Üks laevuke läks merele, vol 2

Et mitte blogimisse jälle pikka vahet sisse jätta, näitan ruttu oma eelmises postituses lubatud “meistriteose” ette. 🙂

Nagu sügiseti tavaks, korraldatakse koolides-lasteaedades sügisandidest vastavaid näitusi, nii ka meie koolis. Eelmisel aastal valmis mehe ja lapse koostöös kurgist Kroku. Sel aastal oli mul aega jälle ise midagi valmis nikerdada.

Nagu iga kord, polnud ka nüüd ühtegi head ideed varnast võtta. Lõpuks hakkas küll midagi pähe tekkima – tegelikult üsna toredad ideed, aga kui hakkasin reaalselt ette kujutama nende valmistamist, arvasin, et hüppan siiski üle oma varju. Mõtlesin siis sõber Google’i appi võtta, et vaadata, mida toredat vastavateemalist teised inimesed teinud on. Natuke erinevate märksõnadega guugeldamist ja siis lõi mulle ette sellelt lehelt toreda laevukese. Hetkega oli selge, et tahan ka midagi taolist teha.

Kuna poest polnud ühtegi korralikus mõõdus suvikõrvitsat ega baklažaani võtta, valisin hoopis meloni. Hiljem selgus muidugi, et polnud siiski parim valik. 😦 Uuristasin koore tühjaks, lasin mehel kaalika aluseks kinnitada, grillvarras läks mastiks, kapsalehed purjedeks, võileivatikkudest ja kurgist tegin rooliratta ning tammetõrust ja redisest tuli tüürimees. Markusel lasin lipu valmistada ja guaššidega kapsalehtedest “mere” siniseks värvida. Tore laevuke tuli. 🙂

Melonist laevuke küljelt

Melonist laevuke tagant

Hommikul kahjuks ta enam nii ilus ei olnud. 😦 Kuna tegin selle suure vea, et ei viinud teda ööseks keldrisse, vaid jätsin esikusse välisukse juurde mõttega, et laev hommikul kiiruga maha ei jääks ning ehk on seal ka piisavalt jahe. Lootus läks paraku luhta, sest hommikuks oli laevuke oma purjed poolde masti “langetanud” ning meri polnud enam nii laineline, s.t kapsalehed olid üsna lössi vajunud ja melon oli veel pehmemaks muutunud. 😥 Kirusin enda rumalust päris korralikult, aga mida see enam aitab. Viisime siiski oma laevukese kooli.

Ma küll ei tea, kas viiendad klassid ka osalevad sellel näitusel, kuid uus idee on mul siiski juba olemas, kui seda peaks vaja minema, ning enam ma selliseid “vähesäilivaid” materjale kasutama ei hakka. 😕

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, miks pealkirjas on vol 2, siis vol 1 ilmus täpselt viis aastat tagasi, kui meisterdasime mehega ka ühe näituse jaoks paadi. Siis küll oli meil hoopis pooleli lasteaiaelu ning ka materjalid olid hoopis teised. 🙂

 

Kroku

Kroku

Viisin natuke aega tagasi kooli näitusele sellise eluka – Kroku.

Seekord on selle šedöövri autoriteks L. ja Markus, viimane küll taustajõuna. Kuna mina olin terve nädalavahetuse tööl ja esmaspäevaks oli vaja sügisnäituse jaoks midagi valmis meisterdada, ütlesin, et olgu tehtud ja saage kordki ise hakkama, sest siiani olen mina pidanud selliste asjadega mässama. Saidki ja väga hästi mu meelest. 🙂

Kroku ühelt poolt

Kroku teiselt poolt

Pildid tulid kahjuks natuke udused. 😦

Isetehtud küünal

Me pole kuigi suured küünalde põletajad, kuigi küünlavalgus ja tuli mulle väga meeldivad (Draakon, s.t tuleloom ikkagi 😉 ). Põhiline küünlavalguse imetlemise aeg on meil ikka jõulupühade ajal. Ja sellest tekivad loomulikult küünalde jäägid, mida ma pole juba aegade algusest peale raatsinud ära visata. Juba üsna raske kotitäis on neid kogunenud. Ja juba mitu aastat võtan hoogu, et ise üks küünal neist jääkidest kokku sulatada. Sellekohane õpetuski mul juba ammu olemas. Täna võtsin siis asja lõpuks käsile. 🙂

Algmaterjal oli selline

Küünla algmaterjal

Ma ei tahtnud küünalt mingisse plastmassvormi valada, mis hiljem tuleb ümbert ära lõigata, vaid tahtsin klaasnõus põletatavat küünalt. Kõigepealt otsustasin kõige peenema pudi kokku sulatada ja siis suuremate tükkide kallale minna. Tahiks võtsin jämedama heegellõnga jupi, ühe otsa keerasin pliiatsi ümber, teise otsa kastsin siis hiljem sulavaha sisse ja kinnitasin plastiliiniga klaasnõu põhja. Sulatamispott oli selline.

