas. Eriti viimasel ajal meeldis mulle nina ta karvadesse pista ja selle sooja lõhna nuusutada. Peas oli tal lahe punkarihari ja taga musta värvi seelik – seda juba igal notsul ei ole! Kuigi tihti ma teda ei kamminud, sest kasukas püsis niisamagi ilus, kuid aeg-ajalt ikka. Selja pealt kammimist nauditi, kui aga ta selili keerasin, et kõhualust silida, siis oldi vuhh! käppadel tagasi.

Bossel oli väga huvitav pea: üks pool tume ja teine hele. Parem pool oli tumeda karvaga, selle poole silm oli ka tumedam ja valguse käes kumas punaselt, kõrv oli väljast poolenisti tume ja seest täiesti must ning isegi vaik oli must. Vasak pool oli siis valge karvaga, heledama silmaga ja valge kõrvaga, vaikki oli valge.

IMG_5037

Tal olid maailma kõige armsamad juppjalad, mis tegid vajadusel nii kiiresti vuta-vuta-vuta. Kui me paar korda üritasime teda aeda lahtiselt jalutama lasta, läks väga napilt, et oleksime põrsast ilma jäänud. Kui ma ta esimest korda panin maha kiige juures, ei jõudnud ma silmagi pilgutada, kui pandi mega kiiresti ajama elupuu alla. Sealt sain ta hädaga välja sikutatud. Järgmine üritus oli keset õue, kus ümberringi tükk tühja maad. Siis lennati raketikiirusel nulu ja selle taga oleva lauavirna poole. Sain veel ta viimastest “sabasulgedest” ja tagumisest koivast kinni, muidu oleks lauavirna alla kaotud ja sealt poleks teda enam kätte saanud. See oli ikka paras ehmatus! Rohkem aastajagu ei üritanud. Kuni L. otsustas temaga aeda “jalutama” minna. Hoiatasin küll teda, et võib ajama panna ja tuletasin eelmist korda meelde, kuid mindi ikkagi. Siis nägi oma silmaga seda “raketti”. Edaspidi panime mingi aediku talle ümber, sest suvel ilusa ilmaga ainult toas teda pidada tundus ka nõme. Panime ühe suure pealt katusega kühvli pelgupaigaks ja ega sealt välja ei tuldudki, kui just mõni võiku silma ei jäänud.

IMG_5303

Teda võis lõputult kallistada ja tuli end vägisi tagasi hoida, et teda puruks ei pigistaks, sest nii suur armastus oli ta vastu, et see otsis lihtsalt väljapääsu. Kui me Bosse võtsime, kartsin küll, et äkki ma tüdinen temast ära mingi hetk, et muutub äkki mingist hetkest vähem armsaks, sest loomatited on ju ikka maailma kõige armsamad elukad. Aga ei, tema nunnumeeter tõusis ajaga ainult ülespoole ja armastus läks aina suuremaks. Ju siis merisead on “my cup of tea”.

Bosse, 04.03.17

Ma ei kujuta ette, kas saab veel leplikumat ja kannatlikumat notsut olla? Ükskõik, mida ma temaga ette võtsin – küüntelõikus, veega pesemine, kõrvade kasimine, rasunäärme puhastamine, tagumiku torkimine, kui kõht kinni oli – kõike lasti vastu puiklemata teha. Ainult silmi pööritati, et mida sa jälle minuga teed?! Küüsi tuli küll kahekesi lõigata: mina hoidsin kinni ja L. siis naksas tangidega, aga isegi selle peale ei näidatud hambaid, kuigi see pole kaugeltki nende lemmiktegevus.

IMG_4997

Bossele meeldis väga süles olla. Lemmikkoht oli minu lõua all. Kui L. ta sülle õlale võttis ja mina teda siis paitasin ja lõua alt sügasin, ei jõudnud seda põrinat ja nina upitamist ära kuulata/vaadata, nii rahul oldi lihtsalt selle hetkega.

