BOSSE-POTSUNOTSU 12.06.2016-26.01.2020
Pea kuu tagasi, 26.01 möödus juba aasta meie kalli Bossekese surmast. Vahetult pärast ta lahkumist hakkasin temast mälestusi üles kirjutama, kuid need on siiani jäänud avaldamata. Lisasin nüüd pildid juurde ja jutt tuleb enam-vähem muutmata kujul, nagu ta kunagi kirja sai.
Meie kallis Bossekene lahkus meie juurest vikerkaare taha, olles elanud 3a7k2n. Sündis pühapäeval ja lahkus pühapäeval. Tundub mingi taevaliku märgina. Samuti tundub tähenduslik, et nii sünni- kui surmaajas esinevad numbrid 1, 2, 6 ja 0, kui neil kohti vahetada. Meie juures jõudis ta olla napilt alla 3 aasta 6 kuu.
Tema kurvast lõpust ma ei hakka enam kirjutama, tegin seda juba FB-s. Samuti ei taha tagasi mõelda viimasele poolteisele kuule, kui ta juba haige oli. Tahan hoopis siia panna kirja nii palju toredaid mälestusi temast, kui vähegi meelde tuleb. Inimese mälu on ju üsna lühike, seega mis silmist, see meelest, aga seda ma ei taha lasta juhtuda, et meie kallikesest mälestusi ei jääks.
Kas saab temast veel armsamat looma olla? Ega vist. Armas oldi kohe esimesest hetkest peale, kui teda Haabersti Bosse loomapoes nägime. Kükitas oma mõõtudelt kaks korda suurema vennaga ühes puuris, Bosse nurgas, ja iga kord, kui vend läheneda üritas, tehti teisele kiiresti “tut-tut-tut…”-UFO häält. Ise oli nii pisike päkats, aga nii söakas! Juba sellepärast hakkas ta mulle meeldima. Saigi see päkapikk koju toodud. Kuna ma väga täpselt neid esimesi päevi enam ei mäleta, siis postitus selle kohta on siin.
Esimene nädal aega elas ta Markuse toas. Kuid poisile tekkis päris hull heinanohu ja Bossegi tundis end seal õnnetu ja üksikuna, sest seltskond oli rohkem suures toas. Siis otsustasin ta elamise suurde tuppa kolida, kuigi ei kujutanud hästi ette, kuhu ja kuidas, sest meie suur tuba oleks mõnes tavaelamises ikka üsna väike. L. arvas, et parem oleks ta puur hoopis suure toa kõrvale väiksesse “kolituppa” kapi peale panna. Isegi ei tea, miks mulle see idee alguses üldse ei meeldinud, kuid teoks me selle siiski vaidlemise tulemusena tegime ja see osutus ideaalseks kohaks: kogu aeg meil silma all, samas omaette. Sinna tuppa saades muutus Bosse lausa hetkega teiseks loomaks. Mäletan, kui puur sai lõpuks paika ja tema puuri lastud, kus kukuti ringi vudima ja uudistama ning kohe oli näha, et talle see koht meeldis. 🙂
Seda UFO “Tut-tut-tut…”-i kuulsime edaspidigi, kui mingi hääl talle ei meeldinud, näiteks võtmete kõlina peale. See oli nii naljakas, nagu oleks väike vanamees omaette porisenud, seepärast mõnikord kiusasime teda nende võtmetega “kontrolli” mõttes, et uuesti seda naljakat porinat kuulda. Kui ta tahtis välja näidata oma head tuju või rõõmu, siis põrises nagu õmblusmasin või nurruv kass. Kutsusimegi teda siis Õmblusmasinaks. Kui aga nälg oli majas või oli vaja meie tähelepanu võita, siis tõmmati selline vile üles, et terve maja kajas. Kui ma õhtuti hilja töölt koju tulin ja juba esikus teda hüüdsin, hakkas vile või niuks-niuks pihta ja hull puuriukse logistamine, mis sai tähendada ainult “Süüa!”
Bosse oli rosettmerisiga ja tal oli nii mõnus siidine pööristega kasukas. Eriti viimasel ajal meeldis mulle nina ta karvadesse pista ja selle sooja lõhna nuusutada. Peas oli tal lahe punkarihari ja taga musta värvi seelik – seda juba igal notsul ei ole! Kuigi tihti ma teda ei kamminud, sest kasukas püsis niisamagi ilus, kuid aeg-ajalt ikka. Selja pealt kammimist nauditi, kui aga ta selili keerasin, et kõhualust silida, siis oldi vuhh! käppadel tagasi.