Küünla sulatamispott

Pliidiplaadi katsin fooliumiga ja nupu keerasin 1,5-kuumusastme peale.

Mässamist jagus oma paariks tunniks, sest erinevate triipude vahel lasksin vahal taheneda ja siis kuumutasin järgmise värvi jagu vaha. Esialgselt arvatust kulus isegi rohkem küünlatükke, et potsikut täis saada.

Küünla esimene valamine

Küünla esimesed triibud

Lõpptulemus näeb välja selline. 🙂

Esimene isetehtud küünal

Küünal lähemalt

Küünla triibud

Tulemusega võib vist rahule jääda, vähemalt välimuse osas. 🙂 Kuna kohe ei raatsi küünlale tuld otsa panna, siis põlemise omaduste kohta ei oska esialgu midagi arvata. Kui millalgi see tähtis sündmus toimuma saab, eks siis annan teada. 😛

Homme siis vana aastat ära saatma! 🙂

 

 

 

Sügiskompositsioon

Käes on sügis ning koolides ja lasteaedades korraldatakse näitusi sügisandidest. Nii ka meie koolis. Tuli teha kompositsioon köögiviljadest või kasvõi sügisvärvides puulehtedest. Kohustuslik loomulikult ei olnud, kuid ma otsustasin siiski proovida midagi valmis meisterdada. Viimati tegin midagi sellist kolm aastat tagasi, kui laps käis lasteaias neljandas rühmas, ja siis valmis mul sajajalgne. Nüüdki tuli esimese hooga pähe null ideed, kuid paaripäevase ajutöö ja guugeldamise abiga mõni mõte ikka tärkas.

Hullult võttis aega, vähemalt pool päeva läks ära. 🙄 Valmis siis selline seltskond: kaks kartulist siili, õunast lepatriinu (lapse lemmik! 🙂 ) ning tomatitest ja porrust kaks kärbseseent. Päris vahvad said mu meelest! 🙂 Pildistasin igast küljest üles ka. 😛

Sügiskompositsioon 2014, vaade 1

Sügiskompositsioon 2014, vaade 2

Sügiskompositsioon 2014, vaade 3

Sügiskompositsioon 2014, vaade 4

Homme tuleb see seltskond tervena veel kuidagi kooli saada. Jala minek! 🙄

Isetehtud jõulukaunistused

Aeg on lausa imekiiresti lennanud ja käes on jälle jõuludeks valmistumise periood. Üheks ettevõtmiseks on taas lasteaia jõululaat. Kui eelmisel aastal heegeldasin lumehelbeid, siis sel aastal sai kõvasti

1. paberist volditud.

Videoõpetus on siin.

Kasutasin tavalist ühekordset värvilist paberit. Kuna paberilehe suurus on üsna väike, siis väga suuri tähti neist ei saanud. Kui see blogija, kust videoõpetus pärit on, sai oma tähed kõvaks vahaga, siis mina sellega mässama ei hakanud, vaid kasutasin tavalist tärgeldusaerosooli ja juukselakki. 😀 Kõigepealt lasin tärgeldusvahendiga tähekese üle, lasin soojas kuivada, siis lasin uuesti sama vahendiga märjaks, puistasin kullapuruga üle ja kõige peale veel lakki kullapuru kinnitamiseks ning uuesti täht kuivale.

2. papptorusid kogutud. 

Õpetus on pärit siit ja kaunistamiseks ammutasin ideid siit.

Torudeks olid majapidamispaberi sisemised torud ja neid kulus mul kolm tükki. Mees värvis need kuldse aerosoolvärviga üle, pärast lõikasin 1 cm laiusteks ribadeks ja liimisin puuliimiga kokku. Kui liim oli kuivanud, kaunistasin ääri mõlemalt küljelt glitterliimiga (tuli mitu korda üle teha) ja kõige lõpuks kleepisin pärlid külge.