Bosse emmega

Bosse üks hüüdnimedest oli Notsurõõm ja Bosserõõm, sest ta naeratas meile aeg-ajalt nii armsalt. Väiksena seda ei tehtud, siis väljendati oma rõõmu rohkem “rõõmuhüpete” ja notsuralliga, kui tuisati mööda puuri ringi küll üht- ja teistpidi, mille kohta me ütlesime vuta-vuta-vuta. Vanemaks saades nägi seda kahjuks harva, aga siis tuli see armas malbe naeratus. Sama armas oli, kui end eriti mõnusalt tunti, siis haigutati niiiiiii magusasti ja ringutati ka mõnuga, nii et veniti lausa poole pikemaks. 🙂

Bosse kiiges mõnulemas

Aga põrandal konnata talle ei meeldinud, vähemalt alguses mitte. Kui me ta alles võtsime ja ta stressis oli, mõtlesime, et äkki meeldib talle põrandal jalutada. Koristasime suures toas kitsas koridoriosas vaiba hunnikusse, ehitasime barjäärid ette, et ta mujale jalutama ei läheks, sest kaob veel kuhugi alla ära, panime põrandale igasugu asju maha, et saaks alla või peale ronida, ja lasime ta siis lahti. Heal juhul mõni samm astuti kuhugi poole ja edasi kükitati hädiselt ühe koha peal ja oodati, millal ometi puuri tagasi saab. Nii palju siis jalutamisest! Korduvalt üritasime niimoodi, iga kord sama tulemus. Mingist ajast lasime ta ikka terve toa peale lahti, aga siis oli ka tavaliselt kiirjooks diivani alla peitu, kust kätte sai ainult diivanit üles tõstes. Isegi diivani kõikidele külgedele seatud tekivallidest osati end läbi kaevata ja ikka diivani alla ronida. See oli vist alles viimane aasta, kus muututi nii julgeks, et hakati ringi uudistama ja kui ka diivani alla mindi, siis mingi aja pärast tuldi sealt ka ise välja. Mingiks tähtpäevaks “kinkisime” talle jämeda kanalisatsioonitorujupi, sealt meeldis talle küll läbi traavida ja ka torusse pissiloike tekitada, sest vähemalt oldi nii viisakas poiss, et ei tehtud oma häda vaiba peale.

IMG_5304

Kuid tema puuri põhjalikult kasides käis Bosse põrandal “suvilas”: panin suure villase teki maha, puurivõre selle peale ja selle alla igasugu asju söögiks, mida tavapäevadel ei saanud – heinatoru, “porganditoru” jm, väga hea meelega uudistas, sibas ringi ja sõi kahe suu poolega. Vaheldus ikkagi!

Bosse suvilas

Mustandite hulka on jäänud pooleli postitus, kui Bossekene sai aastaseks. Hea on see nüüd siia kopida:

“Küll see aeg on ikka lennanud. Alles oli see päev, kui me tõime selle pisikese karvapalli majja, ja nüüd, 12. juunil, sai ta juba aastaseks. 🙂

On ikka väikest kasvu, kuid hästi karvane ja võimsate “sabasulgedega” ülinunnu tegelane. Kõik on enda väikese käpa ümber keeranud. Kui mees julges millalgi tunnistada, et ta ei olnud alguses eluka võtmisest kuigi vaimustatud, siis nüüd on ta üks suurematest nunnutajatest. 😛

Rollid on meil muidu endiselt nii, et laps on omanik ja mina tegevdirektor. Ning kuna mina temaga kõige rohkem mässan, siis minuga ka kõige rohkem suheldakse: nagu ma näpuotsaga teda puutun, hakkab “jutustamine” pihta: vuristab ja kudistab nagu õmblusmasin. 🙂 Minu õla külge klammerdununa süles olek on lemmikkoht.”

Bosse Musuka süles, 10.08.16

Kui Bosse oli kaks kuud meie juures elanud, tegin siia sellise postituse.

Merisead on loomad, kes armastavad peidus olemist, nii ka Bosse. Kui me ta koju tõime, oli tal puuriga kaasas ka majake. Loomulikult kaoti kohe sinna peitu ja rohkem nägu ei näidatudki, sööma-jooma ka ei tuldud. Mõtlesin, et öösel kui vaikus majas, läheb vähemalt sööma, aga tuhkagi! Mõnel elukal oli iseloom juba varakult välja kujunenud, et pigem nälg. Kaua ma seda jama välja ei kannatanud ja kuna http://www.pisi.ee-st lugesin soovitust maja ära võtta, siis võtsingi. Kohe muututi hoopis julgemaks. Kuuks ajaks jäi majake ära ja polnud mingit probleemi. Siis otsustasime vaesekese peale halastada ja panime prooviks maja tagasi. Viuhti! oldi majas jälle peidus ja jäädi tükiks ajaks sinna passima. Seega sama jama tagasi ja ei jäänudki muud üle kui maja jäädavalt ära koristada. Polnud häda midagi.

