Käsitööaasta 2023

Tere üle pika aja ja head selle aasta jätku! 😊

Täpselt samade sõnadega alustasin aastatagust kokkuvõtet ja enam-vähem võiksin kopi-pasteeti teha ka muu kohta, mille üle ma tegelikult uhkust küll ei tunne.😕

Eelmine aasta oli tegelikult tegude- ja sündmusterohke, kuid kahjuks mitte käsitöö vallas. Läbivaks teemaks ikka maja ehitus: nüüd on välisseinad püsti, katus peal, aknad ja verandauksed ees; hetkel ootame välis- ja garaažiukse saabumist, seda juba pikemat aega.🙄

Teine pere jaoks oluline sündmus oli Markuse põhikooli lõpp, kuid enne seda tuli välja valida koolid, kuhu edasi pürgida. Meie selles osas hulluks ei läinud: teste tegi ainult kaks korda – esimene riigigümnade jaoks (Perg, Tabasalu ja Torg) ning Lilleküla ja Kristiine Gümnaasiumite jaoks teine. Vestlustel käis Perg-is ja Lillekülas ning kuna mõlemasse oleks ka esimese hooga sisse saanud, siis rohkem ei hakanudki pingutama. Mugav elukas oleks eelistanud muidugi Lillekülla minna, aga suutsin ta ikkagi “surnuks rääkida” ja lõpuks sai valitud Perg. Juhhuuu! Ma pole sekunditki kahetsenud seda otsust (loodan, et Markus ka mitte 😀 ). Ülitore kool!😍 Õppimine läheb tal igatahes hästi ja ise tundub ka rahul olevat.

Kui sisseastumiste saaga sai läbi, oli aeg hakata vana kooli lõpetama. Kõik läks nii hästi, et meie poisu lõpetas kiitusega! Võite kaks korda arvata, kas olen ülimalt uhke emps või jah.🤩🥳 Üks pilt ka siia sellest tähtsast sündmusest.

Kolmas oluline sündmus oli ka, kuid mitte midagi rõõmustamist väärt: meie maailma kalleim, armsaim, toredaim ja südamlikuim notsu Black Jack läks üsna ootamatult 29. augustil notsude paradiisi.😭 Sellest ma siin rohkem kirjutama ei hakka, sest see teema on liiga valus ja jääb mind saatma tõenäoliselt veel pikka aega. Meeletu igatsus, kurbus, lõputud enesesüüdistused ja ahastus, mille tagajärjel tunnen end kümme aastat vanemana.😥

Nii, nüüd natuke ka käsitööjuttu! 😊 Aastataguse ajaga võrreldes tuli täpselt sama tulemus: 3 lõpetatud projekti.

Aasta tagasi samal ajal oli mul pooliku tööna varrastel õhem talvemüts, mis sai valmis veebruari alguses. Olen seda hoolega kandnud, väga mõnus, soe ja ilus mu meelest.😊

Tol ajal oli ootele pandud asjade nimekirjas poolik pitsiline boolero. Kuna märtsi eelviimasel päeval toimus üks pidulik üritus, kuhu ma kavatsesin sellega minna, võtsin peale mütsi valmimist heegeldamise jälle käsile. Edenes muidugi aeglaselt ja lõpetamisega läks päris kiireks, kuid õigel päeval kandsin boolerot juba uhkusega.😍 Rohkem pole kahjuks sellega kuhugi minna olnud, ent kuu aja pärast toimub jälle seesama üritus ning tõenäoliselt on ta siis mul jälle seljas.😄

Aasta viimaseks saavutuseks jäi kootud peapael. Ilus ja mõnus, kuid kanda olen saanud vist paar korda, kuna sügisel läks kiiresti külmaks.

Lõpetatud projektid näidatud, edasi poolikute tööde nimekirja kallale, mis on, nagu alati, omajagu pikk. 😎

Praegu tegemisel:

• suure kardina heegeldamine. Aasta tagasi oli ta ootele pandud asjade nimekirjas, kuid aeg-ajalt lisasin mõne rea ikkagi juurde. Sügisel, pärast suurema masenduse lõppu, võtsin kardina tõsiselt käsile, eesmärgiga ta lõpuks ikkagi valmis saada. Tempo on ikka aeglane, sest olen kodus sidunud käsitöö tegemise koolitööde edenemisega ning töö juures saab seda teha nagunii harva, ainult vaiksemate puhkepauside ajal. Tegelikult olen edenenud juba üsna kaugele. Olin vahepeal isegi kindel, et saan asuda viimase etapi – äärepitsi kallale, kuid enne võtsin õnneks korralikuma mõõtmise ette ja selgus, et loomulikult tuleb edasi jätkata.🙄 Eks siis jätkame!😊
• sinised sõrmikud. Aastaga olen jõudnud esimese kinda lõpetada ja teisest kindast on kootud osa randmest, mõni rida pärast esimest nööpauku. Võtan kudumise tõenäoliselt aktiivsemalt ette pärast kardina valmimist.