Mõlemad jõulukaunistused said päris kenad, seega teen tõenäoliselt millalgi endalegi neid. 🙂

EDIT: Uhkusega võin nüüd kirjutada, et kõik mu jõulukaunistused osteti laadal ära. 🙂

Üks laevuke läks merele…

Igal aastal korraldatakse lasteaias mihklipäeva puhul näitus, kuhu siis pered viivad, vastavalt teemale, omavalmistatud asju. Eelmise aasta teemaks oli “Kartul” ja meie tegime sajajalgse. Selle aasta teemaks oli juba “Mihkli Kalapidu”, kus pearõhk oli seega merel ja kalandusel. Vahemärkusena võib öelda, et lasteaia selle õppeaasta üldteema ongi “Mina elan mere ääres”. 🙂

Ideedepank oli mul loomulikult tühi, sest mulle küll meeldib meri ja elame mere ääres, aga vot näiteks mereteemaline sisustus elamutes/korterites ja mujal ei lähe mulle jällegi üldse peale. Ma ei jõudnud oma pead veel ideede otsimisega eriti vaevama hakata, kõigepealt rääkisin asjast sõbrannale ja ta kohe esimese hooga ütles, et tee paat. 💡 Lihtsuses peitub geniaalsus! Kuidas ma ise küll selle peale ei tulnud?! 🙄

Silme ette tuli kohe poolikust puuhalust laevuke, millel pulgast mast püsti ja paberist puri masti tõmmatud ning väike papist ankur veel alusele kinnitatud. Hiljem mõtlesin, et võiks väikese kalavõrgu ka juurde heegeldada, ja kõige lõpuks hüppas veel kalamees paati. 😀 Täpselt sellise laevukese mehega kahasse tegimegi, ainult ankru asemel tulid “päästerõngad”. 🙂

Ainuõige mõttena tundus paadi pildistamine mere ääres. 10 minutit jala vantsimist, mööda järsku treppi pangast alla ja seal ta oligi – hommikune udune meri. 🙂 Ja pildid said sellised:

Laev leidis endale kiiresti ka nime 🙂

Avasime uue “restorani” :D

Kuna mees ei leia juba mitmendat aastat kuidagi aega, et teha korralikku lindude söögimaja, aga mul sai sel aastal selle ootamisest mõõt täis, ütles mees, et tee siis ise mingi ajutine. Kuna muud sobivat materjali kodus polnud, sai see valmis meisterdatud tavalisest mahlapakist, alla veel tavaline pulk, kus oleks hea seista. Teise oksa külge sai majale lisaks rasvapall riputatud. Eks siis paistab, millal linnukesed “lõhna ninna saavad”, et uus söögikoht on avatud. 😀

EDIT: Nüüd on maja paar päeva üleval olnud ja täna oli aega asja uurimas käia. Toit oli majast KÕIK nahka pistetud ja rasvapalli kallal oli ka päris kõvasti maiustatud. Uus toit asemele ja ise aknast piiluma, mis toimuma hakkab. Mõne aja pärast käis puu otsas juba selline sagimine, et lust oli lihtsalt vaadata. 😀

Sajajalgne

Lapse lasteaias korraldatakse igal aastal mihklipäeva puhul näitus. Selle aasta teemaks oli “Kartul”. Iga pere pidi tooma näitusele midagi huvitavat, mis seotud kartuliga: kas näkse, kompositsiooni, meisterdusi, vigurkartuleid vms.

Ma pole kunagi meisterdada armastanud ja seetõttu pole juba oma 25-30 aastat midagi meisterdanud ei plastiliinist, savist, tammetõrudest, kastanimunadest, veel vähem kartulist. Esialgu oli paanika suur: “Oh issand, ma ei oska, ei taha, ei saa jne teha. Küsisin nii ühe kui teise käest, et andku mingigi idee, mida teha. Üks sõbrants soovitas teha kas mingi inimese nägu,  lumememm vmt. Sealt hakkas mõte vaikselt idanema ja päev enne näitust tegin siis asja valmis. Saage tuttavaks – sajajalgne. 😀 Minu arvates kukkus päris hästi teine välja. Vähemalt ise jäin väga rahule. 🙂