Bossel oli väga huvitav pea: üks pool tume ja teine hele. Parem pool oli tumeda karvaga, selle poole silm oli ka tumedam ja valguse käes kumas punaselt, kõrv oli väljast poolenisti tume ja seest täiesti must ning isegi vaik oli must. Vasak pool oli siis valge karvaga, heledama silmaga ja valge kõrvaga, vaikki oli valge.
Tal olid maailma kõige armsamad juppjalad, mis tegid vajadusel nii kiiresti vuta-vuta-vuta. Kui me paar korda üritasime teda aeda lahtiselt jalutama lasta, läks väga napilt, et oleksime põrsast ilma jäänud. Kui ma ta esimest korda panin maha kiige juures, ei jõudnud ma silmagi pilgutada, kui pandi mega kiiresti ajama elupuu alla. Sealt sain ta hädaga välja sikutatud. Järgmine üritus oli keset õue, kus ümberringi tükk tühja maad. Siis lennati raketikiirusel nulu ja selle taga oleva lauavirna poole. Sain veel ta viimastest “sabasulgedest” ja tagumisest koivast kinni, muidu oleks lauavirna alla kaotud ja sealt poleks teda enam kätte saanud. See oli ikka paras ehmatus! Rohkem aastajagu ei üritanud. Kuni L. otsustas temaga aeda “jalutama” minna. Hoiatasin küll teda, et võib ajama panna ja tuletasin eelmist korda meelde, kuid mindi ikkagi. Siis nägi oma silmaga seda “raketti”. Edaspidi panime mingi aediku talle ümber, sest suvel ilusa ilmaga ainult toas teda pidada tundus ka nõme. Panime ühe suure pealt katusega kühvli pelgupaigaks ja ega sealt välja ei tuldudki, kui just mõni võiku silma ei jäänud.
Teda võis lõputult kallistada ja tuli end vägisi tagasi hoida, et teda puruks ei pigistaks, sest nii suur armastus oli ta vastu, et see otsis lihtsalt väljapääsu. Kui me Bosse võtsime, kartsin küll, et äkki ma tüdinen temast ära mingi hetk, et muutub äkki mingist hetkest vähem armsaks, sest loomatited on ju ikka maailma kõige armsamad elukad. Aga ei, tema nunnumeeter tõusis ajaga ainult ülespoole ja armastus läks aina suuremaks. Ju siis merisead on “my cup of tea”.
Ma ei kujuta ette, kas saab veel leplikumat ja kannatlikumat notsut olla? Ükskõik, mida ma temaga ette võtsin – küüntelõikus, veega pesemine, kõrvade kasimine, rasunäärme puhastamine, tagumiku torkimine, kui kõht kinni oli – kõike lasti vastu puiklemata teha. Ainult silmi pööritati, et mida sa jälle minuga teed?! Küüsi tuli küll kahekesi lõigata: mina hoidsin kinni ja L. siis naksas tangidega, aga isegi selle peale ei näidatud hambaid, kuigi see pole kaugeltki nende lemmiktegevus.
Bossele meeldis väga süles olla. Lemmikkoht oli minu lõua all. Kui L. ta sülle õlale võttis ja mina teda siis paitasin ja lõua alt sügasin, ei jõudnud seda põrinat ja nina upitamist ära kuulata/vaadata, nii rahul oldi lihtsalt selle hetkega.
