mille võib ristida ka ülejala-maasikamoosiks.
No küll seda maasikahooaega andis alles oodata! 🙄 Ükski aasta pole see kohale jõudnud alles keset juulit. Vaatasin järgi, et eelmisel aastal tegin täpselt samal ajal juba vaarikamoosi, kui nüüd mässasin alles maasikatega. 😮
Eelmisel reedel sai L.-il igatahes kannatus otsa ja ostis meie selleaastased moosimarjad turult ära, ei jäänud enam kõige odavamat hinda ootama. Ja see tähendas seda, et kui mina lõpetasin õhtul üheksast oma tööpäeva ja hullu jooksuga spurtisin marsa peale, siis järgmiseks kuulsin juba telefonist, et pean kodus hakkama veel moosiga tegelema, kuna need järgmise päeva õhtut enam ei kannata, kui ma jälle töölt tulen. Nujah! Õnneks võttis L. maasikate puhastamise enda peale, mina tegelesin muuga, muidu oleks küll kõik väga hilja peale jäänud.
Sel aastal marjakogustega hulluks ei läinud tänu suhteliselt kallile hinnale. Moosiks tegime 3 kilo marju, sellele 1½ kg suhkrut juurde ja moosipurke sain seekord 11. Tegin samamoodi nagu üle-eelmisel aastal: algul keetsin marjad pehmeks, keetmise käigus sai osa vahtu eemaldatud, siis purustasin marjad saumikseriga ära, lisasin suhkru ja edasi järgnes meeletu vahu kraapimine. Lausa kaks kausitäit tuli. Vahepeal tõstsin isegi poti pliidilt ära, sest pott koosneski nagu ainult vahust. Pärast seda sain siiski üsna kiiresti moosi valmis.
Ei tea, kas tänu sellele, et sooja vähe ja maasikad pole mu meelest nii magusad kui tavaliselt, ei tulnud ka moos seekord väga magus, vaid parajalt mahe ja mõnus. 🙂
Ei kujuta ette, mis marjad ja millal järgmiseks potti lähevad. Vaarikad pole igatahes valmimise nägugi. Pigem võib enne juba tikreid saada. Eks paistab!
Tänase päeva kõige toredam sündmus on see, et mul on puhkuse esimene päev. Nüüd peab küll suvi tulema!!!