Enam ei mäleta, aga vist teiseks sünnipäevaks kinkisin talle lebokiige. Kiiges vedelemisest ei arvatud tükk aega midagi: ainult minu tõstmise peale jäädi natukeseks ajaks ja siis kaoti, kuid selle taha oli vähemalt hea peitu pugeda. Saigi ta magamisase siis kiige taha seatud. Alles üsna lõpupoole hakati aru saama, et kiiges on väga mõnus ka lebotada. Samuti, kui ta diivanile või voodisse lasime, hakati kohe pleedide-patjade-tekkide alla või taha pugema, et saaks ikka mõnusa pesa endale. Keerasimegi tekkidest-pleedidest talle pesa ja seal siis võis lõputult mõnuleda. Ainult, kui mingi hetk rahutuks muututi, oli aru saada, et nüüd tuleb temaga vetsukasti poole joosta, kuigi mõnigi piss poetati vaikselt voodisse.

IMG_5614

Bossel oli viimasel suvel suur seiklus, kui käisime kogu perega Soomes neljapäevasel automatkal. Olime ka kaks eelmist suve Läti-reisidel käinud, kuid siis läksime ühel hommikul ja järgmise päeva hilisõhtul jõudsime juba tagasi, siis ei hakanud teda väntsutama ja pidi umbes 24 tundi iseendaga ise hakkama saama. Panin talle mitme korra söögi ette ja papa-mamma käisid teda vahepeal lõbustamas. Elas üle, kuigi esimesel aastal võttis meid täielik õnnetusehunnik vastu ja tükk aega kulus, kuni iseendaks tagasi muututi. Järgmisel suvel ei tehtud see-eest enam teist nägugi, kui koju tagasi jõudsime. Kuna nüüd ei tulnud tema üksi jätmine kõne allagi, siis tuli variandid läbi kaaluda. Küla peale ei tahtnud viia, hotelli ammugi mitte, seega jäi ainult kaasavõtmine. Ostsin spetsiaalse reisipuuri. Tegelikult käisin lausa kaks korda ostmas, sest kui esimesega koju jõudsime, oli see nii väike, et ta poleks seal end liigutadagi saanud. Vahetasin siis suurema vastu. Ega sealgi ruumiga laiutada polnud, kuid ajas asja ära. Söögikuhjad ja hein said kotiga kaasa võetud, kihutasin viimasel õhtul veel rattaga linna kõige väiksemat võimalikku joogipudelit ostma, et see puuri ära mahuks.

IMG_5467

Kuna laevaga ja üle piiri minek, siis oli mul enne reisi veel paanika-Jaanika, kas talle on ka mingeid dokumente vaja nagu kassidele-koertele. FB-s naerdi mind enam-vähem kõva häälega välja. Helistasin siiski igaks juhuks kõikvõimalikud ametiasutused läbi, kuni lõpuks võisin rahulik olla, et nii väiksele loomale pole midagi vaja.

Järgmine hirm oli, kuidas ta laevasõidu autos üksinda üle elab, et äkki on mingi müra, mida kardab, äkki liiga palav… Kui laeval tuli autost ära minna, viskasin talle mingi riide (enam ei mäleta, mille) üle puuri ja polnud tal seal häda midagi.