Bosse üks hüüdnimedest oli Notsurõõm ja Bosserõõm, sest ta naeratas meile aeg-ajalt nii armsalt. Väiksena seda ei tehtud, siis väljendati oma rõõmu rohkem “rõõmuhüpete” ja notsuralliga, kui tuisati mööda puuri ringi küll üht- ja teistpidi, mille kohta me ütlesime vuta-vuta-vuta. Vanemaks saades nägi seda kahjuks harva, aga siis tuli see armas malbe naeratus. Sama armas oli, kui end eriti mõnusalt tunti, siis haigutati niiiiiii magusasti ja ringutati ka mõnuga, nii et veniti lausa poole pikemaks. 🙂
Aga põrandal konnata talle ei meeldinud, vähemalt alguses mitte. Kui me ta alles võtsime ja ta stressis oli, mõtlesime, et äkki meeldib talle põrandal jalutada. Koristasime suures toas kitsas koridoriosas vaiba hunnikusse, ehitasime barjäärid ette, et ta mujale jalutama ei läheks, sest kaob veel kuhugi alla ära, panime põrandale igasugu asju maha, et saaks alla või peale ronida, ja lasime ta siis lahti. Heal juhul mõni samm astuti kuhugi poole ja edasi kükitati hädiselt ühe koha peal ja oodati, millal ometi puuri tagasi saab. Nii palju siis jalutamisest! Korduvalt üritasime niimoodi, iga kord sama tulemus. Mingist ajast lasime ta ikka terve toa peale lahti, aga siis oli ka tavaliselt kiirjooks diivani alla peitu, kust kätte sai ainult diivanit üles tõstes. Isegi diivani kõikidele külgedele seatud tekivallidest osati end läbi kaevata ja ikka diivani alla ronida. See oli vist alles viimane aasta, kus muututi nii julgeks, et hakati ringi uudistama ja kui ka diivani alla mindi, siis mingi aja pärast tuldi sealt ka ise välja. Mingiks tähtpäevaks “kinkisime” talle jämeda kanalisatsioonitorujupi, sealt meeldis talle küll läbi traavida ja ka torusse pissiloike tekitada, sest vähemalt oldi nii viisakas poiss, et ei tehtud oma häda vaiba peale.
Kuid tema puuri põhjalikult kasides käis Bosse põrandal “suvilas”: panin suure villase teki maha, puurivõre selle peale ja selle alla igasugu asju söögiks, mida tavapäevadel ei saanud – heinatoru, “porganditoru” jm, väga hea meelega uudistas, sibas ringi ja sõi kahe suu poolega. Vaheldus ikkagi!
Mustandite hulka on jäänud pooleli postitus, kui Bossekene sai aastaseks. Hea on see nüüd siia kopida:
“Küll see aeg on ikka lennanud. Alles oli see päev, kui me tõime selle pisikese karvapalli majja, ja nüüd, 12. juunil, sai ta juba aastaseks. 🙂
On ikka väikest kasvu, kuid hästi karvane ja võimsate “sabasulgedega” ülinunnu tegelane. Kõik on enda väikese käpa ümber keeranud. Kui mees julges millalgi tunnistada, et ta ei olnud alguses eluka võtmisest kuigi vaimustatud, siis nüüd on ta üks suurematest nunnutajatest. 😛
Rollid on meil muidu endiselt nii, et laps on omanik ja mina tegevdirektor. Ning kuna mina temaga kõige rohkem mässan, siis minuga ka kõige rohkem suheldakse: nagu ma näpuotsaga teda puutun, hakkab “jutustamine” pihta: vuristab ja kudistab nagu õmblusmasin. 🙂 Minu õla külge klammerdununa süles olek on lemmikkoht.”
Kui Bosse oli kaks kuud meie juures elanud, tegin siia sellise postituse.
Merisead on loomad, kes armastavad peidus olemist, nii ka Bosse. Kui me ta koju tõime, oli tal puuriga kaasas ka majake. Loomulikult kaoti kohe sinna peitu ja rohkem nägu ei näidatudki, sööma-jooma ka ei tuldud. Mõtlesin, et öösel kui vaikus majas, läheb vähemalt sööma, aga tuhkagi! Mõnel elukal oli iseloom juba varakult välja kujunenud, et pigem nälg. Kaua ma seda jama välja ei kannatanud ja kuna http://www.pisi.ee-st lugesin soovitust maja ära võtta, siis võtsingi. Kohe muututi hoopis julgemaks. Kuuks ajaks jäi majake ära ja polnud mingit probleemi. Siis otsustasime vaesekese peale halastada ja panime prooviks maja tagasi. Viuhti! oldi majas jälle peidus ja jäädi tükiks ajaks sinna passima. Seega sama jama tagasi ja ei jäänudki muud üle kui maja jäädavalt ära koristada. Polnud häda midagi.