Ootele pandud, kavas millalgi jätkata:

• uue talvemantli juurde kindad. Sama nagu eelmisel aastal: pole kottigi kastist välja võtnud.
• Mammale labakindad. Sama jutt ja arvatavasti koon need lõpuks endale.
• kootud padjakatted jõuludeks. Ei jõudnud ka sel sügisel-talvel nende jätkamiseni.🙁
• kootud pitsiline õlasall. Selle jaoks võib varsti luua uue artikli “Täiesti unustuse hõlma jäänud projektid”. Kui oma tööde nimekirja ei vaataks, ei mäletakski, et mul on midagi sellist üldse pooleli.😣
• pitsiline heegeldatud suvepluus. Vot see on alles areng: seisis oma sada aastat “Pooleli jäänud, ootavad oma aega”-nimekirjas, kuid eelmisel suvel tuli mul korraga vastupandamatu kihk seda edasi heegeldada.😁 Ei mäleta, kas sain isegi ühe motiivi lõpetatud ja järgmist alustatud või hakkas jama juba esimese juures pihta, kuid sellest tuli välja mingi kausjas moodustis.🤨 Põhjuseks tõenäoliselt vale numbriga heegelnõel!

Viimasesse “Pooleli jäänud, ootavad oma aega”-kategooriasse on üksinda jäänud sitsima heegeldatud voodikate – endiselt arenguteta. 😊

Hetkeolukord üle vaadatud, võib eluga edasi minna. Sel aastal ma ei luba enam midagi, vähemalt käsitöö osas. On, nagu on, ja läheb, nagu läheb. Võtsin hoopis eesmärgiks end rohkem liigutama hakata.🤸‍♀️ Esimese nädala kohta igatahes linnuke kirjas!✔

Olge tublid, terved ja nautige imelist talve!😊

Gwendolyn

Selle mustri lehe olin välja printinud lausa 2014. aastal, seega seisis päris pikalt kaustas ja ootas oma järjekorda. Heegeldamiseni jõudsin eelmisel suvel, 13.06. Võtsin selle ette pigem augutäitena, s.t tol hetkel polnud tööde nimekirja valikus ühtegi teist lihtsamat asja, mida saaks ka töö juures nokitseda. Siis, kui läks mu talvemütsi aktiivseks kudumiseks, kolis boolero “korrus ülespoole” ootele pandud tööde nimekirja.

Veebruaris panin enda kalendrisse kirja ühe piduliku firmaürituse ja kui hakkasin mõtlema, mida sinna selga panna, avastasin, et see pooleliolev boolero peaks päris hästi mu peokleidi juurde sobima. Võtsin heegeldamise jälle ette, õnneks oli pool kehaosa selleks ajaks juba valmis.

Heegeldamine läks ikkagi üsna aeglases tempos ja vahepeal tegi edenemine hoopis vähikäiku, sest kuigi muster oli lihtne, oskasin ma seal ikkagi vusserdada ja kui ajaga on niigi kitsas käes, ajab see veel eriti närvi. Viimastel päevadel istusin ka kodus hilja õhtuni boolero kallal, et vähemalt see valmis saada, jäägu selle pesu ja viimistlemisega siis, nagu jääb (küll selg hiljem triigib 😁). Mu arvestus oli siiski õige ja lõpetasin kaks päeva enne üritust, 28.03. Jõudsin ta veel ära pesta ja kuivaks saada.

Boolero oli seljas väga ilus ja mugav, sain isegi töökaaslastelt kiita. 😊 Kui sain kehaosa valmis heegeldatud ja proovisin selga, siis tundus ta küll kitsavõitu, isegi õlad hakkasid valutama ning seljast ärasaamine oli paras “võimlemine”, kuid pärast pesemist venitasin teda igas suunas korralikult ja see andis tõenäoliselt avarust juurde. Seljast ärasaamisele aitas nüüd äärepits kaasa. 😋

Võib ütelda, et ideest teostuseni kulus ei rohkem ega vähem kui üheksa aastat!☺Ja gala, kus ma seda kandsin, oli super!🥳 Ootan juba järgmise aasta oma.😃

Lõng: Drops Cotton Viscose, kulus seda umbes 3,5 pallikest. Koostöö selle lõngaga ei sujunud üldse: ta koosneb lugematust hulgast niidikestest, mis on praktiliselt kokku keerutamata, ja heegelnõel leidis pidevalt tee nende niitide keskele, mis ajas nad omakorda sassi ja lõnga ebaühtlaseks. Samuti oli paras tegu kõiki neid niidikesi korraga läbi silmuste vedada. Tänu sellele kulus heegeldamisele aega tunduvalt rohkem, kui oleks võinud. Aga vähemalt üldmulje jäi kena ja, tänu lõnga läikele, pidulik.☺Kuid käisin just Dropsi kodukal ja avastasin, et nüüdseks on see lõng tootmisest maas. Vedas, et omadega välja tulin, kuigi äärepitsi heegeldades vaatasin üha murelikuma pilguga kiiresti kahanevat viimast lõngakera…

Boolero kaal: 183g

Heegelnõel nr 3. 

