Nüüd siis lubatud mütsijutt. 🙂
Kudusin õele mõni aasta tagasi herilasepesamütsi, kuid õde oli nii andekas, et pesi selle juba esimese hooaja järel masinas nii väikeseks, et see ei mahuks vist imikulegi enam pähe. 😀 Nüüd ajab kõva häälega naerma, kui ta aga seda rääkis, olin küll väga kuri. 👿
2018 jõuludeks sai L. just õele kinki teha. Otsustasin talle appi minna ja selle õnnetu mütsi asemele uue kududa. Esialgu valisin mustriks Dropsi Shafter’i, tegin sellega isegi algust, kuid siis vaatasin, et talvemütsiks jääb see küll väga auguline. Siis jäin hoopis Cream Puff’i juurde pidama. Seda ma enam ei mäleta, kas tegin mütsi täpselt õpetuse järgi, kuid kudumise lõpuosas seda endale pähe proovides tundus müts kahtlaselt suur olevat. Tegin mütsi siiski lõpuni lootes, et ehk on õel suurem pea, sest ümbertegemiseks polnud nagunii enam aega. Tutkit! Müts sai siiski suur mis suur. 😳 Pakkusin siis välja, et koon mütsile voodri juurde. See sai valmis lõpuks õe sünnipäevaks – juuniks. 😀 Nüüd sai müts küll täitsa paras. Vähemalt mina jäin lõpptulemusega väga rahule. 🙂
Õde oma mütsiga
Mütsi õigem värv on ülemisel pildil. Pildid said kiiresti tehtud enne üleandmist, seega suht nigelad.
Mütsi lõngadeks olid Drops’i Lima ja Titan’i Kid Mohair kokkukootuna, voodrilõngaks jälle Lana Gatto Perlata D’Australia.
Mütsi vardad (arvan, et olid): nr 4 ja 4,5. Vooder: 2,5.
Varsti ongi juba aasta lõpp käes. On jälle, mida tähistada. 🙂
Sildistatud:Drops Design, kudumine, müts, vooder
Ticutacu 
Lisa kommentaar