Esimese päeva õhtuks oli ta tegelikult päris stressis: söönud-joonud polnud vist praktiliselt midagi, kuid see-eest oli ennast päris põhjalikult täis pissinud ja haises nagu tõhk. Õnneks järgmistel päevadel läks olukord juba paremaks, sööma hakati normaalselt ning hais lahtus pikapeale ära . Öösiti oli meiega koos telgis. Kuna ööd olid külmad, mässisin talle mitu kihti fliise-jopesid ümber, ainult õhuaugu jätsin. Vahepeal võtsin ta isegi endale põue ning soojendasime siis teineteist. Bosseke üldse ei kurtnud. Haigeks ka õnneks ei jäädud. Kui ta lõpuks kodupuuri tagasi sai, ei teadnud, kuhu suunas rõõmust jooksu pista. Lõpuks ometi vabadus! 😀

Selline tore ja armas lemmik oli meie Bosse-Potsunotsu. Et sul vikerkaare taga oleks kõige mõnusam ja ilusam elu! Igatseme sind väga! Käin iga päev Sinu Koha juures sulle “Tere!” ja “Head päeva!” soovimas. 

IMG_6861

Allkiri

Tere tulemast, Black Jack!

Black Jack, 05.02.20

Meie ülikallis Bosse-Potsunotsu läks notsude paradiisi 26. jaanuaril umbes kell 23:40. See oli selline šokk, et seda ei oska kirjeldada, ja väga raske on selle peale mõelda.

L. hakkas juba samal ööl korraldama, et kas annad nüüd asjad, mis Bossest järgi jäid, sõbrannale? Ma keeldusin esialgu üldse millelegi mõtlemast, ütlesin, et eks tulevik näitab, praegu ei taha ma mitte millestki mõelda. Kuid juba järgmisel õhtul tegin avalduse, et mina ilma notsuta elada ei oska, sest ainult uus loom suudab mind lohutada. Kogu päevarutiin oli sassis, toas ja minu sees üüratu tühjus, mis tuli uuesti täita. Kujutlesin ette, et L.-i poolt tuleb kohe vastuseis, kuid tema tuletas mulle ainult neid lühikeseks jäänud öid meelde ja et uus põrsas sureb ka kunagi ära. Kuid lühikesed ööd on rohkem kooliasjade süü ja kes mõtleb uut looma võttes surmale!

Kuna esimesel päeval polnud ma isegi ühtegi Bossekese süstalt suutnud liigutada, sest olin nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täielik zombie, tuli järgmisel päeval siiski Bosse järelt koristama hakata. Kohutavalt raske oli see töö, ainukeseks lohutuseks lootus, et ehk kasutab varsti uus nunnu neid asju.

Samal õhtul pidime minema toidupoeringile. Loomulikult oli kavas kohe ka Bosse poodi sisse vaadata, kust Bossekegi koju toodud sai. Kujutlesin juba vaimusilmas, kuidas astun poodi ja terve kari merisigu vaatab puuridest vastu. Või siis saatuse irooniana, et pole ühtegi looma. Ja oligi teine variant – täielik tühjus selles osas. Pettumus oli nii suur, et oleks karjuda tahtnud. Pärast mõtlesin, et ju see millekski siis hea peab olema, et kohe uut looma ei saa, et ju siis on puhkust vaja. Järgmisel päeval suundusin Lauteri tänava Zoomaailma, kus ka loomi müüakse. Jälle tühikäik! Ju siis peab kannatust varuma, kuni Ta meie juurde tuleb, aga kunagi ta ikkagi tuleb.

Guugeldasin arvuti loomapoodide otsingust vist lausa punaseks. Saatsin L.-ile sõnumi, et Punasel tänaval on ka Zoomaailm, et äkki satub millalgi sinna kanti. Ütlesin, et kiiret pole sellega. Kuid juba järgmisel päeval, reedel, 31.01, helistas, et tema nüüd poes ja tema näeb lausa nelja merisiga. Kuna mul olidki vabad päevad, lausa lendasin Lasnamäe poole. Poe leidmine oli lausa kerge, võrreldes notsude leidmisega poes. Milline kergendus, kui lõpuks leitud sain.

Olin kohe endale selgeks teinud, et tahan jälle rosetti ja võimalikult Bosse-sarnast, lausa ideaalne, kui tal seelik ka oleks. Lühikarvalist ei tahtnud ja karvutut ammugi mitte. Toredad on nad ju kõik, aga tahad ikka “oma” looma saada.