Muster: https://www.garnstudio.com/pattern.php?id=5957&cid=29

Aga nüüd küll aitab boolerodest: kootud villasest, puuvillasest ning heegeldatud pidulikust peaks täitsa piisama.☺

Mõnusat kevad-talve jätku! 

Need märtsikellukesed on vist küll ainukesed lilled, mida sel aastal me ehitustandril näha võib…

Käsitööaasta 2022

Tere üle pika aja ja head selle aasta jätku! 😊

Vahepeal on aastanumber muutunud, seega tuleks eelmise aasta tulemustele jälle otsa vaadata. Nii lühikest aasta kokkuvõtet pole tükk aega teinud, ainult 2018. aasta oma oli veel lühem, kus aasta otsa kudusin ainult mehele salli. 😁 Aasta alguses lubasin endale, et olen tubli, teen (loodetavasti) palju käsitööd ning jõuan üht-teist ka valmis ja oma tööde nimekirjaga edasi. Kuni sügiseni oligi kõva hoog sees, kuid siis tuli täielik soss ja pidur vajutati lõpuni põhja – põhjuseks vanast majast välja kolimine, selle kuni raamistikuni tühjaks tegemine, lõpuks lammutamine, ajutisse majakesse sisse kolimine, õues ehitusprahimägede sorteerimine ja uue maja ehituse algus. Elu ja asjade sisseseadmine kestab siiani. Septembrist kuni detsembrini oli ikka väga hull periood, mille kordumist küll enam ei soovi. Kaks kuud ei võtnud kordagi käsitööd kättegi, vist novembri lõpust – detsembri algusest hakkasin jälle vaikselt nokitsema.

Nüüd siis eelmise aasta tegemiste juurde.

Veebruaris sai elukaaslase ema 75. Kudusin talle kingituseks soojad sõrmikud. Eelmise aasta kokkuvõtte tegemise ajal olid nad alles pooleli. Polegi küsinud, kas ta neid kandnud üldse on. 🙂

Kuna meil on talviti töö juures üsna külm, sest meie “vaateaken” on suure klaaspinnaga ja üsna soojustamata putka, siis on mu käed seal alailma jääs. Selle vastu kudusin endale eelmisel kevadel poolsõrmikud. Sain need valmis alles märtsi lõpus, kui oli juba soe, seega jäid nad seda talve ootama. Nüüd võin öelda, et olen saanud neid päris palju “testida”, sest vahepeal suure külmaga oli meil töö juures puhketoas lausa +7° ja töötoas +13°. Normaalne või mis! 😏 Ajasin aga oma poolsõrmikud kätte ja katsugu keegi selliste kraadide juures midagi kobiseda. 😎 No täitsa teine olemine oli kohe, seega said täitsa õiged asjad kootud. 👍

Ja eelmisel aastal sai lõpuks valmis mu suvine boolero, mille alustamise aastatki ma enam ei mäleta. Tema kuulub jälle kategooriasse “Minu tippsaavutused”, sest esiteks see, et ma ta üldse lõpuks valmis pusisin mitme aasta seismise järel, on juba omaette saavutus ning boolero välimus on ka mu meelest päris uhke. 😊 Kahjuks pole veel olnud võimalust temaga kusagil uhkeldada. Eelmise aasta kokkuvõttes kuulus ta nimekirjas “Ootele pandud”-kategooriasse, seega seal nimekirjas on vähemalt mingi muutus toimunud. 😃

Nii lühike see eelmise aasta tulemus siis sai. Nüüd veel pooleli olevate asjade nimekiri, mille kohta tegin eelmisel aastal esimest korda kokkuvõtte. 😊

Praegu tegemisel: õhem talvemüts. Sellega ei tohiks väga kaua enam minna, sest olen juba kokkuvõtmisridade juures. Kuna müts oleks võinud tegelikult juba ammu valmis olla ning kasutuses, siis tegelengi praegu ainult selle kudumisega, kuid tempo on siiski päris aeglane. 😕

Ootele pandud, kavas millalgi nendega jätkata:

• uue talvemantli juurde labakindad. Pole kordagi nende kottigi kastist välja kaevanud.
• Mammale labakindad. Sama lugu nagu eelmistega.
• suure kardina heegeldamine. Sai vist mõni rida siiski tehtud. Kuna enam pole seda majagi, mille akna ette oleks kardin pidanud minema, siis sellistes hiigelmõõtudes see kindlasti enam ei tule, nagu algul oli plaanis. Kavatsen heegeldamisega siiski jätkata, et ta lõpuks köögiakna ette riputada, seega võtan selle tõenäoliselt varsti käsile.
• kootud padjakatted jõuludeks. Kuna jõuluperioodil tegelesin ainult mütsi kudumisega, jäid sel aastal padjakatted vahele.
• sinised sõrmikud. Esimesest kindast on jäänud veel teha pöial. Kevadeks võiksid ikkagi valmis saada.
• heegeldatud boolero. Sellega alustasin pärast eelmise boolero valmimist. Esimene kehapool on praktiliselt valmis. Ei mäletanudki, et ma sellega juba nii kaugele jõudsin.
• kootud pitsiline õlasall. Kavatsesin salli kududa oma kallile töökaaslasele algul juubeliks, kuid selle tähtaja lasin loomulikult üle, kuna alustasin kudumisega liiga hilja. Järgmiseks tähtajaks võtsin jõulud, kuid siis tuli peale kolimine ja muu sellele järgnev ning kudumise võisin ära unustada. Kui kahe kuu pärast hakkasin jälle käsitöö vastu huvi tundma, siis sain aru, et ei tule sellest jõulusalli plaanist enam midagi välja ja kuna ühtegi muud tähtpäeva pole lähemal ajal tulemas, siis toppisin salli kasti paremaid aegu ootama. Tõenäoliselt teen selle kunagi hoopis enda jaoks valmis. Praeguseks on kootud 28cm, aga plaan on kududa enam-vähem nii pikaks, kui lõngast jagub.

