Blue Bayou

Elukaaslase ema sai 70. Sellise tähtpäeva puhul tahtsime talle kinkida natuke suurema “ümbriku”. See oli vist juba eelmise suve lõpul-sügise alguses, kui hakkasin sellele mõtlema. Esialgseks plaaniks oli kududa pleed. Kuid see tundus liiga aeganõudev ja suur projekt olevat, sest kuude kaupa poleks mul olnud aega sellega tegeleda. Kuid siis jäin vaatama Drops´i lehelt villaseid õlasalle ning seepeale mõtlesin oma plaanid ümber. Jäi vaid valida muster. Vaatasin ja valisin ning jäin selle mustri juurde pidama, kuna sellest saaks kõige suurema salli. Tegelikult on mul enda jaoks juba varem sama mustriga sall alustatud, ootab nüüd kiiremas korras edasi kudumist.

Valisin loomulikult kudumiseks suurema variandi. Tellisin lõngad ja pärast lapse triibusokkide lõpetamist, tegin salliga algust. Lõng oli mõnus ning nautisin lausa iga silmuse kudumist, sest mõnus oli jälgida värvitoonide vaheldumist ja sall “paisus” üsna kiires tempos.

Kui varrastel oli juba mingi 270 silmust, hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest sall tundus juba päris suur, kuid silmuseid vaja veel ja veel kasvatada. Kui suur ta siis 310 silmuse juures veel on? Huvi pärast mõõtsin üle – oli juba kõvasti üle 50 cm kõrge. 😮 Kuhu jäi lubatud 33 sentimeetrit, kuigi mul vaja veel kõvasti juurde kududa? Pidin lausa pikali kukkuma, sest enamus minu kudumeid ju kipuvad pigem etteantud mõõtudest palju väiksemad jääma ja siis on kõva mõttetööd ja aretamist, et vajalikud mõõdud saada. Kuid mis nüüd siis toimub? Lõng sama, vardad õiges mõõdus… Ainuke põhjus, mis pähe tuli, et kudusin Addi varrastega, mis ei ole tefloniga kaetud, vaid libedad, ja silmused kippusid tulema suuremad kui tavaliselt.

Mida nüüd siis teha? Üles harutada sinnamaani, kus 250 silmusega hakkab mustriosa? Ei ahvatlenud, sest siis oleks pidanud ikkagi teatud maalt nagu otsast peale hakkama, et lõpuks sama suurus saavutada. Aega ka polnud laialt käes. Mõtlesin siis jätkata kuni 310-ni ja kohe kududa kaks mustriosa üksteise järel ning siis sall ära lõpetada.

Kudusin ja kudusin. Juba ammu ei märganud enam lõngavärvide vaheldumist, sest read olid jube pikad ja tüütud. Kui lõpuks mustrini jõudsin, oli kergendus suur. Kudusin mustrit ja uurisin samal ajal juhendit ning salli pilti, arvutasin ja arvutasin ning tundus väga kahtlane, et saan kohe kaks mustrit üksteise otsa kududa, sest silmuste arv mustrikorduses ei klapiks. Ning pildi peal tundus, et selles osas, kus on neli mustrikordust järjest tehtud, ei algagi järgmine kordus kohe pärast esimest õhksilmust, vaid suvalisest kohast. See variant mulle küll ei meeldinud. Arvestasin siis välja, et pean kuduma vahepeal 18 rida ripsi juurde, et saaksin mustrit jälle alustada rea algusest.

Kuna aeg kippus otsa saama, lõpuks läks juba ülikiireks ja sall oli ka juba üsna suurte mõõtmetega, siis otsustasingi kududa pärast ripsi veel ainult ühe mustrikorduse ning siis ära lõpetada. Nii ka tegin.

Sall sai valmis lausa viimasel sekundil: üks päev enne pidu, s.t eile, sai lõpetatud viimased read, otsad peidetud ja pestud. Peopäeva hommikul, s.t täna, jalutasin mere äärde pildistama. Õnneks oli kõigi pildistajate jumal minuga, sest terve ilm oli heledat päikesepaistet täis, mitte nagu päev varem, kus enam hallim ja udusem olla vist ei saagi. 🙂

Selline see sall ja pildid siis said. Tuli küll väiksemate mõõtudega, kui oleks soovinud, kuid juubilar jäi kingitusega väga rahule. Huvitav kokkusattumus oli see, et tal oli kaelas täpselt samasuguste värvidega kee, sobis salliga ideaalselt. 🙂

Blue Bayou

Värvide vaheldumine

Mustriosa

Süda ei lubanud kuidagimoodi salli mingisse tavalisse kingikotti toppida, selle asemel ostsin hoopis kunstitarvete poest toredad karbipooled. Värvid sai ise kokku sobitada ja karp tuli pärast ise kokku voltida. Väike kaunistus peale ja polnudki rohkem vaja. 🙂

Selline see kingitus sai

Natuke andmeid ka:

Salli mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 144 cm.

Lõng: Drops Delight (beež-hall-roosa nr. 05), kulus pea 4 tokki.

Vardad: 3,5/100 cm. No ma ei tea, õpetuses oleksid pidanud vardad olema ainult 80 cm pikad, võtsin kohe meetrised, kuid isegi need jäid lõpus lühikesed. Kui oleksin salli õiges mõõdus teinud, oleks pidanud lõpuks veel pikemad vardad muretsema ja võib-olla isegi korduvalt… Viimasel real oli mul 402 silmust varrastel. 🙂

Lõpetuseks panen siia veel paar pilti, mida mere ääres tegin. Oleks tahtnud päris mere äärde ronida, kuid kahjuks trepp oli paksult jääs ning polnud tahtmist oma luude-kontidega riskima hakata.