Vasakult küljelt

Võtsin puuri ees vaatluskoha sisse. Esialgu nägin ainult kahte notsut – üks musta-valgekirju ja teine musta-valge-pruuniga, mõlemad rosetid. 🙂 Majakestes paistis kaks tükki veel olevat, kes end näidata ei tahtnud. Vaatasin, et see musta-valgega käis nii imelikult nagu tagumisi jalgu järel vedades. Siis hakkas ta vett jooma, muudkui jõi ja jõi. “Hmm, kas tal on midagi viga?” läks mul signaallamp peas põlema. Oligi – tiine, nagu hiljem müüja jutust selgus, ja tema polnudki müüa seetõttu. Teine notsu lebotas rahulikult ja vaatas teise tegemisi pealt. Siis sättisid mõlemad end mõnusalt tuttu. No tore, nüüd võin vist igavesti siin puuri ääres passida, kuni midagi edasi toimuma hakkab! Õnneks müüja küsis, et kas saan loomi näidata? Arvasin, et võiks küll, kuna kõik sättisid end magama ja midagi rohkem ei toimu. Ta läks ja võttis majakesed ära ja kus siis läks elu käima: selline ringiratast kihutamine hakkas peale. 😀 Nüüd nägin ka kahte ülejäänut: mõlemad tumedad – üks lühikarvaline, teine rosett. Nagu ma seda rosetti nägin, olin “tehtud”. Ta oli nii super ilus ja armas, et pole sõnu, ja tal oli “seelik”. Pidi isane loom olema. Ainuke miinus, et nad kõik olid juba umbes viiekuused, täpset sünniaega ta ütelda ei osanud. Aga tühja sest! Mõne hetke veel vaatasin, kuid mul oli selge, et olin juba “oma” looma leidnud. Kui müüja ta puurist välja tõstis, hakkasin lausa naerma, sest ta oli nii numsiku näoga. L. oli ütelnud, et üks neist oli nagu jänes ja tema oligi täiega kodujänku näoga, ainult lontkõrvad veel puudusid. 😀 Hetkega tuli talle ka nimi – Jack, hiljem lisandus sellele veel Black. 🙂 Ja kui raske ta oli – Bossest poole suurem! 😮

Mul on jänku nägu

Kui poest välja sain, tormasin kiiresti bussipeatuse poole, sest kuigi Jack oli mul seljakotis paksu kampsuni sees, oli väljas päris nõme tuuline ja kõle sügisilm. Kartsin kõige rohkem, et saab külma. Buss pidi kuue minuti pärast tulema. Ei tea, kas buss jäi hiljaks või olid need ühed pikimad kuus minutit, aga jõudsime vahepeal ühes poes soojaski käia, aga bussi ei tulnud ega tulnud. Lõpuks, kui hakkasin juba murest päris närvi minema, ta siiski saabus. Bussis andsin siis L.-ile teada, et meil on nüüd uus loom. 🙂 Päris suur üllatus oli talle. Sõitsin bussiga Estoniasse, edasi 42-ga Roccasse, kus L.-iga kokku saime. Nagu ta Jacki kotis nägi, oli temagi võlutud. 🙂 Kuigi üritasime oma poetuurid nii kiiresti ära teha kui võimalik, muutus “kodanik” lõpuks päris kannatamatuks. “Kaua ma pean siin kitsikuses veel istuma, süüa ka tahaks juba!” Vägisi taheti kotist jalutama minna, vahepeal “degusteeriti” ka koti sisemist õmblust, aga õnneks ei maitsenud.

Black Jack jõudis meieni, 31.01.2020

Kui Markus uut notsut nägi, oli temagi ülirahul. Kohe klõpsiti esimene pilt ka. Kuna ma polnud koristamisega veel täiesti valmis jõudnud, kulus natuke aega, kuni Jack lõpuks oma elamise sai. Kahjuks pidi ta esialgu ilma kiigeta leppima, sest see ootas alles pesemist ja kuivamist. Kuid oligi parem, nagu hiljem selgus, sest kui kiike ei olnud, hakati pikapeale puuris ringi uudistama ja sööma, kui lõpuks kiik tuli, kükitati ainult selle taga. Natuke aega kannatasin, siis tõmbasin kiige lae alla, et saad selle ainult ööseks!

BJ poseerib

Tal on ka mõnusalt siidine karv, mis lausa kiiskab. Praktiliselt ühtegi valget karva pole, kõik on tume, ainult suu ümber on natuke heledat, mis jätab sellise mulje, et tal on pisike mopsus suu. BJ on hoopis “ülekullatud”, sest tumeda hulgas on mõned kuldpruunid salgud.