Viimaseks kategooriaks on “Pooleli juba väga kaua aega ning ootavad veel edasi”… No siin pole mingeid muudatusi: midagi ei ole juurde tulnud ega ka vähemaks läinud. Võite vaadata eelmise aasta kokkuvõtet! 😁

Saidki tibud üle loetud. Uus (käsitöö)aasta on jälle käes ja eks siingi on omad ootused ja lootused. Ootan, et see kevad saaks ruttu läbi, sest mu “väike lapsuke” hakkab sel aastal põhikooli lõpetama, kuid enne pidulikku finaali tuleb üle elada uude kooli saamise katsed. Vot selle peavalu ja närvikulu jätaks parem vahele!😬 Aga selle jama alguseni on õnneks veel paar kuud aega.😃 Loomulikult loodan, et ta katsed läheksid hästi ja saaks kuhugi normaalsesse kooli sisse ning edaspidi seal hästi hakkama. Ja et lõpueksamid oleksid edukad… Ning endale soovin loomulikult saavutusterohkemat käsitööaastat! Kuid suuri lootusi siiski sellele ei pane… Aga eks siis aasta pärast ole näha, kui palju või vähe neid saavutusi tuli.😊

Järgmise korrani! Püsige terved! 😊

Akropolis

Üks pikaaegne projekt sai lõpuks valmis. 👍

Selle boolero kudumisel puudub eelnev ajalugu, sest kui tavaliselt hakkan juba varakult siia märkmeid tegema, siis selle kohta pole ridagi. Ma isegi ei tea/mäleta, mis aastal ma kudumisega alustasin. Mustrilehe olen välja printinud 2016 a, seega juba viis aastat tagasi. Mäletan, et esimese korraga kudusin seljaosa kuhugi maale, siis järgmisel aastal sain parema varruka valmis ja siis jäi asi seisma… aastateks. Eelmisel suvel tuli korraga hull tuhin uuesti peale, kuid enne pidin muud kiiremad asjad valmis saama. Boolero sain käsile võtta 25.07.2021.

Kui olin lõpuks aru saanud, kuhu ma oma järjega jäänud olen, tuli edasi kohe error: nimelt pidin nüüd hakkama vasakut varrukat kuduma ja selleks tuli heegeldatud kett üles harutada ning sealt silmused vardale võtma. Ei teagi, kas olin kohe töö alguses esimese poole silmused ketilt valest kohast üles korjanud või tegin nüüd ketti harutades mingi vea, kuid õigeid silmuseid ei näinud ma kusagil, ainult mingi ebamäärane sodi-podi, kust üritasin silmuseid tekitada. Sain nad siiski mõningase pusimisega vardale ja kudumine võis jälle alata. Kui edaspidi mingi arusaamatus tuli mustri osas, oli nüüd hea teise varruka pealt spikerdada. 😀

Sain ka teise varruka kootud ja boolero kokku õmmeldud ning nüüd tuli hakata äärepitsi heegeldama. Lõnga oli praktiliselt terve tokk veel järel. Mõtlesin, et tulen selle kogusega vabalt välja ning jääb veel ülegi. Mõtle veel! 🙄 Olin kehaosa äärise heegeldamisega jõudnud poole peale, kui tundus juba kahtlane, et lõngast jagub, varrukateni polnud veel jõudnudki. Vaatasin seda äärist ja hakkasin kahtlema, kas see mulle üldse selga lähebki, sest kootud osa venis mõnuga, kuid heegeldist juba ei venita ning see tundus ilma selga proovimatagi hästi pingul olevat. Proovisin selga ja oligi hästi ümber, õlgade ümber oli ääris lausa kokku pressitud, ei mingit ilu ega efekti. Esimese hooga mõtlesin, et läheb ju kuidagi selga ja ei viitsi enam ümber tegema hakata, kuid pikema arutlemise peale otsustasin ikkagi äärise uuesti heegeldada, sest olen selle booleroga juba omajagu vaeva näinud ja kui sobib hästi selga, peaks tulemus olema megailus. Kuna nagunii oli kätte jõudnud juba september, ei olnud mul selle valmimisega enam kuhugi kiiret, seega aega talv otsa seda uuesti heegeldada.