Enam ei mäleta, aga vist teiseks sünnipäevaks kinkisin talle lebokiige. Kiiges vedelemisest ei arvatud tükk aega midagi: ainult minu tõstmise peale jäädi natukeseks ajaks ja siis kaoti, kuid selle taha oli vähemalt hea peitu pugeda. Saigi ta magamisase siis kiige taha seatud. Alles üsna lõpupoole hakati aru saama, et kiiges on väga mõnus ka lebotada. Samuti, kui ta diivanile või voodisse lasime, hakati kohe pleedide-patjade-tekkide alla või taha pugema, et saaks ikka mõnusa pesa endale. Keerasimegi tekkidest-pleedidest talle pesa ja seal siis võis lõputult mõnuleda. Ainult, kui mingi hetk rahutuks muututi, oli aru saada, et nüüd tuleb temaga vetsukasti poole joosta, kuigi mõnigi piss poetati vaikselt voodisse.
Bossel oli viimasel suvel suur seiklus, kui käisime kogu perega Soomes neljapäevasel automatkal. Olime ka kaks eelmist suve Läti-reisidel käinud, kuid siis läksime ühel hommikul ja järgmise päeva hilisõhtul jõudsime juba tagasi, siis ei hakanud teda väntsutama ja pidi umbes 24 tundi iseendaga ise hakkama saama. Panin talle mitme korra söögi ette ja papa-mamma käisid teda vahepeal lõbustamas. Elas üle, kuigi esimesel aastal võttis meid täielik õnnetusehunnik vastu ja tükk aega kulus, kuni iseendaks tagasi muututi. Järgmisel suvel ei tehtud see-eest enam teist nägugi, kui koju tagasi jõudsime. Kuna nüüd ei tulnud tema üksi jätmine kõne allagi, siis tuli variandid läbi kaaluda. Küla peale ei tahtnud viia, hotelli ammugi mitte, seega jäi ainult kaasavõtmine. Ostsin spetsiaalse reisipuuri. Tegelikult käisin lausa kaks korda ostmas, sest kui esimesega koju jõudsime, oli see nii väike, et ta poleks seal end liigutadagi saanud. Vahetasin siis suurema vastu. Ega sealgi ruumiga laiutada polnud, kuid ajas asja ära. Söögikuhjad ja hein said kotiga kaasa võetud, kihutasin viimasel õhtul veel rattaga linna kõige väiksemat võimalikku joogipudelit ostma, et see puuri ära mahuks.
Kuna laevaga ja üle piiri minek, siis oli mul enne reisi veel paanika-Jaanika, kas talle on ka mingeid dokumente vaja nagu kassidele-koertele. FB-s naerdi mind enam-vähem kõva häälega välja. Helistasin siiski igaks juhuks kõikvõimalikud ametiasutused läbi, kuni lõpuks võisin rahulik olla, et nii väiksele loomale pole midagi vaja.
Järgmine hirm oli, kuidas ta laevasõidu autos üksinda üle elab, et äkki on mingi müra, mida kardab, äkki liiga palav… Kui laeval tuli autost ära minna, viskasin talle mingi riide (enam ei mäleta, mille) üle puuri ja polnud tal seal häda midagi.
Esimese päeva õhtuks oli ta tegelikult päris stressis: söönud-joonud polnud vist praktiliselt midagi, kuid see-eest oli ennast päris põhjalikult täis pissinud ja haises nagu tõhk. Õnneks järgmistel päevadel läks olukord juba paremaks, sööma hakati normaalselt ning hais lahtus pikapeale ära . Öösiti oli meiega koos telgis. Kuna ööd olid külmad, mässisin talle mitu kihti fliise-jopesid ümber, ainult õhuaugu jätsin. Vahepeal võtsin ta isegi endale põue ning soojendasime siis teineteist. Bosseke üldse ei kurtnud. Haigeks ka õnneks ei jäädud. Kui ta lõpuks kodupuuri tagasi sai, ei teadnud, kuhu suunas rõõmust jooksu pista. Lõpuks ometi vabadus! 😀
Selline tore ja armas lemmik oli meie Bosse-Potsunotsu. Et sul vikerkaare taga oleks kõige mõnusam ja ilusam elu! Igatseme sind väga! Käin iga päev Sinu Koha juures sulle “Tere!” ja “Head päeva!” soovimas.
Ticutacu 