Paremalt küljelt

Söömisega ollakse veel paras nirutaja. Alguse asi vist, pole paljusid asju kunagi maitsta saanud. Kauss ajab toidust üle, aga sellest ei tehta praktiliselt väljagi. Kurk, porgand, hernes ja maasikas on nende päevadel jooksul nahka pandud. Õnneks erinevad salatid lähevad talle väga hästi peale, heina süüakse ja krõpsud ka maitsevad. Kakat puuris siiski jagub ja mis eriti tore – ta on tubli kakakasti kasutaja, tublim kui Bosse. :)Mitu päeva kulus, kuni veepudel avastati. Esimesed päevad istuti ses osas kuival ja hakkasin juba muretsema, kuid nüüd on sellega õnneks korras. 🙂

Täna võtsin siis BJ pildistamise ette, sest katsu sa seda “kümme musta meest pimedas toas”-tüüpi suvalise lambi valgel pildistada. 🙄  😀 Enne seda võtsin ta harjamise ette. Algul taheti vehkat teha, kuid siis vist saadi aru, et mõnus on. Kui järg jõudis rasunäärme kammiga harimiseni, püsiti jälle kenasti kaenlas paigal. Kui siis pildistamiseks läks, arvasin, et saan heal juhul Jacki tagumisi varbaid pildistada, sest ülejäänud kere jõuab kiirkorras kaadrist lahkuda, kuid mind ootas tõeline üllatus: millisesse asendisse ta voodis tõstsin, nii ka püsima jäädi. Kõik küljed said ilma vähimagi jamata üles võetud. 🙂 Pärast lasti lühikeseks hetkeks isegi mingi põrinat, siiani oldi täiesti tumm. Kuid siis saadi aru, et oih, valesti vist läks ja jäädi jälle ruttu vait. 😀

Tagumine pool

Pealtpoolt ka

Selline tegelane on meil siis nüüd. Head kooskasvamist meile! 🙂

 

Aga mida Bosse teeb? :D

Bosse-Potsunotsu, 27.09.16

Bosse-Potsunotsu, 27.09.16

Kas Bosse-Potsunotsut veel mäletate? Selline väike, hästi karvane ja armas karvapall. Polegi temast midagi kirjutanud.

Täna saab täpselt kaks kuud tal meie juures oldud. Millega ta siis päevade kaupa tegeleb? Ikka söömise, magamise, puuri täiskakamise, kisamise, pättuste, armas-olemise ja vist ka kasvamisega. 😀 Algusaegade raskused on nüüdseks ehk seljatatud, kus tuli üle saada notsu stressist, vähesest söömisest, puuri asukoha vahetamisest, karva väljalangemisest, üsna rohkest sügamisest ja minu ülemuretsemisest.

Mõningane närvilisus (või stress?) siiski lööb aeg-ajalt välja, kus nagu otsustatakse, et vot nüüd ma kardan oma puuri teist otsa, kus hein ja rohelise kraami pall asub, ning ei juleta sinna ligigi minna, nagu näeks seal tonte või vaime. Paar esimest korda pidin end hulluks muretsema, nüüd jätan ta rahule. Käin temaga jutustamas ja julgustamas, võtan vahepeal sülle ning kui väga vaja, tõstan aga söögikausse lähemale. Nendel päevadel kutsume teda Totu-Bosseks.

Puurist väljas tal ka väga ei meeldi käia jalutamas. Ega niisama lahti maja peale polegi teda lasknud, sest siis oleks ta tõenäoliselt hetkega kadunud kuhugi prakku või millegi alla, kust enam pärast kättegi ei saa. No on meil selline paras Segasummasuvila. Käib meil selle asemel üsna palju süleringidel, mis talle meeldib. Siis saab ohtralt paitamist ja kammimist.

Üks tobe mood on tal ka: kakanurka ja -kasti eriti ei tunnistata. Vahel harva mõni häda tehakse kasti, kuigi tõstan teda üsna tihti sinna, kuid enamasti laotatakse oma “kraam” mööda puuri igale poole laiali, mida mina siis kaks korda päevas kokku korjama pean. 😀 Loodan, et kui vanemaks saadakse, tuleb rohkem mõistust pähe ja saadakse aru, mida tähendab ühte nurka oma hädade tegemine.