Nüüd oli muidugi juba täiesti selge, et lõngaga ma enam välja ei tule. Kuna ostsin selle juba kuus aastat tagasi, kuid lõngade valik muutub väga kiiresti – vanad kaovad müügilt ja uued tulevad asemele, tekkis küsimus, kas mul on üldse lootust seda veel kusagilt juurde saada. Natuke guugeldamist ja selgus, et vähemalt Pulloveris on õige lõng täitsa olemas. Võtsin igaks juhuks lausa kaks tokki. 😀

Uuesti heegeldama asudes tegin nüüd silmuseid nii palju, et äär lausa lokkis. 😁 Varrukate pitsääred tulid samuti mõnusalt kaharad. 😊 Selga proovides ei kiskunud enam kusagilt midagi, seega harutamine ja uuesti heegeldamine tasus end igati ära.

Võtsin uuesti käsile 18.01.2022, valmis sai lõpuks 12.06 ning pildile 18.07.

Lõng: Alize Bahar (värv 143). Boolero kaalub 283 grammi.

Pikad vardad nr 3, heegelnõel nr. 2,75.

Muster nagu ikka Drops Designist

Mõnusat suve jätku kõigile! 🌞

Kampsunile äärepits

Selle kampsuniga tegelesin juba aasta tagasi, kuid ta ootas siiamaani, millal lõpuks mõnele pildile jõuab.

Juba aastaid olen kandnud ühte teise ringi peenvillast kardigani. Väga mõnus ja soe, kuid sel kevadel hakkas mind lõpuks tõsiselt häirima, et ta on natuke lühike, kuid samas lai. Kui mingi pikem topp on selle all, ulatuks kampsun nagu poolde selga.  Otsustasin, et vaja asja natuke parandada ja tundus hea mõte kampsuni äärde laiem pits tekitada.

Selline loru nägi kampsun kunagi välja.

Esimene kujutluspilt oli imeilusast süstikpitsist, kuna ma seda paraku ei oska teha, siis lükkasin selle mõtte kahetsusega kõrvale. Järgmisena tuli silme ette mingi sik-sakiline heegeldatud pits. Võtsin ette oma paar aastat tagasi Mardilaadalt ostetud pitsimustritega raamatu, mille kaantki polnud ma seni avanud, ja sealt leidsingi hästi sobiva mustri. Kuid ei mingeid sik-sakke, hoopis kaared! 🙂

Muster on pärit sellisest raamatust, pilt pärit Kangadžungli lehelt.

Alguses mõtlesin kohe mustriosaga alustada, aga kui olin prooviheegeldamise teinud (jaa-jaa minu puhul suur ime 😛 , aga muidu poleks ma uneski osanud vajaminevate silmuste arvu välja mõelda), siis otsustasin enne mustriosa teha kinnissilmustest sooniku laiuse ääre ja siis sellele mustri otsa heegeldada, siis ei jäänud kampsuni soonik läbi mustri enam paistma.

Hakkasin pitsi kallal nokitsema 08.07.20, lõpetasin 30.09.2020. Kuna käes oli juba täielik sügis ja miski ei meenutanud enam suve, lükkus pildistamine edasi paremaid aegu ootama. Pildid said lõpuks tehtud täna, 24.07.21, ainult see pilt sai eelmisel sügisel tehtud.

Tänaseks fotograafiks oli Markus. Tubli töö tema poolt! 🙂

Kui nüüd võrrelda “enne” ja “pärast” pilte, on ikka vahe sees küll. 🙂 Olen tulemusega rahul, kuigi kehaosa võiks veel pikem olla, kuid siis oleks pits juba liiga domineeriv.

Kuid algne süstikpitsiidee ei andnud mulle enam rahu. Nüüd on mul riiulisse tekkinud uhke süstikpitsi õpik ja loodetavasti tekib kunagi aega selle põhitarkused selgeks teha. 🙂 Pilt pärit “Hea lugu”-lehelt, kust ka raamat tellitud sai.

Heegelniit: G-B Hanna Cable superfine, kulus üle pooleteise kera (unustasin pitsi enne külgeõmblemist kaaluda, seega täpset kogust ei tea).

Heegelnõel nr 2

Kui nüüd saaks oma härra ka pildile meelitatud, saaksin ta kaks korda kootud mütsi ka ära näidata. 😀 Aga seniks kena suve jätku!

Kas parti pildil näete? 😀

Sunny Daze – heegeldatud suvemüts

Kui poest sobivat kübarat või mütsi ei leia, tuleb ikka ise teha. 🙂 Soov oli saada peakate, mis kaitseks suvel pead lagipähe paistva päikese ja kuuma eest. Palju heegeldatakse peenest niidist pitsilisi imeilusaid kübaraid, kuid parafraseerides Kivisaart Sky Plus’ist, kuhu ma sellisega minema hakkaksin? Tahtsin midagi lihtsat, millele siis võiks midagi kaunistuseks lisada. Võtsin igaks juhuks jälle Drops’i mustrid ette ja sealt leidsingi endale sobiva.

Tegelikult mõned aastad tagasi ostsin poest sarnase stiiliga puuvillase mütsi, kuid see oli kahekordsest kangast õmmeldud ja seetõttu jäi palava suve jaoks liiga paksuks, natuke kitsavõitu tundus ka. Üritasin seda mõned korrad siiski kanda, kuid lõpuks jäi ikkagi kappi vedelema. Siis aga leidsin sellele ideaalse kasutuse – saunamüts. 😀 See selleks!

Heegeldamise algus läks täiega üle kivide ja kändude: lõng vastikult paks ja haruline, s.t ilma igasuguse keeruta, heegelnõel tundus jämeda jurakana ja ei tahtnud kuidagi kõiki niite kaasa vedada, mistõttu tegin iga silmust vähemalt kaks korda, silmustest ei saanud selles sasipuntras enam üldse aru. Hakkasin enda heegeldamisoskuses juba täiega kahtlema, sest jumala lihtne muster peaks olema, aga välja tuleb mingi käkerdis. Alates kolmandast reast hakkas asi siiski edenema.

Algusraskustele vaatamata oligi edasi väga lihtne heegeldamine, nagu ma arvasin. Kahtlesin ainult, kas teha väiksem või suurem suurus. Kuna heegeldan ja koon tugeva käega ning millegipärast mütse pähe proovides sobivad pigem suuremad suurused (kuigi ise olen ainult 161 cm pikk ja pole mingi kõrvitsapea 😀 ), siis jäin L-suuruse juurde.

Kui suurusega panin täppi, siis sügavuse osas küll mitte (mul kõrge otsaesine, seega piklikum peakuju). Juba pärast võrguosa hakkasin mütsi iga mõne rea järel pähe proovima, et kuidas suurus tundub. Võrdlesin aga pildiga ja lootsin, et venitab ikka õige pikkuse välja. Tuhkagi! Kui olin eelviimase rea juures, sain aru, et ei tule siit mingit üleskeeratava äärega kübara moodi mütsi, vaid see ulatuks heal juhul ainult kulmudeni ja sellist lotut ma endale elu sees pähe ei paneks. 😀 Harutasin kuni 21. reani üles ja lisasin pärast iga kasvatusrida ühe tavalise rea juurde.

Kui lõpuks suurusega võis rahule jääda, vaatasin, et värv ei sobi mu meelest üldse. Kui hakkasin lõnga tellima, oli mul silme ees looduslik valge, et sobib iga teise värviga kokku, kuid värvivalikus seda kahjuks ei olnud. Valisin siis vanilli, mis minu ettekujutuses oli umbes sarnane toon (täielik lollpea, noh! 🙄 ). Ekraanilt vaatas küll vastu soe kollane, kuid lootsin, et äkki arvutiekraan ka muudab natuke värvi. Aga vot ei muutnud, oli siiski täiesti kollane. Egas midagi, ilus värv ikka, lohutasin ennast. Kui lõpuks heegeldamine hakkas lõpusirgele jõudma ja tööd pähe proovisin, tõmbas nina ikka vingu küll, sest ilusamaks see mind küll ei teinud, pigem nagu oleksin kollatõves. Otsustasin kohe, et selle tooniga tuleb pärast midagi ette võtta, kas proovida saada heledamaks või hoopis värvida muud tooni.

Mitme päeva netis surfamise järel otsustasin katsetada esialgu esimest varianti. Ostsin poest Mayeri Liilia väikese paki valgendit. Kuna pole kunagi midagi sellist pidanud tegema, otsustasin esialgu olla ettevaatlik. Panin kaussi umbes 60-kraadise vee ja umbes supilusikatäiega pulbrit. Leotasin mütsi selles 20 minutit. Tulemus – muffigi, ikka sama kollane! 😀 Kuna see kollane ajas mind ikka üsna närvi, mõtlesin, et kaotada pole suurt midagi – ainult sellist värvi müts, mida nagunii kanda ei tahaks, siis olin järgmise ürituse juures julgem. Ajasin vee keema ja pulbrit lisasin ka juba julgemalt. Mõtlesin, et kui nüüd ka midagi ei muutu, siis läheb käiku variant 2. Viskasin mütsi sisse ja läksin 15 minuti pärast vaatama, mis toimub. 😳 – sellise näoga vaatasin oma mütsi. Värv oli praktiliselt kadunud, ainult kergelt kollane toon veel oli juures. Lausa uskumatu! Megaõnnelik olin. 🙂 Õnneks sel pulbril kloori vist hulgas pole, pigem oli hapukas lõhn, muidu oleks pärast olnud üpris keeruline seda haisu küljest ära saada.