Aga muidu on ta lõbus ja vallatu ruigam, kes on kõik kõvasti ümber oma väikese karvase käpa keeranud. Söögiisu on hea. Lemmikud on igasugune roheline kraam: lehtsalat, rohi, porgandi- ja võilillelehed, naat, petersell, till. Köögiviljadest pistetakse hea isuga porgandit, kurki, suvikõrvitsat, aeduba, maisi ja viimase sellenädalase üllatusena ka lõpuks paprikat, mida kahe kuu jooksul ei võetud suu sissegi. Magusamast kraamist süüakse hea meelega arbuusi, mustikaid, kiivit, banaani ja ühe vaarika on ka ära söönud siiani. Heinast süüakse hästi Vitapoli oma ja krõbinatest Dr.Sterni. Ja mida siiani tahetud pole, vähemalt viimase seisuga: köögiviljadest tomatit (!), kapsast, kaalikat, uba, herneid; magusamast õuna (!), erinevaid hapukaid marju, pirni, apelsini. Ploomi ja viinamarju nagu tahetakse ja ei taheta ka. Aga eks paljud asjad on meil veel proovimata.

Nii lahe on, kui enne söögi etteandmist, millele eelneb puuri koristamine, minnakse hirmus elevile. Kukutakse viiksuma ja ruigama, mis vahel kõlab lausa üle maja. Teiseks nimeks võiks talle lausa Viiks panna. Ja siis need mööda pruuri traavimised enne sööma hakkamist ja enne õhtust magamaminekut. Siis tormatakse ringi küll üht- ja teistpidi, nii et saepuru lendab, ise vaatab vahepeal, kas me ikka näeme. 😀 Kutsume neid rõõmuringideks. 😀 No on ikka armas ja vahva tegelane! ❤ Ööks laotan ta puurile suure lina peale, et tal julgem oleks, sest maja pole me talle enam tagasi pannud. Kuu aega tagasi korra proovisime, kuid siis kaoti kiiresti majja ja välja enam väga tulla ei tahetud. Muututi kohe aremaks tagasi. Seega maja kadus uuesti puurist.

Nüüd seisab ees aeg, kus kasvuhoone hakkab varsti tühjaks saama ning aiastki pole eriti enam midagi võtta. Tõenäoliselt tuleb mahetoitu pakkuvaid poode uurima ja külastama hakkama. Loodan, et neil on ikka nii puhas kraam müügil, mida võib sellise õrna organismiga elukale pakkuda, ilma et kartma peaks, et varsti tal sussid püsti on. 😕

Panen meie kallikesest mõned pildid siia ka. Polegi viitsinud ta nina all eriti fotokaga vehkida. Peab end selle koha pealt vist parandama hakkama. 😀

Bosse, 10.08.16

Bosse, 10.08.16

Bosse-Potsunotsu, 10.08.16

Bosse-Potsunotsu, 10.08.16

Bosse mehe süles, 10.08.16

Bosse mehe süles, 10.08.16

Bosse Markuse süles, 27.09.16

Bosse Markuse süles, 27.09.16

Bosse külje pealt, 27.09.16

Bosse külje pealt, 27.09.16

Bosse tagantpoolt, 27.09.16

Bosse tagantpoolt, 27.09.16

Olge terved ja nautige sügist! 

Allkiri

 

Loomad elutoas! :o

Bosse-Potsunotsu

Bosse-Potsunotsu

Saage tuttavaks, tema on meie pere kõige noorem ja väiksem pereliige Bosse-Potsunotsu – rosett-merisiga. ❤ Nagu nimest aru saada, on tegu isase notsuga. 😛 Sünniaeg on tal 12.06.2016, ostetud 01.08 Haabersti Rimi Bosse loomapoest.

Bosse teiselt poolt

Bosse teiselt poolt

Kinkisime ta Markusele 9.-ndaks sünnipäevaks. Ikkagi meie esimene koduloom! 🙂 Meil õega olid rohkem kui 20 aastat tagasi maal kassid, kuid see oli võrreldes tänapäevase loomapidamisega nagu vabapidamine. Rohkem mul koduloomadega kogemust pole.