Mütsi värviga võis nüüd rahule jääda, kuid müts nägi siiski mu peas välja igav ja ei andnud mulle midagi juurde. Nägin sellega nagu mingi sorakas välja. Vaja oli mingit effekti juurde lisada, kuid mis see olla võiks, polnud algul mingit ettekujutust. Kunstlilled? Pael? Pits? Pross? Kõige rohkem oleks meeldinud esimene variant. Kevadel, kui poed jälle lahti tehti, hakkasin otsima sobivaid lilli, kuid ikkagi ei tundunud see mõte kõige õigem olevat. Proovisin mitmeid kordi mütsi peegli ees pähe ja kujutasin erinevaid variante ette. Lõpuks maikuus oleksin saanud nagu ilmutuse, et tuleb laiemat sorti organzapael, millest saab koheva lehvi teha. Marssisin Karnaluksi ja valisin ühe üsna tagasihoidliku paela välja, kuigi riiulid olid lillelisi ja veel lillelisemaid täis. Kui sain selle lõpuks mütsi külge õmmeldud ja hunniku lehve tehtud, olin tulemusega ülirahul. Parim mu meelest! 😀

Alustasin heegeldamist 29.07.2020, lõpetasin 30.09.2020, lõplikult valmis 24.05.2021. Müts sai “sisse õnnistatud” ja ühtlasi ka pildistatud 30-kraadise kuumaga, kui käisime täna Megastaril minu sünnipäeva tähistamas.  Arvasin küll, et kuna heegellõng oli üsna jäme ja kübar ei ole õhkõrn, siis kindlasti on sellega ikkagi palav, kuid minu imestuseks kaitses ta väga hästi kuuma ja päikese eest. Ja selleks see kübar ju heegeldatud saigi! 🙂

Lõng: Drops Paris, kulus üle kahe toki. Müts kaalub ilma kaunistusteta 120 grammi.

Heegelnõel nr 3½.

Päkapikk

 

Selle heegeldatud päkapikuga soovin kõigile HÄID PÜHI! Valmis ta täpselt jõuludeks ja rändas poja kingikotti. Alustatud sai küll juba aasta tagasi, kuid jäi pooleli, aga nüüd peale käsitööalast varjusurmast väljatulekut heegeldasin seda lausa mõnuga. 🙂

Õpetus jälle Sidruni kodulehelt. Lõngadeks Cottonwood – beež (selliseks heegeldamiseks üsna sobimatu, kuna lörts ja väga nõrga keeruga, kuid ju siis aasta tagasi polnud midagi paremat saada) ja Drops’i Muskat – tumepunane, tutt Madame Tricote mingi akrüül. Heegelnõel nr 2,75.

Kuigi aasta otsa pole siin midagi näidanud, ei tähenda, et oleksin päris käed rüpes istunud. Õele kudusin mütsi eelmisteks jõuludeks, mis aga sai nii suur, et lausa karjus voodri järele, mis sai valmis alles tema sünnipäevaks – juuniks. 😀 Ei tea, millal küll selle postituseni jõuan. Isegi meelest läinud, kuidas mütsitegu käis. Ja siis kudusin veel ühele ta mütsile voodri, aga seda ei hakanud isegi pildistama. Ning takkapihta olen juba kuude kaupa kudunud ja harutanud ühte õlasalli, mis sai vist juba kolm aastat tagasi alustatud. Lõpuread juba käsil, aga kogu aeg läheb midagi viltu ning muudkui koo ja haruta, haruta ning koo. Ehk saab lähiajal siiski valmis, kuigi üks hädine notsu ei lase eriti muuga tegeleda peale tema ümmardamise. 😦

Mõnusat pühadeaega kõigile!

 

Heegeldatud väike Öku

Heegeldatud väike Öku

Elukaaslane sai munadepühaks kingiks “tibu” – väikese heegeldatud öökullitibu. 😀 Tema on siis minu amigurumiheegeldus nr. 2. Õpetus võetud jälle Kristi Tulluse kodulehelt.

Kuna Sipsiku kallal nokitsemisest on möödas juba kolmveerand aastat, siis olid kõik töövõtted jõudnud täitsa meelest minna ja üleüldse oli mul alguses selline segadus kõigega, isegi silmuste lugemisega, nagu poleks ma kunagi üldse midagi heegeldanud. 😳 Sain ikka mõnuga otsast alustada ja ajusid ragistada, et mida ma küll valesti teen… Kui siis lõpuks otsa kätte sain, hakkas töö juba üsna ludinal sujuma. Teine raske moment oli tiibade kallal nokitsemine, sest need ei tahtnud ka algul kuidagi klappida. Kui need ka said kuidagimoodi valmis meisterdatud, oli veel viimaseks küsimuseks, kuidas need vallatud tutid viisakad sõlmed saaksid, kuid pärast mõningast pusimist olid needki olemas. 🙂 Kokku õmmeldes panin talle külge ka väikese riputusaasa, et saaks ta näiteks autosse riputada. 😛 Ja valmis see nunnuke oligi! ❤

Öku vaatab ühele poole

Öku vaatab teisele poole

Pildi peal võib ta jätta petliku mulje, et on üsna suur öökull, kuid tegelikult on ta ikka päris väike – ilma tuttideta kõigest 5 cm ja tuttidega 7 cm pikk. 🙂

Heegellõng: Drops Muskat.

Heegelnõel: nr 2,75. Esimest korda proovisin Clover´i heegelnõela. Ülimõnus ja mugav on sellega ikka nikerdada. 🙂

Heegeldatud kaarditasku

Viimasel ajal ei jõua ma kuidagi siia uusi postitusi tegema, kuigi materjali oleks. Kogu aeg on nii kiire-kiire ja lõppu sel ei tundu tulevat. 😕 Õnneks nädala pärast on puhkus algamas, loodan siis oma asjadega natuke järje peale saada.