Jõulude ajal olime nagu alati mehe õe juures ja neil oli sel ajal kääbushamster. Markusele väga meeldis ta puuri juures istuda ja oodata, millal too pesast välja ilmub. Seal ütlesingi talle poolkogemata saatusliku lause, et kingime sulle sünnipäevaks ka hamstri. Loomulikult satuti kohe vaimustusse. Kuid järgmine päev hakkasin juba kahtlema, kas MINA tahaksin meile hamstrit. Aga äkki hoopis merisiga? Väikest viisi egoist, nagu ma olen, tahan ma ju, et loom, kes meie elamisse tuleb, mulle ka meeldiks. Näiteks ma ei suudaks elu sees elada mingi roomajaga ühe katuse all. :/ Arutasin seda sõprade-töökaaslastega ja kõik andsid oma plusspunktid meriseale. 🙂

Hakkasime siis aeg-ajalt loomapoodides merisigu piilumas käima ja ennast nende pidamisega kurssi viima. Kika-poes olid lühikarvalised ja Bosse omas pikakarvalised nunsikud. Kui neid viimaseid nägin, olin esimesest hetkest armunud ja valik tehtud. ❤ Nüüd jäigi ainult sünnipäeva oodata.

Eile siis oli lõpuks see tähtis päev, mil marssisime Bosse poodi sisse ja tormasime hingevärinal puuri juurde vaatama, kes mõni neist armsatest tegelastest veel alles on, kuigi mõni päev tagasi alles sai neid imetlemas käidud. Olid ja lausa kaks tükki. Jäi ainult L. ära oodata ja oma otsus teha. Senikaua valisime kogu varustuse välja ja maksime ära.

Kui see tehtud, siis oli aega loomadega tutvuda, sest tahtsin enda jaoks selgeks teha, kumb mulle rohkem meeldib, et pärast valikut kahetsema ei hakkaks. Üks poegadest oli suurem, teine väiksem. Suurem oli pruuni-valge-mustakirju, väiksemal oli praktiliselt ainult must ja valge, silma juures natuke pruuni. Suur oli rahulikum, väiksem paras aktivist. Ja väiksem tundus nunnum. 🙂 See vist lõpuks otsustaski asja.

Kui L. lõpuks kohale jõudis, ütles, et tema nagunii ei oska valida, mina tehku valik. Hästi natuke veel kahtlesin puuri juures, kuid siis jäime pisema juurde ning nüüdseks oleme 200% kindlad, et õige valik sai tehtud. 🙂 Ta on ikka üliarmas karvapall!

Puur on meil suur – 95x57x46 – seega vajadusel saaksime teisegi põrsa sinna elama panna.

Puur ühelt poolt

Puur ühelt poolt

Puur teiselt poolt

Puur teiselt poolt

Esimesed raskused on ka nüüdseks juba üle elatud. Nimelt kuulutati välja näljastreik. Istuti aga oma majas ühe koha peal ja välja ei tuldud. No istugu, sest ikkagi võõras koht ja mingid kahtlased uued inimesed! Kuid ühtlasi ei tuldud ka sööma ja veel hullem – jooma ning nii terve õhtu ja öö. 😕 Öö otsa ei saanud ma magada, sest muudkui kuulatasin, kas puuris toimub mingit liikumist või mitte. Muffigi. 😦 Lõpuks ronisin poole viie ajal voodist välja, panin arvuti käima ja hakkasin pisi.ee-foorumist uurima, mis toimub. Esimene soovitus oli kuu aja jooksul talle maja üldse mitte panna, et ta harjuks kiiremini inimestega. Võtsingi maja ära ja kohe pandi padavai sööginurga poole ajama ning kukuti uurima, mida pakutakse. 😀

Nüüd joob ja sööb ilusti nii heina kui krõbinaid, kuid erilised lemmikud on võilillelehed. Neid võiks ta vist lõputult pista. 🙂 Ei tea, kas see on juhus, aga mulle tundub, et ta on WC-nurga ka juba omaks võtnud. 🙂 Eks meid pelgab ikka, kuid algus on paljutõotav.

Ilusat kooskasvamist meile koos Bosse-Potsunotsuga! 🙂

Allkiri