Juba rohkem kui kümme aastat üritan oma panga- ja kliendikaarte rahakoti vahele mitte panna, sest kaks väikese vahega kotijooksu on mind selles osas väga tundlikuks teinud. Topin kõikvõimalikud kaardid kaarditaskusse ja selle omakorda üleriiete taskusse. Suvel see kahjuks ei õnnestu, sest siis saab enamasti ilma suuremate vattideta hakkama, ning väikestesse taskutesse ei taha ta eriti mahtuda.

Esimene kaarditasku, mille ostsin, oli nahast ja läbipaistvate taskutega. Mahutas kõik mu kaardid ära, kuid tänu sellele oli ta paks nagu põrsas. Lõpuks läksin väiksema mahutavusega variandi peale üle, kuid see polnud enam nahast ja kippus kiiresti lagunema.

Kui nüüd järjekordne kaarditasku otsad andis, tulin mõttele uus hoopis ise heegeldada. Saan esiteks palju soodsamalt läbi ja loodetavasti peab see ka paremini vastu. 🙂

Tasku “disainisin” ise, mustri leidsin Pinteresti avarustest. Selle valimine oligi üldse kõige keerulisem kogu tegemise juures, sest enamus mustreid olid liiga suured. Sain seetõttu üsna mitu korda heegeldamist alustada ja jälle harutada.

Kuna tahtsin, et tasku tuleks võimalikult õhuke, et ei võtaks jälle palju ruumi, siis mingeid lisavidinaid ei kavatsenud talle külge tekitada. Aga et kotike igav ei tuleks, ostsin ilusates kevadtoonides kirju peenikese heegellõnga. Kahjuks heegeldades selgus, et värvivahetus on lõngal kohati väga pikk, seetõttu üks külg tuli üsna kirju, kuid teine praktiliselt ühevärviline.

Kaarditasku ja lõng

Kaarditasku värviline pool

Kaarditasku lilla pool

Kaarditasku muster

Luku valimine oli ka üsna keeruline, sest koti küljed on täiesti erinevat tooni, nagu siga ja kägu, eks sa proovi siis sobiv variant leida. 😀 Mõtlesin isegi, et ostan rohelise ja roosa luku ning üritan kaks poolt kokku panna, kuid väikese kaalumise järel otsustasin sellega mitte riskida, sest kui ei õnnestu, olen ikka ilma lukuta. Jäin siis roosa luku juurde, kuna seda värvi oli mõlemal küljel. Poest välja minnes jäi siiski sees kripeldama, kas oli ikka õige otsus. Mõtlesin ja mõtlesin, kuid paremat varianti ikkagi välja ei mõelnud, seega otsa poe poole tagasi ei keeranud. Luku ostsin 10 cm pikkuse, tundus täpselt paras, kui aga seda taskule õmblema hakkasin, tundus ikkagi pikavõitu, 9 cm oleks parem olnud. Päris kõvasti pidin nikerdama, et otsi ära mahutada.

Kaarditasku lukk

Nagu tasku valmis sain, läks ka kohe kasutusse, polnud isegi aega läbi pesta. Jäin täitsa rahule. Mahutab palju ja tasku ei jää punni. Isegi luku värv hakkas meeldima ja sobima. 😀 Kuna lukk sai pikavõitu ja on üsna puntras, muudab see ka kaarditasku ava väiksemaks, seega pean kaarte väikse nõksuga sisse panema, kuid see-eest ei kuku need nüüd sealt lihtsalt välja, kui kogu kupatus maha peaks lendama ja lukk on lahti jäänud. 🙂

Heegellõng: Alize Miss Batik

Heegelnõel: nr 1,5

Minikotike

Heegeldasin oma kõrvaklappidele, mida alailma käekotis kaasas kannan, väikese kotikese-tasku.

Minikotike

Mustri kujundasin ise. Laiuseks 39 silmust, 3 rida kinnissilmuseid (rea esimese kinnissilmuse asemel on õhksilmus), üks rida ühekordsete sammastega (rea esimese samba asemel 3 õhksilmust) , iga samba vahel üks õhksilmus.

Äärepitsi leiutama ei hakanud, leidsin Mustrilaekast (viimane muster). Et selle silmused klappima saada, tegin kummassegi äärde ühe kinnissilmuse asemel kaks.  Kolme kaare järel heegeldasin kohe nööbiaasa, edasi jälle kolm kaart.

Muster lähemalt

Heegellõngad: roheline – leidsin kodust Steinbach Wolle Maxi jäägi, valge – mingi Novita Virkkauslanka, seisab ka kastis juba üle kümne aasta.

Heegelnõel nr. 1,5

Tasku suuruseks kujunes ainult 6x9cm, kuid klapid mahuvad ilusti ära. 🙂

Kõrvaklappide kotike

Heegeldamise kõrvalt lugesin seda raamatut (mõnus suvine lugemine), värvid sobivad ka kotiga hästi kokku. 😀

Sobivad hästi kokku